Autoriarhiiv: sanhei

Formal clothing is a bad equilibrium of a coordination game

What clothing happens to be considered formal is an equilibrium of a coordination game: if most others think that a given clothing item is formal, then a person who wants to be seen as formally dressed is better off choosing that garment. If enough people who aim to dress formally choose certain clothing items, then those garments will be interpreted as formal. Different cultures and eras have considered different clothes formal, e.g. tights for men were formal in Europe during Napoleonic times, but are not now.

Current formal clothing is a bad equilibrium because suits and shirts are difficult to clean, labour-intensive to iron or press, and restrict movement. A better equilibrium would be to interpret as formal some garments that are comfortable, environmentally friendly, easy to care for and cheap. It is unfortunately difficult to change equilibria in a society-wide coordination game, because a majority of people would have to change their beliefs in a short time.

The reason why suits are seen as formal is historical: these were fashionable at the height of the British Empire, which was the richest and the most powerful country in the 19th century, thus a trendsetter in the first era of globalisation. British fashion was copied in North America and Europe, spreading to the colonies from there. Labour-intensive clothes were a way for Victorian nobility to signal wealth, because only the rich could afford to hire enough servants to make and care for their clothes. In many cultures, wearing impractical clothes (toga, long dress restricting leg movemen) has been a way to signal that one does not have to work. Similar signals of leisure were pale skin (because most work was outdoors), soft clean hands (because most work was manual and dirty), straight posture (because work often involved stooping). More extreme signals of leisure were physical changes that made most jobs of that era and region difficult or impossible: women’s foot-binding in East Asia, mandarins’ long fingernails in China.

Contrary to pale skin demonstrating leisure in Victorian Britain, in modern developed countries, a suntan is a signal of wealth, because most work is indoors and most trips to tropical places or simply outdoors are costly and time-consuming vacations. A similar reversal of the meaning of a signal is that a fat belly showed wealth when food was scarce, but in modern developed countries with an obesity epidemic, developing an athletic physique takes time and effort, so being fat is statistical evidence of poverty.

Signals of wealth have always invited cheaper imitations. For example, solariums provide suntanning cheaper than travel to the tropics. Slimness can be faked with liposuction, a corset or less drastically with a tailored waist and vertical stripes that are closer together or narrower at the waist area. The appearance of broad shoulders is achievable by wearing a suit jacket with padded shoulders.

One reason for why a business suit looks the way it does is to make the man wearing it appear taller, slimmer in the waist, and broader-shouldered, thus more masculine and attractive. The V-shape formed by the lapels uses the well-known visual perception error that an object at the open end of a V looks larger than an identical object at the tip of the V. The front of a suit jacket thus creates the appearance of a slim-bellied, muscular man. If the wearer’s belly allows, then a suit jacket usually also has a tailored waist, which further visually narrows the middle of the body. The vertical lines created by the tie and the creases of the pants make the wearer look taller and slimmer, which is often accentuated by vertical stripes on the suit. It is very rare to see a suit with horizontal stripes.

The visual illusion of attractiveness that a suit creates provides a extra incentive to stay in the equilibrium in which suits are considered formal clothing. To ease the transition to a new equilibrium in which the clothes perceived as formal are more practical, the new formal clothes should improve the wearer’s looks even more than a suit. This is not difficult, because many garments may have V-shaped patterns printed on the upper body, vertical stripes on the lower, have a tailored waist and shoulder pads. The patterns and cut may be designed based on psychology research to maximise the athletic appearance of the wearer. Anything achieved with a suit may be replicated and further optical enhancements added, for example printed outlines of muscles and puffed upper sleeves.

Automaattõlge aitab väikestel keeltel püsida

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses paljud kaevelnud eesti keele väidetava väljasuremise üle, vastustanud ingliskeelset õpet ülikoolides jne. Praeguse trendi jätkudes muutub eesti keel tõepoolest kiiresti inglise laensõnadest küllastunuks ja sureb paari sajandi perspektiivis välja. Oluline eeldus on siinjuures praeguse trendi jätkumine, mis on lähiaastatel küll peaaegu kindel, aga paari aastakümne perspektiivis vähetõenäoline. Paralleel on siin eesti rahva väljarändega, millest viimase kahekümne aasta jooksul ennustati rahvale kadu ja lauldi meedias nutulaulu. Viimasel paaril aastal on aga migratsioonitrend pöördunud: eestlasi on Eestisse liikunud rohkem kui Eestist välja. On ka muid näiteid trendide muutusest: Briti Impeerium ei vallutanud 19. sajandi lõpuks maailma, ega ka Saksa Riik 1941. aasta lõpuks Euraasiat, kuigi trendi põhjal seda ennustati.

