Monthly Archives: June 2015

Why does humanity do science?

Individual scientists do science because it is fun and pays the bills. Why would society finance this? I think it is done to achieve prediction and control. Control over whatever can be controlled (physical things, people, abstract concepts) and prediction of what cannot be controlled (weather, earthquakes, evolution of the universe).
Control is something evolution has made people desire (control is commonly used to change the environment to improve people’s survival and reproduction). Prediction allows people to adjust themselves to aspects of the environment that they cannot change to suit themselves. Prediction is also part of learning to control: predict a response, take an action, observe if the response to the action is the one predicted.
If prediction and control are the goals humanity sets science, then scientists and fields of study should be evaluated based on their contribution to these goals. For example, studying history is useful if it helps predict or control future history.
A small contribution of science may be entertainment (popular science shows and news), which may justify financing interesting and entertaining science even if it does not contribute much in other respects.

Miks peaks NATO meid aitama?

Kui Venemaa peaks Eestit sõjaliselt ründama, pole peale NATO teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt abi loota. Euroopa Liidu, ÜRO ja teiste jututubade vastus Venemaa agressioonile erineks reaktsioonist Vene-Gruusia sõjale ainult kvantitatiivselt – avalduste tekst oleks kurjustavam ja neid tehtaks rohkem. NATO võib meid sõjaliselt aidata, aga võib ka mitte aidata.

Õiguslikust vaatepunktist peaksid teised NATO liikmed Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 kohaselt rünnaku all olevale riigile appi tulema, aga soovi korral on lisaks lepingu üles ütlemisele muidki viise sellest kohustusest kõrvale hiilida. Rünnakuks võib näiteks lugeda ainult kogu teise riigi territooriumi okupeerimist või ainult sellist sõjalist tegevust, mis sisaldab tuumarelva kasutamist. Abi andmisena võib defineerida terava diplomaatilise avalduse tegemist või paarikümne sõduri saatmist. Sobivat rünnaku või abi definitsiooni kasutades saavad riigid sisuliselt ignoreerida igasugust vaenulikku tegevust, kui tahavad.

Igasugused riigi võetud kohustused jäävad sõnadeks, kui nende täitmist ei nõua riigi huvid. Muid sunnivahendeid riikide jaoks pole, teiste riikide noomivaid avaldusi saab Venemaa kombel eirata. Isegi Põhja-Atlandi leping ei näe ilmselt ette abi andmisest sisuliselt keelduva liikmesriigi sõjalist või majanduslikku karistamist.

Riigid täidavad lepinguid, sest nende huvides on oma mainet säilitada. Maine tähenduseks peetakse üldiselt seda, et kes kohustused täitmata jätab, selle lubadusi usutakse tulevikus vähem ja sellelt nõutakse rohkem. Mänguteoorias on reputatsioon teiste uskumused ühe mängija kohta. Kui uskumused mängija kohta tema käitumise tulemusel ei muutu, jääb tema maine samaks ja tema tegevusele reageeritakse samamoodi kui enne. Seega kui üks riik rikub lepingut, aga suudab teisi veenda, et tulevikus ta seda kindlasti täidab, ei karistata teda praeguse lepingurikkumise eest, kui see on vähegi kulukas.

Teiste veenmine enda tulevases heas käitumises võib toimuda enda halvaks käitumiseks võimetuks tegemises. Üks (ebareaalne) näide oleks, et Venemaa annab mõne väikeriigi okupeerimise ajal tulevase rahumeelsuse pandiks ära oma tuumarelvad. Kui seda loetakse piisavaks tulevase sõjast hoidumise garantiiks, ei karistata Venemaad antud hetke lepingurikkumise eest.

Praegust kohustustest taganemist võib tasakaalustada ka suuremate kohustuste võtmisega tulevikuks. Kohustuste suurenemine peaks kompenseerima siis nende täitmise vähenenud tõenäosuse, nagu kõrgem intress madalama tagasimakse tõenäosuse. Ajalooline näide on Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaline garantii Poolale Müncheni lepinguga Tšehhoslovakkia kaitsmisest loobumise järel. Selle puhul oli probleemiks, et Saksamaa garantiid ei uskunud ehk maine langes, kuna kohustused ei suurenenud piisavalt, tasakaalustamaks nende täitmise vähenenud tõenäosust. Kui NATO tasakaalustaks ühe väikeriigi okupeerida lubamist näiteks USA baaside rajamisega teistesse, võiks ta maine kaotuseta vabaneda tülikast ja kasutust liikmest.

