Rubriigiarhiiv: Üldisem jutt

Katsed endaga

Meditsiinis on katsetel endaga pikk ajalugu (http://en.wikipedia.org/wiki/Self-experimentation). Põhjuseks enamasti teiste katsejäneste puudumine või arvatavalt ohtlike katsete teiste peal tegemise ebaeetilisus.
Hoopis teine alus on tavalisel inimesel igapäevaelus enda peal katset teha – soov teada, kas mingi müüdav toode ka töötab nagu lubatud. Tihti pole toote omadusi põhjalikult uuritud, aga sel väidetakse igasuguseid kasulikke aspekte olevat. Isegi kui korralikud uuringud on näidanud toote efektiivsust keskmise inimese jaoks, võib isiklik kogemus erineda. Ostjat huvitab ju ikka, kas toode on kasulik temale, mitte keskmisele inimesele.
Olen katsetanud kätekreemi ja leidnud selle kahjuliku olevat. Taustaks: talvel kuiva õhuga kipub nahk mu sõrmenukkidel kuivusest lõhenema. Soovitati kätekreemi. Kohe pärast kreemitamist läks nahk muidugi niiskeks ja lõhed hakkasid paranema. Aga paari tunni pärast oli kreem sisse imbunud või ära auranud ja nahk jälle kuiv ja lõhenev. Uuesti kreemi, uuesti kuivaks… Paari nädala pärast tekkis kahtlus, kas kreem mitte pikas perspektiivis ei soodusta nahalõhesid. Teoreetiline mehhanism oleks, et nahk reageerib kestvale kuivusele viitajaga. Kui mitte kreemitada, siis niisutab end seestpoolt ja lõhede arv väheneb võrreldes kuiva aja algusega. Kui aga kreemitada, siis segab see kohanemist, seespoolne niisutamine ei tööta ja lõhesid tuleb juurde. Teisest küljest muidugi võib kreem aidata nagu lubatud. Vaja andmeid, et selgusele jõuda.
Valisin siis juhuslikult ühe käe kreemitamiseks ja teise jätsin kreemita. Paari nädala pärast oli ilma kreemita käel selgelt vähem lõhesid. Jätsin siis kreemitamise edaspidi ära ja kannatasin kuiva aja alguses lõhed ära.
Olen katsetanud ka näonaha haiguse vastast ravimit, mis selgus aitavat, aga ainult natuke. Jällegi tekkis kahtlus ravimi efektiivsuse suhtes. Jätkasin selle kasutamist ühel näopoolel ja lõpetasin teisel. Nädala jagu polnud vahet näha. Pärastpoole tundus ravimiga näopool paari nädala jooksul õige pisut tervem. Kasutasin siis ravimit mõlemal pool edasi.
Korraliku katsega on mu enesekatsetustel muidugi suur erinevus. Puudub platseebokontroll ja eelnevalt paika pandud katseprotokoll, katsetaja teab, kumb kehapool saab katseainet ja kumb mitte. Aga mingi teabekild sellest katsest ikka tuleb.
Keda huvitab, võib enda peal võrrelda eri kosmeetikatooteid, näiteks aknevastaseid vahendeid, või kas üks raseerija töötab paremini kui teine. Ei saa muidugi kontrollida kogu keha hõlmavate seespidiste käsimüügiravimite toimet. Ma ei soovita haiguses resistentsust tekitavate ravimite osalist kasutamist.

