Sildiarhiiv: heaolu

Praktilistele esemetele võiks mõõdud peale trükkida

Köögis oleks mõistlik nõudena kasutada ainult mõõteanumaid, sest aeg-ajalt on vaja koostisaineid mõõta, eraldi anuma võtmine kulutab pisut aega ja seda lisaanumat on vaja pärast pesta. Kausile või tassile mahumõõtude peale trükkimine või graveerimine on nii odav, et seda võiks kõigi toidunõude puhul teha. Samuti muude anumate nagu ämbrid, pesukausid, pappkastid, vann, kraanikauss, igasugused pakendid.

Praktilistele esemetele üldiselt võiks mõõdud peale trükkida, näiteks lauaservale sentimeetrid-millimeetrid ja lauaplaadile vastava ruudustiku, et lauaplaati joonlaua ja mõõdulindina kasutada. Olen ise raamatute ja vihikute servi joonlauana kasutanud, mis puhul oleks kasulik olnud kui neil oleksid ka pikkusühikud peal olnud. Ka karpide ja kastide servad võiksid pikkusühikuid näidata, samuti iga jäiga pakendi serv.

Olen asjade kaalu võrdlemiseks tarvitanud liitriseid piima- ja mahlapakke, sest neil on nende mass peal kirjas. Samuti olen vedelikumahtu mõõtnud pooleliitrise plastikust veepudeliga ja pikkust A4 paberi servaga ning tikutopsiga. Teadaoleva mõõduga esemed on niisiis kasulikud.

Kõige laiemalt näidatavad mõõtühikud otseselt mõõtmisega mitteseotud esemetel tunduvad olevat tunnid ja sekundid, sest paljudele elektroonikaseadmetele on lisatud kell. Arenenud riigis tahab keskmine inimene kella vaadata palju kordi päevas. Kui iga kord saab säästa need paar sekundit, mis kuluvad telefoni taskust võtmisele või varruka käekellalt tõmbamisele, siis kokku on esemetele kellade lisamise ühiskondlik kasu päris suur. Sarnast, kuigi väiksemat kasu tooks pikkus-, mahu- ja massiühikute lisamine muudele igapäevastele asjadele.

Korruptsioon on ühiskonnalt varastamine

Lisa kommentaar

Korruptiivse tehinguga on nõus nii altkäemaksu andja kui võtja, kuna mõlemad saavad kasu. Kahju kannatab ühiskond, näiteks kui kinnisvaraarendaja saab linnaplaneerimise ametnikult loa ehituseks, mis linnapilti ja konkureerivaid ehitajaid kahjustab või ohutusnõuetele ei vasta. Summaarne kahju on üldiselt suurem kui altkäemaksu andja ja võtja kogukasu, muidu võiksid korruptandid pakkuda ülejäänutele kompensatsiooni, mis on suurem nende kahjust. Nii võiks kogu ühiskonna nõusse saada seadust või planeeringut muutma ja tehing poleks enam korruptiivne, vaid aus äri.
Tehingu kogukahju, mis on suurem kasust tehingu osapooltele, on kuritegelike tehingute üldine omadus. Näiteks kui taskuvargad teevad koostööd (üks tõmbab ohvri tähelepanu, teine varastab) ja jagavad saagi, siis mõlemad vargad võidavad, aga ohver kaotab rohkem, sest peab lisaks raha kaotusele asendama dokumendid ja rahakoti. Vargad saavad aga ainult raha. Jällegi, kui kasu oleks kahjust suurem, võiks tehingus (antud juhul rahakoti uuele omanikule andmises) ausalt kokku leppida ja tulemuse jaotada nii, et kõik võidavad.
Korruptandid lepivad sisuliselt kokku ülejäänud ühiskonnalt varastamises.

Linna ja maakoha vaheline valik on kallutatud

Lisa kommentaar

Põhjused linnas elada on näiteks suurem sissetulek, suurem valik kaupu ja teenuseid, rohkem inimesi, kellega suhteid luua. Maal elamise eelised on puhtam ja vaiksem keskkond, lihtne pääs loodusesse ja vähem rahvamasse, odavam elamiskulu. Inimestel on erinevad eelistused, nii et mõnele sobib linn, mõnele maa. Need, kes oleksid väliste mõjude puudumisel enamvähem ükskõiksed, otsustavad reklaami tõttu tõenäoliselt linna kasuks.

