Sildiarhiiv: tervis

Kodutreener tehisintellekti abil

Praegu on treeneri põhiline eelis ise video järgi tegemise ees see, et treener annab tagasisidet ja parandab harjutuste tehnikat. Sellise intellektuaalselt lihtsapoolse töö saaks automatiseerida.

Kaamerad toa eri nurkades saavad määrata kehaasendi ja liikumise, arvuti võrdleb seda videos ettenäidatuga, mis võib olla samaaegne treeneri video või varem salvestatud. Arvuti annab teksti või häälkäsklustega tagasisidet kui tehnika vale või liigutused aeglased.

Edasiarendus oleks treeneri animatsioon, mis reageerib treenitava asendile ja liikumisele, kohandab treeningprogrammi vastavalt harjutuste tehnika õigsusele. Animeeritud trennikaaslased ja treener pakuksid ka sotsiaalset motivatsiooni treeninguks.

Söömise alustamine servadest või keskelt

Lisa kommentaar

Vastkeedetud toidu söömist tasub alustada servadest, mis jahtuvad kiiremini. Seevastu ülessoojendatud toitu, eriti mikrolaineahjus tehtut, maksab esmalt pigem keskelt haugata, sest keskkoht on jahedaim. Mikrolaineahjus kuumenevad kõigepealt toidu servad, pliidil tehes põhi, gaasipliidil järgmisena servad. Mittekonvektiivne soojusjuhtivus on toidul üldiselt halb, mistõttu võib söök väljast kõrbeda*, samas seest tooreks jääda, ning on enamasti keskelt jahedaim.

Värskelt keedetud toit on üldjuhul ühtlaselt läbi kuumenenud, eriti kui tegemist on vedela supi või pudruga, milles soojus konvektsiooni teel levinud on. Ühtse algtemperatuuriga toidu soojuse söömishetkel määrab jahtumiskiirus.

*Erand on mikrolaineahjusai, mis kõrbeb esimesena keskelt, mu isikliku kogemuse kohaselt.

Pudelisuud puudutamata joomine

Lisa kommentaar

Oskus pudelist juua pudelisuud puudutamata on hügieeni jaoks hea. Põhimõtteliselt tähendab see joogi kurku valamist. Indias on see laialt levinud – eks motivatsioon mikroobide levikut takistada on kõrgem suurema haiguskoormusega piirkonnas. Harjutamist see oskus küll kümmekond korda vajab (soovitavalt kraanikausi kohal ja veega, et mitte riiete rindmikku ega põrandat määrida), aga selle omandamine on üldiselt kiire ja lihtne.

Pilte ja videoid pudelit puudutamata joomisest leiab internetist palju (näiteks otsifraasiga „drinking without touching the bottle”). Samamoodi saab klaasist, kannust jm anumatest juua neid suuga puudutamata.

Kontoritooli soojusisolatsioon

Lisa kommentaar

Mõnel kontoritoolil on paks istepadi, aga seljatoeks õhuke võrk, mis on servadest raamile kinnitatud. See tooliehitus on ebapraktiline, sest tagumik külma ei karda, selg aga küll. Parem disain oleks soojust isoleeriva seljatoe ja hingava võrgust istealusega. Arusaadavad variandid on ka üleni paksu polstriga või terves ulatuses võrgust, vastavalt siis külma ja kuuma sisekliima tarvis.

Kui tagumik toolil külmetab, siis see viga on lihtsasti lahendatav padja või riidetüki (käteräti näiteks) istumise alla panekuga, aga selja tagant kipub polsterdus alla libisema. Piisavalt suure riide võib muidugi üle seljatoe laotada, mis allavajumist vähendab.

Kedrid pahkluunikastuse kaitsega

Lisa kommentaar

Kedrid on matkates kasulikud: takistavad lume saapasäärde pääsu, kaitsevad sääri kriimustuste eest. Pika säärega matkasaapad neid eeliseid ei paku (praktiliste matkasaabaste säär ei ulatu kuigi kõrgele), aga kui saapasääred piisavalt jäigad on, siis kaitsevad pahkluud nikastuste eest, sarnaselt slaalomisuusasaabastele. Pika sääre negatiivsed küljed on saapa jalgatõmbamise ja paelte sidumise aeg, jala ja pahkluu higistamine.

