Autoriarhiiv: sanhei

Alternatiivravimi efektiivsusuuringu rahastamisest

Osa traditsioonilise ja alternatiivmeditsiini ravimeid on kindlasti soolapuhumine, aga osa puhul säilib kahtlus, et ravim võib siiski töötada. Soolapuhujad pole huvitatud oma toodete efektiivsuse uurimisest, sest siis nende pettus paljastatakse. Aus müüja, kes oma tootesse usub, võiks püüda selle toimes selgusele jõuda. Müüja poolt rahastatud ravimiuuringu puhul tekib muidugi kahtlus, et tulemused on kallutatud. Seega peaks alternatiivravimi efektiivsusuuringut rahastama ja läbi viima tootja ja müüjaga mitteseotud huvigrupid.

Suurtel ravimifirmadel pole motivatsiooni traditsioonilisi ravimeid uurida, sest kuna need on ammu tuntud, ei saa neid patenteerida. Kui ravim osutub efektiivseks, võidavad sellest infost kõik ravimi müüjad, mitte ainult teadustööd teinud firma. Kuna uuringu läbiviija ei saa monopoolset tulu uue efektiivsusinfo tagajärjel tõusnud nõudlusest ravimi järele, siis tõenäoliselt ei tasu uuringu tegemine ennast ära.

Akadeemikud uurivad aeg-ajalt alternatiivmeditsiini ravimeid, aga võrreldes keemiliste ainete arvuga on uurijaid vähe. Seetõttu tõenäosus, et kindel ravim hakkab mõnda teadustöötajat huvitama on liiga väike, et sellele loota.

Ravimi tegeliku toime teadasaamisest peaksid kõige rohkem huvitatud olema selle ravimi tarvitajad. Kui alternatiivmeditsiini kasutajad oleksid ratsionaalsed, peaksid nad püüdma oma kasutatavate ainete kohta objektiivset infot saada, mitte otsustama tootja reklaami, naabrilt kuuldu või netifoorumist loetu põhjal. Täpsemalt, ravimi tarvitajad peaksid olema valmis maksma selle ravimi efektiivsusuuringu eest.

Mõne aine puhul pole kasutajaid piisavalt või nende maksevalmidus pole piisavalt suur, et uuringu kulusid katta. Aga alternatiivmeditsiin on suur äri, nii et vähemalt osade rohtude kasutajaskond on küllaldane ravimiuuringu finantseerimiseks. Läbiviijaks võib palgata mõne akadeemiku, kel pole isiklikku huvi ravimi toimimise või mittetoimimise suhtes. Probleemiks on paljude inimeste koostöö korraldamine ja nende väikeste rahasummade kokku kogumine, et uuringuraha kätte saada. Lisaks on igaühel motivatsioon „jänest sõita“ ja kasutada teiste rahastatud uuringu tulemusi ise nende eest maksmata. Mõlemat probleemi saab teatud määral leevendada, aga mitte täielikult kaotada.

Uuringu tulemused võib teha kättesaadavaks ainult selle eest maksnud isikutele, et motiveerida annetamist, aga piraatlus vähendab antud meetodi efektiivsust rahakogumisel. Asjast huvitatud inimesed võivad üksteist leida samade netifoorumite kaudu, milles nad alternatiivmeditsiini või antud ravimi üle arutlevad. Rahakogumise koordineerimine nõuab mõne hakkaja inimese juhtimist. Suure kasutajate hulga korral ehk selline isik leidub, aga siis tekib usaldusprobleem – on vaja garanteerida, et eestvedaja rahaga jalga ei lase.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Lisa kommentaar

Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.

Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.

Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.

Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).

Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.

Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.

Miks teadus kaotab propagandale

Lisa kommentaar

Aeg-ajalt kaeveldakse ajakirjanduses, et inimesed usuvad umbluud ja eitavad teadust (kliimamuutuse, alternatiivmeditsiini, evolutsiooni jm osas). Lahendusena soovitatakse teadlastel rohkem meediaga suhelda ja oma avastusi paremini populariseerida. See on sümptomite, mitte põhjuste ravimine, ja pealegi ebaefektiivne ravi.

