Arhiiv kuude lõikes: May 2015

Tarvilik tingimus doktorantuuri astumiseks

Tarvilik, kuid mitte piisav tingimus selleks, et mingis valdkonnas doktorantuuri alustamine mõttekas oleks, on antud valdkonnaga hobi korras tegelemine. Aine peab iseenesest huvitav olema, muidu saab doktorantuuri ajunussist kiiresti kõrini. Näiteks kui inimene läheb igal nädalavahetusel loodusesse linde vaatlema, siis on ehk mõttekas zooloogias doktor teha. Kui tuleb isik õhtul koju, paneb kaabu varna ja hakkab progema või osaleb häkkerite võistlustel, siis tasub võibolla arvutiteaduse doktorantuuri astuda. Garaažinurgas masinate ehitaja ja leiutaja võib insenerinduse doktori peale mõelda.

Aine huvitavus on tarvilik, kuid mitte piisav, sest võib näiteks olla vaja peret toita, mis doktorantuuri näljapalgaga raskeks osutub. Võib juhtuda, et doktorantuuris valdkonnaga päevast päeva tegeledes läheb asi igavaks, isegi kui alguses väga huvitav oli (see juhtus minuga). Samamoodi igaks söögikorraks oma lemmiktoitu süües võib see söök varsti vastikuks minna.

Kuus aastat samu mõtteid mõelda muudab inimese imelikuks, nii et kui on soovi normaalne ühiskonnaliige olla, siis pole doktorantuuri asja. Pole juhus, et ingliskeelne doktori lühend PhD tõlgendub Permanent head Damage. Muidugi, kui isik juba doktorantuuri alustades imelik oli, siis pole sellest lugu 🙂 Siinkohal viitab autor jällegi iseendale, enesekeskne tüüp nagu ta on. Ja kolmandas isikus veel pealegi – isiksuse kahestumine on juba kolmestumiseni arenenud. Lõpudiplomi järgselt võin juba öelda, et olen paberitega ja et diagnoos on ametlikult kinnitatud.

Ma arvan, et doktorantuuris mittekäinud rahvastikusegment mulle ülaltoodu osas väga vastu ei vaidle, aga kui seda juhtub lugema mõni doktorantuuris olev või olnud tegelane, võib see tekitada teatud poleemikat. Öelge julgesti oma arvamus, minu oma on statistiliselt vaid üks vaatlus paljudest.

Esimene samm teaduse tegemisel

Richard Feynmani kohaselt (http://neurotheory.columbia.edu/~ken/cargo_cult.html) on esimene samm teaduse tegemisel mitte petta ennast. Enesepettus tekib näiteks siis, kui uurija soovib saada mingit tulemust (uudset, hästimüüvat) ja tõlgendab andmeid sellele tulemusele soodsalt. Paneb rõhku kooskõlalistele andmetele ja ignoreerib vastuolulisi.
Enesepettuse vältimiseks tuleks katse plaan enne katset üles kirjutada (ja võibolla ka avalikku katsete andmebaasi lisada) ja siis seda plaani järgida. Plaan peaks kirjeldama katset nii, et teised suudaksid ainult plaani kasutades seda katset korrata. Lisaks peaks plaan paika panema tulemuste tõlgendamise juhise. Ehk milliste andmete korral lugeda üks vastus statistiliselt tõenäolisemaks, milliste korral teine. Muidu hakatakse pärast andmete kogumist katse kriteeriume muutma stiilis “see mõõtmistulemus on ebanormaalne, jätame selle andmetest välja”. Väljajättu esineb muidugi sagedamini eelarvamust kummutavate andmete puhul.
Kui seda teaduslikku meetodit rakendada inimeste hindamisel, siis läheb elu raskeks neil, kes pidevalt andeks paluvad ja siis uue sigaduse korraldavad. Andeksandjad mõtlevad ilmselt sagedasti: “Ega ta enam ei tee. Anname talle veel ühe võimaluse.” Kui viimane võimalus oleks tõepoolest üks ja ainus, poleks kahju kuigi suur, aga tegelikkuses kipub neid viimaseid võimalusi üksteisele järgnema päris palju. Selle vältimiseks võiks proovida kirja panna kõik hinnatava inimese olulised sigadused, neile järgnenud tagajärjed, vabandused ja andeksandmised. Mingil hetkel tuleb tahtmine anda mitte rohkem kui üks võimalus veel. Kui see siis kirja panna, on tulevikus raskem endale õigustada veel ühe lisavõimaluse andmist.

