Autoriarhiiv: sanhei

Laenuandjate koordinatsioonimäng

Kui valitsusel on teatud võlatase, mis ajas eriti ei muutu, aga iga konkreetne võlg on kindla tähtajaga, siis vanadele laenuandjatele makstakse põhisumma tagasi, võttes sama summa laenuks uutelt laenuandjatelt. Tegu pole Ponzi skeemiga, sest uuest laenust ei maksta vanade intressi, ainult asendatakse põhisumma. Intressid makstakse riigieelarve maksutulust. Võlasumma jääb samaks, ainult laenuandja muutub.
Kui laenuandjad ei koordineeri uute laenude andmist vanade tähtaja saabudes, võib juhtuda, et riik ei leia uut laenuandjat, kelle rahaga vana laenu põhisumma tagasi maksta. Riik võib sattuda makseraskustesse, kuna korraga peab tasuma suure summa. Pikas perspektiivis võib riik olla maksejõuline, ehk suuta põhisumma aeglaselt tagasi maksta ja samas kanda intressikulu.
Laenuandja jaoks on riigi makseraskus probleem, nii et ta püüab laenu andes ennustada, kas teised laenuandjad tähtaja saabudes riigile laenu annavad. Tekib koordinatsioonimäng, kus iga laenuandja tahab anda laenu kui teised annavad ja mitte anda laenu kui teised ei anna. On kaks tasakaalu puhastes strateegiates: kõik on valmis laenu andma või keegi ei anna laenu. Milline neist tasakaaludest juhtub, sõltub isetäituvatest ennustustest.
Laenu andmiseks piisab uskumusest, et teised annavad laenu. Teised annavad, kui usuvad, et ülejäänud annavad. Need annavad, kui usuvad, et teised annavad jne. Kui mingil uskumuste hierarhia tasemel usutakse, et teised usuvad, et … et teised usuvad, et teised annavad laenu, siis sellest piisab laenu andmise optimaalsuseks.
Laenuandjate koordinatsioonimäng on osa artiklist rahaliidu kriiside kohta, mille autoriteks on Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) http://scholar.harvard.edu/files/gopinath/files/monetary_union_may_2015.pdf
Osa laenuandjate koordinatsioonimängust võib taandada usaldusraha mängule: kullakatteta paberraha ollakse nõus tegelike ressursside eest vastu võtma, kui usutakse, et tulevikus võtavad seda vastu teised ja annavad selle eest kaupu ja teenuseid. Laenuandjate mängus võib fikseerida riigi tegevuse pidevaks võla põhisumma edasikandmiseks: riik maksab kogu aeg intressi ja iga kord kui võla tähtaeg saabub, võtab täpselt põhisumma ulatuses uue laenu. Siis laenuandjate vahel toimub puhtalt usaldusraha mäng, millest võib mõelda kui laenu ühelt laenajalt teisele edasiandmisest, riiki vahelt välja jättes. Riigi makselubadus on paberraha, mida nõustutakse vastu võtma siis ja ainult siis, kui usutakse, et teised tulevikus seda vastu võtavad.
Paberraha saigi alguse võlakirjadest (makselubadustest, kas riigi või pankade), mida võis ühelt isikult teisele edasi anda, ehk ühelt laenajalt teisele. Kes riigi paberraha kasutab, annab varjatult sellele riigile laenu.
Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) artiklis võib riik vähendada intressimäära, mida laenult maksta tuleb, makstes tagasi osa laenu põhisummast. Intressimäär sisaldab kompensatsiooni laenuandjatele riigi võimaliku pankroti puhul. Kui põhisumma on piisavalt suur, et riik ei suuda seda edasise laenu kättesaamatuse korral tagasi maksta, siis ootab laenuandjate koordineerimatuse korral pankrot. Aga kui maksta osa laenu tagasi, nii et laenuandjate edasisest laenust keeldumise korral on võimalik põhisumma tasuda, siis pankrot enam ei ohusta. Seega ei pea kompenseerima pankrotiohtu kõrgema intressiga.
Põhiküsimus, mida Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath uurivad, on erineva võlakoormusega riikide eelistused rahaliidu teiste liikmete võla osas. Esmapilgul tundub, et nii suure kui väikese laenusummaga riigid peaksid soovima teiste rahaliidu liikmete väikest laenukoormust. See vähendab kriisiohtu ja alandab intressimäära, mida iga liidu liige oma laenult tasuma peab. Keerulisemas mudelis võetakse arvesse, et rahaliidu keskpank reageerib makseraskustesse sattunud (või selle ohus olevate) liikmete arvule. Siis võivad suure võlaga riigid eelistada rahaliitu teiste suure võlaga riikidega, et keskpank laenuvõtjatele suurema tõenäosusega appi tuleks.