Kui teadlased võistlevad avaliku arvamuse mõjutamisel propagandaekspertidega (poliitikud, PR inimesed, turundajad), siis nagu amatöörid professionaalide vastu ikka, teadlased kaotavad. Harjutades ajupesu rohkem, võivad teadlased kaotuse suurust vähendada, aga kaotama nad jäävad, kui nad just ei keskendu propagandale põhitegevusena (ei muutu professionaalideks). Aga siis lakkavad nad olemast teadlased ja muutuvad propagandistideks. Inimese ressursid on piiratud, nii et mitmes valdkonnas tipus olemine on pea võimatu. Kui põhitegevus on sõnumi levitamine, ei jää aega teaduseks. Kui teha teadust ja populaarteadust võrdselt, pole kumbki neist tipptasemel, nii et jäädakse maha nii avaliku arvamuse mõjutamisel kui teaduse avaldamisel.

Lisaks peab teadus olema aus, muidu pole see teadus. Ausus nõrgendab propagandavõimekust. Kui üks propagandist kasutab kõiki võtteid ja teine ainult ausaid, siis võidab esimene. Kui ideoloogia ainus eesmärk on mõjutada, aga teadusel on ka muid olulisi eesmärke (ausus näiteks), siis on ajupesus edukam ideoloogia. Nii et isegi kui teadlased täiskohaga mõjutajateks hakkaksid, vähendaks nende sõnumi olemus võiduvõimalusi propagandasõjas. Võib muidugi kasutusele võtta ka demagoogia, sarnaselt vastastele, aga siis ei levitata enam teadust, vaid ideoloogiat teaduse nahas. Teadus kas kaotab propagandale või lakkab olemast teadus.

Miks siis enamikul inimestel on mõningad teadusteadmised (Maa on ümmargune, vesi on H2O, haigused tulevad mikroobidest) ja ebateaduse ajupesu jääb ebatäielikuks? Ideoloogia ja teadus pole alati vastuolus. Kui poliitikutel ega turundajatel pole motiivi teadust eitada, siis saab teadus loobumisvõidu. Sõnum levib, sest keegi ei viitsi vastu vaielda.

Ebateaduse uskumine on osa laiemast probleemist: propaganda ja turunduse mõju all olemisest. Lahendus ei ole parem teaduskommunikatsioon ehk ajupesu vastu võitlemine selle enda vahenditega. Ajupesul on koduväljaku eelis. Teadlased võivad ju kirjutada artikleid, mis hetkel levinud lollusi kummutavad, aga siis leiutatakse kohe uus umbluu või avaldatakse meedias laviin vastuväiteid (vääraid, aga see ei loe). Ebateadust ja ideoloogiat saab välja mõelda palju kiiremini kui ümber lükata. Sümptomite ravi ei aita.

Ei aita ka ajupesu stiilis “Uskuge teadlasi, mitte propagandiste,” sest kuidas tuvastada tõelisi teadlasi? Tihti väidab ebateadus end olevat teadus ja leiab ka mõned teadlased, kes seda kinnitavad. Aga teadlaste kompetentsis on suured erinevused (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=471) ja isegi tipptasemel tarkus ja haridus koos ei taga tervet mõistust (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=536).

Probleemi põhjus on teadusliku meetodi kasutamata jätmine, kas selle mittetundmise või kasutusharjumise puudumise tõttu. Kui nõuda kõigile väidetele teaduslikku tõestust, läheb propagandistidel elu raskeks. Tuleb mõista tõestuse olemust, muidu veetakse ninapidi reklaamsõnumiga “Teaduslikult tõestatud.” Teaduslikku meetodit ja statistiliselt õiget otsustamist peaks õpetama hiljemalt algkoolis (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=286). Nende oskuste praktiline kasutamine peaks olema automaatne refleks, mida pideva harjutamisega alal hoitakse. Elulisi rakendusvõimalusi leiab lasteaiast peale: kuidas eristada ausaid mängukaaslasi ebaausatest? Mõtle välja võltssaladused ja räägi igaühele erinev saladus koos palvega seda mitte edasi rääkida. Hiljem teistelt kuuldud “saladused” tuvastavad ebausaldusväärsed. Milline käitumine, riietus ja jutt teeb kaaslaste hulgas populaarseks? Võiks ju kasutada teaduslikku meetodit selle kontrollimiseks. Milline trenn või kosmeetika annab hea välimuse? Tuleks teha korralik katse endaga (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=350).

Kokkuvõtvalt: kui inimesed ei mõista või ei usu teadust, miks pakutakse lahendusena teaduse lihtsustamist ja meelelahutuslikumaks muutmist? Miks mitte mõistmisvõime tõstmist?

