Arhiiv kuude lõikes: December 2018

Lumesaha automaatne liigutamine sensorite abil

Lumesahad teepuhastusautodel on minu vaatluste põhjal tihti kas liiga madalal, kraapides teepinda, või kõrgel, jättes osa lund teele. Kui tee on ebatasane, siis on saha juhil muidugi raske sahka kogu aeg reguleerida nii, et kõrgus optimaalne oleks. Samuti on lumikatte all keeruline teed ja selle serval olevat muru eristadada, nii et sahk kraabib vahel muru ära. Selle probleemi lahendaksid sahaautole monteeritud tajurid (radar, ultraheli vms), mis lumest läbi näevad ja saha kõrgust automaatselt tõstavad või langetavad. Arvuti on võimeline tajuritelt saadava teabe põhjal sahka palju kiiremini reguleerima kui inimene, nii et saha keskmist kõrgust teepinnast saaks oluliselt vähendada, mis tagaks puhtama teepinna. Tajurid hoiataksid ka sahajuhti kui sahk teelt kõrvale kaldub ja roheala kraapima hakkab.

Kui ainult autol olevate tajurite abil on keeruline teed ja teepeenart eristada, siis võib tulevikus teid parandades teekattesse sisse ehitada odavad signaalisaatjad, mis tajuritele tee asukohta ja kõrgust teatavad. Näiteks RFID kiibid on odavad ning võtavad vastu ja saadavad raadiosignaale. Nende asukoha saaks triangulatsiooni põhjal välja arvutada ja autos monitoril näidata. Monitori asemel võib ka projektoriga esiklaasile tee piirjooned kuvada. Teine võimalus tajuritele tugevamat signaali pakkuda on lisada rauapulbrit teeserva märgistusse ja kasutada tajuritena metallidetektoreid (magneteid).

Autodesse lisatud tajurid, kas kombinatsioonis teekattes olevate signaaliedastajatega või ilma, aitaksid ka autodel teel püsida, eriti just halva nähtavusega. Kasu oleks sellest nii isejuhtivate kui inimjuhiga autode jaoks. Kui sensorid ja tehisintellekt piisavalt head on, saab lumesahad isejuhtivaks muuta.

Teel püsida aitaksid ka kaamerad, mis tee kõrval olevate objektide (teebarjäär, puud, telefonipostid) asetuse tuvastavad, mille põhjal arvuti objektide kaugused arvutaks. Täpsete kauguste võrdlus arvutisse salvestatud detailse kaardiga määrab sõiduki asukoha. Kauguste muutus tuvastab liikumiskiiruse ja -suuna. Täpseima asukohainfo saaks tõenäoliselt erinevaid teabeallikaid (kaamerad, radar, ultraheli, GPS) koos kasutades.

Praktilistele esemetele võiks mõõdud peale trükkida

Köögis oleks mõistlik nõudena kasutada ainult mõõteanumaid, sest aeg-ajalt on vaja koostisaineid mõõta, eraldi anuma võtmine kulutab pisut aega ja seda lisaanumat on vaja pärast pesta. Kausile või tassile mahumõõtude peale trükkimine või graveerimine on nii odav, et seda võiks kõigi toidunõude puhul teha. Samuti muude anumate nagu ämbrid, pesukausid, pappkastid, vann, kraanikauss, igasugused pakendid.

Praktilistele esemetele üldiselt võiks mõõdud peale trükkida, näiteks lauaservale sentimeetrid-millimeetrid ja lauaplaadile vastava ruudustiku, et lauaplaati joonlaua ja mõõdulindina kasutada. Olen ise raamatute ja vihikute servi joonlauana kasutanud, mis puhul oleks kasulik olnud kui neil oleksid ka pikkusühikud peal olnud. Ka karpide ja kastide servad võiksid pikkusühikuid näidata, samuti iga jäiga pakendi serv.

Olen asjade kaalu võrdlemiseks tarvitanud liitriseid piima- ja mahlapakke, sest neil on nende mass peal kirjas. Samuti olen vedelikumahtu mõõtnud pooleliitrise plastikust veepudeliga ja pikkust A4 paberi servaga ning tikutopsiga. Teadaoleva mõõduga esemed on niisiis kasulikud.

