Sildiarhiiv: psühholoogia

Miks värske õhk pea selgeks teeb

Olen kuulnud arvamusi, et värske õhk teeb pea selgeks ja et pärast värskes õhus viibimist tuppa tulek teeb uniseks. Vahel tundub ka enda kogemuse põhjal nii, vahel mitte. Topeltpimendusega uuringu puudumisel spekuleerin teoreetiliselt, miks õues viibimine äratada võib.

Põhjus pole tõenäoliselt õhu gaasilises koostises. Hapnikusisaldus normaalse ventilatsiooniga hoones on sarnane välisõhule. Süsihappegaas samuti. Õhu koostise muutus mõne promilli võrra muudab vere gaasisisaldust vähem kui üks sügav hingetõmme. Isegi kui asi oleks õhu koostises, siis akna avamine peaks koostise kiirelt ühtlustama, eriti kui ilm pole täiesti tuuletu.

Toas on valgust tavaliselt palju vähem kui õues (silmad kohanduvad, nii et inimene suurt vahet ei taju). Valgus äratab ja parandab meeleolu, hämarus seevastu suurendab melatoniini tootmist ajus ja teeb uniseks. Hüpoteesi, et õuevalgus teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes pimedal ajal õues käimise mõju toas ereda prozhektori sisselülitamisega.

Inimene liigub õues rohkem, mis parandab vereringet, sealhulgas ajus. Aju paremat verevarustust tajub inimene pea selgemaks minekuna. Tuppa tulles inimene tavaliselt istub või vähendab füüsilist koormust muul viisil. Õues liikumine on tavalisest istuvast eluviisist kehaliselt väsitavam, mis seletab ka järelmina unisuse teket. Hüpoteesi, et suurem füüsiline koormus õues teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes siseruumitrenni õues istumise või lamamisega.

Õueõhk on parasvöötmes enamasti toast jahedam, mis ahendab perifeerseid veresooni, mis omakorda võib tõsta vererõhku ja parandada aju verevarustust. Seda hüpoteesi saab kontrollida liigsoojades riietes õues käimise mõju võrdlemisel toas liiga õhukeste riiete kandmisega.

Usu leidmisest vapustuse tagajärjel

Lisa kommentaar

Mitmed inimesed on kirjeldanud, kuidas nad pärast ebatavalist (enamikul negatiivset) elukogemust usu leidsid. Nad tõlgendavad seda kui Jumala või usuorganisatsiooni abi neile raskes olukorras. On ka teisi tõlgendusi. Kui inimese vaimne tasakaal on emotsionaalse trauma tõttu häiritud, siis ta ei mõtle loogiliselt ja on seega manipulatsioonile vastuvõtlikum. Nagu kehahaav laseb mädanikupisikutel pääseda ihusse, nii hingehaav võimaldab valeuskumustel siseneda vaimu. Lihtsam on kõveraks kasvada murtud jäsemel kui painduda tervel. Sarnasel põhjusel on lapsest saadik mingi ideoloogia vaimus kasvatatud inimene tõenäolisemalt selle ideoloogia järgija kui alles täiskasvanuna selle propagandaga kokkupuutunu – lapsed on vastuvõtlikumad. Füüsiline analoogia: hiina jalasidumist, Ndebele, Kareni ja Padaungi hõimude kaelapikendamist alustati samuti lapseeas.

Usukuulutajad kasutavad, teadlikult või mitte, vaimse kaitse nõrgenemist emotsionaalse šoki korral, et abistamise sildi all kannataja mõistus „üle võtta”. Füüsiline analoogia: vigastatud naha kaudu on lihtsam sisestada mürki. Ka diilerid ja kõrtsmikud pakuvad „lohutust” haige hingega inimesele, alguses ehk tasutagi, lootuses siduda ta niiviisi enda pikaajaliseks kliendiks. Kirik talitab sarnaselt – alul pakub „tasuta” abi, siis nõuab eluaeg kümnist.

Hingelise trauma, mille abil vaim tasakaalust välja lüüa, võib ka teadlikult tekitada – sellel põhineb ülekuulamismeetod „hea võmm, halb võmm”. Üks ähvardab ja hirmutab, teine pakub lootust ja lohutust, kui vaid teda aidata. Metsloomade taltsutamise üks meetod on samuti neid näljutada ja siis oma käega toitu pakkuda, esinedes nii heategijana.