Kuumad lõunamaa mehed

Lisa kommentaar

Eesti meedias on räägitud, et eesti naistele meeldivad kuumad lõunamaa mehed. Kas see tõesti nii on, tuleb jätta statistikute selgitada, aga oletame, et on. Mis võiks sellist meeldimismustrit põhjustada? Pakun, et oluline pole mitte lõunapoolne päritolu, vaid geneetiline erinevus, ettevõtlikkus ja rikkus.
Kuna sugulastega (geneetiliselt sarnaste inimestega) järglaste saamine soodustab pärilikke haigusi, on evolutsioon ilmselt pannud inimesed ihaldama geneetiliselt erinevaid seksuaalpartnereid. Need ei pea tingimata pärinema lõuna poolt, küll aga kaugematest piirkondadest, kus inimesed on keskmisest eestlasest geneetiliselt erinevamad. Kuna Eestist lõuna pool elab maailmas rohkem inimesi kui põhja pool, külastab Eestit rohkem lõunapoolseid geneetiliselt erinevaid inimesi kui põhjapoolseid, seega on eestlastel rohkem võimalusi luua suhteid lõunamaalastega. See kehtib meeste kohta samamoodi kui naiste.
Kui võtta suvalise riigi kohalik ja seda riiki külastav välismaalane, siis tõenäoliselt on välismaalane hakkajam, ettevõtlikum ja rikkam. Teise riigi külastamine nõuab planeerimist ja pealehakkamist, aga kodus istumine mitte. Rikkamad reisivad rohkem kui vaesed, ja ettevõtlikumad inimesed on rikkamad. Muude asjaolude võrdsuse korral eelistatakse suhet luua rikkama ja energilisema inimesega. Ka see viib välismaalaste eelistamisele.
Evolutsioonilistel põhjustel loeb partneri rikkus naistele rohkem kui meestele (Cashdan 1998 Women’s mating strategies http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/%28SICI%291520-6505%281996%295:4%3C134::AID-EVAN3%3E3.0.CO;2-G/abstract). Seetõttu loovad naised tõenäolisemalt suhteid rikaste välismaalastega kui mehed. Suhet vaesemast riigist naise ja rikkamast riigist mehe vahel peaks esinema tihemini kui rikkamast riigist naise ja vaesemast riigist mehe vahel.
Kui sotsiaalne norm on, et suhet alustab mees, siis on eelis tõenäoliselt ettevõtlikumatel välismaa meestel, võrreldes nii kohalike meeste kui hakkajate välismaa naistega. Jällegi peaks suhteid tekkima rohkem kohaliku naise ja välismaa mehe vahel kui vastupidi.
On muidugi tegureid, mis takistavad suhte loomist erineva päritoluga inimeste vahel – eri kultuuridest tulijatel on raskem teineteisemõistmiseni jõuda. Kui mõlemad tahavad pikemas perspektiivis elada lähedal oma sõpradele-sugulastele või tuttavas kultuurikeskkonnas, siis võib elukoha valik konflikte tekitada. Need tegurid tunduvad meeste ja naiste vahel sümmeetrilised.

Kas uppuvaid illegaalseid immigrante peaks päästma?

Lisa kommentaar

Mõned riigid on hädas üle mere tulevate illegaalsete immigrantidega. Mõnedel neist riikidest on poliitika, et merel hätta sattunud illegaalseid immigrante ei tohi rannavalve päästa. Eesmärgiks muidugi vähendada illegaalsete immigrantide sissevoolu. Kas mittepäästmispoliitika suurendab surmade arvu merel? Mitte tingimata. Kui merereis on ohtlikum (ei päästeta), siis võtab selle merereisi ette väiksem arv inimesi. Seetõttu satub väiksem arv merel hätta ja vajab päästmist. Uppuvate hädaliste protsent kõigi hädaliste hulgas on mittepäästmispoliitika korral suurem, aga see protsent võetakse väiksemast arvust.

Numbriline näide: päästmispoliitika korral üritab merd ületada keskmiselt 8 inimest päevas, mittepäästmispoliitika korral 2. Pooled ületajatest satuvad hätta, niisiis päästmispoliitika korral 4 päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1. Päästmine pole täiuslik, nii et päästmispoliitika korral upuvad pooled hättasattunutest. Mittepäästmispoliitika puhul upuvad kõik. Seega päästmispoliitika korral upub 2 inimest päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1.

Kui numbrid teistsugused, võib humaansemaks osutuda päästmispoliitika. Näiteks kui mittepäästmispoliitika puhul proovib merd ületada 6 inimest päevas.

Sarnane küsimus on, kas autode turvavarustus vähendab liiklussurmasid. Turvavarustusega kihutab 8 inimest päevas, ilma turvavarustuseta 2 päevas. Pooled kihutajatest satuvad õnnetusse. Ilma turvavarustuseta surevad kõik õnnetusse sattunud, turvavarustusega pooled.

Tootlikkuse arvutamisest võrgustunud ühiskonnas

Lisa kommentaar

Erik Reinerti näide tootlikkusest ja palgast käsitab Norra ja Haiti bussijuhte, kes teevad põhimõtteliselt sama tööd, aga kelle palk erineb mitukümmend korda. Selle põhjal väidetakse, et palk ei vasta tootlikkusele, kuna bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama. On ju raske ette kujutada, kuidas üks inimene saaks bussi teisest oluliselt tootlikumalt juhtida, kui just teine avariid ei tee.

