Autoriarhiiv: Sander Heinsalu

Triangulating translations

If a text has already been translated to a couple of languages with high quality, then it may be possible to improve the quality of machine translation to another language by translating separately from each original language and averaging in some sense. I do not know whether a program currently exists that is able to take into account multiple starting languages – Google Translate and other online automatic translation services I have seen only use one. Several different translations should contain more information than one, so by comparing them, some errors may be eliminated. At least inconsistencies can be discovered by computer and then checked by a human, saving labour.

Täpselt sobiv sukeldumisülikond

Lisa kommentaar

Üks viis täpselt keha järgi sukeldumisülikonda teha oleks järgmine. Kõigepealt skaneerida inimese keha kolmemõõtmeliselt (selleks on võimalik kasutada lennujaamade kehaskännereid). Siis kolmemõõtmelisel printeril trükkida üksteise sisse kehapinna mudel ja sellest igas suunas pisut suurem mudel. Kahe mudeli vahe täita neopreeniga. Siis eemaldada sisemine ja välimine pind, näiteks lahustades või sulatades mudelite materjali (trükkima peab materjalist, mille puhul eemaldamine on võimalik). Järele jääb täpselt keha kattev neopreenist kest. Selle võib teha sujuvalt muutuva paksusega, näiteks sõrmedel õhuke kiht, talla all paks. Ülikonna esiossa tuleb vaid lisada tõmblukk, mille jaoks ruumi jätmiseks võib sisemise ja välimise pinnamudeli eest umbes sentimeetrilaiuse ribaga ühendada.

Neopreenist kohe kolmemõõtmelisel printeril ülikonda trükkida ei saa, sest pehme materjal vajub kokku, kui ta seest õõnsaks jätta. Tehnoloogiliselt on kahe pinnamudeli trükkimine ja vahe täitmine võimalik, küsimus on ainult hinnas. Ilmselt oleks selline ülikond hetkel veel üksikutele rikkuritele suunatud toode. Aga tulevikus muutub selline tootmisviis ilmselt küllaltki odavaks.

Nahkkinnaste kasvatamine

Lisa kommentaar

Huvitav, kui kalliks läheks järgmine nahkkinnaste tootmise viis: teha käelabast plastik- või kipsmudel, katta kollageeniga, istutada sellele näiteks sea naharakke, kasvatada toitevedelikus paar nädalat kuni paar kuud, et mudelile nahk peale kasvaks. Siis võtta mudel vedelikust välja, parkida nahk ära ja võtta mudelilt maha. Või kõigepealt nülgida nahk mudelilt ja siis parkida. Tulemuseks oleks täpselt käele istuv nahkkinnas ühegi õmbluseta.

Tehnoloogia on olemas, sest biomeditsiinilise uurimistöö käigus on nahatükke kasvatatud, nagu ka veresooni ja põisi, ühesõnaga õhukesest membraanist koosnevaid lihtsa kujuga organeid. Ainuke probleem võib olla hind, sest toitevedelikus kasvatamine nõuab aega, kindlal temperatuuril hoidmist ja võibolla kalleid materjale.

Recursive definition of fitness

Lisa kommentaar

Evolutionary theory predicts fitness maximization by organisms over a large enough number of generations. Fitness is described as the ability to survive and reproduce given the environment, but I have not seen a formal definition of fitness even in mathematical models of adaptation.

A direct definition of fitness is difficult to give. Fitness is not the number of offspring, because then a fitness-maximizing organism would accept the following trade: add one child and remove the reproductive ability of all your children. Similarly, fitness is not the number of grandchildren or grand-to-the-n-children, because if it was, the reproductive ability of the grandchildren would be traded away for one more grandchild. If fitness was the number of fertile offspring surviving to adulthood, this trade could be shifted by one generation: add one adult fertile child and remove the reproductive ability of grandchildren or all descendants in a more distant generation. Clearly one has to take into account all descendants in the infinite future in some way.

Fitness can be defined recursively: it is the sum of the fitnesses of the offspring (multiplied by some positive constant). The fitness of each child in turn is the sum of the fitnesses of that child’s offspring, their fitnesses are the sums of the fitnesses of their offspring, and so on to infinity.

