Sildiarhiiv: ülikool

Maailma kahtlaseim hindamissüsteem

Majanduse magistriprogrammi tudengid rääkisid lõunalauas keerulisimast hindamissüsteemist, millest ma kuulnud olen. Neile üht ainet õpetav professor Domingo Cavallo hindas eksamil iga küsimust eraldi 100-punkti süsteemis vähemalt ühe komakohaga, seejärel normaliseeris iga küsimuse eraldi (umbes järgmine protseduur: jättes hinnete järjestuse samaks, muuta igaühe hindenumbrit nii, et aine tulemused moodustaksid normaaljaotuse). Pärast küsimuste hinnete kaalutud keskmistamist pani igaühele, kes üle 100 punkti sai, hindeks 100. Need, kes said alla 100, võisid kirjutada lisatöö, et oma hinnet tõsta.

Lõpphinne polnud monotoonne funktsioon algsetest küsimuste hindenumbritest. Mõned, kes said küsimuste eest rohkem punkte, olid lõpuks madalama hindega kui teised, kelle algne punktisumma oli väiksem. Kasulik oli teha õigesti küsimused, millele paljud teised õigesti vastasid (positiivne korrelatsioon keskmise tulemusega). Pärast ülalkirjeldatud numbrite masseerimist sai üle poole kursuse lõpuks täpselt 100 punkti. Säärast jaotust tekitav ja mittemonotoonne hindamissüsteem on minu jaoks äärmiselt kahtlane.

Kui magistritudengid lõpuks mainisid, et Domingo Cavallo oli varem Argentiina keskpanga juht ja rahandusminister, naersin ma kõva häälega.

Ma ei ela USAs, ma elan Yale’is

Nii siin- kui sealpool Atlandit on mult küsitud, mida arvan elust USAs. Naljaga pooleks olen vahel vastanud, et ei oska öelda, kuna pole USAs elanud. Nimelt on Põhja-Ameerika ülikoolid palju suuremal määral riigid riigis, kui Eesti omad.

Nii Toronto kui Yale Ülikoolil on oma politseiüksus, mis patrullib ülikoolilinnakus ja millel on kõik tavapolitsei õigused. Seda oli esimest korda Toronto Ülikooli minnes üsna ehmatav näha – mõtlesin, kas kuritegevus on tõesti nii kõrge. Tegelikult polnud, lihtsalt ülikoolidel on tavaline omada politseijaoskonda. Lisaks politseile on ka turvatöötajad, kes objekte valvavad ja hoonetesse sisenejate ülikoolikaarte kontrollivad.

Ülikoolil on oma tervishoiusüsteem, alustades tervisekindlustusest ja lõpetades haiglaga. Peaaegu kõik bakalaureusetudengid ja mõned kraadiõppurid elavad ülikooli ühiselamutes, mille juures on sööklad. Torontosse minnes nägin esimest korda, et ülikool peab sööklat nagu kool, mitte ei rendi ruume mingile kohvikule või söögikohale. Lisaks peab ülikool väikesi toidupoode, kust saab osta põhiliselt maiustusi, limonaade ja näkse.

Ülikoolil on mitu ajalehte ja ajakirja, mida toimetavad tudengirühmad. Spordikeskus ja –väljakud on ülikooli omad, Yale peab ka mitut kontserdisaali, kus muusikateaduskonna õppejõud ja üliõpilased esineda saavad. Yale’il on oma loodusloomuuseum, muusikariistade muuseum, kaks kunstimuuseumi, kaks teatrit, üle kümne raamatukogu.

Nii et ma ei ela USAs, ma elan Yale’is: raha tuleb ülikoolilt, elan ülikooli ühikas, söön ülikooli söögisaalis, käin ülikooli spordikeskuses, meelelahutuseks on muusikateaduskonna kontserdid ülikooli kontserdisaalides, lavakunstiteaduskonna etendused ülikooli teatrites, ülikooli raamatukogud ja muuseumid. Turvalisuse eest hoolitseb ülikooli politsei, tervise eest ülikooli tervishoiusüsteem. Ainuke vilkuritega amet, mis puudub, on tuletõrje, aga ma elan kivihoones, nii et seda ilmselt kunagi ei vaja.

