Arhiiv kuude lõikes: December 2021

Raha pole otseselt vajalik

Raha on võim panna teisi inimesi midagi tegema – enamasti asju andma või teenuseid osutama. Seega pole raha otseselt isikule vajalik kui on olemas võim teisi enda soove järgima panna. Vene tsaar ei kandnud raha kaasas ega teadnud asjade hindu vaid lihtsalt küsis endale. Ristiisa filmides samuti maffiabossid lihtsalt võtavad asju või küsivad teeneid. Vahel teevad vastuteeneid. Ka tsaar võis anda ameti, maa või muu hüve.

Kuna raha on võim, siis teisi juhtivate või ressursse käsutavate inimeste rahaline sissetulek alahindab nende saadavaid hüvesid. Jätame kõrvale korruptsiooni, kus kasutatakse sotsiaalseid sidemeid, alluvaid või tööressursse selleks, mille eest muidu peaks maksma isiklikku raha. Hüve on ka see kui saad maailmas midagi enda äranägemise järgi muuta. Näiteks kujundad organisatsiooni strateegiat või heategevusvalikuid. Juhtiv teadlane saab grandirahaga endale „mänguasju” osta, käsutada doktorante ja järeldoktoreid enda valitud tegevuses kaasa lööma, võtta ajakirjadesse vastu endale huvitavaid artikleid ja sellega suunata teisi teadlasi enda valitud teemadele. Õppejõud saab oma vaateid levitada. Mitteteadlane või mõjuvõimuta teadustöötaja peaks teadusvarustuse ostudeks ja teiste suunamiseks kas enda maksujärgset raha kulutama või „rentima” varustust enda tööjõu eest, töötades kellegi teise laboris tema valitud projekti kallal. Algajad teadlased enamasti ei arvuta, kas neil oleks enda teadustöö edendamiseks kasulikum töötada mitteakadeemilisel tööturul ja osta endale laborivarustus ning palgata abilised kui üritada kellegi teise laboris töötades piisavat mõjuvõimu ja grandiraha saada.

Raha põhjused

Mõned majandusõpikud väidavad, et raha on väärtuse säilitamise vahend. Seda siis üksikisiku jaoks, kes saab praegu üle jäävad ressursid (näiteks enda tööjõu) rahaks vahetada, selle hoiustada, tulevikus taas kaupadeks ja teenusteks vahetada ja ära tarbida. Ma ei nõustu sellega, et väärtusi säilitab raha. Tegelikult ei hoiustata reaalseid ressursse ju rahas, vaid füüsiliselt ladudes või teadmistena ajudes ja arvutites. Säästja annab oma tööjõudu laenuks kui osutab oma tööjõuga teene ühiskonnale. Hiljem ühiskonnast keegi maksab talle tagasi vastuteenega, aga ei pruugi olla algse teene saajaga kuidagi seotud. Tööjõudu „ladustab” seega sotsiaalne norm: vastuteenete tegemine.

Ühiskonna seisukohast on raha nii mõõtühik, mälu kui kaubanduse efektiivsuse tõstja. Kui raha poleks olemas, toimuks vaid vahetuskaubandus. Kauplejad peaksid kogu aeg võrdlema kui mitu ühikut ühte kaupa või teenust on teine väärt. Arvutuskulu ja mõtlemisaeg selleks, eri inimeste erinevatest hinnangutest tulenevad vaidlused raiskaksid ressursse. Mõõtühik raha on kasulik samal viisil kui numbrid ja muud mõõtühikud. Kui numbreid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid karjakasvatajaid vahetamas „palju” kitsi „mitme” hobuse vastu ja järgmisel aastal vastupidi. Kes suudab arvutada, saab vastu võtta endale kasulikud tehingud ja tagasi lükata kahjulikud. Selline inimene oleks rikkam, evolutsiooniliselt edukam ja õpetaks ka oma paljudele lastele arvutamist.

Kui mõõtühikuid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid korilasi vahetamas „suure” korvitäie juurikaid „mahuka” kotitäie pähklite vastu. Kes kaubakoguseid mõõta suudaks, sellel oleks tehingute valikul eelis.

Omatav raha netohulk mõõdab seaduskuulekate inimeste puhul teistele varem osutatud teeneid miinus enda tarbimist. Raha aitab meeles pidada, kes kellele kui palju võlgneb. Katsuge muidu meenutada kõiki aastatetaguseid heategusid, mida olete teistele teinud või neilt saanud. Saadud heateod võivad võtta kaupade vormi, sest kellegi toitmine on ju ka talle teene osutamine. Katsuge meenutada kogu oma tarbimist elu jooksul ja võrrelda selle väärtust oma tehtud töödega.

Kaubanduse efektiivsus suureneb raha kasutusele võtuga, sest ei pea enam otsima vajaduste topeltkokkulangemist: 1) kaubanduspartner pakub seda, mida sa vajad ja 2) vajab seda, mida sa pakud. Raha on ükskõik milline kaup, millega kõik teised kaubad on vahetatavad. Rahaga piisab kauplemiseks vajaduste ühekordsest kokkulangemisest.

