Sildiarhiiv: tehnoloogia

Täpselt sobiv sukeldumisülikond

Üks viis täpselt keha järgi sukeldumisülikonda teha oleks järgmine. Kõigepealt skaneerida inimese keha kolmemõõtmeliselt (selleks on võimalik kasutada lennujaamade kehaskännereid). Siis kolmemõõtmelisel printeril trükkida üksteise sisse kehapinna mudel ja sellest igas suunas pisut suurem mudel. Kahe mudeli vahe täita neopreeniga. Siis eemaldada sisemine ja välimine pind, näiteks lahustades või sulatades mudelite materjali (trükkima peab materjalist, mille puhul eemaldamine on võimalik). Järele jääb täpselt keha kattev neopreenist kest. Selle võib teha sujuvalt muutuva paksusega, näiteks sõrmedel õhuke kiht, talla all paks. Ülikonna esiossa tuleb vaid lisada tõmblukk, mille jaoks ruumi jätmiseks võib sisemise ja välimise pinnamudeli eest umbes sentimeetrilaiuse ribaga ühendada.

Neopreenist kohe kolmemõõtmelisel printeril ülikonda trükkida ei saa, sest pehme materjal vajub kokku, kui ta seest õõnsaks jätta. Tehnoloogiliselt on kahe pinnamudeli trükkimine ja vahe täitmine võimalik, küsimus on ainult hinnas. Ilmselt oleks selline ülikond hetkel veel üksikutele rikkuritele suunatud toode. Aga tulevikus muutub selline tootmisviis ilmselt küllaltki odavaks.

Linnastumisest

Linnastumisel on laialt võttes kaks põhjust – tootmisprotsessi ja tarbimise muutus. Põllumajanduse efektiivsemaks muutumine vähendas nõudlust põllumajandusmaa lähedal elava tööjõu järele. Tööstuse ja teeninduse areng suurendas nõudlust linnas (tööstuskaupade ja teenuste tootmise koha lähedal) elava tööjõu järele. Tarbimise seisukohast pakub linn laiemat valikut kaupu ja teenuseid kui maapiirkond.

Linnastumine toimub nii tootmise kui tarbimise mastaabisäästu kasutamiseks. Tihedalt linnas koos olevad inimesed on andmete põhjal tootlikumad. Üheks põhjuseks võib olla peenem tööjaotus ja kitsam spetsialiseerumine, mida suurem hulk inimesi võimaldab. Tarbimise poolelt on keskküte, elektrivarustus, ühistransport, poed ja teenuseid pakkuvad ärid kõik ühe inimese kohta odavamad pidada, kui tarbijaid on rohkem. Seetõttu on need linnas odavamad pakkuda ja võimaldavad laiemat valikut.

Linnastumisele vastu töötab inimeste soov maal ilusa looduse keskel elada – siit ka valglinnastumine eramajadest koosnevatesse eeslinnadesse. Püüe loodusele lähemale saada on aga üsna hiljutine nähtus, mis tekkis siis, kui loodus enam inimestele ohtlik polnud. Varem oli ellujäämise seisukohast oluline teiste inimeste kaitsvasse ringi pääseda.

Üks tegur, mis linnastumist edaspidi suurendab, on jätkuvalt vähenev nõudlus maal elava tööjõu järele. Piisab isejuhtiva auto tehnoloogia panemisest traktorisse ja pole enam vaja põllu lähedal elavaid kündjaid. Linnastumise vastu töötab sama tehnoloogia panemine (peamiselt linnas ringi vuravatesse) mootorsõidukitesse, mis vähendab nõudlust linnas pesitsevate auto-, veoki- ja bussijuhtide järele. Kuna maal on arenenud riikides vähem inimesi kui linnas, on juhivaba sõiduki üldmõju ilmselt maaelanikkonna suurendamine – tööjõu nõudlusel on maal vähem vähenemisruumi, kui linnas.

Kui tehnoloogia muutub mastaabisäästude vähenemise suunas, nii et ühele leibkonnale võrreldes mitmega kaupu ja teenuseid pakkuda pole enam suhteliselt nii kallis, soodustab see hajaasustust. Näiteks kolmdee printerid vähendavad mastaabisäästu plastikjubinate tootmises. Laevakonteineriga Hiina tehasest tervele linnale toomise asemel võib igaüks neid kodus valmistada (tooraine tuleb muidugi enne koju osta). Ajalehtede, raamatute ja posti elektrooniliseks muutumine vähendab vajadust posti kojukande ja raamatupoodide järele, mis mõlemad on suure mastaabisäästuga tehnoloogiad. Interneti püsiühendus seevastu on vajalikum kui kunagi varem, ja ühele inimesele ühendust pakkuda on linnas odavam.

