Sildiarhiiv: haridus

Kes valvab vahimehi – akadeemilise ebaaususe karistamisest

Paranduses oma kunagisele postitusele Hinnosaarte ajaveebis viitasin sellele, et akadeemilist pettust esineb igal pool. Kui hinded on olulised, siis on (üli)õpilastel alati motivatsioon spikerdada. Teatud määral saab mahakirjutamist vähendada, üritades jutlustada aususe voorusi, aga kui spikerdamise eest eriti ei karistata, siis on see kasulik ja seda väldivad vaid vähesed lollakalt ausad inimesed, nagu mina.

Majandusteaduslikust vaatepunktist on küsimus motivatsioonis. Avastatud spikerdamine on kahjulik, avastamata kasulik. Akadeemilise ebaaususega alustatakse, kui kasu kaalub üles kahju, ehk hinded sellega paranevad, aga karistus on piisavalt väike või vähetõenäoline. Õppurite ausana hoidmiseks tuleks neid eksamite ajal piisavalt hästi valvata ja kodutööde sarnasusi hästi tähele panna, aga siin tekib küsimus õppejõu motivatsioonist.

Kui akadeemilise pettuse avastamise korral peab tegelema paberimajandusega, kokku kutsuma komiteesid ja võtma vastu ebamugavaid otsuseid, samas kui mitteavastamise korral pingutama ei pea, siis võib õppejõud strateegiliselt otsustada väiksemate pettuste suhtes silma kinni pigistada. Karistamise ebamugavus võib kaaluda üles hea tunde õige asja tegemisest. Lisaks võib karistamine olla õppejõule psühholoogiliselt ebameeldiv. Kui organisatsioonis on juba kultuur, et vähemolulist spikerdamist ei karistata, siis muutub see igapäevaseks ja õppurid liiguvad edasi põhjalikuma plagiaadi poole.

Küsimus on kokku võetav lausega Quis custodiet ipsos custodes? Mänguteoorias võib korratavas mängus kõigile kasuliku tasakaalu hoidmiseks olla vajalik sellest kõrvalekaldujate (või lihtsalt sellise kahtluse alla sattujate) karistamine. Karistamine võib olla karistajatele kahjulik, mispuhul tekib neil soov karistust nõudvast strateegiast kõrvale kalduda. Tasakaalu hoidmiseks tuleb karistajaid mittekaristamise eest karistada, karistamisest kõrvale hoidjate mittekaristajaid karistada ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Iga vahimehe puhul peab olema keegi, kes teda valvab.

Õppeasutustes tähendab see, et akadeemilise ebaaususe suhtes silma kinni pigistavat õppejõudu peaks tabama midagi ebameeldivat. Kui tema ülemus teda ei karista, peaks ülemus seeläbi kannatama ja nii edasi. Ei saa tekitada lõpmatut jada valvureid, aga saab moodustada neist ringi, kus igaüks valvab eelnevat ja on valvatud endale järgneva poolt. Ringiks võib piisata ainult kahest kategooriast inimestest.

Üks võimalik mehhanism on, et kui õppur tõestab, et ta antud õppejõu aines pettis, aga õppejõud seda ei avastanud või ignoreeris, siis antakse õppurile väike preemia, pettuse eest teda ei karistata, aga karistatakse õppejõudu. Kui õppejõud avastab pettuse, siis karistatakse õppurit, aga õppejõud saab väikese preemia, mis kompenseerib pettuse karistamiseks vajaliku bürokraatiaga tegelemise. Peab vaatama, et preemia poleks suurem, kui karistus pettuse eest, sest siis tekib valvuritel ja valvatavatel motivatsioon kokku leppida, et üks petab, teine avastab ja preemia jagatakse omavahel.

Sarnast mehhanismi saaks rakendada korruptsiooni puhul. Kui altkäemaksu andja tõestab, et teine pool seda võttis, siis andjat ei karistata ja ta saab selle, mida ta altkäemaksu eest saada tahtis. Karistatakse võtjat, kusjuures karistus peab olema suurem, kui altkäemaksu andja kasu, muidu tekib kokkuleppeoht. Kui altkäemaksu võtja tõestab, et teine andis, siis saab ta summa endale jätta, pluss väike preemia, ja andjat karistatakse sellest suuremas ulatuses.

Demokraatlikus riigis ei saa inimesi eriti rängalt karistada, nii et suuremahuliste korruptiivsete tehingute puhul ülaltoodud mehhanismi kasutada ei saa. Tehingu avalikustajale jäetav kasu on liiga suur, ta võib sellest osa karistatavale anda, talle karistuse kompenseerida ja ise täiesti seaduslikult saavutada selle, mida ta tehinguga saada tahtis. Miljarditehingute tasakaalustamiseks läheks vaja keskaegses stiilis karistusi, mida inimesed tänapäeval oma riiki ei soovi.

