Arhiiv kuude lõikes: March 2018

Vaenlasekuju suurendab ustavust

Kõik diktatuurid püüavad oma elanikkonda veenda, et riik on ümbritsetud vaenlastest ja vaenlased on ka sisse imbunud. Propaganda spioonide ja diversantide kohta annab õigustuse suvaliste inimeste represseerimiseks – tuleb vaid sisevaenlase silt külge riputada. Välisvaenlase kuju on vaja selleks, et hoida elanikke piiramismentaliteedis ja juhtkonnale ustavana. Kriitikat režiimi aadressil ja püüdlust muudatustele vaigistatakse hoiatusega, et see nõrgestab riiki välisvaenlaste ees. Nõrgestamishirm on osalt põhjendatud – segadusteaeg riigis on alati sissetungi lihtsustanud.

Vaenlasekuju loomine pole päris sama, mis naaberriikide halvustamine ja diktatuuri ülistamine. Diktatuuri suhtelisest elustandardist vale mulje jätmisega püüab propaganda tekitada uskumust, et diktatuuris võib inimestel küll halb olla, aga mujal on veel halvem. Sellega hoitakse elanikke välismaale pagemast. Naaberriike halvustades jäetakse mulje, et need on vaesed ja viletsad, aga vaenlasi seinale maalides püütakse ohtu suureks puhuda ja väita, et naaberriikidel on palju vahendeid ja võimalusi kahju tekitamiseks. Naaberriikide hea varustatus viitab aga kaudselt nende rikkusele.

Paistab, et on mingi psühholoogiline mehhanism, mis paneb inimesed ohu korral juhte rohkem toetama. Hirm suurendab ustavust omadele. Seda mehhanismi kasutatakse laialt, mitte ainult diktatuurides.

Igasugused võistlused ja võrdlused riikide vahel, olgu siis spordis, laulus või statistilistes näitajates, tunduvad tõstvat patriotismi. Ka Eesti ajakirjanduses tekitavad riikide võrdlused ettevõtlusvabaduse või inimarengu indeksi põhjal rohkesti vastukaja. Hea tulemuse korral taotakse endale vastu rinda, halva korral leitakse vabandusi või teisi valdkondi, kus ollakse tublid. Spordi puhul on sellist käitumist veel rohkem, kuna valdkond on emotsionaalsem.

USA ülikoolid kasutavad rivaalitsemist spordis tudengite sideme tugevdamiseks ülikooliga, et hiljem oleks lihtsam vilistlastelt annetusi kätte saada. Just põhikonkurendiga toimuvate võistluste ajal on toetus omadele kõige suurem, ja suurvõistlus paistab olevat kõige intensiivsema annetustenurumise aeg. Võistlemisest saavad kasu kõigi osalevate ülikoolide juhtkonnad, sest see suurendab annetusi kõigile. Suur ressursikulu tudengispordile (staadionite ehitus, võistkondadele eraldi võimlad, stipendiumid sportlastele) on seletatav annetustega, mida sport sisse toob.

Investeerimisest

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Miks riigid rahastavad sporti

Enamik riike rahastab oma tippsportlasi. Põhjendusi pakutakse kolme liiki: riigi reklaamimine välismaal, patriotismi kasvatamine kodumaal ja rahvatervise arendamine. Kõik need põhjendused on kahtlased. Ma ei usu, et potentsiaalsed investorid ja turistid lähevad riiki sellepärast, et on näinud selle riigi sportlasi võistlusi võitmas. Kui sportlasel on rahvusvaheline fännklubi, siis võibolla selle liikmed lähevad sportlast tema kodumaale vaatama. Aga selliseid sportlasi on vähe ja fännide sissetoodud raha vist ei kata riigi poolt keskmise sportlase sponsoreerimise kulu.
Kas spordivõidud kasvatavad patriotismi? Seda peaks saama andmete põhjal üsna hästi mõõta, sest võidud on avalikud ja suuresti juhuslikud. Ma ei usu, et keegi toetaks oma riiki oluliselt rohkem, sest kodumaised sportlased võidavad. Kui toetavad, siis kas see toetus koos ülalmainitud reklaamiga välisriikides õigustab spordi sponsoreerimise kulu?
Rahvatervis on kõige levinum tippspordi toetamise argument. Olümpia korraldamine igatahes rahva sporditegemist ei kasvata. Arvan, et mõju tavainimeste sporditegemisele puudub või on pisike ka muul tippspordil. Rahva tervisesporti peaks toetama otse, mitte tippsporti sponsoreerides kaudselt.
Kui tippsport suunab rahvast spordiga tegelema, siis tõenäoliselt sama spordialaga, milles antud riigi sportlane hiljuti võitis. Rahvatervise osas tekib küsimus, kas see spordiala parandab kokkuvõttes tervist, ehk kas positiivne mõju tervisele kaalub üles vigastused (vt ka „Spordiala valiku kriteeriumid”). Tervet rahvast poksi või ameerika jalgpalliga tegelema suunata ma küll ei tahaks, sest nendest saadud ajukahjustused on märgatavad ja meditsiiniliselt tõestatud. Keskmiselt tervist kahjustavaid spordialasid riik toetada ei tohiks.
Tõenäoliselt on spordi toetamise põhjus sama, mis gladiaatorivõitluste toetamisel Vana-Roomas: rahvale tsirkuse pakkumine. Valitsus rahastab sporti, et enda populaarsust suurendada. Sama põhjus seletab ka kunsti rahastamist. Rahastuse vähendamisel hakkaksid rahva hulgas populaarsed sportlased ja kunstnikud valitsuse vastu protestima.