Taksod nüüd negatiivne valim

Alguses olid piraattaksod need, kes kliente petsid, maksekaarte kopeerisid või ahistasid. Äpitaksode ja sõidujagamise alguses läksid sinna üle riskialtimad ja võibolla vähem usaldusväärsed taksojuhid (mõned Uberi ahistamisjuhtumid jõudsid rahvusvahelisse ajakirjandusse). Nüüd on enamik taksoteenust äppides. Vähesed on jäänud traditsioonilisse taksondusse, nii et tekib küsimus, miks nad on jäänud. Üksikud taksojuhid on konservatiivsed, kardavad tehnoloogiat ega soovi oma harjumusi muuta. Osa tahab ehk vältida äpipoolset kontrolli oma marsruudi ja hinna üle – kas siis jälitusparanoiast või soovist kliente petta. Äpp ju takistab juhil sõitjatele liigsuure arve esitamist, kuna arvutab sõidu hinna ja marsruudi alguses välja ja jälgib andmeside kaudu neist kinni pidamist. Äpp ise võib muidugi sõitjat algoritmiliste nõksudega tõmmata, aga suuremal ettevõttel on mainekahju pettusest suurem, seega rohkem motiivi lubadusi pidada.

Kui pettust plaanivaid taksojuhte on piisavalt suur protsent võrreldes tehnoloogiat või jälitust kartvatega, siis on taksojuhid negatiivne valim ehk keskmiselt ebaausamad kui äpi kaudu veoteenuse pakkujad. Kui osad kliendid selle välja nuputavad, väldivad nad edaspidi taksosid, mis suunab veel rohkem juhte äppe kasutama ja need juhid pole juhuvalim. Taksoturule jäävad järele juhmakamad kliendid ja nendelt suhteliselt suuremat kasumit teenivad ebaausad taksojuhid, sest petturi tulu vahe totu ja tavakliendi pealt on suurem kui ausa juhi tulu vahe. Mida suurem petturite protsent, seda rumalam peab olema klient, et sinna turule jääda. Mida rumalam keskmine klient, seda suhteliselt atraktiivsem on turg petturitele võrreldes ausate pakkujatega. Tagasisideahel juhtide negatiivse valimi ja klientide kasumliku rumala valimi vahel.

Fotode tegemine taksolitsentsist, hinnakirjast, auto numbrimärgist ja taksomeetri näidust signaliseerib, et seda klienti on keerulisem petta ja ta kaebab pettuse peale koos tõenditega. Selline signaal vähendab taksojuhi pettusemotiivi (moraaliriski). Tõenditest on ka otsest kasu kui pettus siiski toimub.

Vabatahtlike otsimise kuulutused võiksid olla informatiivsemad

Teaberohkemate kuulutustega hoiaksid aega kokku nii otsiv organisatsioon kui vabatahtlikukandidaat. Organisatsioon ei peaks siis tegelema ebasobivate kandidaatidega ega vastama osadele küsimustele nõuete kohta. Kandidaat saaks suunata otsingu organisatsioonidele, kuhu ta sobib, ega kogeks tagasilükkamise negatiivset tunnet. Nõuete selgitamine veebilehel annaks suurema kindlustunde ka organisatsiooni teenuste kasutajatele, et vabatahtlikud on võimelised seda heategevuslikku tööd hästi tegema.

Kuulutus peaks mainima välistavaid tegureid nagu kriminaalkaristus või juhiloa puudumine, et ebasobivaid kandidaate välja filtreerida. Kandidaat tahaks ilmselt teada, kas on vaja teatud füüsilist võimekust, oskusi, mingit kutsetunnistust või katsete läbimist. Näited on tõstmisvõimekus laotöötajal ja hooldajal, keeleoskus integratsiooniprogrammides, esmaabikursuse tunnistus. Kandideerija, kel on lühike vaba ajaperiood, tahaks teada, kas peab panustama pikema ajaperioodi jooksul regulaarselt. Igasuguse töökuulutuse puhul on hea teada, mis tegevusi töötajad teevad, mis ajal, kuupäeval, kohas. Näiteks kas trükivad arvutisse, räägivad inimestega, liigutavad asju, opereerivad masinaid. See teave võiks asutuse veebilehel olla juhuks kui tööotsija sealt taustainfot loeb.

Üks eeskuju on Verekeskuse veebileht nõuetega doonoritele nii üldiselt kui ka vereandmise päeval, mida kaasa võtta kui verd andma tulla, protseduuri olemus, varasemate andjate kogemused jne.

Kingitused ja jõulupakid tervislikumaks

Alkoholi kinkimisest on ühiskond loodetavasti eemaldumas, aga võiks veel sammukese edasi teha. Mulle meeldiks saada (ja kingin ka teistele) tervislikumaid toite kui šokolaad, kommid jms. See sotsiaalseks normiks teha oleks ka rahvatervise seisukohast kasulik. Suhkrused ja soolased näksid saab asendada pähklite, rosinate, puuviljade, mahla ja muu huvitava tervisliku toiduga. Kui kingitus päeva jooksul pärast pakkimist üle antakse, võib see sisaldada ka värskeid puuvilju ja toormahla. Kui säilivusaeg loeb, siis pähklid ja kuivatatud puuviljad säilivad aasta või rohkem.

Kui tahta teha kallimat kingitust kui šokolaadikarp, siis seedermänni seemned on umbes 40 eurot kilo, füüsalid 20 ja maailmas on ilmselt ka eksootilisemaid ja kallimaid pähkleid ja puuvilju. Laiemalt vaadates saab kinkida ka maitseaineid nagu safran, mis on üsna kallis.

Tervislikkuse põhimõtet saab rakendada nii jõulupakkidele kui muudele kingitustele, näiteks ürituste tänumeened esinejatele, organisatsioonide pakid vabatahtlikele, sünnipäevakingid töötajatele. Samuti ühiseks söömaajaks toodud toidule.