Põllumehed kasvatavad vilja või karja, võttes igal aastal sellest osa isiklikuks tarbimiseks ja jättes osa seemneks, kas otseses või kaudses mõttes. Rikkuse allikas on omatava maa kogus ja kvaliteet. Kuritegelikud jõugud pakuvad poepidajatele katust, võttes osa nende kasumist, aga üldjuhul mitte kogu poodi. Sissetulek sõltub kontrollitava linnaosa suurusest ja rikkusest. Feodaalid pakuvad pärisorjadele kaitset ja nõuavad osa nende saagist andamiks. Samas ei saa nad talupoegi päris nälga surra lasta, siis poleks järgmisel aastal kelleltki midagi võtta – kes nälga ei sure, jookseb minema, et seda saatust ka edaspidi vältida. Jällegi sõltub feodaali rikkus omatava maa ja pärisorjade hulgast ja kvaliteedist.

Sotsiaalne muster on igal pool sama, sest inimeste käitumine ja mõtlemine on samad. Põllumees peab end oma loomadest ülemaks olevuseks, nende heategijaks, kes võtab ainult tagasihoidlikku tasu oma teenete eest nende kaitsmisel – mõned munad, piim, vahel mõni siga pühadelauale. Samuti peab feodaal ennast auväärseks inimeseks, olemuslikult kõrgemaks ja üllamaks oma talupoegadest. Kindlasti peab ta andamit enda sünnipäraseks õiguseks, mis välja teenitud eneseohverdusega pärisorjade kaitsmisel röövlite eest ja nende töö juhtimisega, milleks nad ise ilmselgelt liiga juhmid on. Nii ka katusepakkujad peavad end oma julguse ja jõu tõttu paksudest poepidajatest kõrgemalseisvateks.

Vahel võib talumeest tabada süümepiin loomade tapmise pärast, nagu ka feodaali pärisorjade tapmise või gängsterit kaitsemaksust keeldujate tapmise korral. Mida kauem on eluviisi harjutatud, seda harvemini ja väiksemad süümekad tekivad. Ja vabanduse leiab ju alati. Üks esmaseid vabandusi on ülalmainitud enda kõrgemaks rassiks pidamine, millest järeldatakse sünnipärast õigust teisi valitseda ja nende sissetulekust osa saada. Teine enda arvates üllas eesmärk, mille nimel oma tegelikust või metafoorilisest karjast matti võetakse, on oma pere ära toitmine või neile väärilise elulaadi tagamine (ei sobi ju aadliku või maffia ristiisa lastel oma käsi tööga määrida). Kolmas eesmärk on endale karja kaitsmiseks piisava rahahulga tagamine – põllumehel peab ju loomade eest hoolitsemiseks piisavalt jõudu olema, seega peab ta vahel liha sööma, feodaalil peab olema raha raudrüü ja hobuse ostmiseks, et röövleid hirmutada, organiseerunud kurjategijal raha tulirelvade ja politseikontaktide eest maksmiseks, et tõrjuda vabakutselisi pätte oma kaitse all olevatest poepidajatest eemale.

Kui teatud piirkonnas veel palju põllupidajaid pole, on seal palju ruumi uute tulijate karjale ja põldudele. Samuti kaitsetud talupojad justkui kutsuksid mõnda vaheda mõõgaga aadlikku enese üle valitsema ja end üleliigsest viljasaagist vabastama. Nii ka nõrga ametliku võimuga ning vaid üksiküritajatest kurjategijatega linn on valla gängsterite viisakale katusepakkumisele. Teisest küljest, kui ressurss ei suuda enam kõigile selle kasutajatele nende harjunud elustiili tagada, siis tekivad konfliktid ja kasutajaid jääb loodusliku valiku teel vähemaks. Põllumees lööb lõpuks mättasse naabri, kes pidevalt oma karja tema karjamaale ajab, feodaal läheb sõjaretkele alatu röövli vastu, kes tema talupoegadelt samuti protsenti nõuab ja talle vähem jätab, katusepakkuja laseb maha ülbe konkurendi, kes teda piisavalt ei „austa“. Kehtib Malthuse printsiip, et pikas perspektiivis ressursi kasutajaid sigib ja sureb parajasti sellises proportsioonis, et kogu kasutajate hulk stabiilne oleks.

Võideldakse just nimelt territooriumi üle, kuna see on koos sellel elavate loomade või inimestega rikkuse allikas. Samuti takistatakse loomade või inimeste minemajooksmist. Karjakasvataja ehitab tara, et lehmad metsa ei kaoks, aadlik jahib ja karistab pärisorje, kes loata tema  mõisast emigreeruda püüavad, katusepakkuja takistab võlgu olevaid inimesi koos varaga põgenemast.

Mitte väga ammu võitlesid ka riigid põhiliselt territooriumi üle. Tänapäeval maa enam eriti oluline tuluallikas pole, nii et selle eest ei tasu tihti ega tõsiselt sõdida. Maa muutub tootmise keerukuse kasvuga vähemoluliseks ka ülaltoodud näidetes. Tark talupoeg investeerib suuremat lisandväärtust loovasse veskisse, parkalitöökotta või ketrusmasinasse, mis kasutamiseks palju maad ei nõua. Tulevikku vaatav aadlik asutab viinaköögi, vabriku või hakkab kaevandama. Intelligentne gängster läheb üle suurema kasumi ja väiksema eluohtlikkusega finantskuritegudesse.

