Arhiiv kuude lõikes: September 2020

Tänavavalgustuse asendamine isiklike lampidega

Isiklikud laternad (pealambid või vöö-, kinganina- jm valgustid) laternapostide asemel hoiaksid oluliselt raha ja energiat kokku (arvutused allpool) ning vähendaksid valgusreostust. Mootorsõidukitel on niikuinii laternad küljes, millest peab piisama valgustamata maanteedel sõitmiseks, seega linnavalgustuse puudumine ei tohiks neil liiklemist takistada. Jalgratastel on samuti pimedas esituli kohustuslik, kuigi selle nõude täitmist ei kontrollita. Kümneeurone jalgrattatuli on minu kogemuse põhjal piisavalt ere, et öösel valgustamata metsavaheteel sõita.

Tänapäevane leed-peavalgusti mitu tundi kestva akuga kaalub paarsada grammi, nii et ka lapsed suudavad seda kanda. Isiklik latern maksab internetist ühekaupa ostes alla 10 euro (hulgi on veel odavam) ja kestab kauem kui posti otsas olev lamp. Akut saab pistikust laadida ja see peab vastu vähemalt mitusada laadimistsüklit. Isikliku valgustiga paraneb ohutus, sest jalakäija on laternat kandes ka muu valgustuseta paremini nähtav kui helkuriga tänavavalgustuse all.

Kui tänavalambid inimesele silma paistavad, siis mujale vaadates tundub ka hämarus pime, sest silm kohandub eredusega. Samuti paistab valgustamata tänav peale valgustatud kohta pime, mis võib isikliku lambi esmakordse kasutaja viia valearvamusele, et postilaternad on paremad. Kui inimene näeks vaid enda laterna tagasipeegelduvat valgust, mitte tänavalambi otsekiirgust, siis ei tunduks ereduse erinevus valgustamata ja valgustatud tänava vahel nii suur.

Tegelik nähtavus võib olla parem nõrgema, kuid ühtlasema valgusetasemega. Olen kogenud seda öösel ilma kunstvalgusallikata metsarajal kõndides – täiskuu ajal on juurikad peaaegu sama hästi näha kui päeval. Komistamisoht on vaid seal, kus puuoksad üle raja varje heidavad (kontrast petab silma ja varjutriip tundub juurena või vastupidi). Noorkuu ajal ainult tähevalgusega on metsarada minu silma jaoks siiski liiga pime, kuid kruusatee siiski muretult kõnnitav.

Praegu on lambi kaasaskandmine erandlik, nii et inimesed unustaksid tihti laternat kaasa võtta, aga kui valgustikandmine oleks sama tavaline kui välisjalanõude jalgapanek, siis unustamisprobleem väheneks. Lambid saab ka jalatsitesse või mütsi sisse ehitada ja programmeerida liikumise ja pimeduse korral tööle lülituma.

Maksuraha kokkuhoid on piisavalt suur, et kui tänavavalgustuse ühe aasta hoolduse asemel see summa elanikele kätte jätta, siis saaksid nad kõik endale isikliku leed lambi osta. Tallinna 2020 eelarve kohaselt kulub tänavavalgustuse hooldusele üle seitsme miljoni euro aastas, pluss poolteist miljonit investeeringuteks. Jagades elanike arvuga saame vähemalt neliteist eurot inimese kohta aastas. Seega kaks isiklikku laternat igale elanikule tasuksid end ühe aastaga ainuüksi tänavavalgustuse hoolduskulude kokkuhoiust. Sarnane tasuvus on ka väiksemates kohtades, näiteks Rae valla 16000 elaniku kohta on 2020. aasta valgustuse hoolduse eelarve 191800. Maapiirkondades on avalikud hüvised elaniku kohta veel kallimad, sest inimesi on vähem.

Teine arvutus on lampide arvu põhjal elanike kohta. Tartus oli 2014. aastal 11547 tänavalaternat, seega umbes üks kümne elaniku kohta. Üks tänavavalgusti maksab kindlasti rohkem kui kümme kaasaskantavat leed pealampi. Lisaks nõuab välisvalgustus muud taristut: Tartus ühendas 2014. aastal laternaid 227 km õhuelektrikaableid ja 126 km maa-aluseid elektrikaableid; lampe juhiti 151 juhtkilbist.

Autokooli sõiduõpe simulaatoriga

Lisa kommentaar

Simulaatoriga autojuhtimisoskuse õppimine hoiab kokku bensiini ja sellest väärtuslikumat sõiduõpetaja aega. Erinevalt lennukist pole vaja autosimulaatori istet liikuma panna, sest „tagumikutunde” abil kallutamise, keeramise ja kiirenduse tuvastamine on autosõidul väheinformatiivne. Bussijuhil on vaja osata sujuvalt sõita, et seisvad reisijad pikali ei kukuks.