Minu kokkupuuteid USA valitsusega on sisuliselt ainult kahte liiki – pean neile maksma makse (nii iga-aastase tuludeklaratsiooni põhjal otseseid kui poes käies kaudseid) ja lennujaamas piiri ületades tõestama, et ma pole kaamel. Ülejäänud riigi (ja muude) funktsioonide eest hoolitseb ülikool.

 

Lõpetamise ajad valdkonniti

Hiljuti saatis ülikool kõigile kraadiõppuritele dokumendi, kus hinnati doktoriprogrammide edukust. Põhilised näitajad olid lõpetajate osakaal (kui suur osa sisseastunutest jõuab kraadini) ja lõpetamise aeg.

Näitajate poolest on teaduskonnad väga erinevad – mõnes lõpetab edukalt üle 90%, mõnes alla 40% kraadiõppuritest. Nende hulgas, kes diplomini jõuavad, on lõpetamise mediaanaeg viiest seitsme aastani. Lõpetamise mediaanaeg pole kuigi hea näitaja, sest kui ainult vähesed lõpetavad, siis nende seitse aastat ei kajasta seda aega, mis väljalangenutel lõpetamiseks kulunud oleks (ilmselt oluliselt kauem).

Reaal- ja loodusteadlastest lõpetab suurem osakaal (79%), kui humanitaaridest ja sotsiaalteadlastest (68 ja 71%).  Humanitaaraladel kulub lõpetamiseks ka rohkem aega, mediaan on 6,7 aastat. Nii reaal- ja loodusteadustes kui sotsiaalteadustes on mediaan 6,3. Majandusteaduses lõpetab doktorikraadiga 76% ja selleks kuluva aja mediaan on 5,7 aastat.

Andmed käivad aastatel 1996-2003 sisse astunud kraadiõppurite kohta.

Algse raporti kokkuvõte.   Täispikkuses raport.

Ilmselt on keskmine lõpetamisaeg pikem, kui mediaan, sest kiiremini lõpetamine on üsna keeruline, aga pikemaks saab doktoriõppe aega päris kergesti venitada.

Kuidas mind doktorantide esinduskogusse valiti

Ülikooli juures tegutseb doktorantide parlament Graduate Student Assembly (GSA). Selle eesmärgiks on seista kraadiõppurite huvide eest ja edastada nende arvamusi ülikooli juhtkonnale. Igal sügisel valitakse sinna uusi liikmeid, igast teaduskonnast iga neljakümne doktorandi kohta üks. Enamikus teaduskondades ei saada piisavalt esindajaid kokku, nii et kes iganes tahab esinduskogus osaleda, see saab.

Sel sügisel esitas keegi mind GSA valimistel kandidaadiks. Nõustusin kandideerima ja tervelt kaksteist inimest hääletas minu poolt (ise unustasin enda poolt hääletada, oli muud tegemist). Pärast üks valimiskomisjoni liige ütles, et ma sain rohkem hääli, kui keegi teine sotsiaalteadustes. Nii et taas kord kirjeldab PhD koomiks kraadiõppurite elu väga täpselt.

Homofiilia takistab võrgustiku loomist

Olen nii Eestis kui USAs täheldanud, et kui mingis inimhulgas on suur osakaal ühel rühmal, siis kipuvad selle rühma inimesed rääkima omavahel ja eralduma ülejäänutest. Rühma kriteeriumiks võib olla näiteks rahvus, teadusvaldkond, aga ka lihtsalt üksteise varasem tundmine. Eraldumine ei ole enamasti tahtlik, lihtsalt oma rühma inimestega on lihtsam ühist teemat leida, ja rühma mittekuuluvad inimesed ei oska sel teemal kaasa rääkida ega huvitu sellest samal määral. Kui rühm põhineb rahvusel, võidakse ka rääkida keeles, mida ülejäänud ei oska. See välistab ülejäänute osalemise vestluses muidugi täielikult. Huviala põhjal moodustunud rühm kasutab erialaseid termineid ja taustateadmisi, mis sarnaselt keelele teevad teiste suhtlemises osalemise raskeks.