Rasedate mittediskrimineerimisest

Kui tuleb jutuks naistele tööturul võrdsete võimaluste tagamine, jõutakse tihti välja tööandjapoolse naiste diskrimineerimiseni. Eriti väljendub see soovimatuses palgata rasedaid või väikelaste emasid. Tööandja vaatepunktist on küsimus kasumis – raseduspuhkust võttev või väikelast kasvatav naine teeb vähem tööd (vähemalt enamiku tööandjate arvates), aga palka peab talle maksma samamoodi nagu mõnele tööhoolikule. Kasumit mõjutab raseda töölevõtmine seetõttu, et ühiskond nõuab töötajate võrdset kohtlemist ega kompenseeri võrdse kohtlemise nõudest tekkivat kulu tööandjale.

Töötaja võib olla vähem tootlik või tööst vabastatud ka muul põhjusel kui rasedus või väikelapse kasvatamine. Sellised põhjused on näiteks haigus, reservväelaste kogunemine, palgaline puhkus. Kõigil neil juhtudel peab tööandja säilitama palga ja töökoha, mis on sisuliselt lisanduv maksukoormus.

Siit tekib kaks küsimust: miks peab ühiskond toetama vähem tootlikke töötajaid ja miks on seda toetust tagav maksukoormus jaotatud tööandjate vahel ebavõrdselt?

Vähem tootlikke töötajaid toetatakse, sest ühiskondlik norm ja sellele rajatud seadus ütleb nii. Normi aluseks võib olla kasulikkus ühiskonnale pikemas perspektiivis (lapsed kui tulevased maksumaksjad, inimestele haiguspuhkuse võimaldamine laseb neil kiiremini paraneda ja tööturule naasta, puhkus tõstab tootlikkust), aga selline norm võib olla tekkinud ka muul põhjusel. Ainult osa tööpanust vähendavatest teguritest kompenseeritakse ja paistab, et tegureid eristatakse vähemalt osaliselt mingi ühiskondliku kasu mõiste põhjal, sest näiteks laiskuse, joomise või hobidega tegelemise tõttu vähenenud tootlikkus ei anna alust lühema tööaja, palga säilitamise ja riikliku toetuse nõudmiseks.

Ajalooliselt on vähemalt laste kasvatamise kulude ühiskondliku kompenseerimise osas olnud väga erinevaid lahendusi. Enne 19. sajandi lõppu polnud vist kusagil mingit lastetoetust ega raseduspuhkust – lapsed olid vanemate mure ja kui nad takistasid vanematel töötegemist, siis pidid vanemad väiksema sissetulekuga leppima ja kogu pere võis nälgida. Natsi-Saksamaal olid (vähemalt teatud välimusega) lapsed riiklik vara kui tulevased sõdurid ja töölised. Riik toetas heldelt laste saamist ja kasvatamist (tasuta lastekodu, kui vanemad ise last kasvatada ei soovinud, tasuta lastehoid, paljulapseliste emade medalid ja soodustused).

Laste kasvatamise osas paistab olevat nii, et kes maksab, tellib ka muusika. Ühiskondades, kus vanemad kandsid kõik lastega seotud kulud, oli neil ka pea täielik võim laste üle. Nad võisid anda ihunuhtlust, puudega vastsündinu surmata ja lapsi raskele tööle sundida. Totalitaarriikides, kus lapsi peamiselt ühiskondlikuks ressursiks peeti, oli riigil ka suur sõnaõigus kasvatamise osas – lapsed pidid lasteaiast alates propagandat tuupima, osalema partei noorteorganisatsioonis ja vanemate riigivastasuse kohta koputama.

Tänapäeva arenenud riigid on kahe äärmuse vahel. Osaliselt kannavad lastega seotud kulusid vanemad, osaliselt ühiskond. Riigi toetus on nii otsene (raha ülekandmine vanemate pangaarvele) kui kaudne (tasuta haridus, lasteaiakohad ja ka nõuded tööandjatele, mis vähendavad kasumit, aga suurendavad lastega töötajate heaolu).

