Arhiiv kuude lõikes: May 2020

Metsavendlus oleks tänapäevase tehnoloogia vastu edutu

Infrapunakaameratega droonid ja luurelennukid avastaksid metsast inimesesuurused soojad objektid, eriti talvel lehtedeta puude vahelt ja lume taustal. Veel lihtsam oleks lõket avastada, kuna temperatuurikontrast ümbrusega on suurem, nii et talvel oleks metsavendadel valik külmunud toidu ja oma asukoha äraandmise vahel. Isegi maa-aluses punkris tuld tehes peab sooja suitsu kusagile välja laskma, mis infrapunakaameraga näha on. Kui suits välisõhu temperatuurile jahutada, siis on selle tihedus ka välisõhuga sama, nii et see ei tõuse enam ülespoole.

Maastikul liikuva inimkeha soojust on raske varjata, sest ennast soojusisolatsioonimaterjali sisse mähkides läheb palavaks. Võibolla kivivillast ja hõbepaberist vihmavari aitaks vältida ülespoole kiirgavat soojust, aga see vihmavari võib mõnel teisel elektromagnetilise spektri osal näha olla.

Masinõppimine suurelt valimilt aero- ja satelliidifotodelt aitaks loodusest inimtegevuse jälgi tuvastada. Seda valimit tehisintellekti treenimiseks saab tekitada, käskides paljudel väikestel sõdurirühmadel Venemaa avarustes varjatud laagreid ja punkreid ehitada, preemiatega parimatele varjajatele. Siis pildistada õhust neid teadaolevatel koordinaatidel laagreid ja negatiivse kontrollgrupina laagrivaba loodust, lasta arvutil klassifitseerida, kumb on kumb ja seeläbi õppida, mis tunnused tegelikku laagrit tavalisest loodusest eristavad.

USA ebaedu Afganistanis tuleb demokraatliku riigi soovimatusest liiga palju tsiviilelanikke tappa – õhust võib küll tuvastada looduses liikuvad inimesed, aga vaenlase võitlejate eristamine neutraalsetest karjustest on keeruline. Mägisel maastikul pole ka õhust kõik punktid vaadeldavad, näiteks rada eenduva kaljuserva all.

Ka Nõukogude Liit ei tahtnud Afganistani liiga inimtühjaks teha, sest soovis jätta muljet, et on seal afgaanide kutsel sõbralikult kommunismi ehitamas. Lenin või Stalin oleks Afganistanis võitnud oma tavalise taktikaga: küüditada liiga palju vastu hakkavate piirkondade inimesed Siberisse. Tänapäeval saaks geriljasid maha suruda ka vähemdrastiliste vahenditega – keelata loata looduses viibimine, ettekäändeks näiteks maastikupõlengute ennetamine või looduskaitse, siis tuvastada õhust looduses viibijad, jälitada drooniga neid koduni või punkrini ja nad kas kodus arreteerida või punkris droonirünnakuga tappa. Afganistani koopad on õhulöökidele üsna vastupidavad, nii et seal peaks maastikul hulkuvad inimesed enne koobast neutraliseerima. Kodus istuv rahvas jääks enamasti puutumata, mis suurendaks motivatsiooni asulas püsida. Seevastu valimatu tapmine või küüditamine paneks inimesed vastu hakkama põhimõttel „surm siin või Siberis”.

Eesti-taolisel tasasel maal on mägede analoogiks linnad: katuseserva all kõndijad on õhust raskestinähtavad, hoonete sisemused on nagu koopad paljude sissepääsudega. Võitlejate eristamine linnaelanikest on keeruline. Selleks oleks vaja tuvastada, kes kannab kaasas tulirelvakujulisi metallobjekte, aga need saaks maskeerida metallkarkudeks, järelveetava kohvri käepidemeks, jalgrattaraamiks jne. Lennujaamastiilis metallidetektorväravad tänavatel oleksid üsna kulukad ja neist saaks läbi majade, aedade ja kanalisatsiooni ümber liikuda.

Spordiriiete higihaisu vältimisest

Spordiriided on enamasti polüestrist või nailonist, mida ei tohiks väga kuumalt ega valgendajaga pesta. Tavalise pesuga ei tule higihais päris maha kui higi on riietel juba kuivanud ja paar päeva seisnud kuni pesumasinatäis koguneb. Pesule allumatu higilõhna ennetamiseks tasub riided läbi loputada enne kui higi neil kuivab. Seda on lihtne teha, võttes riided pärast trenni duši alla kaasa. Seal põrandal vedeledes ligunevad need enamvähem läbi ja pärast saab need näiteks dušiotsiku külge kuivama riputada kuni enam ei tilgu.