Tarkus ja haridus ei taga tervet mõistust

Lisa kommentaar

Vähemalt kolme Yale doktorandi puhul kohtasin uskumusi, mis targa ja haritud inimese puhul on väga kummalised. Kõik nad lõpetasid edukalt ja said doktorikraadi. Esimene oli biofüüsika või mingi selletaolise valdkonna doktorant, kes oli kreatsionist, ehk selline kristlane, kes uskus Piibli iga sõna, sealhulgas et Maa olevat umbes 6000 aastat vana. Usklikke Yaleis jätkus ja pole ime, et mõni neist ka fanaatiline ja sõnasõnaline oli, aga biofüüsika peaks ju õpetama radiosüsiniku põhist asjade vanuse määramist, erosiooni põhjal planeedi pinnavormide vanuse mõõtmist, geneetiliste mutatsioonide põhjal liikide lahknemise ajastamist jne. Kõik sellised meetodid peaksid üsna lihtsasti Maa vanuse üle 6000 aasta olemist tõestama. Aga inimene jätkas uskumist ka pärast seda, kui temaga sel teemal räägiti ja uskumise üle nalja visati. Eks usklikud tunnevad uhkust “tugeva usu” üle, mis tähendab tõendite ja loogika eiramist.

Teine oli farmakoloogia doktorant, kes polnud usklik, küll aga enda sõnul “spirituaalne.” Ta uskus, et suudab tulevikku ette näha, mille tõestuseks tõi ta näite, et mõtles sõbrale ja kohtaski kohe tänaval seda sõpra. Ma katsusin ääriveeri uurida, kui palju on selliseid juhuseid olnud, kus ta sõbrale mõtles, aga sõpra ei kohanud, või ei mõelnud sõbrale, aga kohtas teda. Juhtisin tähelepanu, et tuleviku ennustamise võimet tuleks hinnata kõigi nende kombinatsioonide esinemistiheduse põhjal, võttes arvesse valikulist mälu. Nimelt on juhus, kui mõtled sõbrale ja kohe kohtadki teda, meeldejäävam kui alternatiivid. See argument talle ei meeldinud. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta seda ka usub. Loogika ja statistika on siis võimetud.

Kolmas oli mehaanikainsenerinduse doktorant, kes oli kristlane, aga tema imelik uskumus polnud sellega seotud. Ta käis “hiina meditsiini” ravil, mida pakkus keegi valge mees, kes oli seda õppinud enda väitel Lõuna-Ameerikas. Kummaline kombinatsioon, aga meditsiin ise oli veel imelikum. Nimelt olid ravitsejal klaaspudelites erinevad ained, näiteks suhkur, sool, vesi, toiduõli jne. Ta käskis ravitaval ükshaaval iga aine pudelikese võtta ja seda sirge käega kehast eemal hoida. Kui ravitsejal õnnestus kerge survega patsiendi käsi alla suruda, siis järelikult oli pudelikeses olev aine patsiendile kahjulik ja selle tarbimist pidi vähendama. Kui ravitseja ei suutnud nõrga jõuga kätt alla suruda, siis võis ainet edasi kasutada. Selle meetodiga jõudis ravitseja järeldusele, et suhkur on doktorandile kahjulik, teised ained mitte. Mina ja üks arvutiteaduse doktorant avaldasime kahtlust, kas ravitseja mitte eri ainete puhul eri tugevusega ei surunud. Nii et käe allavajumisel poleks pudelis oleva ainega muud seost kui ravitseja suva. Soovitasime topeltpimendusega katset, kus ravitseja ega ravitav ei teaks, mis aine pudelikeses on. Lisaks võiks valim suurem olla kui üks inimene, sama ainega võiks mitu allasurumisproovi teha, käe külge võiks objektiivse kaalupommi riputada, mitte subjektiivselt suruda jne. Insenerinduse doktorant nõustus vähemalt, et asi oleks usutavam, kui katseid meie soovitatud moel teha, aga jätkas siiski selle hiina meditsiini järgimist. Ju siis süütuse presumptsioon dikteeris, et kuni pole tõestatud ravitseja petturlus, seni on ta aus inimene. Või püüdis insenerinduse doktorant meid lollikesi võltsi nõustumisega maha rahustada.