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Lisa kommentaar

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus

2 vastust

Definitsioon: diskrimineerimine tähendab, et valitakse mitte kõigi kandidaatide seast, vaid mingist väiksemast alamhulgast.

Kommentaar: kandidaadid ja valik võivad olla erinevates kontekstides, näiteks tudengite vastuvõtt ülikooli, töökoha täitmine, Riigikogu valimised.

Definitsioon: rumalus tähendab, et mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei valita (saadaoleva teabe põhjal) parimat kandidaati.

Kommentaar: jätan eetilised küsimused selles tekstis kõrvale ja vaatlen isekat otsustajat, kes soovib kandidaadi tööst suurimat kasu. Parim kandidaat on kõige töövõimekam. Töö tähendus sõltub kontekstist, samuti võimekus. Võimekus ei pruugi olla selgelt nähtav. Saadaoleva teabe põhjal võib kõik kandidaadid järjestada oodatava võimekuse järgi, kusjuures osad (või kõik) kandidaadid võivad olla võrdsed. Saadaoleva teabe põhjal parim on suurima oodatava võimekusega.

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus.

Tõestus: Parim kandidaat kõigi hulgast võib kuuluda väiksemasse alamhulka A, millega piirdub diskrimineerija, või võib asuda selle kaashulgas. Kui parim ei kuulu A-sse, siis diskrimineerimise korral teda ei valita. Seega mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei vali diskrimineerija parimat.

Korruptsiooni koordinatsioonimäng

Lisa kommentaar

Nii korruptsioon kui ausus taastoodavad ennast. Kui peaaegu kõik ühiskonnas on korrumpeerunud, siis on ausal inimesel raske midagi tehtud saada. Igasugune asjaajamine takerdub altkäemaksunõude taha. Tekib tugev motivatsioon ka ise korruptsioonis osaleda. Isegi kui mõni aus inimene teatab korruptsioonist politseile, on korruptandil lihtne karistusest pääseda kas politseile, tunnistajatele või kohtunikule altkäemaksu andes. Ausal inimesel on seevastu raske valesüüdistuse korral õigeks mõistetud saada, sest õigeksmõistva otsuse eest tahetakse pistist.
Kui peaagu kõik ühiskonnas on ausad, siis on korruptandil raske leida kedagi, kellega hämarat tehingut sõlmida. Niipea kui korruptant altkäemaksu pakub või nõuab, teatatakse politseisse ja ebaaus karjäär ongi läbi. Ausus on ratsionaalse iseka otsustaja jaoks kõige kasulikum vastus aususele, nagu ka korruptsioon korruptsioonile. See on koordinatsioonimängu definitsioon.
Eelnev lihtne mudel ei seleta, miks on ühiskonnas teatud hulk korruptsiooni, aga ka positiivne arv ausaid inimesi. See olukord tekib, kui korruptandid tunnevad üksteist ära piisavalt suure tõenäosusega. Siis saavad nad omavahel ebaseaduslikke tehinguid sõlmida, aga ausatega kokku sattudes järgivad reegleid. Ausad saavad kogu aeg ausalt käituda, sest korruptandid tunnevad nende aususe ära piisava tõenäosusega ega nõua altkäemaksu.
Kui korruptandid teevad vahel vea ja arvavad, et aus inimene on korruptant, siis pakuvad nad tehingut ausale ja jäävad vahele.