Under this definition, the trade described initially would not be made: changing the fitnesses of all descendants in some generation to zero would not be accepted, no matter what is offered in return (increasing the fitness of more distant descendants cannot be part of the same trade). Increasing the summary fitness of descendants in some more distant generation, other things equal, is inconsistent with reducing the fitness of descendants in a nearer generation. This is because if the fitness of an organism increases, other things equal, then the fitness of all that organism’s ancestors increases.

Under multilevel selection, as in Reeve and Holldöbler 2007, there is more than one fitness concept. There is individual fitness and group fitness, if both individuals and groups reproduce. The definitions of these fitnesses are also recursive, but more complicated, since fitness at one level of reproduction will interact with the fitness at another.

Mis tunnused alluvad veel evolutsioonile

Lisa kommentaar

Ühes seminaris rääkis Arthur Robson sellest, millise kasulikkusfunktsiooni võiks evolutsioon inimesele kujundada. Muuhulgas mainis ta, et kuigi tänapäeval elavad arenenud riikides peaaegu kõik sündinud inimesed suguküpsuseni ja seega võiks arvata, et inimeste evolutsioon on loodusliku valiku puudumise tõttu lõppenud, on siiski vähemalt üks tunnus, millele toimib tugev evolutsiooniline surve. See on eelistus saada lapsi.

Kui inimestel on võimalik muudes tegevustes muutusi tegemata valida, kas lapsi saada või mitte, siis järgmisesse põlvkonda edastavad oma geenid pigem need, kelle eelistuseks on laste saamine. Kuni rasestumisvastaste vahendite laia levikuni piisas sellest, kui evolutsioon pani inimesed seksi armastama, sest sellise eelistuse tagajärjel nad paljunesid niikuinii. Tänapäeval oleks vaja täpsemalt suunatud eelistust, sest on tekkinud võimalus seksida lapsi saamata.

Muidugi on veel teisi tunnuseid, mis ka tänapäeval evolutsioonile alluvad. Enesetapukalduvus või riskikäitumine teismeliseeas vähendavad tõenäosust järglasi saada. Vastuvõtlikkus rangetele religioonidele võib oluliselt suurendada oodatavat laste arvu, kui antud piirkonnas saadaolevad usundid keelavad rasestumisvastased vahendid või käsivad inimestel ohtralt sigida.

Who discriminates whom?

Lisa kommentaar

In social networks with multiple races, ethnic or religious groups involved it is generally the case that there are fewer links between groups and more within groups than would be expected from uniform random matching. One piece of research exploring this is Currarini, Jackson, Pin (2009).

When observing fewer intergroup links than equal-probability matching predicts, the natural question is who discriminates whom. If group A and group B don’t form links, then is it because group A does not want to link to B or because B does not link to A? If we observe more couples where the man is white and the woman is Asian than expected from uniform random matching, is this due to the `yellow fever’ of white men or a preference of Asian women for white men? It could also be caused by white men and Asian women meeting more frequently than other groups, but this particular kind of biased matching seems unlikely.

Assume both sides’ consent is needed for a link to form. Then the probability that a member of A and a member of B form a link is the product of the probabilities of A accepting B and B accepting A. We can interpret these probabilities as the preference of A for B and B for A and say that if the preference of A for A is stronger than the preference of A for B, then A discriminates against B. From data on undirected links alone, only the product of the probabilities can be calculated, not the separate probabilities. So based only on this data it is impossible to tell who discriminates whom.

If there are more than two groups in the society, then for each pair of groups the same problem occurs. Under the additional assumption that a person treats all other groups the same, only his own group possibly differently from the other groups, the preference of each group for each group can be calculated. This assumption is unlikely to hold in practice though.

If only one side’s consent is needed for a link to form, then from data on these directed links, the preference of each group for each group can again be calculated. The preference of A for B is just the fraction of A’s links that are to B, divided by the fraction of B in the population.