Toetamise ja selleks raha hankimise viise on erinevaid ning mitte kõik pole võrdselt head. Maksukoormuse jaotamine tööandjate vahel vastavalt tööle võetud rasedate või krooniliselt haigete inimeste arvule ei tundu mõistlik. Ettevõtted, kus peaaegu kõik töötajad on meessoost (ehitus, kaevandamine, kaugveod), kannavad palju vähem kulusid lastega perede toetamiseks kui organisatsioonid, kus lastega naisi on arvukalt. Loogilisem oleks kõigi ettevõtete maksukoormust pisut tõsta, saadud rahast kompenseerida vähenenud tootlikkusega inimestele nende saamata jäänud palk ja uue töö otsimise kulu ning lubada tööandjatel nende parima äranägemise järgi tasustada ja palgata. Sellise võimaluse tekkides loomulikult vähendatakse rasedate, haigete ja puudega inimeste palka või vallandatakse nad. Riigi toetus peaks neile inimestele tekkiva kahju kompenseerima. Seda kahju on raske täpselt mõõta – võibolla sellepärast on praegune süsteem selline nagu ta on.

Teine variant (lisaks töötajatele kahju hüvitamisele) on toetus ettevõtetele, et nad võtaksid tööle ühiskonna soositud madalama tootlikkusega rühmade esindajaid. Kui toetus on piisavalt suur, hakkavad ettevõtted omavahel võistlema subsideeritud rühmade palkamises. Seda toetust võib jällegi finantseerida üldistest maksudest, et jaotada kulu ettevõtete vahel võrdselt.

Ettevõtete konkurents toetatud gruppide palkamisel laseb üsna täpselt paika panna toetuse taseme – see on tase, kus toetatavad inimesed leiavad kõik koha ja kõik kohad toetatavatele täidetakse. Ehk turg tasakaalustub.

Katsed endaga

Meditsiinis on katsetel endaga pikk ajalugu (http://en.wikipedia.org/wiki/Self-experimentation). Põhjuseks enamasti teiste katsejäneste puudumine või arvatavalt ohtlike katsete teiste peal tegemise ebaeetilisus.
Hoopis teine alus on tavalisel inimesel igapäevaelus enda peal katset teha – soov teada, kas mingi müüdav toode ka töötab nagu lubatud. Tihti pole toote omadusi põhjalikult uuritud, aga sel väidetakse igasuguseid kasulikke aspekte olevat. Isegi kui korralikud uuringud on näidanud toote efektiivsust keskmise inimese jaoks, võib isiklik kogemus erineda. Ostjat huvitab ju ikka, kas toode on kasulik temale, mitte keskmisele inimesele.
Olen katsetanud kätekreemi ja leidnud selle kahjuliku olevat. Taustaks: talvel kuiva õhuga kipub nahk mu sõrmenukkidel kuivusest lõhenema. Soovitati kätekreemi. Kohe pärast kreemitamist läks nahk muidugi niiskeks ja lõhed hakkasid paranema. Aga paari tunni pärast oli kreem sisse imbunud või ära auranud ja nahk jälle kuiv ja lõhenev. Uuesti kreemi, uuesti kuivaks… Paari nädala pärast tekkis kahtlus, kas kreem mitte pikas perspektiivis ei soodusta nahalõhesid. Teoreetiline mehhanism oleks, et nahk reageerib kestvale kuivusele viitajaga. Kui mitte kreemitada, siis niisutab end seestpoolt ja lõhede arv väheneb võrreldes kuiva aja algusega. Kui aga kreemitada, siis segab see kohanemist, seespoolne niisutamine ei tööta ja lõhesid tuleb juurde. Teisest küljest muidugi võib kreem aidata nagu lubatud. Vaja andmeid, et selgusele jõuda.
Valisin siis juhuslikult ühe käe kreemitamiseks ja teise jätsin kreemita. Paari nädala pärast oli ilma kreemita käel selgelt vähem lõhesid.  Jätsin siis kreemitamise edaspidi ära ja kannatasin kuiva aja alguses lõhed ära.
Olen katsetanud ka näonaha haiguse vastast ravimit, mis selgus aitavat, aga ainult natuke. Jällegi tekkis kahtlus ravimi efektiivsuse suhtes. Jätkasin selle kasutamist ühel näopoolel ja lõpetasin teisel. Nädala jagu polnud vahet näha. Pärastpoole tundus ravimiga näopool paari nädala jooksul õige pisut tervem. Kasutasin siis ravimit mõlemal pool edasi.
Korraliku katsega on mu enesekatsetustel muidugi suur erinevus. Puudub platseebokontroll ja eelnevalt paika pandud katseprotokoll, katsetaja teab, kumb kehapool saab katseainet ja kumb mitte. Aga mingi teabekild sellest katsest ikka tuleb.
Keda huvitab, võib enda peal võrrelda eri kosmeetikatooteid, näiteks aknevastaseid vahendeid, või kas üks raseerija töötab paremini kui teine. Ei saa muidugi kontrollida kogu keha hõlmavate seespidiste käsimüügiravimite toimet. Ma ei soovita haiguses resistentsust tekitavate ravimite osalist kasutamist.