Ühiskonna areng vähendab vägivalda, mitte inimeste vägivaldsete instinktide vähenemise tõttu, vaid vägivalla tulususe langemise pärast. Keerukam tootmine on tavaliselt haavatavam, nii hävitab vägivald suurema osa tootmisvõimsusest kui varem. Viljakat põllumaad sõda eriti ei kahjusta, kuigi ühe aasta saak võidakse põldudel põletada. Samas tehased võib sõda maatasa teha, nii et tuleb nullist alustada. Inimkapital hävib, kui inimesed surevad. Seega vähendab ühiskonna areng tõenäosust, et sõda on vähemalt ühele osapoolele kasulik.

Sotsiaalse struktuuri osas on kuritegelikel jõukudel ja feodaalühiskonnal palju ühist, nagu ka eri ajastute ja kontinentide feodaalühiskondadel. On olemas selge püramiidjas hierarhia, mille tipus on enamasti üks mees (justnimelt mees). Iga üksiku alamaga võib tipus olev mees teha, mis tahab, aga mitte liiga paljude alamatega korraga, muidu võivad nad mässama hakata. Palju räägitakse „austusest“ vägivalla valdajate (mafioosode või aadlike) vastu, mis tegelikult on hirm nende karistuse ees. Vähese austuse eest on ette nähtud füüsiline noomitus kuni tapmiseni, mis on ka ühiskondlikult heaks kiidetud. Austust endast ülemate suhtes peavad üles näitama kõik hierarhia astmed peale kõige kõrgema, ja ka seal tuleb teatud viisakus kasuks. Füüsilisel jõul ja vägivallal põhinev ühiskond paistab iga kord võtvat sarnase vormi.

Kui põllumeeste analoogia on feodaalid või gängsterid teatud maatükil, siis kalameeste paralleeliks on mereröövlid, kes võtavad kaubalaevu saagiks, või tänapäeval pantvangiks. Sõidavad mereretkele ja toovad perele ninaesist.

Huvitav paralleel feodaalse või kriminaalse ühiskonnaga on ka vähese järelevalvega põhikooli lõpuklassid, kus jagunetakse kiusajateks ja kiusatavateks. Tugevamad võtavad nõrgematelt kommiraha ära ja jagunevad kampadesse, et omavahel arveid klaarida. Kambal on samuti ninamees, kes käsutab sabarakke ja kelle põhiliseks piiranguks on, et ei tohi liiga paljude kambaliikmetega korraga tülli minna. Teiste tümitamiseks leitakse mugavaid õigustusi, nagu imelike riiete kandmine, liiga hea õppimine, õpetajatele keelekandmine (bojaarid lasid pärisorje tsaarile kaebamise eest piitsutada). Poksikotid liigitatakse alamateks rassideks, nagu nohikud, pedekad ja kaebupunnid.

Lugedes Tamur Kusnetsi romaani Hundipäikese aeg, tuli mulle pähe, et väga sarnase üldise sisuga jutu võiks kirjutada mitte Suure rahvasterändamise aja germaani hõimude, vaid ka tänapäevaste kuritegelike jõukude, šimpansi- või lõvikarjade kohta. Kurjategijate suhted vanglaseriaalis Oz paistavad toimivat samadel alustel.

Madala haridustasemega, jõul põhinevad ühiskonnad paistavad kujunevat sarnaseks. Jagunetakse rühmadesse, kus iga rühma eesotsas on üks meessoost juht, kes saavutab selle positsiooni oma jõu ja vägivallaga, vähemal määral ka kavalusega. Rühmas on hierarhia, pealik jagab ressursse, andes oma lähematele käealustele rohkem, hierarhia madalamatel astmetel olijatele vähem. Rühmaga liituvad nooremad ja nõrgemad püüavad imiteerida pealikku ja tema kaaskonda, et saada samuti edukaks ehk hankida raha ja naisi. Ühiskond on patriarhaalne, naisi koheldakse omandina.

Tõstes ajaloolise romaani sõdivatest hõimudest tänapäeva, tuleb vaid asendada külmrelvad tulirelvadega, hobused ja sõjalaevad mootorrataste ja autodega, raudrüü kuulivestiga jne. Sõditakse maalapi ja sellel töötavate inimeste pärast, ainult et tänapäeval pole maalapp põld koos talupoegadega, vaid tänavanurk koos madalaima astme narkoärikatega. Põhjus on mõlemal juhul sama – see maatükk koos inimeste tööga annab sissetulekut.

Sotsiaalne struktuur on sama, muutuvad vaid nimed. Kuningast saab maffia ristiisa, sõjapealikust jõugu boss, sõdalasest gängster. Edukas jõuk võtab üle vähemeduka territooriumi ja saab võibolla sõjasaakigi teise jõugu püstolite, tüdruksõprade ja raha näol, nagu edukas hõim vallutab vähemeduka ja saab nende mõõgad, naised ja kulla.

Lõvikarja puhul kaitsevad isased territooriumi, mis tagab karjale toidu. Jahti peavad emased, samas kui isased saavad saagist esimesena süüa. Kui üks kari võtab üle teise jahimaa, on nende kutsikad paremini toidetud, elavad suurema tõenäosusega suguküpsuseni, mis teeb ülevõtva karja evolutsiooniliselt edukamaks. Samamoodi on teise hõimu maa üle võtnud sõjasalk paremini toidetud ja jääb looduslikus valikus suurema tõenäosusega alles.

Sarnase sotsiaalse struktuuri, aga mitte nii verise eluga, on ka koolipoiste kambad. Kamba eesotsas on ninamees ja talle lähedal seisvad sabarakud, madalamal hierarhia tasemel hulk kaasajooksikuid. Kambad võivad omavahel kakelda ja nõrgematelt söögiraha ära võtta, aga enamasti võistlevad juhid populaarsuses. Kambas jäljendatakse juhi välimust, käitumist ja kõnet – eks jäljendamine ole meelitamise siiraim vorm.