Teaduses on oma grupi eelistamise kohta isegi termin – homofiilia, mis tähendab sarnasusearmastust või sarnasearmastust. See on inimeste hulgas laialt levinud.

Homofiilia takistab uute sotsiaalsete sidemete teket ja võrgustiku laienemist – kõik räägivad oma grupi liikmetega või vanade tuttavatega, seega ei tutvu uute inimestega. Võrgustiku loomise kasulikkusest on palju räägitud, nii et ma ei hakka seda üle kordama.

Ülikooli puhul on üks välistudengite kutsumise eesmärke tekitada kodumaistele tudengitele rahvusvahelisi kontakte. Homofiilia töötab sellele tugevasti vastu, näiteks Tartus ei rääkinud ma vist ühegi rahvusvahelise tudengiga ega teadnud nende olemasolustki, kuigi neid on vähemalt paarkümmend. Oleks olnud kasulik nendega tutvuda. Ott Toomet kirjutas, et Tartu välismaalased on üsna rahulolematud selle üle, et kohalikud nendega ei suhtle.

Tartu Ülikoolile oleks selgelt kasulik soodustada rahvusvaheliste kontaktide teket tudengite hulgas. Yale’is korraldab välisüliõpilastalitus keeleõppe vestlusringe, USA kultuuri tutvustavaid jutuajamisi ja viib välismaalasi kokku peredega, kes neid õhtusöögile tahavad kutsuda. Kõik selleks, et homofiilia ei eraldaks välistudengeid oma getosse ja et kõik osapooled võidaksid rahvusvahelistest kontaktidest.

Haridusreform ja haldusreform

Eestis on ette võetud haridusreform. Suure ja keerulise süsteemi muutmine on suur ja keeruline küsimus, nii et üldisel tasandil ei oska ma sellele hinnangut anda. Aga üks tahk – ülikoolide ühendamine – tundub igati õigustatud.

Nagu iga muudatuse puhul, leidub ka ülikoolide ühendamisele rohkesti kriitikuid. Nagu muudatuste kriitika puhul tavaline, ei paku enamik vastaseid (tõsiseltvõetavat) alternatiivprogrammi, vaid pühenduvad täielikult antud reformi mahategemisele. Sellest tuleb ilmselt järeldada, et nende eelistatuimaks variandiks on endise olukorra jätkumine.

Haridusreformi vastaseid on mitmesuguseid, aga üks suur rühm on ilmselt praeguse süsteemi nõrgemates elementides (halvemates kõrgkoolides) olevad inimesed. On lihtne põhjus, miks nad muudatuste vastu on – üks reformi eesmärk on teha süsteem efektiivsemaks, mis tähendab sama töö tegemist vähemate inimestega. Kui sama saavutus nõuab vähem töötajaid, siis peab osa inimesi ju oma praeguse koha kaotama. See oht on suurim just nõrgemate ülikoolide jaoks, kus on rohkem selliseid õppekavasid, mida hoitakse elus vaid õppejõududele sotsiaalsete töökohtade tagamiseks (mitte, et ükski Eesti kõrgkool sellistest õppekavadest vaba oleks, aga nõrgemates on neid rohkem).

Kellele meeldib väikeses tiigis suurt kala mängida, see muretseb muidugi, et kohaliku konnatiigi ühendamisel ulatuslikuma järvega ujuvad sinna sisse kopsakamad kalad, kes endise suurima säga ühe ampsuga nahka võivad panna.

Eesti paremad ülikoolid on tõenäoliselt ühendamise poolt, sest neilt õppekavade ja töökohtade äravõtmine on vähetõenäoline. Lisaks terendab neile võimalus mõne nõrgema asutuse õppekava sulgemisel selle tudengid ja raha üle võtta. Kui haridusminister pakuks Eesti kõrgharidusturu avamist rahvusvahelisele konkurentsile (kõrghariduse soovijad kandideeriksid ülemaailmselt ja riik rahastaks parimatesse kohtadesse sissesaanuid), küllap leiduks ettepaneku vihaseid vastaseid ka Eesti parimates ülikoolides, sest see muudatus ohustaks ka nende õppejõudude töökohti.