Vahel kaotavad inimesed usu samuti ehmatava kogemuse tagajärjel. Kõvera jäseme murdumine pakub võimalust see uuesti sirgeks seada. Enamasti tekib vaimse tasakaalu raputamisel aga muid muutusi. Näiteks posttraumaatiline stress ajab inimesi jooma, mõnuaineid tarvitama ja enesetapule. Paljude võimalike muutuste hulgas on positiivseid vähe, nii et nende tõenäosus šoki korral on madal.

Armastust saab teatud määral osta

Lisa kommentaar

Otseselt armastuse ostmine stiilis: „Siin on raha, nüüd armu minusse,” enamasti ei tööta. Vähemalt mina pole sellest kuulnud. Kaudselt ostetakse armastust aga mitmel viisil, otseseim millest on enda ilusse investeerimine. Raha eest saab spordisaalipileteid ja treeneri aega ligitõmbava sportliku keha treenimiseks, rühitreeningut, näitlemiskursusi meeldiva näoilme hoidmiseks, ilusaid riideid ja moenõuandeid, kosmeetikat, iluprotseduure ja plastilist kirurgiat, meeste puhul steroide suuremateks lihasteks ja kasvuhormooni pikemaks kasvamiseks. Pisike boonus on enda vabaks ostmine rahamurest ja tüütust stressitekitavast asjaajamisest, seeläbi murekortsude teket vähendades 🙂

Osta saab ka teavet armastatu kohta (tema sõprade-sugulaste äraostmise, andmebaaside ligipääsutasude, eradetektiivide kaudu). Teave omakorda aitab kohanduda tema maitsega mitmel viisil: valida meeldivaid kingitusi ja kohtamispaiku, alustada samade hobidega, väita endal olevat temaga sarnane maailmavaade, kandes talle meeldivaid riideid ja soengut, halvustada samu inimesi kui tema.

Vaba aeg on üldiselt kurameerimiseks vajalik ja aega saab osta, näiteks kasutades kiiremat transpordimeetodit (takso, helikopter, eralennuk) ja muid ajasäästuteenuseid (koristaja, kokk, autojuht, pesupesija). Rikkuril pole vaja tööl käia, nii et ta saab armastatule palju aega kulutada, nii otseselt kohtamisteks kui ka enda ilusse investeerimiseks ja andmete kogumiseks. Aega inimesele külje alla pugemiseks on ka teistel peale rikaste – vangid on kirjavahetuse kaudu suhteid loonud; üks raha väljapetmise viis on kohtinguveebilehtede ja elektroonilise suhtluse kaudu inimese võrgutamine ja siis „erakorralisteks hädaolukordadeks” abi küsimine.

Raha eest saab ka konkurente kõrvaldada. Pole vaja radikaalseid meetodeid nagu palgamõrv – enamasti saab inimese ära osta või talle „litsilõksu” korraldada (palgata ilusa inimese rivaaliga flirtima ja siis sellest kompromiteeriva video armastatule saata). On ka võimalik transporti saboteerides takistada konkurendil armastatuga kohtuda, palgates näiteks kellegi rivaali auto lukkudesse nätsu panema või kumme tühjaks laskma või andes ühistranspordijuhile altkäemaksu, et ta hilineks. Konkurenti saab ka armastatule füüsiliselt ebameeldivaks teha, palgates kellegi tema riietele haisu piserdama või neid määrima, toolile peerupatja panema jne. Armastusfilmides ja suhtedraamaraamatutes on palju ideid rivaalide tõrjumiseks.

Eeltoodud meetodeid saab kasutada ka kaudsemalt – armastatu sõprade-sugulastega heade suhete ostmiseks, kes siis talle toredat inimest (ostjat) reklaamivad. Võrkturundus on ju edukas äri. Samuti saab takistada armastatuga kohtumast inimesi, kes ostjale vastupropagandat teevad.