Ülaltoodud palga ja tootlikkuse erinevuse näide tuleneb tootlikkusest valesti aru saamisest. Tavaettekujutus on, et suurem pingutus tähendab suuremat tootlikkust, mille puhul oleks õiglane suurem palk. Lihtne vastunäide on kilplane, kes kannab kive põllu ühest otsast teise ja siis jälle tagasi. Pingutust on palju, tootlikkust mitte eriti. Kas selle pingutuse eest oleks õiglane suurt palka maksta? Bussijuhtide puhul pole selge, miks peaks Haitil toimuma rohkem kilplasetööd kui Norras. Põhjus on kaasaegse ühiskonna võrgustikulaadne olemus, kus ühe inimese tootlikkus sõltub sellest, mida teised teevad.

Enne kaasajast rääkimist vaatame lihtsat põllumajandusühiskonda, näiteks Islandit varsti pärast selle asustamist umbes aastal 875. Saarel polnud tol ajal isandaid ega teoorje, vaid väike arv iseseisvaid talunikke. Rahvast polnud veel palju ja kõigile jätkus maad. Inimese sissetulek sõltus sellest, kui palju ja targalt ta oma talus tööd tegi. Ehk (mõistlik) pingutus oli üksüheses seoses tootlikkusega, kui looduse juhuslikud vingerpussid välja arvata. Ühe inimese pingutus teise sissetulekut ei mõjutanud, seega tootlikkuse arvutamiseks piisas sissetuleku vaatamisest – milline oli konkreetse taluniku põllu saagikus ja kui suur põld oli tal haritud.

Tänapäeval ei tee enamik inimesi tööd, mille tulemus otseselt neile kõhutäidet ja peavarju pakub. Bussi juhtimine ei tooda toitu ega eluasemeid. Töö aitab teistel inimestel midagi saavutada. Teiste töö omakorda aitab kolmandaid, kelle töö aitab neljandaid (kelle hulgas võib olla esimesi) jne. See vastastikune abi läbi paljudest inimestest koosnevate ahelate on võrgustunud ühiskonna tunnus. Kuidas arvutada võrgustunud ühiskonnas ühe inimese tootlikkust? Bussijuhi töö säästab teiste aega, aga ajasäästu väärtus sõltub sellest, mida selle säästetud ajaga peale hakatakse. Seda aega kasutatakse näiteks teiste aja säästmiseks (bussiga sõidab piloot) või töö lihtsustamiseks (bussi kojameeste tootja). Teised omakorda säästavad kolmandate aega või lihtsustavad tööd. Kolmandate säästetud aeg on seda väärtuslikum, mida rohkem nad säästavad neljandate aega jne. Seda ahelat võib järgida lõpmatuseni, sest mingil hetkel jõutakse ringiga varasemasse punkti tagasi. Ühe inimese tootlikkust ei saa arvutada, teadmata ahelas järgmise isiku tootlikkust. Seega tuleb arvutada kõigi tootlikkused korraga, lahendades võrrandisüsteemi. Selle võrrandisüsteemi esimene näide on Leontjevi koostatud majanduse sisend-väljundtabel. Matemaatiliselt sarnane probleem on tudengite tarkuse ja ainete raskuse arvutamine.

Võrgustunud ühiskonnas kellegi tootlikkuse arvutamine tähendab tohutu võrrandisüsteemi lahendamist. Kes pärast põgusat vaatlust ütleb, et Norra ja Haiti bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama, eksib rängalt. Norra bussijuht säästab Norra inimeste aega, mis on väärtuslikum kui Haiti inimeste aeg, sest Norra bussireisijad lihtsustavad teiste Norra (ja teiste riikide) inimeste tööd rohkem kui arengumaa inimesed. Ja inimesed, kelle tööd lihtsustatakse, lihtsustavad omakorda kellegi tööd, mis on arenenud riigis väärtuslikum kui arengumaal, sest keskmine arenenud riigi inimene suudab ühe töötunniga lihtsustada teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene. Põhjused on parem haridus, paremad töövahendid (kapital), parem juhtimine ja töökorraldus jne. Võttes arvesse kogu ühiskonna omavahelisi tootlikkussidemeid, on arenenud riigi inimese töötund palju kordi tootlikum. See tootlikkus väljendub ka sissetulekus.

