Sildiarhiiv: mehhanismidisain

Piinamisest

Jeffrey Ely artiklis „Torture“ kirjeldatakse piinamist mänguteoreetilisest vaatepunktist. Sisuliselt on tegu motivatsiooni loomisega teabe avaldamiseks, kui pole teada, kellel on teavet ja kellel pole. Nimetagem teabe omajaid süüdi olijateks ja mitteomajaid süütuteks. Artikli kohaselt põhineb tulemuslik piinamine kahel aspektil: süütute piinamise jätkamisel ja süüdi olijate piinamise lõpetamisel.

On populatsioon inimesi, kellest osadel on infot, osadel mitte. Teavet sooviv organisatsioon võib sealt juhuslikult mõne valida ja teda piinama asuda. Kui tegu on süüdi olijaga, on tal valida, kas info avaldada või mitte. Süütu ei tea midagi, seega ei saa infot avaldada. Pärast piinamise alustamist on võimalikud kaks olukorda: piinatav avaldab infot või mitte. Selle põhjal peab teavet otsiv organisatsioon otsustama, kas piinamist jätkata (karistada) või see lõpetada.

On neli võimalust: 1) pärast info kättesaamist jätkata, pärast mitteavaldamist samuti jätkata, 2) jätkata, lõpetada, 3) lõpetada, jätkata, 4) lõpetada, lõpetada. Pole eriti mõistlik pärast teabe saamist piinata ja selle mittesaamisel lõpetada – siis ei räägi keegi midagi. Samuti kui pärast avaldamist ja mitteavaldamist on tulemus piinatava jaoks sama (mõlemal juhul lõpetatakse või mõlemal juhul jätkatakse), ei avalda keegi infot. Ainus võimalus motiveerida inimesi teavet avaldama on lõpetada piinamine pärast teabe saamist ja jätkata seda teabe mittesaamisel.

Sellisel juhul otsustavad süüdi olijad oma info avaldada ja pääsevad edasisest karistusest, süütuid aga piinatakse lõpuni, kuna neil pole midagi rääkida. Ehk tulemus on täpselt vastupidine ideaalsele õigussüsteemile, kus süüdi olijaid karistatakse ja süütuid mitte.

Ely ajaveebis Cheap Talk on mänguteoreetiliselt kirjeldatud paljusid elulisi küsimusi, päris huvitav lugeda.

Miks motiveerida teadlasi artikleid kirjutama

Akadeemilised artiklid võivad olla ühiskonnale kasulikud, kirjeldades uusi tehnoloogiaid või avastusi. Nad võivad olla teadlastele endile huvitavad kirjutada ja lugeda. Aga ka nende kahe põhjuse puudumisel võib kasulik olla motiveerida teadlasi artikleid kirjutama.

Kui teadusest mingit kasu pole, aga see on piisavalt keeruline, siis võimaldab teadustöö tase mõõta inimeste intelligentsust. Teaduse arendamisega saab tõestada enda töökust ja tarkust. Ehk tegu on Spence’i signaliseerimismudeliga. Bioloogiline analoog on paabulinnu sabasuled.

Kui teadlased on ühtlasi õppejõud, peab neid kuidagi motiveerima oma taset hoidma ja pideva enesetäiendamisega unustamist vältima. Võiks ju regulaarselt õppejõududele eksameid korraldada, aga see on igav, avatud pettusele (kuigi ka akadeemiliste artiklite puhul esineb plagiaadiprobleem), keegi peab eksamiülesandeid koostama ja eksameid kontrollima. Sundides teadlasi artikleid kirjutama, saab neid panna valdkonna keerulisi ülesandeid lahendama. Teadmiste pidev kasutamine hoiab neid vananemast ja olen ise leidnud, et ülesannete lahendamine on hea õppimismeetod, nii et teadustööga säilitatakse vaimset tippvormi.

Gödelit tsiteeritakse lepinguteoorias

Üllatusega nägin, et Econometricas on vastuvõetud artiklite hulgas Petersi ja Szentesi lepinguteooria artikkel, kus kasutatakse Gödeli kodeeringut ja esimest järku loogikat. Artikkel kirjeldab lõpmatut regressi lepingute hulgas, mis tekib sarnaselt uskumuste hierarhiatele – mitme majandusagendi omavahelistes lepingutes võivad olla teiste agentide lepingutele viitavad klauslid. Teiste lepingutes omakorda esimesest lepingust sõltuvad punktid. Nii et üks leping sõltub teisest, mis sõltub esimesest, mis sõltub teisest…
Peters ja Szentes kirjeldavad, milliste tasakaaludeni on võimalik üksteisest sõltuvate lepingute abil jõuda. Tõestuses esitavad nad iga võimalikku lepinguteksti naturaalarvuna (see esitus on Gödeli kodeering) ja lepingutekstid on kirjutatud esimest järku loogika süntaksis (saavad sisaldada aritmeetilisi tehteid ja kvantifikatsiooni). Iga leping on defineeritav funktsioon kõigi lepingute hulgast kõigi agentide valikuprofiilide hulka.