Arhiiv kuude lõikes: November 2015

Tähelepanu hajutamine terroristidelt

Enamiku terrorirünnakute eest võtab mingi terrorirühmitus vastutuse, kuigi reaalne kahju ei sõltu ju korraldaja nime teadmisest. Järelikult tahavad terroristid avalikkuse tähelepanu hoolimata politsei ja sõjaväe tähelepanust, mis sellega kaasneb. Kasu omaksvõtmisest peab üsna suur olema, et suurenenud surmaohtu kompenseerida. Esimene kasu on ilmselt järgijate, toetajate ja rahastajate motiveerimine (paljud organisatsioonid ühiskonnas kiitlevad oma saavutustega, et efektiivsust näidata). Teine kasu on rünnatud riigi valitsuse survestamine oma nõudmistele järele andma (kui pole teada, kes korraldas, ei saa ju kellelegi järeleandmisi teha).
Kui terroristid tahavad tähelepanu, peaks ignoreerimine neid kahjustama. Kahjuks reageerib enamik inimesi terrorisurmadele palju tugevamini kui näiteks samale arvule liiklus- või kopsuvähisurmadele. Tundub ebaratsionaalne, surm on ju surm. Igatahes ei suuda avalikkus terrorismile ratsionaalselt vastata. Asutused, mille töö on terrorismiga võitlemine, saavad ehk siinkohal aidata. Ma ei mõtle tsensuuri, mis kahjustab ühiskonna vabadust ja millest enamasti midagi läbi lekib. Võib hoopis välja mõelda palju erinevaid võltsterroriorganisatsioone, teha neile veebilehed ja sotsiaalmeediakontod. Iga kord, kui toimub terrorirünnak, nõuavad need virtuaalsed rühmitused rünnaku “au” endale, võttes tegelikult korraldajalt tähelepanu ära. Tegelik korraldaja on muidugi ka omaksvõtjate hulgas, aga ainult üks paljudest.
Samuti võib ajakirjandusse sokutada tegelikult olemas olevate rühmituste nimel omaksvõtmisi, mida nad pole avaldanud. Näiteks Al Qaeda rünnaku tundub kuulutavat enda tehtuks ka ISIS ja vastupidi. Realismi huvides tuleks häkkida tegeliku rühmituse veebileht ja sotsiaalmeediakontod ja avaldada valeinfo nendel. Nii võib tekitada tülisid terroriorganisatsioonide vahel, kes kõik hakkavad süüdistama teisi oma “töötulemuste” varguses.
Tegelik rühmitus, kelle nimel võltsomaksvõtt ajakirjandusse lekitati, võib ju hiljem eitada, aga selle eituse mõju saab neutraliseerida, avaldades võltseitusi tegeliku korraldaja nimel. Siis on kõigi olemasolevate ja väljamõeldud terroriorganisatsioonide nimel meedias nii omaksvõtt kui selle eitus.
Oluline on valeteabe levik terrorirühmituse toetajate hulgas, mitte ainult rikaste riikide ajakirjanduses. Terroritõrjeasutused üritavad tavaliselt rühmitustesse agente sokutada, aga see on keeruline ja agendile ohtlik. Terroriste toetava piirkonna tavaliste inimeste hulgas kuulujutte levitada peaks olema lihtsam, kuigi vähem kasulik kui organisatsiooni sisseimbumine.
Sõjas ja luures on valeinfo levitamisel pikk ajalugu, nii et ei tohiks raske olla seda äraproovitud vahendit ka terrorismi vastu rakendada. Muidugi võtavad terroristid vastumeetmed tarvitusele, aga need pole sada protsenti efektiivsed ja nõuavad ressursse, mida muidu kasutataks rünnakuteks.
Tegelik rünnaku korraldaja saab vastutuse võtta esimesena ja sellega oma ehtsust tõestada, aga see peab toimuma hiljemalt rünnaku ajal, sest niipea kui ründeinfo jõuab matkijateni, avaldavad need võltsomaksvõtu. Kui rünnaku aega on raske täpselt määrata (millal jõuab tulistaja õige kohani ja hakkab tapma?), siis võib varane omaksvõtt juhtuda enne terroriakti ennast. See annab lühikese eelhoiatuse, mis võib rünnaku nurjata.
Pikka aega enne terroriakti selle väljakuulutamine (homme korraldame linnas X plahvatuse) raskendab läbiviimist. Ometi ei garanteeri see “au” langemist tegelikule korraldajale, sest võltsrühmituste jaoks võib kirjutada arvutiprogrammi, mis vastab igale terrorikuulutusele millisekundite jooksul omapoolse kuulutusega samas linnas samal ajal. Avalikkuse jaoks jääb rünnaku autor paljude omaksvõtjate hulgas ikka segaseks.
Sarnane signaalisegamine võib aidata politseil organiseeritud kuritegevusse imbunud agente kaitsta – tuleb iga jõuguliikme kohta lasta liikvele kuulujutt, et ta on politsei informaator. Sealhulgas ka oma agendi kohta, sest muidu ainus inimene, kelle kohta jutud ei liigu, oleks kahtlane.