Enesesignaliseerimine

Lisa kommentaar

Signaliseerimine toimub olukorras, kus informeeritud osapool püüab veenda vähem teadjat oma pädevuses (tarkuses, usinuses, aususes vm). Informeeritud osapool võib olla pädev või mitte. Kui on mingi tegevus või saavutus, mis on pädevale piisavalt väikese ja mittepädevale piisavalt suure kuluga, siis saab pädev sellega end mittepädevast eristada. Näiteks hariduse omandamisega saab töötajakandidaat signaliseerida oma õppimisvõimet tööandjatele.
Enesesignaliseerimise puhul on signaali saajaks saatja ise, täpsemalt tema tulevane mina. Kui inimesele on kasulik mõelda endast kui pädevast (meeldiv tunne, enesekindlus aitab edu saavutada), siis proovib praegune mina veenda tulevast mina oma pädevuses. Eelduseks, et tulevane mina unustab praeguse mina teadmise tegeliku pädevuse kohta ja peab selle kohta infot hankima praeguse mina valitud tegevusest või saavutusest. Praegune mina teab oma taset, aga valib kõrgemale tasemele vastava tegevuse, mis on kulukas (suurem läbikukkumistõenäosus või pingutus). Tulevane mina kasutab Bayesi reeglit ja tema keskmine hinnang praeguse mina tasemele (mis on ka tulevase mina tase, sest tegu on sama isikuga) on õige. Aga see õige hinnang saavutatakse ainult praeguse mina kõrgemale tasemele sobiva tegevusega. Valides praeguse mina tegelikule tasemele vastava tegevuse, oleks tulemuseks alahindamine tulevase mina poolt.
Benabou ja Tirole on kirjutanud palju kõrgetasemelistes ajakirjades avaldatud artikleid enesesignaliseerimise mitmesuguste vormide kohta. Üks neist on “Over my dead body: bargaining and the price of dignity”, kus signaaliks on suurema nõude esitamine läbirääkimistel. Kõrgema pädevusega praeguse mina puhul oleks suur nõue õigustatud, aga suuremapoolse nõude esitavad ka madalama pädevusega isikud, et veenda oma tulevast mina oma kõrges kompetentsis. Suurte nõuete esitamine viib läbirääkimiste katkemisele ja kulukale tülile. See on signaali kulu.

Miks inimesed ikka veel tööd teevad

Lisa kommentaar

Tänapäeva teadus on piisaval tasemel, et valmistada tarbekaupu tootvad robotid ja roboteid tootvad robotid (viimased toodaksid nii tarbekaupu tootvaid kui roboteid tootvaid roboteid), mis suudaksid hoida inimkonna elustandardi 20. sajandi tasemel ilma, et inimkond ainsatki päeva töötaks. Lihtsustatult peaksid tarbekaupade robotid tootma vaid toitu, eluasemeid ja kondoome, et inimesed võiksid Päikese punaseks hiiglaseks muutumiseni ainult süüa, magada ja seksida. Miks inimkond ei vali seda teed, vaid ikka pikki töönädalaid teeb?

Üks põhjus on soov säilitada inimkonda ka pärast Päikese eluea lõppu. Selleks peab teadus veel arenema ja inimkond teisi tähesüsteeme koloniseerima. Teine põhjus on konkurents inimrühmade vahel. Kui mõni rühm valib mittetöötamise, siis vallutatakse see (sõjaliselt, majanduslikult või kultuuriliselt) teiste rühmade poolt, kes sunnivad oma kultuuri neile peale, muuhulgas lõpetades nende mittetöötamise. Kui ei toida oma väge, toidad varsti võõrast.

Konkurents inimeste vahel tõukab samuti tööd tegema – tahetakse muljet avaldada uhkema auto või telefoniga, milleks on vaja raha. Demonstratiivse tarbimisega kogutakse sotsiaalset staatust ja seksuaalpartnereid.

On ruumi uueks Molotov-Ribbentropi paktiks

Lisa kommentaar

Venemaa ja Hiina tahavad mõlemad naabritelt maad krabada ja neil on ühine takistaja. Selle vastu on motivatsioon leppida salaja kokku ühisoperatsioon (sarnaselt Molotov-Ribbentropi paktile). Mitte suur sõda, mis oleks kõigile väga kulukas, vaid hiiliv vallutus väikeste tükkide kaupa (salaamitaktika), nagu Venemaa on teinud Gruusias ja Ukrainas ning Hiina Vaikse ookeani lääneosa saartel. Kui koordineeritakse näiteks Taivani ja jupi Ida-Euroopa vallutus, siis näksatakse NATOt mõlemast näkist ja ta ei tea, kummale poole pöörduda.
USA ja teised lääneriigid peavad korraga toimuvate väikeste vallutuste puhul endalt küsima, kas nad tõesti tahavad riskida sõjaga korraga Venemaa ja Hiina vastu mingite pisikeste ja kaugete alade nimel.
Eesti peaks mõtlema, kas tasub Hiina kaubanduse nimel hoiduda Taivani tunnustamisest, Dalai-laama võõrustamisest ja muust Hiina poliitikale vastukäivast tegevusest. Hiinat tugevdades raskendatakse enda abistamist Venemaa vastu.