With additional data on who initiated a link or how much effort each side is putting into a link, the preference parameters may be identifiable. The online dating website OKCupid has some statistics on how likely each race is to initiate contact with each other race and how likely each race is to respond to an initial message by another race. If these statistics covered the whole population, then it would be easy to calculate who discriminates whom. In the case of a dating website however, the set of people using it is unlikely to be a representative sample of the population. This may change the results in a major way.

If the average attractiveness of group A in just the dating website (not in the whole population) is higher than that of other groups, then group A is likely to receive more initial contact attempts just because they are attractive. They can also afford to respond to fewer contact attempts since, being attractive, they can be pickier and make less effort to form links. If we disregard the nonrepresentative sample problem and just calculate the preferences of all groups for all other groups, then all groups will be found discriminating in favour of group A, and group A will be found discriminating against all others. But in the general population this may not be the case.

The attractiveness of group A in the dating website can differ from their average attractiveness if the website is more popular with group A and there is adverse selection into using the website. Adverse selection here means that only the people sufficiently unattractive to find a match by chance during their everyday life make the extra effort of starting to use the website to look for matches. So the average attractiveness of all groups using the website is lower than the population’s average attractiveness.

If a larger fraction of group A prefers to use the website and the users from all groups are drawn from the bottom end of the attractiveness distribution, then the website is relatively more popular with attractive members of A than with attractive members of other groups. Therefore the average attractiveness of those members of A using the website is higher than the average attractiveness of those members of other groups using the website. The higher preference of group A for using the website must be exogeneous, i.e. due to something other than A’s lower average attractiveness, otherwise this preference does not cause A’s attractiveness on the website to rise. It could be that members of A are more familiar with the internet, so have a lower effort cost of using any website. Or there may be a social stigma against using online dating sites, which could be smaller in group A than in other groups.

If statistics from a nonrandom sample show discrimination, there may or may not be actual discrimination in the population, depending on the bias of the sample. It could also be that the actual discrimination is larger than the sample shows, if the sample bias goes in the opposite direction from the one described above.

Arengumaade liiklus ja linnad

Lisa kommentaar

Olen enda külastatud lõunapoolsetes vähemarenenud riikides näinud ja teiste sarnaste riikide kohta kuulnud, et liiklus on kaootiline ja reegleid ei täideta, on palju väikesi poekesi ja tänavamüüjaid, aga vähe suuri poode ja ettevõtteid. Palju on prügi ja hulkuvaid loomi, tänavad on kitsad, kõverad ja auklikud ning ehituskvaliteet vilets.

Istanbulis konverentsil juhtusin rääkima ühe indialasega, kes ütles, et Istanbul meenutab talle Calcutta kesklinna. Hakkasime siis spekuleerima, miks need eri kultuuriruumide linnad ometi nii sarnased võiksid olla. Leidsime, et kõigi eelnevate nähtuste põhjuseks võib olla kergelt korruptiivne kultuur ja ametlike reeglite mittetäitmise norm ühiskonnas.

Kui ametlikke reegleid üldiselt ei järgita, on üheks selle vormiks liikluseeskirjade ignoreerimine. Politsei ja kohtute korruptsioon tähendab, et ka raskete eeskirjarikkumiste karistusest pääseb tavapärase altkäemaksusumma eest, nii et liiklusseaduse jõustamine jääb nõrgaks. Kui ühiskond tugineb suuresti mitteformaalsetele reeglitele, ei pruugi valitsus ka eriti ametlike reeglite jõustamisse panustada, näiteks võetakse tööle vähe liikluspolitseinikke ja neile makstakse halvasti.

Tänavate kitsus ja kõverus ka seal, kus selleks pole ajaloolist põhjust (Istanbul kasvas aastail 1950-2010 ühelt miljonilt kolmeteistkümnele, nii et peaaegu kõik tänavad on uued) tuleneb linnaplaneerimise viletsusest ja planeerimisel paikapandud reeglite eiramisest. Jällegi on ametlike reeglite mittetäitmine osalt kultuuri, osalt puuduva või äraostetava karistussüsteemi tagajärg. Ehituskvaliteedi viletsus on sarnaste põhjustega ja tagajärjed võivad olla kurvad, kui piirkond on maavärinaohtlik või majad on enamjaolt puust. Üks türgi sõber rääkis, kuidas pärast seda, kui hakati nõudma tagavaraväljapääsutrepi olemasolu tulekahju puhuks, ehitasid paljud majaomanikud selle trepi maja välisküljele puust. Ma ei tea, kas on tegu reegli halva sõnastuse või iseseisva ümbertõlgendamisega.