See, et keskmine arenenud riigi inimene lihtsustab teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene, ei tähenda, et võrratus kehtib iga arenenud ja iga arengumaa inimese kohta. Bussijuht säästab mõlemas kohas enamvähem sama palju teiste aega. Aga keskmist arvutades liidetakse arenenud riigi bussijuhile arenenud riigi insenerid, teadlased, programmeerijad, samas kui arengumaa bussijuhile liidetakse kõplaga põldu harivad inimesed.

Lõpuks ka väike numbriline näide. On kaks riiki, A ja B. Mõlemas riigis kaks inimest, A-s nimedega CA ja DA, B-s nimedega CB ja DB. Ilma CA abita suudab DA toota ühe vidina tunnis, samuti ilma DA abita suudab CA toota ühe vidina tunnis. Sama kehtib riigis B, kus CB ja DB suudavad eraldi toota ühe ühiku tunnis. Mõlemas riigis aitab C-inimese üks vidin tõsta D-inimese tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks, aga vidin kulub tunniga kasutuskõlbmatuks. Riigis A aitab DA üks vidin tõsta CA tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks ja kulub tunniga ära. Riigis B aitab DB üks vidin tõsta CB tootlikkuse üheks tunniks kahekümnekordseks ja kulub tunniga ära. Korraga saab kasutada ainult ühte vidinat.

Riigi A kogutoodang kui CA ja DA mõlemad töötavad, on neli vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Riigi B kogutoodang kui CB ja DB mõlemad töötavad, on kakskümmend kaks vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Kas CA ja CB tootlikkus on sama ja kas nad peaksid saama sama palka? Sama küsimus DA ja DB kohta.

Oletame, et riigis A saavad CA ja DA mõlemad ühe vidina tunnis palgaks. Riigis B üritatakse CB-le pakkuda ühte vidinat tunnis põhjendusega, et tema „tootlikkus“ on sama kui CA-l, kes saab ühe vidina. Ülejäänud 19 vidinat tunnis tahetakse riigis B maksta DB-le. Aga CB loob ametiühingu ja nõuab streigi ähvardusel 10 vidinat tunnis. DB võrdleb oma sissetulekut CB nõutud variandis (10) sissetulekuga CB streigi korral (1) ja nõustub CB-le 10 maksmisega.

Siit veel küsimus: kas tootlikkust peaks mõõtma toodetud kaubaühikute arvu või nende väärtuse põhjal? Või hoopis sissetuleku põhjal?

DB püüab palgata riigist A töötajat CA ja pakub talle 2 vidinat tunnis. CA on rõõmuga nõus (palk ju kahekordne), aga CB, kes sel juhul töötuks jääks või peaks nõustuma 2 vidinat tunnis palgaga, teeb poliitilist lobitööd, et võõrtööjõu sissetoomine keelataks. DB omakorda propageerib tööjõu vaba liikumist. Kelle poolt hääletaksid sina, kas CB või DB erakonna?

Bayesi reeglit võiks õpetada algkoolis

Lisa kommentaar

Veerpalu dopingujuhtum on järjekordne näide selle kohta, et inimesed ei mõista valepositiivseid ja valenegatiivseid tulemusi, ehk üldisemalt tinglikku tõenäosust. Ometi on tingliku tõenäosuse valdamine õige otsustamise juures üks olulisemaid tegureid. Näiteks Pratt ja kaasautorid (1964) tõestavad, et otsustamine, mis rahuldab väga nõrku eeldusi mõistlikkuse kohta stiilis „kui A on eelistatud B-le ja B C-le, siis A on eelistatud C-le“, peab järgima Bayesi reeglit.

Kuna Bayesi reegli intuitiivne seletus ei nõua mingit matemaatilist tausta ja reegel ise on nii laialt kasutatav ja oluline, võiks seda õpetada algkoolis või lausa lasteaias. Oot-oot, ütleb nüüd lugeja, Bayesi reegli jaoks on vaja korrutamist-jagamist, mis ometi on matemaatika ja võib ka mõnele täiskasvanule üle jõu käia. Sellest vastuväitest hiilisin ma eelnevalt aga kavalasti mööda, öeldes „intuitiivne seletus“, mitte lihtsalt reegel ise. Ka on osa matemaatikat lihtsam, kui esmapilgul paistab, näiteks on võimalik kuueaastasele lineaarvõrrandite lahendamist õpetada.