Ei ole kuigi tõenäoline, et NATO jääb Venemaa rünnaku korral liikmesriigile kõrvaltvaatajaks, aga see võimalus on olemas ja sellega tuleb arvestada. Eestil tuleb olukorda hinnata objektiivselt, mis tähendab oma uskumuste korrigeerimist vastavalt rahvusvahelisest olukorrast saadavatele signaalidele. Vene-Gruusia sõda saatis neid signaale mitu. Esiteks on Venemaa sõjaline rünnak naaberriigile tõenäolisem kui enne arvati. Teiseks on ülejäänud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide reaktsioon Venemaa tegevusele nõrk ega mõjuta Vene sõjaväe tegevust oluliselt. Kolmandaks, kui rünnaku alla sattunud riiki aidataksegi, siis alles selle täieliku sõjalise kaotuse järel. Neljandaks, kui väikeriigi olukord jõuab sõjani Venemaaga, peab väikeriik arvestama osast oma territooriumist loobumisega.

Olukorrahinnangule enne Vene-Gruusia sõda vastasid Eestis kaitsekulutused 1,5-1,8% SKPst. Vene-Gruusia sõja tulemusel peaks Eesti tõstma oma hinnangut Venemaa sõjalise rünnaku tõenäosusele, ulatusele ja tagajärgede raskusele ning langetama oma hinnangut rahvusvahelise abi tõenäosusele ja mõjule. Sellele vastavalt peaks tõusma Eesti kaitsekulutuste tase.

Eelnev on kirjutatud augustis 2008 ja kehtib veel enam peale Krimmi ja Ida-Ukraina ründamist.

Maksudest kõrvalehoidmine usalduse abil

Kui isikud A ja B teevad ostu-müügitehinguid, tuleb neil selle pealt käibemaksu maksta. Kui tehingu asemel A kingib B-le ühe asja ja pärast B kingib A-le teise enamvähem samaväärse asja, siis nad makse ei maksa. Aga siin tekib usalduse küsimus – kas B ikka kingib A-le midagi esialgse kingituse vastu? Kui usaldust vähe, siis võivad A ja B sõlmida bartertehingu ja panna lepingu kirja. Sel juhul riik sunnib kohtusüsteemi kaudu lepingutäitmisele, aga nõuab makse. Nii et maksud on üsna otseselt tasu riigile lepingu jõustamise eest. Kui on nii palju usaldust, et riigi tuge pole vaja, siis piisab vastastikustest kingitustest ja saab maksudest pääseda.
Ei pea piirduma kahepoolse tehinguga. Võib teha kingitusi mööda suurt ringi: A annab B-le, B C-le, C D-le jne kuni keegi jälle annab A-le. Tekib raskusi meeles pidamisega, kes kellele mida andis ja kes kellele võlgu on. Meenutamise hõlbustamiseks võib teha mingid raskestivõltsitavad märgid, näiteks allkirjastatud paberid selle kohta, kes kellele mida andis. Asja andmisel võib üks isik teisele anda märgi, mille alusel kolmandalt mingit asja nõuda. Need märgid on sisuliselt raha või bartertehingu lepingud. Jällegi, kui tahetakse riigi abi märkide kaudu antud lubaduste jõustamisel, siis peab riigile makse maksma.
Lubaduste pidamist võib soodustada korratava mänguga. Kui keegi lubadust murrab, siis teised enam temaga maksuvabasid vahetustehinguid (vastastikuseid kinke) ei tee. Kui see karistus on piisavalt ränk, siis pole vaja riigi tagatist lubaduste pidamisele. Aga raske on kontrollida, kas väidetav lubaduse murdja seda ka tegelikult murdis. See, kes väidab, et teine lubadust murdis, võib valetada ja üritada teiselt tema maine kahjustamise ähvardusel midagi välja pressida. Lubaduse tegelik murdja võib valelikult väita, et tema süüdistaja valetab väljapressimise eesmärgil jne. Nii et sunnimehhanism pole täiuslik, riiki võib usalduse puudumisel ikka vaja minna.

