Autoriarhiiv: sanhei

Tsivilisatsioon ja rakk

Lisa kommentaar

Keeruliste biomolekulide süntees keemilistest elementidest on sarnane paljude sammudega protsess nagu keeruliste tehnoloogiliste vidinate tootmine naftast ja maakidest. Kui võtta iga asja tootmissammude arvuks tööriistade abil selle tootmise sammud pluss nende tööriistade tootmissammude arv pluss tööriistade tootmise tööriistade tootmise sammud, jne, siis tänapäevaste vidinate tootmiseks läheb tuhandeid samme. Teisest suunast: alustades paljaste kätega, tehakse kõigepealt looduses leiduvatest toorainetest asju, siis kasutatakse neid lihtsaid tööriistu järgmiste asjade valmistamiseks, jne. Samamoodi tuleb keeruliste biomolekulide tootmisel esmalt sünteesida lihtsad ained, siis nende abil keerulisemad, nendest veel keerulisemad, jne. Kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni koloonia tühjal maatükil muutub varsti sarnaseks tsivilisatsiooniks, sest neil on juba tööriistad olemas, millega uusi tööriistu ja vidinaid teha. Samuti saab ka rakk teha endast koopia, mis hakkab kohe keerulisi biomolekule tootma. Üksik molekul rakust seda ei suuda, nagu ka üksik inimene ei suuda arenenud ühiskonda püsti panna. Nii tsivilisatsiooni kui raku koopia ei pea alustama nullist, vaid saab kasutada varem loodud tööriistu või biomolekule, mille abil uute sarnaste tootmine võtab vaid paar tootmissammu.
Tsivilisatsioon on nagu organism – suudab rohkem kui osade summa. Selle osad eraldi tühjas kohas pole eluvõimelised. Organismide kooslust käsitleb ühtse organismina superorganismi teooria.

Viisakusavalduste tõlkimisest sõnasõnalt

Lisa kommentaar

Mõne keele kõnelejaid peetakse viisakamaks kui teise, näiteks on tekkinud stereotüüp „prantslaslik viisakus”. Näilise viisakuse põhjuseks on tõenäoliselt see, et inimesed tõlgivad oma keele viisakuse teise keelde otse. Teises keeles vastavad otse tõlgitud sõnad aga kõrgemale viisakustasemele („kas te palun ulataksite” on kõrgem kui „palun ulatage”, mis on kõrgem kui „anna”). Teisest keelest esimesse otse tõlkides satutakse jällegi madalamale viisakustasemele. Nii tekib stereotüüp ebaviisakatest matsidest.
Ma ei usu, et ühe keele rääkijad on olemuselt viisakamad kui teise, sest inimesed on kõikjal maailmas üsna sarnased. Näiliselt viisakates keeltes tundub olevat umbes sama palju roppusi ja solvanguid kui teistes. Solvata saab ka väga viisakate sõnadega.
Ka muud kultuuriga seotud väljendid ajavad otse tõlkides segadusse või vähemalt minetavad tähendusvarjundi. „Meie igapäevast leiba” oleks aasia keeltes tähenduselt lähedasem fraasile „meie igapäevast riisi”. Ingliskeelne „bread” tuleks igapäevakasutuses eesti keelde tõlkida „sai”, sest olemuselt on inglise „bread” nisujahust päts. Aga metafooriliselt tuleks „bread” tõlkida „leib”, näiteks Piiblis.