Kedride ja pika säärega saabaste eelised saaks kombineerida, asendades saapasääre kombineeritud kedri ja nikastuskaitsega. Nikastuskaitse takistaks pahkluu liigset paindumist, aga laseks väikese amplituudiga liikumisel toimuda. Üks võimalik mehhanism oleks saapa külge kinnitatud jäigad pulgad, mis hoiavad üleval põlve lähedal ümber sääre käivat võru, millel on igas küljes liikumisruumi. Kui pahkluu liiga palju ei paindu, siis võru säärt ei puutu. Suure pahkluukalde korral hoiab võru saapa pulkade abil paigal ja takistab niiviisi pahkluu kaugemale liikumist antud suunas.

Kedri saaks ehitada pulkade peale, lihtsalt ühendades need omavahel tugeva riidega, mille saab ülalt (võru kohalt) kummipaelaga jala ümber koomale tõmmata, et lume sissevajumist takistada.

Nikastuskaitse ei tohiks jalalaba neutraalse asendi korral jäigalt vastu jalga olla vähemalt kahel põhjusel: pahkluu liikumatus takistaks normaalset kõndimist ja liigne abi pahkluud stabiliseerivatele lihastele viiks nende atrofeerumisele. Seevastu kui nikastuskaitse pahkluupainde alguses vastu säärt ei puutu, siis pahkluulihased pingutuvad ebatasasel pinnal kõndides automaatselt, et jalalaba kaldumisele vastu töötada.

Harjumus võib eesmärgile vastu töötada

Lisa kommentaar

Harjumus aitab laiskusega võidelda, sest muudab käitumise automaatseks, jätab otsustamise vahele. Vahel kaob käitumise harjumuspäraseks muutumisel silmist selle algne eesmärk, näiteks trenni puhul tervis, hambapesul ilusad terved hambad. Harjunud tegevus võib muutunud olukorras osutuda kahjulikuks, mida mõtlemist vahele jättes ei märka – teetööde tõttu võib tavapärane kiireim marsruut alternatiivist oluliselt aeglasem olla, aga inimene pöörab ikka automaatselt samale teele nagu alati. Samuti võib käitumine ise tasapisi teiseneda, näiteks rutiinses trennis harjutuste tehnika lihtsama vastupanu teed minna.

Harjumus regulaarselt hambaid pesta teeb pisut halba kui viimane toidukord enne pesu satub hambapesuajale liiga lähedale. Hammaste harjamine kohe peale sööki kahjustab hambaemaili, sest see on pehmenenud, eriti magusa või hapu toidu järgselt. Sellepärast soovitas hambaarst mul vältida hambapesu tunni aja jooksul peale sööki ja selle asemel happekahjustuse vähendamiseks suukeskkond neutraliseerida piima, suuloputusvedeliku või veega. Samuti peaks hambaid pesema õige harjamistehnikaga, mitte „juurt saagides” ega ka mitte liiga kaua, jällegi emailiabrasiooni piiramiseks. Ajapikku kipub harjamistehnika valeks muutuma, mida inimene rutiinis olles tähele ei pane.

Trenniharjumus takistab laisklemist, aga väljaspool trenni tehtud kehalise pingutuse või haigestumise järgselt võib tavaline trenn kahjulik olla. Ületreening (näiteks sama lihase jõutrenn järjestikustel päevadel) tekitab stressihormoone, soodustab vigastusi ja võib füüsilist suutlikkust vähendada, nii et algsele eesmärgile vastu töötada sarnaselt liigkiire või liigpika hambapesuga. Vilets harjamistehnika kahjustab igemeid ja hambajuuri, analoogselt viletsa trennitehnika tekitatud vigastuste ja piiratud ja tasakaalustamata kehalise arenguga.