Reklaam mõjub inimestele – ega ettevõtted seda muidu ei teeks. Reklaamitakse aga peaaegu eranditult linnas pakutavat, ehk raha eest ostetavaid kaupu ja teenuseid. Tasuta looduses jalutamise, vaikuse ja puhta õhu kohta pole ma plakatitel või rämpspostis kuulutusi näinud. Nii et ühiskonna survel tekkinud eelistused on inimestel ilmselt nende „loomulike eelistustega” võrreldes linna poole kallutatud. Vahel teeks inimest (tagantjärgi otsustades) kõige õnnelikumaks maa valimine, aga ta valib hoopis linna. Vastupidist viga juhtub oluliselt harvemini.

Sama võrdlus kehtib suurlinna ja väikelinna vahel.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Lisa kommentaar

Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.

Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.

Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.

Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).

Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.

Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.

Mille võrdsus?

Lisa kommentaar

Ühes oma raamatus esitas Amartya Sen huvitava küsimuse – kui räägitakse võrdsusest, siis mille võrdsusest? Inimesed on mitmemõõtmelised ja igal eluhetkel erinevad üksteisest paljudes mõõdetes. Kui võrdsustada nad ühes mõõtmes, näiteks anda kõigile võrdne võimalus algkooli pääseda, siis ebavõrdsustatakse nad paljudes teistes mõõtmetes, näiteks iga klassi lõpuhinnetes. Kui tahta võrdsustada ühe klassi lõpuhinded, ebavõrdsustatakse õpilastelt nõutav pingutus selles klassis, kuna mõnele on antud hinde saavutamine lihtne, teistele raske.

Võrdsus on väga poliitiline sõna, aga sellest rääkides (ilmselt teadlikult) seda kunagi ei defineerita. Inimestele meeldib kuulda sõna „võrdsus“, aga ei pruugi meeldida selle tegelik sisu, sest võrdsustamisel tõmmatakse osa inimesi allapoole, et upitada teisi ülespoole ja saada kõik kokku mingile keskmisele tasemele. Seepärast tahaksin ma iga kord võrdsusejuttu kuuldes teada, mille võrdsust mõeldakse ja kuidas seda saavutada plaanitakse

Majandusteaduses uuritakse samuti võrdsuse küsimust, tihti kontekstis, kui palju efektiivsust kaob, kui tahta saavutada teatud võrdsuse taset. Lihtsas üheperioodilises mudelis on võrdsus selge mõiste, aga dünaamilises mudelis on selle defineerimisega probleeme. Kuulsin RUD 2011 konverentsil ühe majandusteadlase esitluses järgmist näidet. Aisopose valmis rohutirtsust ja sipelgast kogub sipelgas suvel toitu, rohutirts mitte. Talvel sipelgas sööb, rohutirts nälgib. Valmi originaalversioonis laseb sipelgas rohutirtsul nälga surra (ei anna toitu, kui rohutirts sipelga maja juurde kerjama tuleb). Tänapäevases poliitkorrektses versioonis annab sipelgas osa oma toitu talvel rohutirtsule. Kumb otsus viib suuremale võrdsusele?

Kui nii rohutirtsul kui sipelgal on suvel kaks ühikut toitu, rohutirts sööb suvel kaks ja sipelgas ühe, siis talvel on rohutirtsul null, sipelgal üks ühik toitu. Kui sipelga toitu rohutirtsule mitte anda, on nad talvel ebavõrdsed. Kui sipelga toidust talvel pool rohutirtsule anda, on nad talvel võrdsed, aga suvel ebavõrdsed – nüüd on suve perspektiivist vaadates rohutirtsul 2,5 ja sipelgal 1,5 ühikut toitu. Seega võrdsustades putukad ühes mõõtmes, ebavõrdsustatakse nad teises.