Lihtsalt väita, et trend muutub, sest ajaloos on mõnikord nii juhtunud, on muidugi tühi jutt. Tõsiseltvõetavuseks peaksid olema teoreetilised või andmepõhised argumendid, miks trendi muutus tõenäoline on. Minu argument on tõlkeprogrammide jätkuv paranemine ja vabatahtliku inimtõlke levik. Palju tekste, näiteks vaba tarkvara juhendid ja Vikipeedia, on inimesed tasuta ära tõlkinud. Google Translate suudab Euroopa keelte vahel minu kogemuse järgi juba enamvähem arusaadavalt tõlkida. Mida rohkem on tasuta tõlget saadaval, seda väiksem on motivatsioon oma keele võõrkeelega asendamiseks (ja ka keeleõppeks üldiselt).

Kui kirjalik ja suuline suhtlus suudetakse nii kiirelt ja täpselt tõlkida, et inimene ei saa aru, kas räägib omakeelse või teisekeelsega, siis lähevad inimesed kergema vastupanu teed ja suhtlevad oma keeles. Siis lõpeb trend väikeste keelte väljasuremise suunas. Pigem tekib trend keelte lahknemiseks ja killustumiseks, sest iga inimene saab rääkida nii nagu talle mugavam on, tarvitsemata järgida ühtegi õigekirja. Arvuti selgitab nagunii ühe inimese mõtte teisele, nii et iga inimene saab probleemideta enda individuaalset keelt kasutada.

Sellise märkamatu tõlkeni on veel aega, sest praegune arvutipõhine automaattõlge on nähtavalt konarlik. Praegu tõlgivad arvutid sõnakaupa ja neil on raskusi konteksti arvesse võtmisega. Arvutusvõimsuse ja andmebaaside mahu kasvades saab tõlkida lausekaupa, siis juba lõigukaupa jne. Iga tekstiühiku puhul on kontekstil teatud mõju tähendusele, aga mida pikem ühik, seda väiksem. Tõlge muutub pikematel tekstilõikudel põhineva tõlkega järjest täpsemaks, kuigi täiuslikkus on siin maailmas muidugi saavutamatu. Samas pole täiuslikkust kasutatavuseks tarvis, piisab enam-vähem arusaadavusest.

Kui tahta eesti keelt praegusele või ajaloolisele lähedasel kujul säilitada, on parim meetod arendada automaatset tõlget ja õigekirjakontrolli. Paljudes avalikes tekstides olen näinud sagedasi kirjavigu ja viletsa otsetõlke konarusi, mis keele edasikandumise huvides parandada tuleks. Keelt aitab säilitada ka rahva seas populaarsete tekstide (arvutimängud, filmid, uudised) kvaliteetne ja kiire inimtõlkimine eesti keelde. Kui meelelahutus ja tarbetekstid on omakeelsed, siis suunab laiskus rahvast enda keelt kasutama. Inimtõlge on aga oma mahult liiga piiratud võrreldes maailmas toodetud tekstihulgaga, seetõttu pole inimtõlkest ka keele säilitamisel palju abi. Enda keele eeliskasutamise motivatsiooni loob mitte oma keeles kätte saadava teksti maht (mis on praegu suurem kui iial varem), vaid omakeelse teksti protsent kogu saadaolevast tekstist. See suhtarv on kaasajal väiksem kui kunagi enne, aga automaattõlke arenguga muutub suuremaks kui ajalooliselt ja läheneb lõpuks sajale protsendile.