Toidukalorite täpsem mõõtmine

Lisa kommentaar

Praegu mõõdetakse toidukaloreid, summeerides toidus sisalduvatest süsivesikutest (miinus seedimatu kiudaine), rasvadest ja valkudest saadud energia. Iga komponendi energiasisaldust mõõdetakse pomm-kalorimeetris, mis on kahekestaline anum, kestade vahel vesi, milles on termomeeter, ja sisemise kesta sees põletuskamber. Toit põletatakse kalorimeetri keskel ja vee temperatuuri tõus mõõdab toidu energiasisaldust. Näiteks USA seadus (Nutrition Labeling and Education Act 1990) nõuab toidusiltidel olevate kalorite arvutamist ülaltoodud toidukomponentide kokkuliitmise meetodil (mida kutsutakse Atwateri süsteemiks), mille puhul ei pea iga tootja valku, rasva ja süsivesikuid põletama, vaid peab kasutama järgnevaid keskmisi kalorisisaldusi: rasv 9 kcal/g, valgud ja süsivesikud 4 kcal/g. Need sisaldused mõõdeti paljude katsete keskmisena ülalkirjeldatud kalorimeetris põletamise meetodil.
Probleem selle meetodiga on, et peenestatud ja kuumtöödeldud toidu energiasisaldus on põletamisel sama kui toorel peenestamata toidul, aga viimane imendub seedetraktist organismi oluliselt halvemini. Seega söögist saadud kalorid ja muud toitained võivad kordades erineda toidusildil olevatest. Näiteks raamatu Modernist Cuisine kohaselt (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=817) seedub toorest porgandit närides 3% selles sisalduvast beetakaroteenist, keedetud porgandist 6%, toore porgandi püreest 21% ja keedetud püreest 39%. Kodus lihtsasti kontrollitav näide on maapähklite ja tükkideta 100% maapähklivõi erinev seedumine: peale pähklite põhjalikku närimist on väljaheites ikka heledaid pähklitükikesi näha, aga pähklivõi söömise järgselt mitte. Nendes pähklitükikestes sisalduvad toitained jäid organismil suures osas saamata, sest ainete difusioon kõvast pähklimaterjalist välja on väga aeglane. Veel äärmuslikum näide on, et kui pähkleid (samuti herneid, maisiteri jne) tervelt neelata, ei omasta organism neist peaaegu midagi. Seevastu USDA toitainesisalduse andmebaas (https://ndb.nal.usda.gov/ndb/search/list) näitab maapähklite ja maapähklivõi puhul ligilähedaselt sama kõigi toitainete sisaldust ja energiakogust.
Seedimise efektiivsuserinevust toore ja kuumtöödeldud toidu vahel võtab USDA teatud määral arvesse, korrutades kuumtöödeldud toidu vitamiinisisaldused koefitsientidega (https://www.ars.usda.gov/ARSUserFiles/80400525/Data/retn/retn06.pdf). See arvutus on muidugi ebatäpne, sest ei arvesta, kui kaua ja mis temperatuuril on toitu kuumutatud. Näiteks pisut keedetud poolkõvadest riisiteradest omandab organism palju vähem toitaineid (jällegi, kui väljaheites on tükikesi näha, siis neist tükikestest ei imendunud seedimisel eriti midagi) kui püreeks keedetud riisist. Samuti võib võrrelda kikerherneid ja hummust (mis on kikerhernepüree).
Täpsem ja peaaegu sama lihtne toidukalorite mõõtmismeetod oleks koguda teadaolevast toidukogusest seeditud väljaheited, kuivatada ja kalorimeetris põletada, ja siis võrrelda vabanenud soojusenergia hulka sama koguse kuivatatud toidu põletamisega. See diferentsiaal-kalorimeetria võtaks automaatselt arvesse efektiivset või vähemefektiivset närimist, toidu kuumutamist, peenestamist või muud eeltöötlemist. Mida paremini keedetud ja peenestatud toit seedub, seda vähem jääb sinna kehast väljutamise ajaks kaloreid (ja muid toitaineid) järele. Lahutades väljutatud põletuskalorid sissesöödud põletuskaloritest, on tulemuseks organismi imendunud energia.
Selleks, et ühe toidu kalorisisaldust ülaltoodud viisil mõõta, peab sellest toidust tekkinud väljaheite selle toiduga vastavusse viima. Üks viis on, et katseloom või inimene sööb päeva või paar järjest ühte ja sama toitu, nii et katseperioodi lõpuks ei segune väljaheites mitu erinevat sööki. Teine viis on määrata, mis ajal söödud toit millisel ajal väljub. Näiteks võib igale söögikorrale lisada erinevat (toitainevaest) toiduvärvi või raskestiseeduvaid tükikesi nagu amarantiterad või millimeetrised porgandikillud. Värvi või tükikesi on väljaheites näha ja nende abil saab määrata seedimise kestuse. Siis saab eraldada eri toitudest tekkinud ekskremendid ja neid ükshaaval mõõta.
Kuivatamise ja põletamise saaks tõenäoliselt asendada ka põhjaliku jahvatamise ja siis aeroobse fermenteerimisega süsihappegaasiks ja veeks, aga see meetod võtab vist kauem aega.