Piimapulber piimaga

Lisa kommentaar

Magustoidu retsept: pool kaussi piima, mahult sama palju piimapulbrit peale, saab kohe lusikaga süüa. Maitsev, tervislik, lihtne valmistada ja odav.
Põhjus, miks piimapulbrit mitte pakist lusikaga süüa, on selle lenduvus iga hingetõmbe peale. Kui osa pulbrit kurku satub, hakkab inimene köhima ja see lennutab ülejäänud pulbri üle toa. Vedela piima lisamine muudab pulbri mittelenduvaks.

Minu riisikeetja ja mikrolaineahju retseptid: http://sanderheinsalu.com/retseptid.html http://sanderheinsalu.com/retseptidmikrolaine.html

Spordiala valiku kriteeriumid

Lisa kommentaar

Spordi eesmärgiks võib olla hea välimus, tervis, sotsiaalne suhtlemine, lõbus ajaviide jne. Inimesed ei paista spordiala aga strateegiliselt valivat. Ei küsita, mis ala kõige paremini eesmärke täidab.

Huvitavus on individuaalne, aga sõltub osaliselt ka trennikaaslastest. See, millises trennis on toredad inimesed, on juhuslik. Suhtlemise osas on eelis ilmselt mitmeinimesealadel nagu pallimängud. Sõudmine üheinimesepaadis lobisemist ei soodusta.

Kiire liikumisega alad on enamikule huvitavamad, näiteks võistlustants huvitavam kui jooga. Otsese vastasega alad on adrenaliinirohkemad: maadlus põnevam kui jõutõstmine. Adrenaliiniga reklaamitakse muidugi ekstreemsporte, kus vigastusoht tekitab põnevust. Ala huvitavust võib ise sporti tegemata hinnata selle põhjal, kui paljud seda telekast vaatavad.

Tervise osas saab osaliselt otsustada statistika põhjal – milliseid vigastusi ja kui palju saadakse ajaühiku kohta erinevat sporti tehes. Ekstreemspordid on ilmselt tipus, aga peaks kontrollima. Teoreetiliselt peaks jalgpallis ja teistes jooksupõhistes mängudes olema rohkem vigastusi kui lihtsas jooksmises, sest võidakse kokku põrgata, keegi võib jalad alt niita jne. Poks on ohtlikum kui selle sarnane aeroobika või kotitagumine, sest mitte ainult ei anta, vaid ka saadakse. Ameerika jalgpall ja poks on ajukahjustuste poolest kuulsad.

Suured kiirused, raskused ja kaugus abist suurendavad ohtu. Inimene on nõrk, nii et välist jõudu (gravitatsiooni, tuult, lainet) kasutavad alad on üldiselt kõige kiiremad (nt mäesuusatamine, purjelaud, lainelaud). Motospordiks nimetatavaid valdkondi ma spordiks ei loe.

Tänapäeva inimeste eluviisi puhul on südameveresoonkonna trenni tavaliselt vähe, nii et tervise jaoks peaks eelistama vastupidavusalasid lühikese kiire jõupingutuse valdkondadele. Nii et ujumine tõstmise asemel, parem jalgrattasõit, kui akrobaatika jne. Liialdamine kestusega on jällegi halb, näiteks maraton nõrgestab organismi rohkem kui keskmaajooks.

Ilu osas tasub teha sümmeetrilisi spordialasid, mis treenivad kehapooli võrdselt. Piltidel on näha, kuidas tennisistidel on üks käsi jämedam. See näib kole. Sarnased probleemid reketialadele on ilmselt vehklemisel ja viskealadel (pesapall, kettaheide, odavise). Lihaseid võiks treenida üle kogu keha, mitte näiteks ainult jalgu nagu jalgrattasõidus või käsivarsi ja õlgu nagu mägironimises. Internetis on iga ala tippude kogukehaportreesid ja mõned on ikka üsna ebainimlikud. Näiteks maasvõitlusalad paistavad tekitavat ettepoole kummargil gorillarühti.

Rühist rääkides – selja sirgsust nõudvad ja seljalihaseid treenivad alad on selles osas kasulikud. Nimetaksin siinkohal tõstmist, sõudmist ja joogat.

Kui vanemad valivad sporti lapsele, võivad nad tahta poisse ja tüdrukuid erinevalt suunata. Iluideaalid on sugudel erinevad ja osad alad treenivad õlad laiaks. Ujumine näiteks. Ilusate jalgade nimel tasub ilmselt joosta, aga üldise välimuse nimel oleks ka kõhu- ja seljalihaste trenni vaja.