Valitsus saaks aidata keelt säilitada tasuta tõlkeprogramme arendades ja levitades. Ei maksaks minna nii kaugele, et teha veebilehtede automaatne eesti keelde ümberpanek vaikimisi variandiks või lausa kohustuslikuks, sest sundus tekitab vastuseisu, ka oma keele kasutamisel. Praegu Google juba pakub varianti „tõlgi see leht”, mis on tore kui seda esimest korda näha. Kahjuks selle pakkumise eemaldamine veebilehe ülaservast on pisut keeruline, mis tekitab minus teatud trotsi, eriti kuna pakutav tõlge pole veel sama hea kasutatavusega kui ingliskeelne originaal. Keelte puhul, mida ma ei oska, on aga veebilehe tõlkimine Googlei poolt väga tervitatav.

Lumesaha automaatne liigutamine sensorite abil

Lumesahad teepuhastusautodel on minu vaatluste põhjal tihti kas liiga madalal, kraapides teepinda, või kõrgel, jättes osa lund teele. Kui tee on ebatasane, siis on saha juhil muidugi raske sahka kogu aeg reguleerida nii, et kõrgus optimaalne oleks. Samuti on lumikatte all keeruline teed ja selle serval olevat muru eristadada, nii et sahk kraabib vahel muru ära. Selle probleemi lahendaksid sahaautole monteeritud tajurid (radar, ultraheli vms), mis lumest läbi näevad ja saha kõrgust automaatselt tõstavad või langetavad. Arvuti on võimeline tajuritelt saadava teabe põhjal sahka palju kiiremini reguleerima kui inimene, nii et saha keskmist kõrgust teepinnast saaks oluliselt vähendada, mis tagaks puhtama teepinna. Tajurid hoiataksid ka sahajuhti kui sahk teelt kõrvale kaldub ja roheala kraapima hakkab.

Kui ainult autol olevate tajurite abil on keeruline teed ja teepeenart eristada, siis võib tulevikus teid parandades teekattesse sisse ehitada odavad signaalisaatjad, mis tajuritele tee asukohta ja kõrgust teatavad. Näiteks RFID kiibid on odavad ning võtavad vastu ja saadavad raadiosignaale. Nende asukoha saaks triangulatsiooni põhjal välja arvutada ja autos monitoril näidata. Monitori asemel võib ka projektoriga esiklaasile tee piirjooned kuvada. Teine võimalus tajuritele tugevamat signaali pakkuda on lisada rauapulbrit teeserva märgistusse ja kasutada tajuritena metallidetektoreid (magneteid).

Autodesse lisatud tajurid, kas kombinatsioonis teekattes olevate signaaliedastajatega või ilma, aitaksid ka autodel teel püsida, eriti just halva nähtavusega. Kasu oleks sellest nii isejuhtivate kui inimjuhiga autode jaoks. Kui sensorid ja tehisintellekt piisavalt head on, saab lumesahad isejuhtivaks muuta.

Teel püsida aitaksid ka kaamerad, mis tee kõrval olevate objektide (teebarjäär, puud, telefonipostid) asetuse tuvastavad, mille põhjal arvuti objektide kaugused arvutaks. Täpsete kauguste võrdlus arvutisse salvestatud detailse kaardiga määrab sõiduki asukoha. Kauguste muutus tuvastab liikumiskiiruse ja -suuna. Täpseima asukohainfo saaks tõenäoliselt erinevaid teabeallikaid (kaamerad, radar, ultraheli, GPS) koos kasutades.

Praktilistele esemetele võiks mõõdud peale trükkida

Köögis oleks mõistlik nõudena kasutada ainult mõõteanumaid, sest aeg-ajalt on vaja koostisaineid mõõta, eraldi anuma võtmine kulutab pisut aega ja seda lisaanumat on vaja pärast pesta. Kausile või tassile mahumõõtude peale trükkimine või graveerimine on nii odav, et seda võiks kõigi toidunõude puhul teha. Samuti muude anumate nagu ämbrid, pesukausid, pappkastid, vann, kraanikauss, igasugused pakendid.

Praktilistele esemetele üldiselt võiks mõõdud peale trükkida, näiteks lauaservale sentimeetrid-millimeetrid ja lauaplaadile vastava ruudustiku, et lauaplaati joonlaua ja mõõdulindina kasutada. Olen ise raamatute ja vihikute servi joonlauana kasutanud, mis puhul oleks kasulik olnud kui neil oleksid ka pikkusühikud peal olnud. Ka karpide ja kastide servad võiksid pikkusühikuid näidata, samuti iga jäiga pakendi serv.