Kõige laiemalt näidatavad mõõtühikud otseselt mõõtmisega mitteseotud esemetel tunduvad olevat tunnid ja sekundid, sest paljudele elektroonikaseadmetele on lisatud kell. Arenenud riigis tahab keskmine inimene kella vaadata palju kordi päevas. Kui iga kord saab säästa need paar sekundit, mis kuluvad telefoni taskust võtmisele või varruka käekellalt tõmbamisele, siis kokku on esemetele kellade lisamise ühiskondlik kasu päris suur. Sarnast, kuigi väiksemat kasu tooks pikkus-, mahu- ja massiühikute lisamine muudele igapäevastele asjadele.

Kannutilade kujust

Kannutila kuju peaks lihtsustama pritsmeteta valamist ja takistama tilkumist. Ometi olen näinud ja proovinud paljusid kanne, mille tila valamiseks ei sobi. Ebapraktiliste tilade lai levik on kummaline, sest heade omadustega tilakuju oleks võinud juba uuemal kiviajal leiutada, siis kui keraamika esimest korda kasutusele võeti. Võibolla kannustab kunstipära tagaajamine ebapraktiliste kannude tootmist.

Sarnane probleem on vahel vedelikuanumate üldise kujuga. Boffinsi restoranis Canberras kasutati ümarkolbi meenutavaid veinikarahvine, mis olid alt laiad, kaelast kitsad ja veiniklaasist laiema suuga. Alt laienemise tõttu pidi selleks, et viimast poolt klaasi karahvinist välja valada selle peaaegu põhi ülespidi keerama. See muutis väljuva vedelikujoa peaaegu karahvini suu laiuseks, mis oli veiniklaasist laiem, nii et oli võimatu vältida veini laudlinale ajamist. Mitu kelnerit proovis valada, aga kõik ajasid maha, sealhulgas need, kes täis karahvinist väga täpselt valasid (poole meetri kõrguselt klaasi, tilkagi kaotamata).

Ilmselt ei kontrollinud ei karahvini disainer ega neid restoranile ostnud isik nende praktilist kasutatavust. Samuti ei proovi kannutilade väljatöötajad ega kannuostjad neist valada, muidu võiksid just ostjad valida sarnase kannu, mida on mugavam kasutada.

Üldisem põhimõte on igasuguseid tooteid ja teenuseid enne turundamist või ostmist praktikas proovida, et kasutajakogemust hinnata. Seda põhimõtet ei järgi näiteks Austraalia Rahvusülikool välistudengite sisseastumisavalduse veebivormide loomisel – küsimused on ebaselged või eeldavad Austraalia haridussüsteemi tundmist, kasutavad kohalikku slängi, tähtajad määratakse sellised, et põhjapoolkeral pole õpilased veel oma hindeid kätte saanud. Samuti ei järgi kasutatavuskontrolli põhimõtet vist ühegi riigi viisavormide kirjutajad. Nõuete väljatöötajad (ülikooli või välisministeeriumi ametnikud) ei pea ise neid nõudeid täitma (ei kandideeri ülikooli ega taotle viisat), nii et nad ei pane end teise inimese olukorda, kes peab neid nõudeid täitma. Ei palgata ka kasutatavuse kontrollijat, kes protsessi läbi teeks ja probleemid avastaks.

Kraanide ja duššide veevoolu peaks saama lõpetada

Avalikud kraanid ja dušid spordikeskustes, jaamades, koolides jne on vahel nupuga, millele vajutades vesi teatud aja jookseb ja siis vool peatub. Vahel pole nii pikka veevoolu tarvis, näiteks kui duši all käies on juba mitu korda nuppu vajutatud ja vaja veel ainult paar sekundit vett. Siis oleks tore kui saaks selle ajastatud veevoolu varem lõpetada. See säästaks natuke keskkonda. Muidugi on uue nupumehhanismi väljatöötamine ja mehhanismide uutega asendamine kulukas, aga avalikke dušše kasutab palju inimesi, nii et kokkuvõttes võib veesääst nupu kulu üles kaaluda.