Korruptsioon on ühiskonnalt varastamine

Korruptiivse tehinguga on nõus nii altkäemaksu andja kui võtja, kuna mõlemad saavad kasu. Kahju kannatab ühiskond, näiteks kui kinnisvaraarendaja saab linnaplaneerimise ametnikult loa ehituseks, mis linnapilti ja konkureerivaid ehitajaid kahjustab või ohutusnõuetele ei vasta. Summaarne kahju on üldiselt suurem kui altkäemaksu andja ja võtja kogukasu, muidu võiksid korruptandid pakkuda ülejäänutele kompensatsiooni, mis on suurem nende kahjust. Nii võiks kogu ühiskonna nõusse saada seadust või planeeringut muutma ja tehing poleks enam korruptiivne, vaid aus äri.
Tehingu kogukahju, mis on suurem kasust tehingu osapooltele, on kuritegelike tehingute üldine omadus. Näiteks kui taskuvargad teevad koostööd (üks tõmbab ohvri tähelepanu, teine varastab) ja jagavad saagi, siis mõlemad vargad võidavad, aga ohver kaotab rohkem, sest peab lisaks raha kaotusele asendama dokumendid ja rahakoti. Vargad saavad aga ainult raha. Jällegi, kui kasu oleks kahjust suurem, võiks tehingus (antud juhul rahakoti uuele omanikule andmises) ausalt kokku leppida ja tulemuse jaotada nii, et kõik võidavad.
Korruptandid lepivad sisuliselt kokku ülejäänud ühiskonnalt varastamises.

Karma ja efektiivsus

Miks peaks igaüks vastutama oma valikute tagajärgede eest? Majandusteoorias on leitud, et efektiivse (ühiskonna summaarset heaolu maksimeeriva) tulemuse saavutamiseks tuleb igaühele anda tema tegevuse eest tasu, mis võrdub selle tegevuse mõjuga ülejäänud ühiskonnale. Kui tasu on negatiivne, nimetatakse seda karistuseks, ja see vastab negatiivsele mõjule. Asjakorraldust, mis igaühele tema tegevuse tagajärjed annab, nimetatakse majandusteoorias Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanismiks ja India usundites karmaks.
Põhjus, miks VCG mehhanism efektiivsele tulemusele viib, on, et selle mehhanismi toimimise korral on igaühe jaoks parim (enda kasulikkust maksimeeriv) otsus see, mis maksimeerib ühiskonna kogukasulikkust. Rakendub Kanti kategooriline imperatiiv: igaüks teeb seda, mis ühiskonna normiks muutudes ühiskonna kogukasulikkust maksimeerib. Tegevuse tagajärg endale ja ühiskonnale on sama, nii et igaüks teeb teistele seda, mis endale. Ja kuna endale teeb inimene seda, mida tahab, et talle tehakse, siis teeb ta VCG mehhanismi all teistele seda, mida tahab, et talle tehakse – rakendub mitmest usundist tuttav „kuldreegel”.
Kasu ja kahju ei pruugi VCG mehhanismis ja majandusteoorias üldiselt olla deterministlik. Kiiruseületus, ohutusnõuete või keskkonnakaitsereeglite rikkumine tekitab kahju teatud tõenäosusega – siis, kui juhtub õnnetus või saaste pääseb loodusesse. Efektiivsuse saavutamiseks peaks otsustaja kandma otsuse oodatava kahju otsustamise hetkel. Juhusliku või hilisema kahju puhul otsustajale peaks see tema kasulikkust mõjutama samamoodi, nagu otsuse hetkel saadav oodatav kahju. Ehk riskikartlikule otsustajale piisab juhuslikust kahjust, mis on ooteväärtuselt väiksem ühiskonnale tekitatavast. Riski armastavale otsustajale peab aga juhusliku kahju ooteväärtus olema suurem ühiskonnale tekitatavast.