Kuumad lõunamaa mehed

Eesti meedias on räägitud, et eesti naistele meeldivad kuumad lõunamaa mehed. Kas see tõesti nii on, tuleb jätta statistikute selgitada, aga oletame, et on. Mis võiks sellist meeldimismustrit põhjustada? Pakun, et oluline pole mitte lõunapoolne päritolu, vaid geneetiline erinevus, ettevõtlikkus ja rikkus.
Kuna sugulastega (geneetiliselt sarnaste inimestega) järglaste saamine soodustab pärilikke haigusi, on evolutsioon ilmselt pannud inimesed ihaldama geneetiliselt erinevaid seksuaalpartnereid. Need ei pea tingimata pärinema lõuna poolt, küll aga kaugematest piirkondadest, kus inimesed on keskmisest eestlasest geneetiliselt erinevamad. Kuna Eestist lõuna pool elab maailmas rohkem inimesi kui põhja pool, külastab Eestit rohkem lõunapoolseid geneetiliselt erinevaid inimesi kui põhjapoolseid, seega on eestlastel rohkem võimalusi luua suhteid lõunamaalastega. See kehtib meeste kohta samamoodi kui naiste.
Kui võtta suvalise riigi kohalik ja seda riiki külastav välismaalane, siis tõenäoliselt on välismaalane hakkajam, ettevõtlikum ja rikkam. Teise riigi külastamine nõuab planeerimist ja pealehakkamist, aga kodus istumine mitte. Rikkamad reisivad rohkem kui vaesed, ja ettevõtlikumad inimesed on rikkamad. Muude asjaolude võrdsuse korral eelistatakse suhet luua rikkama ja energilisema inimesega. Ka see viib välismaalaste eelistamisele.
Evolutsioonilistel põhjustel loeb partneri rikkus naistele rohkem kui meestele (Cashdan 1998 Women’s mating strategies http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/%28SICI%291520-6505%281996%295:4%3C134::AID-EVAN3%3E3.0.CO;2-G/abstract). Seetõttu loovad naised tõenäolisemalt suhteid rikaste välismaalastega kui mehed. Suhet vaesemast riigist naise ja rikkamast riigist mehe vahel peaks esinema tihemini kui rikkamast riigist naise ja vaesemast riigist mehe vahel.
Kui sotsiaalne norm on, et suhet alustab mees, siis on eelis tõenäoliselt ettevõtlikumatel välismaa meestel, võrreldes nii kohalike meeste kui hakkajate välismaa naistega. Jällegi peaks suhteid tekkima rohkem kohaliku naise ja välismaa mehe vahel kui vastupidi.
On muidugi tegureid, mis takistavad suhte loomist erineva päritoluga inimeste vahel – eri kultuuridest tulijatel on raskem teineteisemõistmiseni jõuda. Kui mõlemad tahavad pikemas perspektiivis elada lähedal oma sõpradele-sugulastele või tuttavas kultuurikeskkonnas, siis võib elukoha valik konflikte tekitada. Need tegurid tunduvad meeste ja naiste vahel sümmeetrilised.