Strateegiliselt sporti valides peaks ka kulukust arvestama. Ratsutamine, golf ja purjetamine on rikaste rida. Mida vähem varustust vaja läheb, seda keskkonnasõbralikum ja odavam ala üldiselt on. Varustus hõlmab ka spordisaali või -väljakut, ujumisbasseini, suusahüppemäge jne. Sõit metsa orienteeruma või mere äärde lohelauatama läheb samuti kuludesse.

Kui ala on elukohas populaarne, siis on tõenäoliselt selle varustust palju saada, sealhulgas kasutatud ja odavat. Konkurents ajab hinna alla. Püsikulu (väljaku ehitus) jaotub suurema hulga inimeste vahel. Samuti on palju inimesi, kellega seda sporti arutada või koos teha. Populaarsetel aladel on seega kulu- ja suhtlemiseelis.

Kes tahab oma rahaga eputada, valib muidugi kallid alad – rikkuse näitamine on põhjus, miks inimesed ratsapolot ja golfi mängivad. Vaesed kiidelda tahtjad võivad odavamaid eksootilisi sporte proovida: mallakamb, Austraalia jalgpall, Türgi õlimaadlus.

Kui tahta spordiga raha teenida, peab tippu jõudma või treeneriks õppima. Tippu jõudmine on raske ja vähetõenäoline. Treeneritele on rakendust peamiselt populaarsetel aladel nagu jalgpall, aga peaks arvestama ka spordi tulevikupotentsiaali. Hääbuvatel aladel on nõudlust vähem kui moodi tulevatel.

Mõnest spordist võib elus laiemalt kasu olla (ujumine, orienteerumine, jalgrattasõit), enamikust aladest mitte (sulgpall, ballett). Võiks eelistada kasulikke.

Hea oleks, kui sporti saaks teha aasta läbi, aga lumega piirkonnas võib see nõuda eri alade kombineerimist. Näiteks suusatamine ja rullsuusatamine, uisutamine ja rulluisutamine. Eesti vihma- ja porihooaeg kevadel ja sügisel takistab kõiki õuesporte peale mudamaadluse. Siseruumialad nagu tõstmine ilmast ei sõltu, aga tore oleks sporti tehes ka loodusvaateid nautida. Seda saab aerutades, sukeldudes, orienteerudes.

Kas masinad asendavad inimeste töö?

Lisa kommentaar

Juba Teise maailmasõja eelsest ajast on kuulutatud masinate võidukäiku ja ennustatud inimtööjõu vajaduse lõppu. Daron Acemoglu artikkel (http://economics.mit.edu/files/11264) modelleerib tootmise automatiseerimist ja sellele suunatud uurimistööd, et vastata küsimusele, kas inimtööjõud tõrjutakse majanduse ja tehnoloogia arenguga ajapikku kõrvale.

Tuleb välja, et enamasti mitte. Põhjus on üsna sissejuhatava majanduskursuse maiguline – kui osa inimesi jääb automatiseerimise tagajärjel tööta, siis palgad langevad. Tööjõu odavnemine vähendab motivatsiooni automatiseerimiseks ja sellele suunatud uurimistööks ning suurendab sellise innovatsiooni tulusust, mis loob rohkem inimesi kasutavaid tehnoloogiaid. Sümmeetriliselt, kui uued meetodid nõuavad tootmises suuremat rahvahulka, siis tööjõukulu tõuseb ja nii muutub kapitalipõhine tootmine ja arendustegevus atraktiivsemaks. Majandus tasakaalustab end ise nii, et keskmiselt jääb kapitali ja tööjõu suhe tootmises samaks. Ajutiselt võidakse trendist kõrvale kalduda kui juhuslikult tuleb korraga palju uuendusi ühes suunas, näiteks inimeste vajadust vähendavaid.

Vastasvõistkonna suurus teadmata

Lisa kommentaar

Sõjaväeõppused saab teha realistlikumaks ja mõned mängud (paintball, megazone) huvitavamaks kui vastasvõistkonna suurus on teadmata. Kui viia üks rühm inimesi kohale ja jagada nad seal kaheks ebavõrdseks võistkonnaks, saab enda võistkonda üle lugedes ja kogurühmast lahutades vastase suuruse teada. Võib muidugi viia kahes eraldi rühmas, aga see võib transporti raskendada ja osalejad on ikka enamvähem teada.
Selleks, et vastasvõistkonda välja arvutada ei saaks, tuleks korraldada kaks või enam paralleelset mängu. Igas mängus A ja B võistkond. Koos minnakse kohale, siis jagunetakse A ja B pooleks, kes eralduvad. Kui A ja B pool enam üksteist ei näe, siis jagatakse A pool juhuslikult erinevateks (A1, A2 jne) võistkondadeks ja B pool B1, B2 jne rühmadeks. Siis võistleb A1 B1-ga, A2 B2-ga jne. Enda võistkonna arv ei anna siis infot vastasvõistkonna suuruse kohta.