Tänavanime valikust

Lisa kommentaar

Keeleseadus piirab tänavanimede valikut, aga nimesid on piisavalt, et tekiks valikuraskus. Lühem on lihtsam meeles pidada ja aadressile kirjutada, eriti kui internetis on aadressiväljal piiratud arv tähemärke. Nimi võiks olla Eestis ainulaadne, et ei tekiks segadust. Eriti samas linnas kaks sama nimega tänavat tekitab probleeme. Nimi peaks olema positiivse tähendusega, et elanikud seal elada tahaksid ega masendusse ei satuks – näiteks Surma tänav on halb mõte.
Kui kinnisvaraarendaja teeb uue rajooni ja otsib tänavatele nimesid, siis osad nimed teevad piirkonnale tasuta reklaami. Eesti keele rikkused võivad lausa Guinnessi rekorditeraamatusse minna: sõnad nagu õieaia (pikim täishäälikutest koosnev), jää-ääre, kuu-uurija. Huvitavad on ka õe, ao, au, oa, öö, eratare, aerurea, ajaja, elutule (viimased on eest ja tagant lugedes samad). Täishäälikuid reastavad suurel arvul sõnad “meieaegne, nõiaoa, neiuaia, peiuea, ööõie”. Lõbusad nimed on ka Kohvi tee ja Tee tee. Kui neil kohvik ja teepood avada, saab nimeks panna “Kohvi tee kohv ja tee” ja “Tee tee tee”.

Linna ja maakoha vaheline valik on kallutatud

Lisa kommentaar

Põhjused linnas elada on näiteks suurem sissetulek, suurem valik kaupu ja teenuseid, rohkem inimesi, kellega suhteid luua. Maal elamise eelised on puhtam ja vaiksem keskkond, lihtne pääs loodusesse ja vähem rahvamasse, odavam elamiskulu. Inimestel on erinevad eelistused, nii et mõnele sobib linn, mõnele maa. Need, kes oleksid väliste mõjude puudumisel enamvähem ükskõiksed, otsustavad reklaami tõttu tõenäoliselt linna kasuks.

Reklaam mõjub inimestele – ega ettevõtted seda muidu ei teeks. Reklaamitakse aga peaaegu eranditult linnas pakutavat, ehk raha eest ostetavaid kaupu ja teenuseid. Tasuta looduses jalutamise, vaikuse ja puhta õhu kohta pole ma plakatitel või rämpspostis kuulutusi näinud. Nii et ühiskonna survel tekkinud eelistused on inimestel ilmselt nende „loomulike eelistustega” võrreldes linna poole kallutatud. Vahel teeks inimest (tagantjärgi otsustades) kõige õnnelikumaks maa valimine, aga ta valib hoopis linna. Vastupidist viga juhtub oluliselt harvemini.

Sama võrdlus kehtib suurlinna ja väikelinna vahel.

 

Sõjaveõppus päris kuulide ja vastasega

Lisa kommentaar

Tõelähedasem treening on enamasti parem, aga sõjaväeõppustel on päris laskemoonaga harjutamisel teatud piirangud. Saab ainult märki lasta, sest elusa vastase pihta lastes on keeruline kellegi tapmist vältida. Päris vastastega harjutamiseks leiutati paintball, aga värvipallid ei lenda nii kaugele kui ehtne laskemoon. Lähivõitluse, näiteks linnalahingu puhul pole see eriti oluline, aga põllu ületamisel tule all küll.

Virtuaalreaalsusprillid on üks võimalus, kuidas õppusel kaks osapoolt ohutult üksteise pihta laskma panna. Teine variant on natuke vanem tehnoloogia: kinolina ja pildituvastustarkvara. Kui panna välja ühte otsa valge riie püsti ja sellele maasse kaevatud projektoritelt vastase pilt projitseerida, saab riide pihta märkilaskmist harjutada. Kui suunata riidele maasse kaevatud kaamerad, saab sellesse lastud augud pildituvastustarkvaraga registreerida. Arvutis projektorite ja kaamerate pilti võrreldes saab tuvastada, kas mõnele vastase kujutisele pihta lasti. Teisel väljal saab teine sõjaväeüksus oma välikinoga sama teha. Mõlemat üksust saab kinolina poolt filmida. Kaamera, mis seda teeb, võib küll kogemata pihta saada, aga kaamerad on tänapäeval pisikesed ja odavad, nii et mõnikord võib need õppuse kuludesse kanda.