Doktorikraadide erinevusest

Isegi sama ülikooli sama eriala sama aasta doktorite tase võib olla väga erinev. Näiteks teadustöö hulk ühel inimesel kordades suurem kui teisel ja parema kvaliteediga. Mõni lõpetab nelja aastaga, mõni seitsmega. Need on veel “tavalised” doktorandid – ülejäänutest osa kukub välja, osal läheb 9-10 aastat. Majandusteaduse kiirusrekord on vist ühe aastaga Princetonis doktori teinud Glen Weyl, kel läks bakalaureuse algusest doktori lõpuni kokku viis aastat.
Mina lõpetasin doktori kuue aastaga ja minuga koos lõpetas veel kaks inimest samas valdkonnas (mikroökonoomika teoorias) viiega. Neil oli viie aastaga kogunenud rohkem ja paremat uurimistööd kui mul kuuega. Vastavalt said nad ka paremad töökohad.
Eri ülikoolide, erialade ja aastate lõikes on taseme erinevus muidugi palju suurem. Keskmine doktoriõppe kestus USAs paistab kasvavat aasta võrra iga 20 aasta kohta (USA Rahvusliku Teadusfondi andmed http://www.nsf.gov/statistics/infbrief/nsf06312/) ja ilmselt mitte inimeste vaimse taandarengu, vaid nõuete rangemaks muutumise tõttu. Rangemate nõuete täitja teab rohkem.
Kuna kraade on võimalik internetist või korrumpeerunumatest riikidest osta, algab doktorikraadiga inimeste teadmiste tase nullist. Maailma parimate doktorite tase on uskumatult hea. Nii et doktorite kvaliteedivahemik on nullist lõpmatuseni. Garantiid ei anna ülikooli tuntus, kuna diplomeid võltsitakse ja kõiki plagiaadijuhte ei avastata. Siiski on doktori tase minu kogemuse põhjal tugevas positiivses korrelatsioonis lõpetatud koha mainega ja tasemega ülikoolide järjestuses.
Tasemeerinevust võivad tekitada doktorikursused, mis mõnes kohas võtavad kaks aastat ränka rügamist, aga mõnes kohas puuduvad. Seal, kus puuduvad, alustavad doktorandid uurimistööd bakalaureusetaseme teadmistega ja vastav on ka uurimistöö tase. Kursusteta ei oska inimesed uusimaid meetodeid kasutada.
Kokkuvõttes pole mõtet hinnata inimesi doktorikraadi omamise põhjal, näiteks nõudes seda teatud ametikohtadel. Kui tahta uurimisoskust, peaks mõõtma inimese viimase aja uurimistööd. Täiuslikku mõõdikut pole, aga mingi idee annab kvaliteediga kaalutud viidete arv tema tööle (impact factor) viimase viie aasta jooksul. Aastakümnete tagune töö võib olla inimesel ununenud ja kasutas tõenäoliselt tänapäevasest erinevaid meetodeid.
Selle asemel, et doktorikraadi abil hinnata üldist intelligentsust (konsulteerimisfirmadesse palkamisel näiteks) võib proovida intelligentsustesti. Ainult uurimistöö kaudu hinnates annab ehk mingi pildi viidete arv aastas aktiivse uurijakarjääri ajal.

Majandusterminite tõlkeid 1

Commitment – enese sidumine. Tähendab endalt osade tulevaste valikute äravõtmist, et takistada kiusatusele järele andmist. Odüsseuse otsus ennast masti külge siduda lasta on hea näide enese sidumisest.
Commitment device – enesesidumisvahend. Näiteks tähtajaline hoius, kust ei saa raha enne teatud aega välja võtta takistab varase kulutamise kiusatusele järele andmist.
Incentive constraint (IC) – ihakitsendus (IK), ihapiirang. Tähendab piirangut erinevate valikute kasulikkustele, mis peavad olema sellised, et otsustaja teeks mingi “õige” valiku. Näiteks selleks, et rikkamad ostaksid esimese klassi pileti ja vaesemad teise klassi, peavad klasside hinnad ja kvaliteedid olema teatud vahemikus (täitma kitsendusi). Rühm, kellele on suunatud üks pakkumine, ei tohi ihaldada teise rühma pakkumist enda oma asemel. Selline iha peab olema piiratud (kitsendatud).
Incentive – soov, iha, himu, motiiv. Tähendab otsuseid suunavat jõudu majanduses, mis tuleb kasulikkuste vahest. Otsustajal on soov teha üks valik, mitte teine, sest esimese kasulikkus on suurem. Lühiduse tõttu eelistan sõna “iha,” tähenduse neutraalsuse tõttu sõna “soov.”
Prior belief – eelusk, eelnev uskumus. Otsustaja tõenäosusjaotus maailma võimalike olekute vahel enne info saamist.
Posterior belief – järelusk, pärastine uskumus.

Uudiste automaatkirjutus

Uudiste tekstid on aja ja sündmuste lõikes omavahel üsna sarnased. Need langevad teatud kategooriatesse, näiteks “sõjategevuses X ja Y vahel hukkus niipalju ühelt poolt, naapalju teiselt poolt” või “avaliku elu tegelane T mõistis hukka vägivalla X ja Y vahel” või “katastroofis (lennuõnnetus, laevahukk, üleujutus, maavärin) kohas K hukkus n inimest” või “selle kuu statistika näitab, et tööpuudus on x protsenti, inflatsioon y protsenti” või “valimised kohas K võitis partei P” või “A ja B alustasid/jätkasid/lõpetasid läbirääkimisi teemal T.”
Selliseid uudiseid võib kirjutada arvuti. Vaja vaid mingit andmebaasi, kuhu sisestatakse koht, aeg, tähtsad isikud, sündmuse liik, surnute ja vigastatute arv jne. Sisestamine nõuab pisut inimtööd, aga säästab kirjutamise ja tõlkimise aega, sest igasse väljaandesse ja keelde saab artikli automaatselt. Tuleb vaid asendada teatud sõnad ja numbrid vana uudise tekstis uutega.