Olen asjade kaalu võrdlemiseks tarvitanud liitriseid piima- ja mahlapakke, sest neil on nende mass peal kirjas. Samuti olen vedelikumahtu mõõtnud pooleliitrise plastikust veepudeliga ja pikkust A4 paberi servaga ning tikutopsiga. Teadaoleva mõõduga esemed on niisiis kasulikud.

Kõige laiemalt näidatavad mõõtühikud otseselt mõõtmisega mitteseotud esemetel tunduvad olevat tunnid ja sekundid, sest paljudele elektroonikaseadmetele on lisatud kell. Arenenud riigis tahab keskmine inimene kella vaadata palju kordi päevas. Kui iga kord saab säästa need paar sekundit, mis kuluvad telefoni taskust võtmisele või varruka käekellalt tõmbamisele, siis kokku on esemetele kellade lisamise ühiskondlik kasu päris suur. Sarnast, kuigi väiksemat kasu tooks pikkus-, mahu- ja massiühikute lisamine muudele igapäevastele asjadele.

Pre-selected health insurance plans for visitors

A half-year visit to a US university under a J1 visa requires US health insurance. In the University of Pennsylvania, the website of the International Students’ and Scholars’ Office says that they have pre-selected some health insurance plans. According to their cover description and comparison websites, these plans offer significantly less cover than similarly-priced plans not pre-selected by U Penn. My spreadsheet comparing the health insurance options is public. Possibly I have missed some aspects of insurance that justify the price difference. Another explanation is that the pre-selection was done by people who do not themselves use these insurance plans (because they are not visitors to the US) and have little incentive to make an effort to choose the best plan. A more negative and less likely interpretation is that the insurance company is providing incentives (such as kickbacks) for the selectors at U Penn to direct visitors to expensive low-cover plans that are profitable for the insurer.

Real estate website improvements

Almost all real estate websites I have read are missing the essential information about a lease from their search filters. The core info is whether the property is available from a certain date to a certain date, whether the minimum and maximum lease lengths allow a tenancy for the specified term, what is the monthly rent for that term. Some websites specify that information in the description of the property, but do not allow searches based on it. On some websites, the rent doubles when the term is halved, which would be good to know from the start instead of after clicking on a search result.

If the property is only rented to a specific class people, e.g. requires a number of years of good rental history, a certain income level, etc, then it would be good to know this at the start of the search, instead of during the application process.

Almost useless info like hardwood floors, granite countertops, historic building, etc should be removed or relegated to the bottom of the page.

In general, any search website should allow the user to remove specific results (that the user has deemed irrelevant) from future searches, like Craigslist does. Being able to save the search like in Craigslist is also a useful feature.

Arranging a virgin birth in a low-tech way

Warning: this Christianity- and Christmas-themed post may offend or disgust. The procedure described is unpleasant for the receiver.

Fertilisation of an egg cell requires sperm to reach it, which does not require breaking the hymen. A thin tube, such as a hollow straw or reed, can be inserted through the small opening in the hymen to pump sperm (obtained via male masturbation) into the vagina. The simplest way to pump the sperm is to suck it into the straw with one’s mouth and then blow it out. Another way is with an enema pump (bulb syringe) that can be constructed with primitive technology: a hollow leather ball glued to a reed using resin, tar or bone glue. The seams of the leather ball can be waterproofed with tar. The ball can be made to spring back into shape after squeezing, e.g. by constructing it with wire hoops or springs inside.

Successful fertilisation with the above method likely requires many attempts, because the probability of pregnancy from unprotected sex during the most fertile part of the menstrual cycle is 30%. Sexual activity causes hormonal changes in the female organism that facilitate fertilisation, which a simple reed insertion probably does not, but it may be possible to create similar hormonal changes with an erotic massage.

The above method can be used to arrange a virgin birth in a primitive society. No miracles are required, although a virgin giving birth may be marketed as miraculous.

Modern in vitro fertilisation technology of course expands the range of ways to engineer a virgin birth.

Protecting a wound or burn that needs frequent access

If it is necessary to put cream on a burn frequently, then a band-aid is inconvenient, because it must be pulled off every time. Also, a band-aid may stick to an oozing wound and reopen it every time it is pulled off. If the damaged skin needs covering, for example because the weather requires thick clothes, then one solution is to stick or tie a small cup-shaped object on top of the wound. Tying is preferable, because removing a stuck object again irritates the damaged area. The edges of the cup should be soft, because these press on the skin (so a plastic bottle cap is a bad idea). One soft-edged approximately cup-shaped object is the eyepiece of swimming goggles.