Toomas Hinnosaar mainis, et valvurite valvamise mudel on majandusteaduses juba tehtud, autor on Rahman ja avaldatud 2012 American Economic Reviews.

Keeleõppe intensiivsusest ja efektiivsusest

Huvitav on võrrelda nädalas keeleõppele kulutatavat aega koolis, Tartu Ülikoolis ja Yale’is. Koolis kulutati inglise keelele neli-viis akadeemilist tundi nädalas, vene ja prantsuse keelele kaks-kolm. Natuke kodutööd oli ka. Tartu Ülikoolis oli saksa keel kaks korda nädalas, vist poolteist tundi korraga, pluss veidi kodutööd otsa. Yale tavalised bakalaureusetudengite keeleõppekursused on viis korda nädalas, õppekava ütleb, et tudengitelt oodatakse kolm tundi kodutööde tegemist päevas. On veel intensiivsed keeleõppekursused, enamasti suvel, kus sama materjal läbitakse kaks korda lühema ajaga. Nendes on kolm tundi klassiõpet ja kuus kuni üheksa tundi kodutöid päevas.

Keeleõppe puhul on minu arvates intensiivsem õppimine efektiivsem. See on sarnasem keelekeskkonnas elamisele. Mitte ainult ei saa kiiremini keelt selgeks, vaid teatud tasemele jõudmiseks kulub vähem töötunde, kui keeletundide vahel pikemat vahet pidades. Unustamise mõju on väiksem, kui keelt kasutatakse iga päev.

Oleks hea, kui Eesti koolides õpetataks üht võõrkeelt korraga, ehk ühel aastal oleksid kõik keeleõppetunnid, mis praegu eri keeltele kulutatakse, sama keele õppimiseks. Siis minnakse üle teise keele õppimisele ja jällegi kulutatakse sellele kõik keeletunnid. Kokku kuluv aeg oleks iga keele puhul sama, lihtsalt kontsentreeritud lühemasse ajavahemikku.

Lisaks jäi minu kooli keeleõppe puhul puudu õpetajate keeleoskusest inglise keele puhul ja õpetamisoskusest prantsuse ja vene keele puhul. Osalt saaks heade õpetajate puudust leevendada, lastes keele- ja õpetamisoskusega inimestel täita ainult neid ülesandeid, milleks neid oskusi tõesti vaja on. Ülejäänud tööga saavad ka madalama kvalifikatsiooniga inimesed hakkama. Seda tööjaotust selgitan ühes teises postituses.

Haridusreform ja haldusreform

Eestis on ette võetud haridusreform. Suure ja keerulise süsteemi muutmine on suur ja keeruline küsimus, nii et üldisel tasandil ei oska ma sellele hinnangut anda. Aga üks tahk – ülikoolide ühendamine – tundub igati õigustatud.

Nagu iga muudatuse puhul, leidub ka ülikoolide ühendamisele rohkesti kriitikuid. Nagu muudatuste kriitika puhul tavaline, ei paku enamik vastaseid (tõsiseltvõetavat) alternatiivprogrammi, vaid pühenduvad täielikult antud reformi mahategemisele. Sellest tuleb ilmselt järeldada, et nende eelistatuimaks variandiks on endise olukorra jätkumine.

Haridusreformi vastaseid on mitmesuguseid, aga üks suur rühm on ilmselt praeguse süsteemi nõrgemates elementides (halvemates kõrgkoolides) olevad inimesed. On lihtne põhjus, miks nad muudatuste vastu on – üks reformi eesmärk on teha süsteem efektiivsemaks, mis tähendab sama töö tegemist vähemate inimestega. Kui sama saavutus nõuab vähem töötajaid, siis peab osa inimesi ju oma praeguse koha kaotama. See oht on suurim just nõrgemate ülikoolide jaoks, kus on rohkem selliseid õppekavasid, mida hoitakse elus vaid õppejõududele sotsiaalsete töökohtade tagamiseks (mitte, et ükski Eesti kõrgkool sellistest õppekavadest vaba oleks, aga nõrgemates on neid rohkem).

Kellele meeldib väikeses tiigis suurt kala mängida, see muretseb muidugi, et kohaliku konnatiigi ühendamisel ulatuslikuma järvega ujuvad sinna sisse kopsakamad kalad, kes endise suurima säga ühe ampsuga nahka võivad panna.

