Arhiiv kuude lõikes: November 2018

Majade esiküljed ühel joonel vähendavad kuritegevust

Kui tänaval olijad on kaugele näha, siis takistab see kuritegevust, alustades pisi-väärtegudest nagu prahiloopimine ja grafiti. Nähtavuse jaoks on hea kui hoonete esiküljed on ühel joonel, et ei tekiks nurgataguseid, kus silma alt ära olla. Samuti peaksid uksed olema maja fassaadiga ühel joonel, sest ukseorvas saab ka varitseda. Rõdualused, ukseorvad ja muud kõrvalised nurgad meelitavad ka kodutuid, kes tihti jätavad sinna prahti. Linnaplaneerimis- ja ehitusreeglid peaksid nõudma hooneomanikelt nurgataguste ja ukseorvade kinniehitamist või aiaga blokeerimist, eriti kõrge kuritegevusega linnades. Pahategudeks ebasoodsa keskkonna tekitamine on ka omanike huvides.
Kui otsida tänava ühele joonele ehitamise negatiivseid tagajärgi, siis üks võimalik probleem on tuulekoridori efekti suurendamine: sirgel tasaste seintega koridoril on väiksem tuuletakistus kui jõnksulisel paljude nurgatagustega tänaval. Tuuletakistust saab suurendada puid istutades või majade ülakorruseid suures plaanis konarlikuks ehitades (eenduvad rõdud, taanduvad korrused, mittetasapinnaline fassaad). Tänava heaks nähtavuseks piisab esimeste korruste joondamisest ja siledaks ehitamisest.

Treening igasuguseks tegevuseks on järk-järguline

Lisa kommentaar

Kogu inimtegevus on treenitav samal põhimõttel: alustada väikeselt ja suurendada järk-järgult koormust, harjutada pidevalt ja järjekindlalt. Näiteks avaliku kõnelemise oskuse omandamiseks ei minda kohe suure auditooriumi ette tähtsat kõnet pidama. Esmalt harjutatakse sõprade ringis oma arvamust välja ütlema, öeldakse peolauas tooste, seletatakse oma eriala teistele. Edasi võib esineda väikesele seltskonnale ebaolulistel teemadel, laulda karaoket, rääkida peol lava pealt anekdoote. Järk-järgult muutuvad kuulajaskonnad suuremaks, esinemised olulisemaks, teemad vähem tuttavaks, rohkem vastuoluliseks ja emotsionaalseks.
Ettevõtjaks saamiseks peaks harjutama planeerimist ja korraldamist. Esmalt organiseerida väikese osalejate arvuga lühikesi üritusi, siis järjest suurema rahvahulgaga pikemaid ettevõtmisi. Näiteks alustuseks võib planeerida perepuhkuse või korraldada sünnipäevapeo. Need nõuavad väikest töötundide arvu, korraldaja on üks inimene, osalejad on tuttavad ja viltuvedamised pole kriitilised. Edasi võib planeerida matka, kus peab mõtlema varustusele, marsruudile ja võimalikele eriolukordadele. Võib ka algatada sõprade ringis huvialaklubi. Hea on osaleda suuremate ürituste korraldamises esmalt lihtsa käsutäitjana ja siis juhtivamatel kohtadel, et õppida teiste vigadest, harjutada koostööd ja juhtimist.
Seda koormuse järjekindla vähehaaval suurendamise põhimõtet paistavad järgivat ka õppeasutused. Tartu majandusteaduskonnas nõuti ainetes igal aastal pikemaid esitlusi, alguses niisama paar minutit tahvli ees ülesannete lahendamist (mitte hinde peale), lõpus pooletunnist bakalaureusetöö kaitsmist olulise hinde saamiseks. Yale ärikoolis oli palju igasuguseid klubisid ja üritusi, mida enamasti vedasid MBA tudengid. Eesmärgiks oli ilmselt nii inimeste üksteisega tuttavaks tegemine (võrgustumine), huvitava tegevuse pakkumine kui ka tudengitele juhtimis- ja korraldamiskogemuse võimaldamine.
Koormuse suurendamine ei tähenda tingimata lõppeesmärgiks oleva tegevuse harjutamist, ega pea sellega isegi väga sarnane olema. Mõnikord on kasulikum harjutada tegevuse isoleeritud osi, millest olen kirjutanud postituses „Miks treening erineb tegevusest endast”.