Swimming goggles protecting wound

The eyepiece is nicely attached to adjustable straps for tying it on with neither too much nor too little pressure. The eyepiece may be flipped over to the side to get access to the damaged skin.

Of course, the location of the wound may cause difficulties in tying swimming goggles on top of it, e.g. on the torso. Even on the arm or the leg, the lengthwise movement of the sleeve or pant leg may push the goggles off, because the strap running around the limb does not resist lengthwise movement well. Then adding some bandages may be necessary.
Overnight, the area under the goggles gets sweaty. To avoid this, small air holes may be drilled in the eyepieces, which of course makes the goggles useless for swimming.

Kannutilade kujust

Kannutila kuju peaks lihtsustama pritsmeteta valamist ja takistama tilkumist. Ometi olen näinud ja proovinud paljusid kanne, mille tila valamiseks ei sobi. Ebapraktiliste tilade lai levik on kummaline, sest heade omadustega tilakuju oleks võinud juba uuemal kiviajal leiutada, siis kui keraamika esimest korda kasutusele võeti. Võibolla kannustab kunstipära tagaajamine ebapraktiliste kannude tootmist.

Sarnane probleem on vahel vedelikuanumate üldise kujuga. Boffinsi restoranis Canberras kasutati ümarkolbi meenutavaid veinikarahvine, mis olid alt laiad, kaelast kitsad ja veiniklaasist laiema suuga. Alt laienemise tõttu pidi selleks, et viimast poolt klaasi karahvinist välja valada selle peaaegu põhi ülespidi keerama. See muutis väljuva vedelikujoa peaaegu karahvini suu laiuseks, mis oli veiniklaasist laiem, nii et oli võimatu vältida veini laudlinale ajamist. Mitu kelnerit proovis valada, aga kõik ajasid maha, sealhulgas need, kes täis karahvinist väga täpselt valasid (poole meetri kõrguselt klaasi, tilkagi kaotamata).

Ilmselt ei kontrollinud ei karahvini disainer ega neid restoranile ostnud isik nende praktilist kasutatavust. Samuti ei proovi kannutilade väljatöötajad ega kannuostjad neist valada, muidu võiksid just ostjad valida sarnase kannu, mida on mugavam kasutada.

Üldisem põhimõte on igasuguseid tooteid ja teenuseid enne turundamist või ostmist praktikas proovida, et kasutajakogemust hinnata. Seda põhimõtet ei järgi näiteks Austraalia Rahvusülikool välistudengite sisseastumisavalduse veebivormide loomisel – küsimused on ebaselged või eeldavad Austraalia haridussüsteemi tundmist, kasutavad kohalikku slängi, tähtajad määratakse sellised, et põhjapoolkeral pole õpilased veel oma hindeid kätte saanud. Samuti ei järgi kasutatavuskontrolli põhimõtet vist ühegi riigi viisavormide kirjutajad. Nõuete väljatöötajad (ülikooli või välisministeeriumi ametnikud) ei pea ise neid nõudeid täitma (ei kandideeri ülikooli ega taotle viisat), nii et nad ei pane end teise inimese olukorda, kes peab neid nõudeid täitma. Ei palgata ka kasutatavuse kontrollijat, kes protsessi läbi teeks ja probleemid avastaks.

Kraanide ja duššide veevoolu peaks saama lõpetada

Avalikud kraanid ja dušid spordikeskustes, jaamades, koolides jne on vahel nupuga, millele vajutades vesi teatud aja jookseb ja siis vool peatub. Vahel pole nii pikka veevoolu tarvis, näiteks kui duši all käies on juba mitu korda nuppu vajutatud ja vaja veel ainult paar sekundit vett. Siis oleks tore kui saaks selle ajastatud veevoolu varem lõpetada. See säästaks natuke keskkonda. Muidugi on uue nupumehhanismi väljatöötamine ja mehhanismide uutega asendamine kulukas, aga avalikke dušše kasutab palju inimesi, nii et kokkuvõttes võib veesääst nupu kulu üles kaaluda.