Simulaatori eelis on ka, et saab keerulised ristmikud ja ohtlikud olukorrad palju kordi läbi harjutada, kulutamata aega sirgel teel sõidule. Harjutamine oleks ka õppijale sobivamal ajal, kuna ei pea koordineerima õpetajaga. Tihedam ja keerulisele keskenduvam õppesõit vähendab unustamist. Nii võib sama harjutatud tundide arvuga parema tulemuse saavutada kui tavalise sõiduõppega. Simulaatoriga saab sama raha eest rohkem tunde sõita. Ühiskondlikust seisukohast on oluline võrrelda just antud raha eest saadavat oskust, arvestades õpetaja ja õpilase aja nende töötunni hinna alusel rahaks.

Kindlasti oleks suur osa autokoole ja sõiduõpetajaid simulaatori vastu, sest see vähendaks nõudlust nende teenuse järele. Ilmselt esitaksid nad tehnoloogiavastaste mittemidagiütleva tavaargumendi „see pole ikka sama”, lisaks õiguslikele takistustele ja väitele, et oskused on simulaatoriga halvemad. Viimast saab muidugi kontrollida, jagades inimesed juhuslikult simulaatoriõppe ja traditsioonilise õppesõiduauto vahel ja võrreldes omandatud oskusi.

Parasiitsõnade eemaldamine kõnetuvastustehnoloogiaga

Lisa kommentaar

Eesti raadiojaamadest on mulle ebameeldivalt kõrva jäänud diktorite parasiitsõnad (ää, ee, mm, nigu) ja vead teksti mahalugemisel. Ka ingliskeelsetes riikides olen kuulnud mõnda kõnepidajat, kellel rääkimisoskus vilets. Arvuti teksti kõneks muundamise programm (text to speech, TTS) loeks ette vigadeta ja ilmekamalt.

Parasiitsõnad saab kõnetuvastustehnoloogiaga eemaldada kui inimene ise ei viitsi ettelugemist või kõnepidamist harjutada. Tuleb suuline tekst arvutiga kirjalikuks muundada (speech to text), osa sõnu eemaldada, siis lasta arvutil saadud tekst taas kõneks muundada ja ette lugeda. Igasugust elektrooniliselt edastatud suulist teksti on tehnoloogiliselt võimalik niimoodi parandada kui salvestamise ja edastamise vaheline viitaeg on pikem kõige pikemast eemaldatavast parasiitsõnast. Enamasti saab isegi jätta mulje reaalajas edastamisest, sest paarisekundilist viitaega kuulajad tõenäoliselt tähele ei pane, eriti kui kõnekiirust reaalajas kohandada, et vaikusehetki täita.

Madalama tehnoloogiatasemega lahendus on keelekorrektor, kes salvestisest parasiitsõnad enne edastamist kustutab. Ka seda saab tänapäeval teha arvutis, kus korrektor kuulab reaalajas kõnet ja märgib parasiitsõna kuuldes viimase sekundi (või muu vahemiku vastavalt sõna kestusele) kustutamiseks. Abiks on heli visualiseerija, näiteks seismogrammi sarnane sakiline joon, mis aitab just kuuldud tekstis sõna piire märkida.

Ilmselt on arvuti abil kõne parandamine odavam kui korrektori palkamine. Kõige odavam on muidugi vilets tekst otse-eetrisse lasta nagu praegu – ju siis enamikku raadiokuulajaid parasiitsõnad piisavalt ei häiri, et jaama vahetada.

Ebavajalikus valdkonnas on rohkem õpetajaid

Lisa kommentaar

Valdkonnad, milles on ülikoolis palju õppejõude, on muude tegurite võrdsuse korral ühiskonnas vähem vajalikud, sest asjatundjad ei saa sellel alal väljaspool akadeemilist sektorit tööd. Sama nähtuse teine külg on, et tööturul nõutud aladel ei leia õppeasutused õpetajaid. Erasektoris vajalik ja seega kõrgepalgaline asjatundja ei ole tavaliselt huvitatud madalama tasu eest õpetamisest. Kuna akadeemilised töötajad eelistavad õpetada oma kitsast valdkonda ega pruugi hästi osata midagi muud õpetada, siis õpetamispakkumine ületab ebavajalikel aladel nõudlust. Ülikoolil on siis valik, kas õpetada tööturul vähenõutud aineid või sundida õppejõude andma neile võõramaid ja vähem meeldivaid kursusi, millel on siis tõenäoliselt halvem õpetamiskvaliteet. Minu mälestus õppekava uuendamise kohta Eesti ja Austraalia ülikoolides on, et kompromiss kaldub vanade ainete poole, mida õppekava koostajatel on mugav õpetada.

Ühiskonna heaolu seisukohast pole selge, kas parem oleks õpetada vähekasulikke aineid hästi või vajalikumaid aineid halvasti. Oleneb, kui ebavajalikud õpetatavad kursused on ja kui halvasti suure nõudlusega teadmisi õpetataks.

Sama probleem tekib igal elualal, kus on valida otsese töö ja teiste töötama õpetamise vahel. Näiteks ettevõtte uutele töötajatele organisatsiooni tutvustamine nõuab olemasolevate töötajate aega. Vaadeldes ühiskonda ühise ettevõttena on haridussektor selle koolitusosakond, mille inimesed võivad teisi õpetada või ise töötada.