Koordinatsioonimäng ülikooli valikul

Lisa kommentaar

Ülikoolide paremusjärjestus on ajas väga stabiilne (http://m.chronicle.com/article/Rank-Delusions/189919) hoolimata ressursside erinevusest, skandaalidest ja muudest populaarsust ja taset mõjutavatest teguritest. Järjestust hoiab samana mitu positiivse tagasiside mehhanismi, mis tulenevad ülikooli valikul toimuvast mitmekordsest koordinatsioonimängust.
1) Targad ja töökad tudengid tahavad olla koos teiste tarkade ja töökatega. Kui mingil põhjusel on parimad ühes kohas, siis edaspidi on kõigil parimatel motivatsioon minna samasse kohta. Ja nii saabuvad parimad sellesse kohta ja meelitavad edaspidi ligi teisi parimaid. Samamoodi tahavad peoloomad minna pidude poolest kuulsasse ülikooli ja kui ülikooli tuleb palju peoloomi, saab see kuulsaks pidude poolest.
Miks peaksid targad tahtma olla koos teiste tarkadega? Lihtsalt huvitava jutuajamise mõttes, kasulike kontaktide loomiseks, koostööks. Neil põhjustel võivad ka rumalad tahta olla koos tarkadega. Siis tekib assortatiivne paarumine nagu Gary Becker ennustas abieluturu puhul (“A treatise on the family” http://public.econ.duke.edu/~vjh3/e195S/readings/Becker_Assort_Mating.pdf).
2) Tudengid tahavad minna kooli, kus on parimad õppejõud, ja parimad professorid tahavad õpetada parimaid tudengeid. Ma pole veel kuulnud kedagi soovivat endale rumalamaid õppureid või õppejõude. Jällegi on see eelistus nii targematel kui rumalamatel tudengitel ja professoritel, nii et ennustada võib assortatiivset paarumist.
3) Parimad professorid tahavad olla koos teiste omasugustega. Kus on, sinna tuleb juurde.
4) Targemad lõpetajad teenivad tõenäoliselt rohkem raha ja võivad ülikoolile rohkem annetada. Siis saab ülikool palgata paremaid õppejõude, mis omakorda meelitab paremaid tudengeid, kes annetavad rohkem… Andekamatele koguneb pärast lõpetamist ka rohkem võimu näiteks valitsusasutustes, mida nad võivad kasutada (seaduslikult või mitte) oma alma materi hüvanguks. Seda ennustades tahavad jällegi paljud sinna minna ja sisse saavad tihedas rebimises andekamad.
5) Kui tööandjad usuvad, et teatud kohast tulevad intelligentsemad inimesed kui mujalt, on nad valmis tegema sealt tulijatele paremat pakkumist. See teeb antud koha atraktiivseks kõigile tulevastele töötajakandidaatidele. Konkurentsi tõttu saavad sisse parimad, mis õigustab tööandjate uskumust.
6) Targemaid võib õpetada kiiremini, tempos, mida rumalamad hoida ei suuda. See mehhanism annab kõigile motivatsiooni minna oma tasemele vastavasse kooli.
7) Kiirem õpe tähendab rohkem teadmisi standardse kõrghariduskestuse jooksul, mida tööandjad peaksid väärtustama. Soositakse rohkem teadmisi andva kooli lõpetajaid, mis teeb koha atraktiivseks kõigile ja viib ainult parimate sissesaamisele. Keskmise tudengi võimekus jääb kõrgeks, võimaldades kiiremat õpet.