Psühholoogiateooriad vanemate mõju kohta

Lisa kommentaar

Varased psühholoogiateooriad Freudist alates rõhutavad lapsepõlve ja eriti vanemate olulisust isiksuse kujunemisel. Mulle tundub, et sageli samastatakse lapsepõlve keskkond ja vanemate mõju, justkui vanemad oleksid lapse ainukesed mõjutajad. Ajalooliselt oli esimeste psühholoogiateooriate välja mõtlemise ajal 20. sajandi alguses kool lühem, trenne ja hobisid vähem, seega loogiline oletada, et kooli mõju isiksusele väiksem. Teisest küljest, peredes oli lapsi rohkem ja tööpäev ja -nädal pikemad, seega vanema tähelepanu igale lapsele väiksem. Sellevõrra võis mängukaaslaste ja naabrite mõju suurem olla. Kolmandast küljest, lapsed pandi varakult tööle, tihti vanemate ametialal ja nendega koos, mis ilmselt vanemate mõju lapsele suurendas. Kui vanemad olid tol ajal põhilised mõjutajad, siis on loomulik, et psühholoogiateooriad hakkasid keskenduma vanematele ja eirasid (lihtsuse mõttes või tähelepanematusest) teisi lapsepõlve osi. Teooriate leiutajad olid seda tehes piisavalt vanad, et neil vanematega ilmselt rohkem kokkupuudet oli kui lapsepõlvekaaslastega, nii et ka see võis juhtida tähelepanu ebaproportsionaalselt vanematele.
Empiiriliselt oleks huvitav teada, kas näiteks hoolitsevad vanemad ja kiusavad klassikaaslased on parem kombinatsioon kui kiusavad vanemad ja hoolitsevad klassikaaslased, ehk kummal on suurem mõju lapse arengule tänapäeval. Teoreetiliselt võib spekuleerida, et mõju on proportsionaalne koos veedetud (ärkveloleku)ajaga: kui laps veedab klassikaaslastega rohkem aega kui vanematega, siis muudavad klassikaaslased tema isiksust rohkem. Muidugi loevad mõjutusel ka autoriteet, aja jaotus aastas (pool aastat terve päev koos olemist ja siis pool aastat kokkupuuteta vs aasta ringi pool päeva), koostegevuse aktiivsus (üksteisega rääkimine-mängimine vs kodus eri tubades olek), inimeste arv ja teised tegurid. Autoriteet pole absoluutne: klassikaaslaste kommentaarid vanemate kohta võivad vanemate autoriteeti kõigutada ja vastupidi.
Koos veedetud aeg siiski tõenäoliselt suurendab mõju. Laps veedab koolis umbes 6-7 tundi päevas 5 päeva nädalas 7-8 kuud aastas, seega umbes 1025 tundi aastas. Vanematega veedab koolilaps iga päev ärkveloleku ajast umbes tunni hommikul ja 4-6 tundi õhtul, pluss nädalavahetusel ja koolivaheaegadel veel kuni 8 tundi, miinus trennid, suvelaagrid jne. Kokku 2500 – 4500 tundi aastas. Eelkoolieas rohkem. Nii et ka tänapäeval on vanemate mõju ilmselt suurem kui koolil, aga klassikaaslaste mõju on siiski piisavalt suur, et seda ei tohiks eirata.
Suurema osa inimkonna ajaloost oli oodatav eluiga lühike, nii et vanemad surid kiiresti ja inimene täiskasvanuna vanemate abi tõenäoliselt oodata ei saanud. Sotsiaalne tugivõrgustik pidi toetuma eakaaslastele. Evolutsioon viib sel juhul eakaaslaste vanematest tähtsamaks pidamisele. Samuti kui küttide-korilaste hõimus käivad vanemad toitu hankimas ja lapsed on hõimu laagris (ehk väheste täiskasvanute valve all), siis areneb suhtlusoskus just eakaaslastega sidemete loomise suunas.
Evolutsiooniliselt on kasulikum olla sõber suurema kui väiksema arvu inimestega, sest kui läheb poliitiliseks kempluseks, on hea olla võitjate poolel ja arvukus tõstab võiduvõimalust. Eakaaslasi oli hõimus rohkem kui vanemaid (suure suremuse ja sündimuse tõttu), mis suunab inimest eakaaslasi tähtsamaks pidama ja nende arvamusest rohkem hoolima.
Teisest küljest on kasulikum hoida häid suhteid mõjukate inimestega. Täiskasvanute (sealhulgas vanemate) võim on suurem kui lastel (eakaaslastel), mis suunab aju evolutsiooni just vanemate tähtsaks pidamisele. Teismeliseeas suureneb eakaaslaste füüsiline jõud (kiviajal mõjuvõimu alus) ja väheneb vanemate oma (kui nad elavad, on nad tõenäolisemalt haiged, ei söö katkiste hammaste tõttu piisavalt jne), mis õigustab eakaaslastele rohkem ja vanematele vähem tähelepanu pööramist.