Toidukalorite täpsem mõõtmine

Lisa kommentaar

Praegu mõõdetakse toidukaloreid, summeerides toidus sisalduvatest süsivesikutest (miinus seedimatu kiudaine), rasvadest ja valkudest saadud energia. Iga komponendi energiasisaldust mõõdetakse pomm-kalorimeetris, mis on kahekestaline anum, kestade vahel vesi, milles on termomeeter, ja sisemise kesta sees põletuskamber. Toit põletatakse kalorimeetri keskel ja vee temperatuuri tõus mõõdab toidu energiasisaldust. Näiteks USA seadus (Nutrition Labeling and Education Act 1990) nõuab toidusiltidel olevate kalorite arvutamist ülaltoodud toidukomponentide kokkuliitmise meetodil (mida kutsutakse Atwateri süsteemiks), mille puhul ei pea iga tootja valku, rasva ja süsivesikuid põletama, vaid peab kasutama järgnevaid keskmisi kalorisisaldusi: rasv 9 kcal/g, valgud ja süsivesikud 4 kcal/g. Need sisaldused mõõdeti paljude katsete keskmisena ülalkirjeldatud kalorimeetris põletamise meetodil.
Probleem selle meetodiga on, et peenestatud ja kuumtöödeldud toidu energiasisaldus on põletamisel sama kui toorel peenestamata toidul, aga viimane imendub seedetraktist organismi oluliselt halvemini. Seega söögist saadud kalorid ja muud toitained võivad kordades erineda toidusildil olevatest. Näiteks raamatu Modernist Cuisine kohaselt (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=817) seedub toorest porgandit närides 3% selles sisalduvast beetakaroteenist, keedetud porgandist 6%, toore porgandi püreest 21% ja keedetud püreest 39%. Kodus lihtsasti kontrollitav näide on maapähklite ja tükkideta 100% maapähklivõi erinev seedumine: peale pähklite põhjalikku närimist on väljaheites ikka heledaid pähklitükikesi näha, aga pähklivõi söömise järgselt mitte. Nendes pähklitükikestes sisalduvad toitained jäid organismil suures osas saamata, sest ainete difusioon kõvast pähklimaterjalist välja on väga aeglane. Veel äärmuslikum näide on, et kui pähkleid (samuti herneid, maisiteri jne) tervelt neelata, ei omasta organism neist peaaegu midagi. Seevastu USDA toitainesisalduse andmebaas (https://ndb.nal.usda.gov/ndb/search/list) näitab maapähklite ja maapähklivõi puhul ligilähedaselt sama kõigi toitainete sisaldust ja energiakogust.
Seedimise efektiivsuserinevust toore ja kuumtöödeldud toidu vahel võtab USDA teatud määral arvesse, korrutades kuumtöödeldud toidu vitamiinisisaldused koefitsientidega (https://www.ars.usda.gov/ARSUserFiles/80400525/Data/retn/retn06.pdf). See arvutus on muidugi ebatäpne, sest ei arvesta, kui kaua ja mis temperatuuril on toitu kuumutatud. Näiteks pisut keedetud poolkõvadest riisiteradest omandab organism palju vähem toitaineid (jällegi, kui väljaheites on tükikesi näha, siis neist tükikestest ei imendunud seedimisel eriti midagi) kui püreeks keedetud riisist. Samuti võib võrrelda kikerherneid ja hummust (mis on kikerhernepüree).
Täpsem ja peaaegu sama lihtne toidukalorite mõõtmismeetod oleks koguda teadaolevast toidukogusest seeditud väljaheited, kuivatada ja kalorimeetris põletada, ja siis võrrelda vabanenud soojusenergia hulka sama koguse kuivatatud toidu põletamisega. See diferentsiaal-kalorimeetria võtaks automaatselt arvesse efektiivset või vähemefektiivset närimist, toidu kuumutamist, peenestamist või muud eeltöötlemist. Mida paremini keedetud ja peenestatud toit seedub, seda vähem jääb sinna kehast väljutamise ajaks kaloreid (ja muid toitaineid) järele. Lahutades väljutatud põletuskalorid sissesöödud põletuskaloritest, on tulemuseks organismi imendunud energia.
Selleks, et ühe toidu kalorisisaldust ülaltoodud viisil mõõta, peab sellest toidust tekkinud väljaheite selle toiduga vastavusse viima. Üks viis on, et katseloom või inimene sööb päeva või paar järjest ühte ja sama toitu, nii et katseperioodi lõpuks ei segune väljaheites mitu erinevat sööki. Teine viis on määrata, mis ajal söödud toit millisel ajal väljub. Näiteks võib igale söögikorrale lisada erinevat (toitainevaest) toiduvärvi või raskestiseeduvaid tükikesi nagu amarantiterad või millimeetrised porgandikillud. Värvi või tükikesi on väljaheites näha ja nende abil saab määrata seedimise kestuse. Siis saab eraldada eri toitudest tekkinud ekskremendid ja neid ükshaaval mõõta.
Kuivatamise ja põletamise saaks tõenäoliselt asendada ka põhjaliku jahvatamise ja siis aeroobse fermenteerimisega süsihappegaasiks ja veeks, aga see meetod võtab vist kauem aega.