Kui mõlemad üksused liiguvad oma kinolina poole, siis saab ühest üksusest tehtud filmi reaalajas teisele näidata, ja vastupidi. Linadesse lastud augud saab tõlgendada teisele üksusele pihta laskmisena. Kui sõduril on väike raadiosaatja, näiteks nutitelefon, saab projektorite ja kaameratega ühenduses arvuti reaalajas talle helisignaaliga teatada, et vastane talle pihta sai. Sõdur saab siis pikali kukkuda ja surnut teeselda, ja see on filmil vastasele näha. Nii saab päris laskemoonaga reaalajas reageeriva päris vastase vastu õppusi korraldada.

Võitjate põlvkond võis põhjustada kadunud põlvkonna

Lisa kommentaar

Võitjate põlvkond Eestis olid need, kes 1990ndatel noored ja edukad olid. Kadunud põlvkonnaks nimetatakse neid 2010ndate noori, kes ei õpi ega tööta. Majandusstruktuuri muutus kommunismi lagunedes võimaldas sogases vees suuri kalu püüda, ehk tühi turg võimaldas neil, kes õigel ajal õiges kohas olid, eduka ettevõtte luua. Edu tuli hoolimata kogemuse ja kvalifikatsiooni puudusest ning mitte eriti targast juhtimisest. Tööturg vajas uusi oskusi, mille omandamisel oli noortel eelis. Nii sai võitjate põlvkond noorelt rikkaks ja kõrgele kohale. Seda stabiilse ühiskonnaga võrreldes erilise pingutuseta. Juba 1990ndatel ennustati ajalehtedes, et võitjate põlvkonnale järgneval põlvkonnal on edu tavalisest raskem saavutada, sest paremad kohad ühiskonnas on võitjate põlvkonna käes, kes on alles noored ja lähiajal ei pensioneeru ega sure.

Psühholoogilisest küljest: võitjate põlvkonnale järgnenud noored nägid üles kasvades eeskujusid, kes olid noorelt edukad ja rikkad, hoolimata vähesest pingutusest ja kvalifikatsioonist. See võis panna järgnejad arvama, et elu selline ongi, et noorelt saab lihtsasti edukaks. Kui tööturule sisenedes selgus, et edu on raske tulema, siis võis pettumus päris suur olla. Inimesed kipuvad ikka oma hädades teisi süüdistama, näiteks riiki ja ühiskonda. Seekord oli teiste süüdistamine osaliselt õigustatud, kuna edasijõudmise raskus tulenes osaliselt võitjate põlvkonna eelnevast edust. Kuna 2008. aastani kasvas majandus kiiresti, polnud järgnejate põlvkonna raskused selle ajani eriti suured, aga majanduskriisi järel küll. Teismelisena nähtud noored ja edukad eeskujud kruvisid ootused kõrgele, järgnenud ebaedu tekitas pettumuse, mis võis panna inimesed lootust kaotama, tööotsingutele ja õpingutele käega lööma. Selline on üks võimalik seletus kadunud põlvkonna tekkele.

Inimesed jäljendavad edukaid. Võitjate põlvkonnal olid tüüpilised uusrikaste käitumismustrid – ülbus, rahakultus ja rahaga eputamine, reeglipõlgus ja sulide austamine. Järgnejad võisid need mallid üle võtta. Seda enda kahjuks, sest üldiselt need ühiskonnas edasijõudmist ei soodusta.

Kadunud põlvkonna järgne põlvkond ilmselt üles kasvades suuri ootusi ei omanda. Ka tööturul on neil lihtsam kui kadunud põlvkonnal, kuigi raskem kui võitjatel. Lihtsat raha enam teha ei saa, aga osa võitjaid hakkab vaikselt kohti vabastama. Nüüd on ühiskond stabiliseerunud ja järgib läänelikku mustrit, kus vanainimesed on rikkamad ja noored vaesemad, sest vanainimesed on eluaeg sääste kogunud. Seda vastupidiselt 1990ndatele, kus pensionärid olid hüperinflatsiooniga oma säästud kaotanud ja majandusstruktuuri muutusega olid nende oskused kasutuks muutunud, nii et noored olid rikkamad. Stabiliseerunud ühiskonnas hakkab palk enamvähem oskustele ja pingutusele vastama, erinevalt 1990ndatest, kus kelner või turvatöötaja võis teenida rohkem kui arst või õpetaja.