Veel niiskena loputamine võib ennetada ka kaenlaaluseid higiplekke, mis tavalises pesus maha ei tule. Sama kehtib vereplekkide kohta mitmesugustest kriimustustest, jalgratta pealt kukkumisest jne – kui riided näiteks haava pestes kraanikaussi või duši alla ligunema panna, siis veri ei hüübi riietele ja plekid ei kinnistu.

Riiete voldid peaksid olema tahapoole suunatud

Sissevõtuvoltidega (plisseeritud) pükstel on voldid suunatud tahapoole (eesmised voldid külgede suunas), mis on hea, sest edasisuunas liikudes ei jää sellised voldid asjade taha kinni. Samal põhjusel peaksid lõõtstaskute voldid olema taha suunatud, aga olen näinud ja kandnud ette suunatud voltidega lõõtstaskutega pükse. Aeg-ajalt haarasid sahtlid ja käepidemed nendel taskuvoldist. Sarnane probleem tekkis jopetaskutega, mille klapid olid ette suunatud ja mis seetõttu näiteks ukselingiga haakusid kui uksest lähedalt mööduda. Kinnijäämise vähendamiseks peaks taskuklapp olema kinnitatud tasku eesmisele poolele, kuna inimene liigub enamasti edasisuunas. Tasku tagaküljel oleva klapi loogika on ilmselt, et klapp peaks olema tasku ülemisel küljel, mis diagonaalse tasku puhul on tagakülg (kõigil diagonaaltaskutel, mida näinud olen, on avaus ees kõrgemal).

Juustu hallitama minemise aeglustamine

Kilepakendi sees on juust peaaegu steriilne. Hallitama ajavad avamisel ja lahtilõikamisel paki sisse sattuvad mikroobid ja eosed. Neid saab vähendada kui kätega mitte puudutada juustu ega pakendi sisekülge. Selleks lõigata puhaste kääridega paki üks ots lahti, lükata paki teist otsa pigistades juust pisut pakist välja ja lõigata seda puhta noaga, hoides juustu lõikelaual paigal läbi kile. Siis lükata noaga juust pakki tagasi. Kui juustu pole vaja viilutada, siis võib selle enne pakendi avamist tükkideks murda (murtavus sõltub juustu elastsusest ja paksusest). Seejärel lõigata puhaste kääridega paki üks lahti ja koputada vajalik kogus tükikaupa pakendist välja.

Õhukese plokina pakendatud juustu saab ka läbi kile noa tagakülge kasutades regulaarse kujuga risttahukateks pressida.

Tilliteipimine

Palavas trenni tehes oleks ilma alukateta jahedam, aga enamikul lühikestel trennipükstel (ja ka muudel) on ees mingi õmblus, mis tilliotsa kraabib kui eesnahk seda päris ära ei kata. Üks lahendus on lühikesed pahupidi jalga panna, õmblus väljaspool, aga kui materjal ise kare on, siis see ei tööta. Teine lahendus on mainitud õmbluseta pehmest riidest lühikesed osta. Joostes või hüpates tõmbab raskusjõud välissuguelundeid ebamugavalt allapoole (oleneb muidugi nende raskusest), nii et mingi tugi oleks optimaalne, samal põhimõttel kui naistel sportrinnahoidja (mis võib ka sumomaadlejatele kasuks tulla).

Kolmas lahendus kasutab teipi, mis nõrgalt naha külge jääb, näiteks läbipaistvat kontoriteipi. Tuleb eesnahk tilliotsa peale tõmmata ja siis üle otsa kinni teipida. Ühest neljasentimeetrisest teibijupist piisab, et hõõrumist vältida. Kogu paketi võib omakorda vöö külge teipida kui raskusjõud ebamugavust põhjustab. Teibi nõrk kleepuvus on oluline, et selle eemaldamist lihtsustada. Korralik plaaster näiteks oleks väga valus ära tõmmata (analoogselt filmi American Pie 2 superliimistseeniga), aga kontoriteibiga seda probleemi pole. Enne kasutamist tuleb teipi muidugi vähemtundlikul nahal testida, sest võibolla on mõni kontoriteip tugeva liimiga. Natuke peab teip naha külge kleepuma, et lahendus töötaks.