Benjihüppe psühholoogiast

Lisa kommentaar

Käisin hiljuti benjihüppamas ja oli huvitav näha, kuidas julgustatakse inimesi hüppama ja vähendatakse kõrgusekartust. Hüpatakse kraana otsast, kus on kõrgete seintega kast või putka. Sisse minnakse maapinnal ja kraana tõstab kasti üles. Tõusu ajal pole kastist ümbrust näha ja hüppejuhendaja ajab juttu, nii et hüppaja ei pane kõrgust tähele. See aitab ära hoida hirmu teket.
Juhendaja seletab, et mida kauem hüppeukse lävel seista, seda raskem on panna end hüppama, ja lubab lugeda: “3, 2, 1, hüpe!” Inimene muidu tahaks hirmutavat otsust edasi lükata ja hakkaks lävel kõhklema. Aja mahalugemine “3, 2, 1” seab tähtaja otsuse tegemiseks, hoides ära pikka kõhklemist. Lühike tähtaeg (3 sekundit) ei anna aega hirmu selle peale mõtlemisega suureks puhuda.
Hüppejuhendaja soovitab mitte alla vaadata, vaid keskenduda silmapiirile või taevale ja kallutada ennast ettepoole kuni kastist välja kukkumiseni. Hirmutava kõrguse mittenägemine aitab kartust vähendada.
Aja mahalugemine toimub hästi kõva ja autoriteetse häälega, mis samuti viib tähelepanu kõrvale ja takistab vastuvaidlevate mõtete teket. Inimene teeb vastumeelse otsuse tõenäolisemalt kui seda käsib keegi teine, eriti veel vastuvaidlemist mittesallival toonil kõrva karjudes. Samamoodi käsutab ilmselt seersant sõdureid kaevikust välja ja vaenlase poole jooksma.
Benjihüppe eesmärgiks ongi adrenaliin, mis tekib hirmust, nii et teatud mõttes vähendavad need psühholoogilised nõksud hüppe nautimist. Teisest küljest suurendavad tõenäosust, et inimene julgeb hüpata. Nii et vahetuskaup nagu majanduses hinda alandades: müük suurema tõenäosusega, aga väiksema tuluga.

Tarvilik tingimus doktorantuuri astumiseks

Lisa kommentaar

Tarvilik, kuid mitte piisav tingimus selleks, et mingis valdkonnas doktorantuuri alustamine mõttekas oleks, on antud valdkonnaga hobi korras tegelemine. Aine peab iseenesest huvitav olema, muidu saab doktorantuuri ajunussist kiiresti kõrini. Näiteks kui inimene läheb igal nädalavahetusel loodusesse linde vaatlema, siis on ehk mõttekas zooloogias doktor teha. Kui tuleb isik õhtul koju, paneb kaabu varna ja hakkab progema või osaleb häkkerite võistlustel, siis tasub võibolla arvutiteaduse doktorantuuri astuda. Garaažinurgas masinate ehitaja ja leiutaja võib insenerinduse doktori peale mõelda.

Aine huvitavus on tarvilik, kuid mitte piisav, sest võib näiteks olla vaja peret toita, mis doktorantuuri näljapalgaga raskeks osutub. Võib juhtuda, et doktorantuuris valdkonnaga päevast päeva tegeledes läheb asi igavaks, isegi kui alguses väga huvitav oli (see juhtus minuga). Samamoodi igaks söögikorraks oma lemmiktoitu süües võib see söök varsti vastikuks minna.

Kuus aastat samu mõtteid mõelda muudab inimese imelikuks, nii et kui on soovi normaalne ühiskonnaliige olla, siis pole doktorantuuri asja. Pole juhus, et ingliskeelne doktori lühend PhD tõlgendub Permanent head Damage. Muidugi, kui isik juba doktorantuuri alustades imelik oli, siis pole sellest lugu 🙂 Siinkohal viitab autor jällegi iseendale, enesekeskne tüüp nagu ta on. Ja kolmandas isikus veel pealegi – isiksuse kahestumine on juba kolmestumiseni arenenud. Lõpudiplomi järgselt võin juba öelda, et olen paberitega ja et diagnoos on ametlikult kinnitatud.

Ma arvan, et doktorantuuris mittekäinud rahvastikusegment mulle ülaltoodu osas väga vastu ei vaidle, aga kui seda juhtub lugema mõni doktorantuuris olev või olnud tegelane, võib see tekitada teatud poleemikat. Öelge julgesti oma arvamus, minu oma on statistiliselt vaid üks vaatlus paljudest.