Anonüümse kasutajanime valik

Lisa kommentaar

Kui tahta anonüümseks jääda, ei tohiks kasutajanimi ega salasõna (ega midagi muud sisestatut) sisaldada infot sinu tausta kohta. Ehk kasutajanimi ega salasõna ei tohiks olla eesti keeles, vaid peaks olema inglise või mõnes muus suures keeles. Need ei tohiks sisaldada kultuurilisi viiteid (kalevsson, forestbrother), vaid peaksid olema näiteks massilevikuga arvutimängudest või filmidest (raider, halfelven, di3hard).

Väga intelligentsetest kasutajanimedest (morslongavitabrevis, lenfercestlesautres) tuleks hoiduda, kui tahta haridustausta varjata.

Nime valik lapsele

Lisa kommentaar

„Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi!“

Unikaalsus tundub nime puhul olevat hea omadus – inimest ei aeta dokumentides kellegagi segamini. Ei saa muidugi kindel olla, et tulevikus keegi oma lapsele täpselt sama nime ei pane, aga selle tõenäosust saab vähendada, valides haruldase eesnime. Kui perekonnanimi on unikaalne, siis ükskõik millise eesnime puhul on terve nimi ainus maailmas praegu ja tõenäoliselt lähemas tulevikus. Levinud perekonnanime puhul on unikaalse nime valik keeruline.

Nimi võiks olla lihtne kirja panna, välja öelda ja meelde jätta. Lihtsus on suures osas mõõdetav tähtede arvuga nimes. Poistel on lihtsaimad vist kolmetähelised nimed (Enn, Ain, Uku), järgmiseks neljatähelised (Tiit, Olev, Ahto, Ants) jne. Tüdrukutel on ka Ly, kuigi see on võõras, muidu kolmetähelised Ela, Tea, Eve, Anu, Lea. Lühikest nime pole ka vaja hüüdnime jaoks lühemaks lõigata.

Bürokraatlike probleemide vähendamiseks reisimisel peaks vältima riigispetsiifilisi tähti õ, ä, ö, ü. Igasugustesse andmebaasidesse sisestamisel on erisümbolid samuti probleemiks. Eesti nimedest tekitavad võõrkeeltes kindlasti probleeme Õie, Krõõt, Äili, Ülo, Väino, Pärt.

Nimi võiks väljaütlemisel ilusasti kõlada, eriti tüdrukutel. Kõla sõltub muidugi kõneleja keelest (Euridice eesti hääldus Euridiitse, inglise hääldus Juridiss), nii et peaks arvestama keelega, milles seda nime tõenäoliselt kõige sagedamini ütlema hakatakse. Minu jaoks kõlavad kõige ilusamini sõnad, milles on palju e, i ja l häälikuid (seetõttu pean ma eesti keelt väga ilusaks), nii et näiteks tüdrukunimede puhul eelistaksin ma Elet Anule, Ellenit Krõõdale.

Hea oleks, kui nimi ei tähendaks midagi halba, eriti mõnes suure kõnelejate arvuga keeles. Näiteks Reet pidavat hollandi keeles tagumikku tähendama. Seda võib olla raske vältida, kuna keeli on maailmas palju ja släng muutub pidevalt, nii et tulevikus võib iga nimi muutuda mõnes keeles roppuseks.

Nime ja mõne sellele lähedaste sõnade tähendus võiks olla midagi positiivset ja lapse sooga sobivat, et koolis mõnitatud saamine vähem tõenäoline oleks. Sellised nimed on näiteks tüdrukutel Õie, Lembi, Helle, Aasa, poistel Kalev, Mehka, Mehis, Karmo, Tarmo, Ott. Tähenduse poolest ei meeldi mulle naisenimedest Aita, Leili, mehenimedest Mats. Sooga sobivus sõltub keelest: Eli võib eesti keeles naisenimi olla, aga on juudi mehenimi.