Bayesi reegli intuitiivne seletus võib sisaldada järgmisi osi. Joonistatakse ruut, jagatakse neljaks ruuduks ja seletatakse, et ülemises reas on õige vastus jah, alumises ei, vasakus tulbas on kellegi väidetav vastus jah, paremas ei. Nii et tuleb arvestada kõiki nelja varianti. Kui me nüüd teame, et keegi väidab kogu aeg jah, mida me saame tema jah-väitest tõe kohta järeldada? Mitte midagi. Samuti kellegi väitest, kes ütleb kogu aeg ei. Kui väide on kogu aeg õige, pole millegi üle arutleda, vastus on teada. Samuti kui väide on kogu aeg vale.

Kui on kaks inimest ja üks neist eksib tihedamini kui teine (näiteks teisel on kogu aeg õigus) ja nad väidavad vastupidiseid asju, kumba peaksime rohkem uskuma? Kui meil on teada neist kahest ainult ühe väide (jah), siis kumma inimese jah-väite puhul on meil rohkem usku, et tõde on „jah“?

Kui on kaks inimest, kes vahel räägivad tõtt, vahel valetavad sedamoodi, et esimene väidab „jah“ ka siis, kui vastus on ei, kuid mitte kunagi „ei“ kui vastus on jah ja teine väidab vahel „ei“ ka siis, kui vastus on jah, kuid mitte kunagi „jah“ kui vastus on ei, siis kumma inimese väite „jah“ peale peaksime rohkem uskuma, et tõde on „jah“? Järgmiseks võib võtta kaks inimest, kes võivad valetada mõlemas suunas, aga üks valetab rohkem jah-suunas, teine rohkem ei-suunas ja korrata küsimust.

Siis võib veel teha sissejuhatuse hulgateooriasse, joonistades lõikuvaid ringe ja rääkides noolemängust: kui teame, et nool langes esimesse ringi, kas me teame, et langes teise ringi? Kui teame, et langes esimesse ringi, kas teame, et ei langenud teise ringi? Kui kolm ringi lõikuvad ja kahe esimese ühisosa on ilmselgelt suurem kui teise ja kolmanda ning meile öeldakse, et nool langes teise ringi, siis kas peaksime rohkem uskuma, et langes esimesse või rohkem, et langes kolmandasse.

Ja lõpueksam on Monty Halli küsimus. Kes küsimust varem näinud pole ja esimese korraga õigesti vastab, saab kommi 🙂

Kuidas õpetada kuueaastast lineaarvõrrandeid lahendama

1 vastus

Jeff Ely ajaveeb Cheap Talk kirjeldab, kuidas arvutimäng Dragon Box õpetab lapsi, kes veel aritmeetikat ei tunne, lineaarvõrrandeid lahendama. Mängu sisuks on pildikaartide laua ühelt küljelt teisele liigutamine nii, et lõpuks jääks laua ühele küljele vaid üks kindel kaart. Pildikaardid vastavad võrrandi parameetritele ja lõpuks järele jääv kaart otsitavale muutujale x. Laua küljed on võrrandi vasak ja parem pool. Mängu reeglid kaartide liigutamise kohta vastavad võrrandi pooltele sama konstandi liitmisele ja poolte sama konstandiga korrutamisele.

Taustamüra heli salvestamisel

Lisa kommentaar

Püüdsin pähetulevaid viisijuppe vilistada ja vilet arvutisse salvestada, et mõni teine kord saaks seda kuulata. Igal salvestisel oli päris tugev taustamüra ja tükk aega ei saanud ma aru, mis seda põhjustab. Arvasin, et viga on mikrofonis või kõrvaklappides, arvutis või salvestusprogrammis.

Tegelikult oli põhjus lihtne – mu ühikatoa keskkond on kaugel helisalvestusstuudio haudvaikusest. Siia kostab tänavamüra, liftimootori müra, külmkapi sumin, arvuti ventilaatori vuhin jne. Mu aju oli kogu selle lärmiga nii harjunud, et filtreeris selle välja ja alles kõrvaklappidega arvutist salvestist kuulates panin müra tähele. Kõrvaklapid vähendasid toast kostvaid helisid ja ma olin harjunud, et klappidest kostval muusikal taustamüra pole. Vaikusest erinevat tausta kuuldes panin seda kohe tähele. Antud olukorras ei filtreerinud aju ammutuntud müra välja, sest see tuli ootamatult.

Kui ma asjast aru sain, kasutasin salvestusprogrammi müraeemaldusfunktsiooni, mis suutis suurema osa suminast-kahinast maha võtta. Päris ilusaks heli sellega ei saa, aga teeb algse salvestise ikka palju paremaks.