Hulkuvate loomade paljusus on tingitud nende rikkalikust toidulauast rohke tänavale visatud prügi näol. Tänavate prahistamine omakorda viitab prügiveo halvale korraldusele ja inimeste püüdele prügiveotasudest jäätmeid tänavale visates kõrvale hiilida. Ei ole kohustuslikku miinimumprügivedu, mis igaühel tellida tuleks ja mis vähendaks (kuigi ei kaotaks) prügist kõrvalisi teid pidi vabanemist. Kui linnavalitsusel pole elanikkonnast ülevaadet, sest registrid on viletsad või puuduvad, siis pole ka erilist võimalust elanikele kohustusi panna – ei ole teada, kellelt reeglite täitmist nõuda, kellele arve esitada või keda mittetäitmise eest karistada. Seega oleks keeruline elanikke prügiveo tellimise nõuet täitma sundida.

Väikeste poekeste ja tänavamüüjate rohkus viitab kahele asjaolule. Esiteks on vähe ametlikke töökohti ja elanikkonna enamiku haridustase võibolla liiga madal tavaliste üheksast viieni ametite pidamiseks. Seega peavad inimesed elatist teenima näiteks midagi mitteametlikult müües. Makse selliselt tegevuselt muidugi ei maksta, tegevusloa hankimine võib olla võrdne kohalikule politseinikule iganädalase altkäemaksu andmisega. Teine põhjus just väikeste äride rohkusele on, et poed ja muud ettevõtted ei laiene, kuna piisavalt suurelt ja edukalt ettevõttelt hakatakse nõudma makse, bürokraatlike reeglite täitmist ja olenevalt kuritegevuse tasemest ka katuseraha. Väikseks jäädes „lennatakse radari all“ ja välditakse paberimajandust. Kui väikese äriga tekivad probleemid, on seda lihtsam sulgeda ja mujal uuesti avada, kui suurt. Paindliku asukohavahetuse parimaks näiteks olid Itaalias turismipiirkonnas käekotte müüvad Aafrika illegaalsed immigrandid, kes laotasid oma kauba selle demonstreerimiseks lina peale laiali. Lina nurki ühendas nöör ja kui nähti politseipatrulli kaugelt tulemas, tõmmati lina nöörist paunaks kokku ja jalutati järgmisesse kauplemispaika.

Trust of tourists and the tragedy of commons

Lisa kommentaar

The tragedy of commons is a situation where a common resource has many users whose property rights are not precisely defined. Each user benefits from taking more of the resource, but all other users lose if one takes more. At the equilibrium level of resource use, if one user takes more, then the combined loss of the other users exceeds the gain of the one user.

The trust of tourists is like a common resource for the tourism businesses in one area. Each firm can use aggressive business practices that yield higher immediate profits, but leave tourists with a bad experience. This erodes the goodwill of tourists towards all firms in the area, so all other firms suffer because one firm cheats tourists. The cheating firm’s future profits will also be lower, but usually not by enough to deter cheating at present.

It may be an equilibrium for all firms to get as much immediate profit as they can and for tourists not to trust any firm in that area. The sum of the firms’ profits is then probably lower than in the case where they all follow good practices and the tourists trust them.

If the firms agree to use good practices and this agreement is enforceable, for example via a trade association, everyone might win. The tourists get better quality, better value for money, and the firms get higher profits. On the other hand, if the firms can agree on one thing, they can agree on another, for example a cartel. This will further increase firm profits, but will lower value for money of tourists. The overall effect of an agreement among firms on the benefit tourists get is uncertain.