Kunsti loomine arvutiga

Lisa kommentaar

Kunsti loomiseks arvutiga on kolm taset – testimine, poolautomaatne genereerimine ja täisautomaatne genereerimine.

Testimiseks loob inimene mingi ühiku potentsiaalset kunsti, programm võrdleb seda olemasoleva kunsti andmebaasiga ja annab infot selle kohta, kui palju ja kus esitatud ühik andmebaasi keskmisest mingite parameetrite poolest erineb (raamatul nt sõnade pikkuse, esinemissageduse, lausete pikkuse ja liigi).

Poolautomaatne genereerimine on see, kui programm loob elemente kunstivormist, inimene valib nende hulgast mõned ja paneb kokku. Arvuti võib näiteks luua luuleridu etteantud silpide arvu ja riimiskeemiga. Inimene valib mõned ja paneb luuletuseks kokku. Arvuti võib enne võrrelda genereeritud elemente andmebaasis olevate teostega, et vältida plagiaati.

Täisautomaatne genereerimine on see, kui arvuti loob valmis kunstiühiku. Näiteks võtab arvuti maalide andmebaasi, kasutab kujutise äratundmise algoritme, et maalide elemendid eraldada. Siis paneb arvuti teatud viisil valitud maalide elemendid kokku üheks pildiks ja loob sellele pildile ühtse stiili, nt imiteerides pintslitõmbeid või moonutades kujutisi teatud viisil.

Tänapäeval suudaksid arvutid õige programmi abil täisautomaatselt genereerida luuletusi, sõnamänge, maale, skulptuure (3D printimise abil), muusikapalu. Poolautomaatselt saaks lisaks genereerida sisuplaane näidendite, raamatute, filmide jaoks. Nende sisuplaanide põhjal võib siis inimene vastava kunstiühiku luua, lisades sisu kokkuvõttele kirjeldused ja detailid.

Testida saaks piisava arvutusvõimsuse olemasolul peaaegu kõiki kunstiliike. Esinemiskunsti puhul peaks selle mitme nurga alt filmima, et arvuti seda 3D-s võrrelda saaks. Kõige selle jaoks on vaja eelneva kunsti andmebaase.

Tööjaotus majandusartiklite kirjutamisel

Lisa kommentaar

Majandusartiklil peab olema hea taustalugu (miks uuritav teema on majanduslikult oluline), pluss andmeanalüüs või teooria ja järeldused. On vähetõenäoline, et kõik need oskused on ühel inimesel. See viitab tööjaotuse kasulikkusele, nagu juba Adam Smith soovitas. Ehk üks teeb matemaatika, teine andmetöötluse, kolmas kirjutab jutu. Teatud määral seda juba rakendatakse, kuigi jutu kirjutaja teeb tavaliselt ka mingi osa analüüsist. Laboripõhistes valdkondades on uurimisrühmad suuremad ja tööjaotust rohkem. Seda spetsialiseerumist võib laiendada kogu teaduskonnale ja rohkemgi, ehk uurimisrühmas on lisaks matemaatikutele-statistikutele-majandusinimestele ka keelekorrektor, arvutigraafika tegija ja teised artikliviimistlejad.

Artiklite avaldamisandmete põhjal peaks ettevõtmise juht proovima ennustada, mis on lähiajal popid uurimisteemad ja katsuma “turgu” ennetada. Samuti peaks teaduskonna “turundaja” uurima, milline pealkiri teeb artikli tsiteerituks. Võimalik on (ebaeetiline) koostöö eri ülikoolide või teadlaste vahel, kus üks tsiteerib teist, et saada tasuks teise tsiteeringut. Selline kartell võib juba praegu toimida, aga seda tõestada on raske.

Samas, kui teadlaseks piisavalt targad inimesed on nii organiseeritud, et sellise meeskonnatööga hakkama saavad, siis on neil palju tulusamaid võimalusi kui teadus.