USA ülikoolide vastuvõtupoliitika on näide võrdsustamisprobleemist mitmes mõõtmes. Ülikoolid tahavad võtta vastu kõige targemaid, aga anda ka iga ühiskonnarühma liikmetele sama tõenäosuse sissesaamiseks, et ülikoolis oleks eri nahavärvi või sotsiaalmajandusliku taustaga inimeste osakaalud samad, mis ühiskonnas üldiselt. Vastuolu on selles, et aasialaste ja juutide keskmine standardiseeritud testi tulemus on märgatavalt kõrgem, kui valgetel. Valgete keskmine tulemus omakorda on kõrgem, kui mustadel. Kui võtta inimesi vastu ainult testitulemuse põhjal, muutuksid ülikoolid hiinalinnadeks.

Praegune vastuvõtupoliitika (millelt ülikoolid püüavad tähelepanu kõrvale juhtida) nõuab mustanahalistelt ülikooli pääsemiseks madalamat testitulemust, kui valgetelt, kes omakorda ei vaja nii kõrget tulemust, kui aasialased. Ametlikult ei saa nahavärvi põhjal eri nõudeid esitada, seega peab kasutama kõveramaid teid – ülikooli saamisel arvestatakse näiteks sporditulemusi, mis empiiriliselt vaadates annab valgetele ja mustadele eelise aasialaste ja juutide ees. Keeleoskuse nõuded annavad eelise ameeriklastele (vältides Aasia aasialaste vastuvõttu, aga mitte USAs kasvanud aasialaste). Vaesematele kandidaatidele vastuvõtul soodustuse tegemine annab eelise mustadele, kes USAs on keskmiselt vaesemad kui valged või aasialased.

Ülikoolid tasakaalustavad võrdsustamise kahes mõõtmes, nii et tegelikult pole võrdsust kummaski – mustade osakaal ülikoolis on oluliselt alla nende proportsiooni ühiskonnas ja eri inimrühmadele on sissesaamise nõuded erinevad.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Lisa kommentaar

Näide: Olgu meil mägironimisvõistlus paljude osavõtjatega. Ainult absoluutset heaolu maksimeerivatele inimestele vastab siis olukord, kui kõik tippu jõudjad saavad võrdse varem kindlaks määratud suurusega auhinna või igaüks saab kindla summa iga ronitud meetri kohta. Ainult suhtelist heaolu maksimeerivatele inimestele vastab olukord, kus auhinna saab ainult esimene tippujõudja ja järgmised võivad selle endale saada vaid esimest alla tõugates ja auhinda temalt ära võttes. Suhtelise heaolu maksimeerimisele vastaks ka olukord, kus kindlasummaline auhind jagatakse kõigi tippujõudnute vahel. On selge, et kehtestades kindlasummalise auhinna kõigile tippujõudjatele või iga ronitud meetri kohta, jõuab tippu suurem osa võistlejatest kui teise variandi (suhtelise heaolu maksimeerimise) korral. Tippujõudjate osakaalu või keskmise ronitud meetrite arvu võib seada vastavusse SKPga inimese kohta, tippujõudjate arvu või kogu ronitud meetrite arvu aga riigi SKPga.

Teine olukord (ainult peaauhind) ei anna halvemat tulemust kui esimene vaid siis, kui mõlemas olukorras on võistlejatele keelatud nii koostöö kui teiste takistamine, karistus reegli rikkumise eest on suurem kui peaauhind ning rikkumine avastatakse alati. Inimestel, kes väidavad, et konkurents mingis valdkonnas on kahjulik ja koostööd lõhkuv, on õigus ainult siis, kui õigussüsteem ei hoia piisaval määral ära teiste kahjustamist suuremas ulatuses kui kompensatsioonisumma või kui nad ei pea silmas absoluutset kahju. Inimesed soovivad vähemalt mingil määral absoluutset heaolu, nii et kui kasusaamine teisi kasusummast suuremas ulatuses kahjustades pole võimalik, viib konkurents koostööle, kuna koostöö suurendab absoluutset heaolu.