Võitjate põlvkond võis põhjustada kadunud põlvkonna

Lisa kommentaar

Võitjate põlvkond Eestis olid need, kes 1990ndatel noored ja edukad olid. Kadunud põlvkonnaks nimetatakse neid 2010ndate noori, kes ei õpi ega tööta. Majandusstruktuuri muutus kommunismi lagunedes võimaldas sogases vees suuri kalu püüda, ehk tühi turg võimaldas neil, kes õigel ajal õiges kohas olid, eduka ettevõtte luua. Edu tuli hoolimata kogemuse ja kvalifikatsiooni puudusest ning mitte eriti targast juhtimisest. Tööturg vajas uusi oskusi, mille omandamisel oli noortel eelis. Nii sai võitjate põlvkond noorelt rikkaks ja kõrgele kohale. Seda stabiilse ühiskonnaga võrreldes erilise pingutuseta. Juba 1990ndatel ennustati ajalehtedes, et võitjate põlvkonnale järgneval põlvkonnal on edu tavalisest raskem saavutada, sest paremad kohad ühiskonnas on võitjate põlvkonna käes, kes on alles noored ja lähiajal ei pensioneeru ega sure.

Psühholoogilisest küljest: võitjate põlvkonnale järgnenud noored nägid üles kasvades eeskujusid, kes olid noorelt edukad ja rikkad, hoolimata vähesest pingutusest ja kvalifikatsioonist. See võis panna järgnejad arvama, et elu selline ongi, et noorelt saab lihtsasti edukaks. Kui tööturule sisenedes selgus, et edu on raske tulema, siis võis pettumus päris suur olla. Inimesed kipuvad ikka oma hädades teisi süüdistama, näiteks riiki ja ühiskonda. Seekord oli teiste süüdistamine osaliselt õigustatud, kuna edasijõudmise raskus tulenes osaliselt võitjate põlvkonna eelnevast edust. Kuna 2008. aastani kasvas majandus kiiresti, polnud järgnejate põlvkonna raskused selle ajani eriti suured, aga majanduskriisi järel küll. Teismelisena nähtud noored ja edukad eeskujud kruvisid ootused kõrgele, järgnenud ebaedu tekitas pettumuse, mis võis panna inimesed lootust kaotama, tööotsingutele ja õpingutele käega lööma. Selline on üks võimalik seletus kadunud põlvkonna tekkele.

Inimesed jäljendavad edukaid. Võitjate põlvkonnal olid tüüpilised uusrikaste käitumismustrid – ülbus, rahakultus ja rahaga eputamine, reeglipõlgus ja sulide austamine. Järgnejad võisid need mallid üle võtta. Seda enda kahjuks, sest üldiselt need ühiskonnas edasijõudmist ei soodusta.

Kadunud põlvkonna järgne põlvkond ilmselt üles kasvades suuri ootusi ei omanda. Ka tööturul on neil lihtsam kui kadunud põlvkonnal, kuigi raskem kui võitjatel. Lihtsat raha enam teha ei saa, aga osa võitjaid hakkab vaikselt kohti vabastama. Nüüd on ühiskond stabiliseerunud ja järgib läänelikku mustrit, kus vanainimesed on rikkamad ja noored vaesemad, sest vanainimesed on eluaeg sääste kogunud. Seda vastupidiselt 1990ndatele, kus pensionärid olid hüperinflatsiooniga oma säästud kaotanud ja majandusstruktuuri muutusega olid nende oskused kasutuks muutunud, nii et noored olid rikkamad. Stabiliseerunud ühiskonnas hakkab palk enamvähem oskustele ja pingutusele vastama, erinevalt 1990ndatest, kus kelner või turvatöötaja võis teenida rohkem kui arst või õpetaja.