Seaduse muudatustega saboteerimine

Vastaserakonna pakutud seaduseelnõule võidakse pakkuda selliseid muudatusi, mis seaduse ebaefektiivseks teevad. Näiteks erandid ja sunnimehhanismi puudumine, mis lasevad inimestel seadusest lihtsasti mööda hiilida. Eesmärgiks on pärast seaduse vastuvõtmist näidata, et seadus ei tööta, ja sellest mugavasti järeldada, et seaduse peaks tagasi võtma, selle välja pakkunud erakond on rumal ja sellesarnaseid seadusi peaks edaspidi vältima. Nii lastakse põhja mitte ainult praegune seadus, vaid ka tulevased samasuunalised seadused.
On ka teisi põhjusi muudatusettepanekuid teha. Seaduse vastuvõtu aeglustamine muudatuste laviiniga on ka Eesti poliitikas tuntud tehnika. Võidakse proovida ka lihtsalt seadust nõrgestada aukude tekitamise ja kontrolli ja karistuste vähendamisega, mõtlemata eelmises lõigus kirjeldatud strateegilisele tagajärjele. Lõpuks esineb ka heatahtlikke muudatusi, millega soovitakse seadust paremaks teha.

Immigratsioonivastaste võimalik strateegia

Targad ja haritud välismaalased uurivad enne riiki tulekut, milline on suhtumine välismaalastesse ja kas keskkond on sõbralik. Põgenikud vaestest riikidest ja muidu rumalamad ja vähemharitud olusid nii täpselt ei uuri. Immigratsioonivastaste vihakampaania piirab seetõttu tarkade sisserändu rohkem kui rumalate. Immigrantide kogukond muutub keskmiselt vaesemaks ja harimatumaks, mis annab immigratsioonivastastele parema võimaluse oma tavaliseks väiteks, et “nemad ongi kõik sellised (harimatud, vaesed, kuritegelikud).” Toetus sisserännule väheneb veelgi, nii et tekib tagasisideahel, mis tugevdab võõraviha.
Sarnane tagasisidemehhanism toimib, kui diskrimineerimine takistab selle sihtmärkrühmal haridust või tööd saada. Rühm muutub harimatumaks ja tööpuudus selles suureneb, mis võimaldab vihakülvajatel väita, et selle rühma liikmed ongi rumalad, harimatud, laisad ja sotsiaalhoolekannet ära kasutavad. See suurendab diskrimineerimist ja halvendab veelgi sihtmärkrühmavõimalusi.

Ajakirjanduse tundeline liialdamine

Eriti USA ajakirjanduses, aga ka muudes riikides puhutakse uudiste tähtsus naeruväärselt suureks. Iga tormi nimetatakse orkaaniks ja lumesadu lumetormiks, mille tõttu ennustatakse katastroofi. Spekuleeritakse pikalt-laialt, mis kõik võib juhtuda. Igasuguste läbirääkimiste puhul viidatakse tohututele tagajärgedele, kuigi tegu on tihti kitsa bürokraatiaküsimusega, mis kedagi eriti ei puuduta. Ka väidetakse sama asja puhul korduvalt viimasele võimalusele, lõpptähtajale jne. Kui eelmisel nädalal väidetud viimase võimaluse tähtajaks läbirääkimised ei lõppenud, räägitakse sel nädalal piinlikkust tundmata jälle viimasest võimalusest. Ja nii mitu korda järjest. Eks ajakirjanduse sihtrühmal on lühike mälu, või nii toimetajad arvavad.
Liialdamise põhjus on lihtne – tänapäeva ajakirjandus ei püüa avalikkust teavitada, vaid end meelelahutuse kaudu müüa. Müüvad tunded, suured ja tähtsad sündmused, ohud ja negatiivsed uudised. Liialdamine kahjustab ühiskonda, kui inimesed seda usuvad ja seega oma otsustes ebatäpsele teabele tuginevad. Näiteks PhD koomiksis mõnitatud teadusuudiste tsükkel (http://www.phdcomics.com/comics/archive.php?comicid=1174) vähendab usaldust teaduse vastu. Toitumissoovitused meedias hüppavad seinast seina, olenevalt viimati kajastatud uuringu tulemustest. Neutraalne enamvähem kogu valdkonna teadust arvesse võttev toitumissoovitus on vana tuntud toidupüramiid (mitte suvaline, vaid mõne kvalifitseeritud rahvatervise organisatsiooni koostatud). Vana ja tuntud asja kajastus aga ei müü, nii et on vaja kirjutada uutest imedieetidest, isegi kui inimesed selle tagajärjel enda tervist kahjustama hakkavad.
Uudne ja huvitav on meedia jaoks igasugune eelnevale teadusele vastukäiv uurimus, ükskõik kui halvasti tehtud. Eelnevat kinnitav uurimus ei ületa uudistekünnist, isegi kui oma suuruse ja kvaliteedi tõttu annab palju täpsema pildi kui kogu varasem antud valdkonna kirjandus. Kui eelnevale vastukäiv uurimus ruttu ümber lükatakse, siis seda parem – saab ümberlükkavast uurimusest omakorda uudise kui eelmisele vastuvaidlevast. Ja seinast seina põrkamine jätkub.