Ülikoolide ühendamist takistavad suures osas samad tegurid, mis haldusreformi. Haldusreformiga valdade ühendamise eesmärk on halduskulude kokkuhoid, mis tähendab praeguste vallajuhatuste arvu vähendamist. Seega peab osa praegustest vallajuhtidest töö kaotama, mis neile muidugi ei meeldi, nii et vabatahtlikku ühinemist pole loota. Samamoodi pole mõtet oodata vabatahtlikku ühinemist või efektiivsust oluliselt suurendavat koostööd Eesti ülikoolidelt. Mõlemat reformi saab läbi viia ainult tugeva ülaltpoolt tuleva survega. Ülikoolide puhul tekitab surve kahjuks küsimuse nende akadeemilisest vabadusest ehk riigist sõltumatusest.

Ülikoolide autonoomia suhtes tuleb leida tasakaal – riigil peab olema võimalus nõuda kvaliteeti ja maksumaksja raha sihipärast kulutamist, aga samas peab olema tagatud akadeemiline vabadus ja välistatud ülikoolide poliitiline kallutamine. Mõned erakonnad jagaksid raha ainult ülikoolidele, mille rektor on nende liige. Tavaline viis võimu sellist kuritarvitamist ennetada on kehtestada rahajagamiseks avalikud ja objektiivsed reeglid ning selle üle otsustamiseks sõltumatu organ. Sõltumatus on asja juures muidugi kahtlane, eriti Eesti-taolises väikeriigis, kus kõik kõiki tunnevad.

Haridus peaks põhinema eesmärkidel, mitte istutud ajal

Peaaegu kõigis haridussüsteemides on õppeastme läbimise üheks kriteeriumiks selles oldud aeg. See on mugav süsteemi administraatoritele, sest kõik seda astet läbivad inimesed peavad käituma ühetaoliselt. Tegelikult peaks õpetamises lähtuma õppe eesmärkidest. Kui eesmärk on saavutatud, siis ei tohiks inimest sundida „aega ära istuma“.

Konkreetselt võiks keskkool läbitud olla neil, kes riigieksamid ära teevad. Kui see juhtub enne 12. klassi, siis seda parem, vähem kulu riigile. Inimeste võimekus on erinev ja klassi parimad on tõenäoliselt suutelised riigieksamid samal tasemel ära tegema palju varem, kui klassi viletsaimad.

Eksamite varem ära tegemine peaks olema heaks signaaliks nende kohta, kes selle võimaluse valivad. See ei tohiks kaasa tuua mingeid administratiivseid piiranguid. Ideaalis peaksid koolid seda soodustama, aga siin tekib muidugi huvide konflikt – kool tahab õpilastelt ühetaolisust, et nendega oleks lihtsam tegeleda, ja riigi raha, mis jääb saamata, kui õpilane varem lahkub. Selle probleemi saaks lahendada, jätkates koolile varem lõpetanud õpilaste pealt raha maksmist kuni ajani, mil see õpilane oleks 12 klassi õppides lõpetanud. Lahendus tekitab muidugi vastupidise probleemi, et kool püüab paljusid õpilasi varem lõpetama saada, isegi neid, kes selleks valmis ei ole, sest tulud jäävad varem lõpetaja puhul samaks, aga kulud vähenevad.

Eelkõige on õpilastel puudus infost oma võimaluste kohta, nii et selle varem lõpetamise võimaluse avanedes tuleks sellest eelkõige teavitada õpilasi. Selle variandi valimist takistab õpilaste puhul ka klassikaaslaste halvakspanu targemate suhtes, mis lähtub koolides valitsevast rumaluse kultuurist (on populaarne olla loll ja targad on nohikud).

Samamoodi peaksid ülikoolid aktiivselt reklaamima võimalust ainekava lühema ajaga täita, kui nõuetes kirjas.

Geeniuse definitsioonist

Olen Yale Ülikoolis kohanud geeniusi ja tean, et ma ei kuulu nende hulka. Mõned on mind geeniuseks nimetanud, aga ma olen neile alati vastu vaielnud. Tark inimene olen ma küll, aga vähemalt minu definitsiooni järgi mitte geenius.