Huulte lõhenemine sõltuvalt tavalisest näoilmest

Lisa kommentaar

Huulte lõhenemine on tõenäolisem inimestel, kelle tavaline näoilme on neutraalne või morn, sest sellise ilmega on huuled horisontaalsuunas keskele lühenenud. Kui nad siis naeratades, süües või muul põhjusel järsku huuled pikaks venitavad, siis huule limaskest rebeneb. Seevastu enamasti laialt naeratavatel inimestel on huulte limaskest venitusega harjunud ja vastavalt horisontaalsuunas laienenud (nahk ja limaskest reageerivad venitusele rakkude paljunemisega, nii et pikenevad venitussuunas). Huulte laia asendisse venitamine pole siis protsentuaalselt nii suur limaskesta pikenemine kui tavaliselt lühikeses asendis huultele. Lisaks võib tihe huulte naeratusega venitamine limaskesta elastsemaks treenida. Nii venivam limaskest kui protsentuaalselt väiksem pikenemine vähendavad rebendiohtu, ehk huulelõhesid tekib vähem.
Huulelõhede ennetus on niisiis üks motiiv positiivse ilmavaate poole püüdlemiseks ja ameerikalikuks pidevaks naeratamiseks.

Põhjuslik seos huulelõhede ja näoilme vahel on kahesuunaline: kui inimesel huuled naeratades lõhenevad, siis see pisut valus kogemus tekitab nii teadliku kui alateadliku naeratamisest hoidumise. Inimene hoiab näoilme neutraalse, et mitte huuli rebestada. Kui huuled on juba lõhenenud ja kipitavad, siis tuju langeb, nii et näoilme muutub morniks. See kahesuunaline põhjuslikkus on tagasisideahel: morn ilme soodustab huulte lõhenemist (isegi kui mitte naeratada, võib huule limaskest rebeneda suure suutäie haukamisel või täishääliku hääldamisel) ja see omakorda morni ilmet.

Miks riigid rahastavad sporti

Lisa kommentaar

Enamik riike rahastab oma tippsportlasi. Põhjendusi pakutakse kolme liiki: riigi reklaamimine välismaal, patriotismi kasvatamine kodumaal ja rahvatervise arendamine. Kõik need põhjendused on kahtlased. Ma ei usu, et potentsiaalsed investorid ja turistid lähevad riiki sellepärast, et on näinud selle riigi sportlasi võistlusi võitmas. Kui sportlasel on rahvusvaheline fännklubi, siis võibolla selle liikmed lähevad sportlast tema kodumaale vaatama. Aga selliseid sportlasi on vähe ja fännide sissetoodud raha vist ei kata riigi poolt keskmise sportlase sponsoreerimise kulu.
Kas spordivõidud kasvatavad patriotismi? Seda peaks saama andmete põhjal üsna hästi mõõta, sest võidud on avalikud ja suuresti juhuslikud. Ma ei usu, et keegi toetaks oma riiki oluliselt rohkem, sest kodumaised sportlased võidavad. Kui toetavad, siis kas see toetus koos ülalmainitud reklaamiga välisriikides õigustab spordi sponsoreerimise kulu?
Rahvatervis on kõige levinum tippspordi toetamise argument. Olümpia korraldamine igatahes rahva sporditegemist ei kasvata. Arvan, et mõju tavainimeste sporditegemisele puudub või on pisike ka muul tippspordil. Rahva tervisesporti peaks toetama otse, mitte tippsporti sponsoreerides kaudselt.
Kui tippsport suunab rahvast spordiga tegelema, siis tõenäoliselt sama spordialaga, milles antud riigi sportlane hiljuti võitis. Rahvatervise osas tekib küsimus, kas see spordiala parandab kokkuvõttes tervist, ehk kas positiivne mõju tervisele kaalub üles vigastused (vt ka „Spordiala valiku kriteeriumid”). Tervet rahvast poksi või ameerika jalgpalliga tegelema suunata ma küll ei tahaks, sest nendest saadud ajukahjustused on märgatavad ja meditsiiniliselt tõestatud. Keskmiselt tervist kahjustavaid spordialasid riik toetada ei tohiks.
Tõenäoliselt on spordi toetamise põhjus sama, mis gladiaatorivõitluste toetamisel Vana-Roomas: rahvale tsirkuse pakkumine. Valitsus rahastab sporti, et enda populaarsust suurendada. Sama põhjus seletab ka kunsti rahastamist. Rahastuse vähendamisel hakkaksid rahva hulgas populaarsed sportlased ja kunstnikud valitsuse vastu protestima.