Ajakirjandus kajastab peamiselt väiteid, mitte tegusid

Kui avada suvaline uudisteportaal, on palju uudiseid stiilis “tuntud tegelane X tegi avalduse Y,” näiteks paavst kutsus sõdivaid pooli üles rahule, parempoolne poliitik avaldas toetust ettevõtluse arendamisele, vasakpoolne poliitik kiitis miinimumpalga tõstmist, välisminister rõhutas heanaaberlike suhete olulisust. Peaaegu kõik sellised uudised on oodatava sisuga – kellelegi ei tule üllatusena, et paavst kutsub rahule või välisminister headele suhetele. Kuna sisu on üldteada, võiks kõik sellised uudised ära jätta ja avalikkus oleks sama informeeritud kui praegu. Edastada võiks ainult üllatavaid avaldusi, näiteks kui parempoolne poliitik toetab kõrgemaid makse või vasakpoolne madalamaid.
Tegude kajastamine avalduste asemel on ajakirjandusele kulukas – tuleb saata korrespondent vastavasse piirkonda, mis võib olla kauge ja ohtlik. Tuleb kõigepealt välja uurida, kus olulised teod toimuvad (avalduste tegemise koha teatab kuulsuse pressiteenistus pikalt ette ja teeb ajakirjanike jaoks mugavaks). Lihtne on edastada avalikkusele pressiteateid, keerulisem kajastada sündmusi ja (võibolla varjatud) tegusid.
Kuna tegusid teatud määral ajakirjanduses edastatakse, peab nende kajastamisest olema rohkem kasu kui avaldustest. Ilmselt tahavad meediatarbijad tegudest rohkem teada kui väidetest. Avalduste kajastamine on täiteaine, millega huvitavamate uudiste puudumistel nõutav lehekülgede või uudisteminutite arv kokku saadakse.
Oleks ühiskondlikult kasulik kui programmeeritaks uudistefilter, mis (mitteüllatavate) avalduste kajastused uudisteveebilehtedelt eemaldaks. See hoiaks kokku aega, mis kulub täiteaine seast tegelike uudiste leidmiseks. Arvutitel on veel raskusi teksti sisu mõistmisega, nii et päris automaatne see uudistefilter olla ei saa. Võib kasutajatel lasta hääletada uudise olulisuse kohta (see on osaliselt juba kasutuses, kuna uudise all näidatakse kommentaaride ja sotsiaalmeedia edastuste arvu). Automaatselt võib võrrelda uudise sisu pressiteadetega kuulsuste veebilehtedel, kasutades näiteks plagiaadituvastustarkvara. Kui kattuvus suur, eemaldada uudis.