Eesti paremad ülikoolid on tõenäoliselt ühendamise poolt, sest neilt õppekavade ja töökohtade äravõtmine on vähetõenäoline. Lisaks terendab neile võimalus mõne nõrgema asutuse õppekava sulgemisel selle tudengid ja raha üle võtta. Kui haridusminister pakuks Eesti kõrgharidusturu avamist rahvusvahelisele konkurentsile (kõrghariduse soovijad kandideeriksid ülemaailmselt ja riik rahastaks parimatesse kohtadesse sissesaanuid), küllap leiduks ettepaneku vihaseid vastaseid ka Eesti parimates ülikoolides, sest see muudatus ohustaks ka nende õppejõudude töökohti.

Ülikoolide ühendamist takistavad suures osas samad tegurid, mis haldusreformi. Haldusreformiga valdade ühendamise eesmärk on halduskulude kokkuhoid, mis tähendab praeguste vallajuhatuste arvu vähendamist. Seega peab osa praegustest vallajuhtidest töö kaotama, mis neile muidugi ei meeldi, nii et vabatahtlikku ühinemist pole loota. Samamoodi pole mõtet oodata vabatahtlikku ühinemist või efektiivsust oluliselt suurendavat koostööd Eesti ülikoolidelt. Mõlemat reformi saab läbi viia ainult tugeva ülaltpoolt tuleva survega. Ülikoolide puhul tekitab surve kahjuks küsimuse nende akadeemilisest vabadusest ehk riigist sõltumatusest.

Ülikoolide autonoomia suhtes tuleb leida tasakaal – riigil peab olema võimalus nõuda kvaliteeti ja maksumaksja raha sihipärast kulutamist, aga samas peab olema tagatud akadeemiline vabadus ja välistatud ülikoolide poliitiline kallutamine. Mõned erakonnad jagaksid raha ainult ülikoolidele, mille rektor on nende liige. Tavaline viis võimu sellist kuritarvitamist ennetada on kehtestada rahajagamiseks avalikud ja objektiivsed reeglid ning selle üle otsustamiseks sõltumatu organ. Sõltumatus on asja juures muidugi kahtlane, eriti Eesti-taolises väikeriigis, kus kõik kõiki tunnevad.

Haridus peaks põhinema eesmärkidel, mitte istutud ajal

Peaaegu kõigis haridussüsteemides on õppeastme läbimise üheks kriteeriumiks selles oldud aeg. See on mugav süsteemi administraatoritele, sest kõik seda astet läbivad inimesed peavad käituma ühetaoliselt. Tegelikult peaks õpetamises lähtuma õppe eesmärkidest. Kui eesmärk on saavutatud, siis ei tohiks inimest sundida „aega ära istuma“.

Konkreetselt võiks keskkool läbitud olla neil, kes riigieksamid ära teevad. Kui see juhtub enne 12. klassi, siis seda parem, vähem kulu riigile. Inimeste võimekus on erinev ja klassi parimad on tõenäoliselt suutelised riigieksamid samal tasemel ära tegema palju varem, kui klassi viletsaimad.

Eksamite varem ära tegemine peaks olema heaks signaaliks nende kohta, kes selle võimaluse valivad. See ei tohiks kaasa tuua mingeid administratiivseid piiranguid. Ideaalis peaksid koolid seda soodustama, aga siin tekib muidugi huvide konflikt – kool tahab õpilastelt ühetaolisust, et nendega oleks lihtsam tegeleda, ja riigi raha, mis jääb saamata, kui õpilane varem lahkub. Selle probleemi saaks lahendada, jätkates koolile varem lõpetanud õpilaste pealt raha maksmist kuni ajani, mil see õpilane oleks 12 klassi õppides lõpetanud. Lahendus tekitab muidugi vastupidise probleemi, et kool püüab paljusid õpilasi varem lõpetama saada, isegi neid, kes selleks valmis ei ole, sest tulud jäävad varem lõpetaja puhul samaks, aga kulud vähenevad.

Eelkõige on õpilastel puudus infost oma võimaluste kohta, nii et selle varem lõpetamise võimaluse avanedes tuleks sellest eelkõige teavitada õpilasi. Selle variandi valimist takistab õpilaste puhul ka klassikaaslaste halvakspanu targemate suhtes, mis lähtub koolides valitsevast rumaluse kultuurist (on populaarne olla loll ja targad on nohikud).

Samamoodi peaksid ülikoolid aktiivselt reklaamima võimalust ainekava lühema ajaga täita, kui nõuetes kirjas.