Paras õppetund mulle, et aju vaikimisi ootused, mida inimene ise tähelegi ei pane, moonutavad taju olulisel määral. Teoreetilisel tasandil olen psühholoogiakirjanduse põhjal sellega nähtusega tuttav, aga enda puhul tuli ikka üllatusena.

Täpselt sobiv sukeldumisülikond

Lisa kommentaar

Üks viis täpselt keha järgi sukeldumisülikonda teha oleks järgmine. Kõigepealt skaneerida inimese keha kolmemõõtmeliselt (selleks on võimalik kasutada lennujaamade kehaskännereid). Siis kolmemõõtmelisel printeril trükkida üksteise sisse kehapinna mudel ja sellest igas suunas pisut suurem mudel. Kahe mudeli vahe täita neopreeniga. Siis eemaldada sisemine ja välimine pind, näiteks lahustades või sulatades mudelite materjali (trükkima peab materjalist, mille puhul eemaldamine on võimalik). Järele jääb täpselt keha kattev neopreenist kest. Selle võib teha sujuvalt muutuva paksusega, näiteks sõrmedel õhuke kiht, talla all paks. Ülikonna esiossa tuleb vaid lisada tõmblukk, mille jaoks ruumi jätmiseks võib sisemise ja välimise pinnamudeli eest umbes sentimeetrilaiuse ribaga ühendada.

Neopreenist kohe kolmemõõtmelisel printeril ülikonda trükkida ei saa, sest pehme materjal vajub kokku, kui ta seest õõnsaks jätta. Tehnoloogiliselt on kahe pinnamudeli trükkimine ja vahe täitmine võimalik, küsimus on ainult hinnas. Ilmselt oleks selline ülikond hetkel veel üksikutele rikkuritele suunatud toode. Aga tulevikus muutub selline tootmisviis ilmselt küllaltki odavaks.

Nahkkinnaste kasvatamine

Lisa kommentaar

Huvitav, kui kalliks läheks järgmine nahkkinnaste tootmise viis: teha käelabast plastik- või kipsmudel, katta kollageeniga, istutada sellele näiteks sea naharakke, kasvatada toitevedelikus paar nädalat kuni paar kuud, et mudelile nahk peale kasvaks. Siis võtta mudel vedelikust välja, parkida nahk ära ja võtta mudelilt maha. Või kõigepealt nülgida nahk mudelilt ja siis parkida. Tulemuseks oleks täpselt käele istuv nahkkinnas ühegi õmbluseta.

Tehnoloogia on olemas, sest biomeditsiinilise uurimistöö käigus on nahatükke kasvatatud, nagu ka veresooni ja põisi, ühesõnaga õhukesest membraanist koosnevaid lihtsa kujuga organeid. Ainuke probleem võib olla hind, sest toitevedelikus kasvatamine nõuab aega, kindlal temperatuuril hoidmist ja võibolla kalleid materjale.

Mis tunnused alluvad veel evolutsioonile

Lisa kommentaar

Ühes seminaris rääkis Arthur Robson sellest, millise kasulikkusfunktsiooni võiks evolutsioon inimesele kujundada. Muuhulgas mainis ta, et kuigi tänapäeval elavad arenenud riikides peaaegu kõik sündinud inimesed suguküpsuseni ja seega võiks arvata, et inimeste evolutsioon on loodusliku valiku puudumise tõttu lõppenud, on siiski vähemalt üks tunnus, millele toimib tugev evolutsiooniline surve. See on eelistus saada lapsi.

Kui inimestel on võimalik muudes tegevustes muutusi tegemata valida, kas lapsi saada või mitte, siis järgmisesse põlvkonda edastavad oma geenid pigem need, kelle eelistuseks on laste saamine. Kuni rasestumisvastaste vahendite laia levikuni piisas sellest, kui evolutsioon pani inimesed seksi armastama, sest sellise eelistuse tagajärjel nad paljunesid niikuinii. Tänapäeval oleks vaja täpsemalt suunatud eelistust, sest on tekkinud võimalus seksida lapsi saamata.

Muidugi on veel teisi tunnuseid, mis ka tänapäeval evolutsioonile alluvad. Enesetapukalduvus või riskikäitumine teismeliseeas vähendavad tõenäosust järglasi saada. Vastuvõtlikkus rangetele religioonidele võib oluliselt suurendada oodatavat laste arvu, kui antud piirkonnas saadaolevad usundid keelavad rasestumisvastased vahendid või käsivad inimestel ohtralt sigida.