Empiirilise artikli järeletegemine Eesti andmetel: raadio ja toetus valitsusele

Adena, Enikolopov, Petrova, Santarosa, Zhuravskaya (2015) uurivad, kuidas mõjutas raadio 1930ndatel toetust natsidele Saksamaal. Leitakse üsna suur efekt mõlemas suunas: kui raadio oli Weimari valitsuse käes ja natsivastane, langetas raadio kättesaadavus toetust natsidele, aga kui natsid said kontrolli raadio üle, siis raadiosignaali ulatus tõstis nende toetust (keskmiselt, aga mitte igal pool). Need on oodatavad mõjud, huvitav on nende täpne mõõtmine. Lisaks leiti, et piirkondades, kus inimesed keskmiselt ei olnud juudivastased, natside raadio hoopis langetas natside populaarsust (kõrge antisemitismiga piirkondades tõstis). Tõlgendus on, et kui inimesed ei nõustu edastatava sõnumiga, siis paneb propaganda nad edastajale vastanduma. Kui nõustuvad, siis propaganda tugevdab toetust.
Andmetest on selle artikli järeletegemiseks vaja raadiojaamade asukohti ja võimsusi aastate lõikes, et arvutada, kuhu signaal mingil ajaperioodil ulatus. Vaja ka raadiote levikut rahva hulgas, poliitiliste jõudude populaarsust ja teavet selle kohta, kes kontrollis raadiot. Eestis võib mõõta toetust vapsidele ja valitsusele erinevatel valimistel eri piirkondades sõltuvalt raadio kättesaadavusest. Raadioprogrammide sisu ja administratiivse kontrolliahela põhjal saab hinnata, mis erakondi raadio toetas. Raadio kättesaadavuse ja valimistulemuste põhjal saab hinnata, kas raadio toetus tõstis erakonna populaarsust.
Link artiklile: http://bfi.uchicago.edu/sites/default/files/research/Media_effects_12_May_2014%20with%20Tables.pdf
Sarnane artikkel (Yanagizawa-Drott 2014) uurib raadio toetust ja mõju Ruanda genotsiidile: http://www.hks.harvard.edu/fs/dyanagi/Research/RwandaDYD.pdf

Eesti ajakirjanduse naljakas kopeerimine

Eesti ajalehtede võrguversioonid tõlgivad tihti uudiseid ingliskeelsetest allikatest, nagu näha tekstide konarlikust ingliskeelelaadsest stiilist. Arusaadavalt pole Eesti meedial raha igale poole oma reportereid saata ja tuleb teiste riikide ajakirjandusega koostööd teha. Uudiste tõlkimine on vältimatu, kvaliteet on nagu ta on. Naljakas on aga Eestisse mittepuutuvate ja eestimaalastele ilmselt vähe huvi pakkuvate uudiste edastamine (võibolla pole ajalehetoimetuses keegi edastavate tekstide sisu uurinud). Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks USA ilmateated ja sisepoliitika. USA elanikule pakub ehk tormihoiatus USA idarannikul huvi, aga pole vist palju eestlasi, kes just sel päeval USAsse reisivad. Ja kui reisivad, siis ilmselt vaatavad enne sihtkohaspetsiifilistelt veebilehtedelt ilma ja muud olulist. Igal juhul ei vajata USA ilmateadet Eesti meedias. Teiste riikide sisepoliitika võib mõjutada nende välispoliitikat ja nii kaudselt Eestit, aga on olulisemaid ja otsesemaid mõjusid, mida kajastada. Eestile lähemate riikide sisepoliitikat ei tutvusta Eesti ajakirjandus üldse nii palju kui USA oma. Muidugi on USA suurem ja maailmas olulisem, aga mitte nii palju kui sellega seonduvate uudiste osakaalust arvata. USA uudiste suure hulga põhjuseks on nende lihtne kättesaadavus ja inglise-eesti tõlke odavus võrreldes teiste keeltega.