Sõpradega näost näkku suhelda on linnas lihtsam, sest transport nende juurde on kiirem ja odavam, aga elektrooniline suhtlus muutub järjest lähedasemaks vahetule (varem sai saata telegrammi, siis helistada, nüüd videokõnesid teha). Seega sarnaste huvidega inimeste leidmiseks ei pea elama suure inimhulga lähedal, et sealt otsida, vaid saab elektrooniliselt kontakte luua.

Pole selge, kas edaspidise tehnoloogilise arenguga tootmise ja tarbimise mastaabisäästud suurenevad või vähenevad, seega jääb ebakindlaks ka linnastumise kestmine või tagasipöördumine.

Miks just eurooplased maailma vallutasid

Majandusajaloolane Philip Hoffman on kirjutanud huvitava seletuse selle kohta, miks just eurooplased 19. sajandiks enamiku maailmast koloniseerinud olid , mitte näiteks hiinlased, jaapanlased või Ottomani impeerium. Maailm vallutati püssirohurelvade abil, mis leiutati Hiinas, aga mille tehnoloogia arenes kiiresti just Euroopas. Põhjus, miks tulirelvad just Euroopas kõige kiiremini arenesid, on pisut keerulisem, kui lihtsalt pidev sõdimine. Palju väikseid riike, kes tihti sõdisid, oli ka Hiinas enne mandžude vallutust, Jaapanis enne Tokagawa šogunaati, Indias enne Briti vallutust. Pidevad piirisõjad olid ka Vene tsaaririigil ja Ottomani impeeriumil.

Sõdade rohkus on tarvilik, kuid mitte piisav tingimus teatud relvatehnoloogia arenguks. Enne teaduspõhise relvaarenduse algust 19. sajandil edenes relvatehnoloogia kasutamisest õppimise kaudu – mida rohkem antud relva kasutati ja sellesse raha paigutati, seda tõenäolisemalt mõeldi välja muudatusi, mis relva efektiivsemaks tegid. Uuendused levisid teistesse riikidesse relvameistrite ülemeelitamisega, mitte tänapäevaselt jooniste ja juhendite varastamisega spioonide poolt. Tulirelvade arenguks pidid sõdivad riigid kasutama sõjas peamiselt tulirelvi ja inimeste liikumine nende vahel pidi olema piisavalt lihtne, et uuendused oskustööliste rändega leviksid.

Hiina, Venemaa ja Ottomani impeerium sõdisid kuni 19. sajandini põhiliselt Euraasia stepist pärit rändhõimudega. Selles sõjas tulirelvi peaaegu ei kasutatud, sest rändhõimudel polnud linnu, mida kahuritega piirata, jalaväelaste laskekaugusest ratsutasid nomaadid kiiresti minema ja eestlaetavat püssi ei saanud hobuse seljas hästi laadida. Rändhõimude vastu kasutati vibude ja mõõkadega ratsaväge – sama sõjatehnoloogiat, mida nomaadid ise.

Maismaasõjad linnadest sõltuva vaenlase vastu, kus tulirelvadest kasu oleks olnud, toimusid Jaapanis, Indias ja Euroopas. Enne Tokagawa šogunaadi moodustamist 1603 jaapanlased ka tulirelvi kasutasid ja arendasid, aga järgnenud rahuajal jäi relvade areng seisma. Indias ostsid 18. sajandi sõdivad riigid tulirelvi eurooplastelt, aga ei investeerinud nendesse nii palju raha, kui Euroopa valitsejad. Indias oli riigibürokraatia ja maksusüsteem vähem arenenud, seega ei saanud riigid alamatelt nii palju raha koguda ja sõjaväele kulutada, kui Euroopas. Relvade areng oli aeglasem ja 19. sajandil India juba vallutati.

India sõdivad riigid ostsid eurooplastelt küll relvi, aga tehnoloogia levik Euroopast Indiasse oli aeglane. Oskustöölisi Euroopast sisse ei ostetud, sest reisimine oli väga kallis ja ohtlik. Kultuurilised erinevused oleksid eurooplastest relvameistrite kohanemise Indias ka raskeks teinud. Euroopa riikide vahel seevastu olid tihedad kaubandussuhted ja lühikesed vahemaad, nii et oskustööliste üleostmine oli lihtsam ja uuenduste levik kiirem.

Tulirelvad olid üks kõige kiiremini kasvava tootlikkusega tehnoloogiaid Euroopas enne 19. sajandit. Mõõdetuna näiteks jalaväelase laskekiirusega laskudes minutis kasvas tööjõu tootlikkus Prantsuse sõjaväes vahemikus 1600 – 1750 kuus korda. Keskmine tootlikkuse kasv oli 1,5% aastas, samas kui tööjõu tootlikkus majanduses üldiselt kasvas enne Tööstusrevolutsiooni umbes 0,1% aastas.

Tootlikkuse kasv tuli relvatehnoloogiasse investeeritud suurest ressursist – tulirelvad olid sõdades kesksed ja Euroopa valitsejate kogutud maksurahast läks sõjaväele rahuajal üle poole, sõjaajal üle 90%.