Defineerin geeniust kui inimest, kes lahendab keerulisi ülesandeid õigesti, kiiresti ja paistab, et erilise pingutuseta.

Üks geenius, keda ma tunnen, on minu kursusekaaslane Alexis Yale majandusteaduskonnas. Ta oli enne majandusdoktorantuuri astumist anestesioloog, seega meditsiinis oli tal doktorikraad olemas. Residentuuri ajal tegi ta majandusmagistri ja õppis huvi pärast matemaatikat. Mina pingutasin oma esimesel doktorantuuriaastal nii kõvasti, kui jaksasin, võttes neli ainet semestris. Alexis võttis esimesel semestril viis ja teisel kuus, ja mitte lihtsa läbisaamise ained, vaid puhta matemaatika doktorikursused. Sai kõigis matemaatikaainetes kõrgeima hinde H. Uneajast ta selleks lisa võtma ei pidanud.

Mul oli võimalus Alexist tegutsemas näha, kui moodustasime kahekesi matemaatika õppegrupi. Võtsime ette Luenbergeri raamatu „Optimization by vector space methods“ ja lahendasime semestri jooksul kõik selle ülesanded. Mina kulutasin igal nädalal päeva, püüdes neid kümmet ülesannet lahendada, mis me selleks nädalaks kokku olime leppinud. Suutsin lahendada umbes pooled. Tema vahel kõiki ülesandeid kodus ära ei teinud, aga seisis siis minuti tahvli ees ja mõtles, misjärel kirjutas lahenduse otsast lõpuni õigesti tahvlile.

Esimesel aastal pidime igal nädalal tegema koduülesandeid mikroökonoomika, makroökonoomika ja ökonomeetria ainetes, mis minu jaoks olid päris keerulised. Alexis võttis kohe kõrgema taseme ökonomeetria, nii et minu võetud ökonomeetrias ta ei osalenud, aga mikros ja makros oli tema lahendusi huvitav näha. Tema vastused olid paremad, kui professori või õppeassistendi pärast kodutööde esitamist antud näidislahendid. Vahel oli küsimus kahemõõtmelise ruumi kohta, mille jaoks Alexis kirjutas lahendi n-mõõtmelises ruumis ja lisas, et kahemõõtmeline on tema vastuse erijuht. Mõnikord andis õppeassistent Alexise lahendused meile näidislahendiks.

Teine geenius, keda ma tean, oli bakalaureusetudeng William, kes võttis mänguteooria ainet, kus ma oma kolmandal aastal õppeassistendiks olin. Tema koduülesannete lahendused olid kõik õiged, aga lühemad ja elegantsemad, kui professori näidislahendid. Need nägid välja nii, nagu ta oleks need ilma mustandit kirjutamata, käigu pealt peast lahendades arvutisse trükkinud. Tõenäoliselt see nii oligi, sest loengus vastas ta professori küsimustele kiiresti ja õigesti. Võrdluseks – mina poleks kõiki neid ülesandeid lahendada suutnud, ja ainet võtva 15-20 inimese hulgas oli umbes kolm inimest, kes ainest hästi aru said ja kodutööd suures osas õigesti lahendasid. Aga nende kodutöödest paistis pikk pingutus ja mõttetöö.

Lisaks arendas William käigu pealt edasi materjali, mida ma õppeassistendiseminarides esitasin. Ta pakkus üldisemaid lahendusi ja uusi lahendusviise.

Kolmas geeniuse näide on professor Peter Phillips, maailma tippökonomeetrik. Ta annab aegridade ökonomeetriat, mis seisneb neljatunnises tõestustega matemaatika- ja statistikaloengus igal reedel, kuhu Phillips saabub mitte midagi kaasas kandes. Neljatunnise loengu peab ta peast ja vigadeta. Kui keegi küsib suvalise küsimuse ökonomeetria kohta, mis ei pruugi loengu teemaga üldse seotud olla, siis teeb Phillips pooletunnise kõrvalepõike, seletades ja tõestades uut materjali, mida ta kuidagi ette näha ega ette valmistada ei saanud. Jällegi kiiresti ja õigesti. Ainus seletus on, et ta teab peaaegu kogu ökonomeetriat peast.