Laenuandjate koordinatsioonimäng

Kui valitsusel on teatud võlatase, mis ajas eriti ei muutu, aga iga konkreetne võlg on kindla tähtajaga, siis vanadele laenuandjatele makstakse põhisumma tagasi, võttes sama summa laenuks uutelt laenuandjatelt. Tegu pole Ponzi skeemiga, sest uuest laenust ei maksta vanade intressi, ainult asendatakse põhisumma. Intressid makstakse riigieelarve maksutulust. Võlasumma jääb samaks, ainult laenuandja muutub.
Kui laenuandjad ei koordineeri uute laenude andmist vanade tähtaja saabudes, võib juhtuda, et riik ei leia uut laenuandjat, kelle rahaga vana laenu põhisumma tagasi maksta. Riik võib sattuda makseraskustesse, kuna korraga peab tasuma suure summa. Pikas perspektiivis võib riik olla maksejõuline, ehk suuta põhisumma aeglaselt tagasi maksta ja samas kanda intressikulu.
Laenuandja jaoks on riigi makseraskus probleem, nii et ta püüab laenu andes ennustada, kas teised laenuandjad tähtaja saabudes riigile laenu annavad. Tekib koordinatsioonimäng, kus iga laenuandja tahab anda laenu kui teised annavad ja mitte anda laenu kui teised ei anna. On kaks tasakaalu puhastes strateegiates: kõik on valmis laenu andma või keegi ei anna laenu. Milline neist tasakaaludest juhtub, sõltub isetäituvatest ennustustest.
Laenu andmiseks piisab uskumusest, et teised annavad laenu. Teised annavad, kui usuvad, et ülejäänud annavad. Need annavad, kui usuvad, et teised annavad jne. Kui mingil uskumuste hierarhia tasemel usutakse, et teised usuvad, et … et teised usuvad, et teised annavad laenu, siis sellest piisab laenu andmise optimaalsuseks.
Laenuandjate koordinatsioonimäng on osa artiklist rahaliidu kriiside kohta, mille autoriteks on Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) http://scholar.harvard.edu/files/gopinath/files/monetary_union_may_2015.pdf
Osa laenuandjate koordinatsioonimängust võib taandada usaldusraha mängule: kullakatteta paberraha ollakse nõus tegelike ressursside eest vastu võtma, kui usutakse, et tulevikus võtavad seda vastu teised ja annavad selle eest kaupu ja teenuseid. Laenuandjate mängus võib fikseerida riigi tegevuse pidevaks võla põhisumma edasikandmiseks: riik maksab kogu aeg intressi ja iga kord kui võla tähtaeg saabub, võtab täpselt põhisumma ulatuses uue laenu. Siis laenuandjate vahel toimub puhtalt usaldusraha mäng, millest võib mõelda kui laenu ühelt laenajalt teisele edasiandmisest, riiki vahelt välja jättes. Riigi makselubadus on paberraha, mida nõustutakse vastu võtma siis ja ainult siis, kui usutakse, et teised tulevikus seda vastu võtavad.
Paberraha saigi alguse võlakirjadest (makselubadustest, kas riigi või pankade), mida võis ühelt isikult teisele edasi anda, ehk ühelt laenajalt teisele. Kes riigi paberraha kasutab, annab varjatult sellele riigile laenu.
Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) artiklis võib riik vähendada intressimäära, mida laenult maksta tuleb, makstes tagasi osa laenu põhisummast. Intressimäär sisaldab kompensatsiooni laenuandjatele riigi võimaliku pankroti puhul. Kui põhisumma on piisavalt suur, et riik ei suuda seda edasise laenu kättesaamatuse korral tagasi maksta, siis ootab laenuandjate koordineerimatuse korral pankrot. Aga kui maksta osa laenu tagasi, nii et laenuandjate edasisest laenust keeldumise korral on võimalik põhisumma tasuda, siis pankrot enam ei ohusta. Seega ei pea kompenseerima pankrotiohtu kõrgema intressiga.
Põhiküsimus, mida Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath uurivad, on erineva võlakoormusega riikide eelistused rahaliidu teiste liikmete võla osas. Esmapilgul tundub, et nii suure kui väikese laenusummaga riigid peaksid soovima teiste rahaliidu liikmete väikest laenukoormust. See vähendab kriisiohtu ja alandab intressimäära, mida iga liidu liige oma laenult tasuma peab. Keerulisemas mudelis võetakse arvesse, et rahaliidu keskpank reageerib makseraskustesse sattunud (või selle ohus olevate) liikmete arvule. Siis võivad suure võlaga riigid eelistada rahaliitu teiste suure võlaga riikidega, et keskpank laenuvõtjatele suurema tõenäosusega appi tuleks.