Miks ehitajad mitmel objektil korraga töötavad

Lisa kommentaar

Paljud eraisikutele väikesi ehitustöid tegevad ettevõtted töötavad paralleelselt mitmes kohas, kuigi efektiivsem oleks üks projekt ära lõpetada ja siis järgmist alustada. Paralleelselt tegutsedes peab väikeettevõtja vedama tööriistu ühest kohast teise ja tagasi, mis lisab transpordikulu. Materjali võib üle jääda mitmes kohas, seevastu järjest tegutsedes saab ülejääk tekkida vaid viimases kohas. Ehitajad peavad töötama kord ühes, kord teises kohas, mis tähendab, et nad unustavad, kuhu tööjärg jäi, ja kulutavad aega meeldetuletamiseks. Ka kliendile on kasulik, kui tema projekti kallal töötatakse täisvõimsusel lühikest aega selle asemel, et pikalt nokitseda. Sama lõpptähtaja korral on hilisem alustamine hea, sest ehitus ei sega muid tegevusi nii pikka aega.

Teatud ehitustööd nõuavad ootamist enne kui järgmise faasiga alustada – betoon, krohv ja värv peavad kuivama, vihmaga on katust raske parandada jne. Sel juhul saab ooteaega kasutada mujal töötamiseks. Aga enamik paralleelselt ette võetud projekte pole alustatud selleks, et mõne muu ehituse ooteaega sisustada.

Põhjus, miks liiga palju korraga ette võetakse, on psühholoogiline. Ehitajad ei taha projektidest keelduda, isegi kui neil tööd palju on. Ei julgeta ka kliendile öelda, et tööde alustamisega peab ootama, kuna tööjõud ja tööriistad on teistel objektidel kinni, sest muidu võib klient tellimuse teisele ettevõttele anda. Tahetakse niiöelda oma territooriumi märgistada, alustades objektil tööd, sest juba alustatud töö raskendab kliendil ehitusfirma vahetamist.

Lisaks liiga paljude projektide alustamisele ka töötatakse liiga paljudes kohtades korraga. Selle põhjuseks on, et kui klient näeb, et tema tellimuse kallal ei töötata, muutub ta rahulolematuks. Ehitajad peavad seega igal objektil igal nädalal natuke midagi nokitsema, et tekiks illusioon töö edenemisest. Lihtne on tuvastada, kas tehtud on midagi või mitte midagi. Raskem on aru saada, kas ettevõte töötab antud projekti kallal maksimumvõimsusega või ainult niipalju, et neid töö poolelijätmises süüdistada ei saaks.

Coviello ja kaasautorid on loonud mudeli, kirjeldamaks liiga paljude projektide korraga ette võtmise motivatsiooni ja tekkivaid probleeme. Nende rakendus on Itaalia kohtunike liiga paljude kohtuasjade samaaegne avamine.

Heakskiiduasutuste kallakud

Lisa kommentaar

Valitsusasutused, mille ülesandeks on otsustada toodete turule lubamise üle (Ravimiamet, toidu ja kemikaalide üle järelevalvet teostavad organid), on olemuslikult kallutatud heaks kiitmata jätmise suunas. Kui nad lubavad turule midagi, mis hiljem osutub tervisele kahjulikuks, siis satuvad nad terava kriitika alla, asutuse töötajaid võidakse vallandada või kohtusse kaevata jne. Kui heakskiiduasutus ei luba turule kasulikku ja ohutut toodet, ei juhtu nendega suurt midagi. Seega oma töökohta hoidvad ja meediatähelepanu vältivad bürokraadid on institutsionaalselt kallutatud loa mitteandmise suunas. Neile on parem keelata kümme kasulikku toodet, kui heaks kiita üks kahjulik, kuigi see ei pruugi olla ühiskonna seisukohast parim vahetuskaup.

Vastupidine kallak on avalikkuses rohkem tähelepanu pälvinud – järelevalveasutus võib olla „ära ostetud“ oma toodete heakskiidust kasu saavate ettevõtete poolt. Otsest altkäemaksu heakskiidu saamiseks on vähem, kuna see on lihtsamini tuvastatav ja karistatav. Pigem tekib üldteada traditsioon, et lube lihtsasti jagavad ametnikud võetakse mõne aja pärast loa saanud ettevõtetesse tasuvale konsultanditööle. Sooja koha ootus tekitab muidugi ametnikele motivatsiooni tooteid heaks kiita.