Koostöö kiusatuse vastu

Lisa kommentaar

Lapsevanemad võivad kokku leppida, et ei tutvusta oma lastele arvutimänge või komme. Kui lapsed neist ei tea, siis nad neid ei ihalda ega nuru. Teada saadakse tihti koolikaaslaste või sõprade kaudu, nii et infosuluks on vaja terve kooli ja naabruskonna vanemate koostööd. Samuti võib sõpruskond kokku leppida, et keegi ei osta endale uut tehnikavidinat, mis teised kiusatusse tõukaks.

Reklaamid on välja mõeldud kiusatuste tekitamiseks. Avalike kohtade reklaame on raske vältida, kui just terve riik ei otsusta neid keelata (alkoholi- ja tubakareklaamiga on seda tehtud). Televisiooni- ja internetireklaami vastu on saadaval programmid. Kui terve riik kokku lepib, võib keelata mitmesugused kahjulike kaupade müügitegevused. Osalt on seda tehtud, näiteks valelike väidete esitamisele turunduses on piirangud ja ravimite otsereklaam tarbijale on mõnes riigis keelatud. Kollektiivne kaitse müügitegevuste vastu aitab kõigil kiusatustele vastu seista.

Infosulgu kasutavad kommunistlikud diktatuurid – kui rahvas ei tea, kui hästi välismaal elatakse, siis nad ei ihalda endale sarnast elu ega taha selle nimel süsteemi muuta. Nagu paljusid meetodeid, võib teabepiiranguid luua nii heal kui halval eesmärgil.

Turundajate vastuargument reklaamipiirangutele on sõnavabadus või ettevõtlusvabadus. Eks tuleb kaaluda, kui palju kahju teeb piirang ja kui palju kiusatuskaupade müük. Kui inimesed soovivad oma tulevase mina oste ja tarbimist teatud viisil piirata, võiks neil ka see vabadus olla.

Maksekaardipettuse takistamisest

Lisa kommentaar

Maksekaardipettused on suur tuluallikas kuritegevusele ja selle vastu on kaardifirmad juba välja mõelnud mõned vargusi ennetavad meetmed. Näiteks kui kaarti kasutatakse võõras riigis või suurte maksete jaoks, helistab klienditeenindus ametlikule kaardikasutajale ja kontrollib, kas tehingu tegi ikka tema. Selliseid meetmeid võiks edasi arendada ja panna rohkem kasutaja kontrolli alla. Kui inimene teab, et ta mingil kellaajal, teatud kohas või teatud kaupu kunagi ei osta, peaks ta saama need tehingud kaardiga keelata. Karsklane teab, et ta alkoholi ei osta, nii et alkoholi eest kaardiga maksmise saab võimatuks teha. Regulaarse uneajaga inimene ei tee oste magamise ajal, nii et võib blokeerida igal ööl ostud teatud ajavahemikus. Vanemad võiksid saada lapse maksekaardil tubaka- ja alkoholiostu blokeerida.

Lisaks võiks keelatud ostu ajast ja kohast automaatselt politseid teavitada. Maksekaardi vargus või kopeerimine oleks siis palju riskantsem, sest kurjategija üldjuhul ei tea, milleks ja mis ajal kaarti kasutada tohib. Kui proovib vale ostu teha, jääb vahele. Turvameetmena saavad seaduslikud kasutajad näiteks kahte eri välimusega maksekaarti kaasas kanda, millest ühega tohib osta ainult enne keskpäeva, teisega pärast.

Unustajale muidugi sellised turvameetmed ei sobi – kes kasutab kaarti hajameelselt valesti, peab pärast politseile tõestama, et on kaardi omanik. Aga elustiiliga loomulikult välistatud ostud ei tohiks selliseid probleeme tekitada.

Nõrga enesekontrolliga inimesed võivad tahta takistada ennast liiga palju kulutamast, pannes kaardile madala kulupiirangu ja keelates teatud liiki ostud. See ilmselt kaardifirmadele ei meeldiks, kuna nad saavad suurema kasumi kui kaardiga rohkem ostetakse.