Ajakirjanduse tundeline liialdamine

Lisa kommentaar

Eriti USA ajakirjanduses, aga ka muudes riikides puhutakse uudiste tähtsus naeruväärselt suureks. Iga tormi nimetatakse orkaaniks ja lumesadu lumetormiks, mille tõttu ennustatakse katastroofi. Spekuleeritakse pikalt-laialt, mis kõik võib juhtuda. Igasuguste läbirääkimiste puhul viidatakse tohututele tagajärgedele, kuigi tegu on tihti kitsa bürokraatiaküsimusega, mis kedagi eriti ei puuduta. Ka väidetakse sama asja puhul korduvalt viimasele võimalusele, lõpptähtajale jne. Kui eelmisel nädalal väidetud viimase võimaluse tähtajaks läbirääkimised ei lõppenud, räägitakse sel nädalal piinlikkust tundmata jälle viimasest võimalusest. Ja nii mitu korda järjest. Eks ajakirjanduse sihtrühmal on lühike mälu, või nii toimetajad arvavad.
Liialdamise põhjus on lihtne – tänapäeva ajakirjandus ei püüa avalikkust teavitada, vaid end meelelahutuse kaudu müüa. Müüvad tunded, suured ja tähtsad sündmused, ohud ja negatiivsed uudised. Liialdamine kahjustab ühiskonda, kui inimesed seda usuvad ja seega oma otsustes ebatäpsele teabele tuginevad. Näiteks PhD koomiksis mõnitatud teadusuudiste tsükkel (http://www.phdcomics.com/comics/archive.php?comicid=1174) vähendab usaldust teaduse vastu. Toitumissoovitused meedias hüppavad seinast seina, olenevalt viimati kajastatud uuringu tulemustest. Neutraalne enamvähem kogu valdkonna teadust arvesse võttev toitumissoovitus on vana tuntud toidupüramiid (mitte suvaline, vaid mõne kvalifitseeritud rahvatervise organisatsiooni koostatud). Vana ja tuntud asja kajastus aga ei müü, nii et on vaja kirjutada uutest imedieetidest, isegi kui inimesed selle tagajärjel enda tervist kahjustama hakkavad.
Uudne ja huvitav on meedia jaoks igasugune eelnevale teadusele vastukäiv uurimus, ükskõik kui halvasti tehtud. Eelnevat kinnitav uurimus ei ületa uudistekünnist, isegi kui oma suuruse ja kvaliteedi tõttu annab palju täpsema pildi kui kogu varasem antud valdkonna kirjandus. Kui eelnevale vastukäiv uurimus ruttu ümber lükatakse, siis seda parem – saab ümberlükkavast uurimusest omakorda uudise kui eelmisele vastuvaidlevast. Ja seinast seina põrkamine jätkub.

Benjihüppe psühholoogiast

Lisa kommentaar

Käisin hiljuti benjihüppamas ja oli huvitav näha, kuidas julgustatakse inimesi hüppama ja vähendatakse kõrgusekartust. Hüpatakse kraana otsast, kus on kõrgete seintega kast või putka. Sisse minnakse maapinnal ja kraana tõstab kasti üles. Tõusu ajal pole kastist ümbrust näha ja hüppejuhendaja ajab juttu, nii et hüppaja ei pane kõrgust tähele. See aitab ära hoida hirmu teket.
Juhendaja seletab, et mida kauem hüppeukse lävel seista, seda raskem on panna end hüppama, ja lubab lugeda: “3, 2, 1, hüpe!” Inimene muidu tahaks hirmutavat otsust edasi lükata ja hakkaks lävel kõhklema. Aja mahalugemine “3, 2, 1” seab tähtaja otsuse tegemiseks, hoides ära pikka kõhklemist. Lühike tähtaeg (3 sekundit) ei anna aega hirmu selle peale mõtlemisega suureks puhuda.
Hüppejuhendaja soovitab mitte alla vaadata, vaid keskenduda silmapiirile või taevale ja kallutada ennast ettepoole kuni kastist välja kukkumiseni. Hirmutava kõrguse mittenägemine aitab kartust vähendada.
Aja mahalugemine toimub hästi kõva ja autoriteetse häälega, mis samuti viib tähelepanu kõrvale ja takistab vastuvaidlevate mõtete teket. Inimene teeb vastumeelse otsuse tõenäolisemalt kui seda käsib keegi teine, eriti veel vastuvaidlemist mittesallival toonil kõrva karjudes. Samamoodi käsutab ilmselt seersant sõdureid kaevikust välja ja vaenlase poole jooksma.
Benjihüppe eesmärgiks ongi adrenaliin, mis tekib hirmust, nii et teatud mõttes vähendavad need psühholoogilised nõksud hüppe nautimist. Teisest küljest suurendavad tõenäosust, et inimene julgeb hüpata. Nii et vahetuskaup nagu majanduses hinda alandades: müük suurema tõenäosusega, aga väiksema tuluga.

Taustamüra heli salvestamisel

Lisa kommentaar

Püüdsin pähetulevaid viisijuppe vilistada ja vilet arvutisse salvestada, et mõni teine kord saaks seda kuulata. Igal salvestisel oli päris tugev taustamüra ja tükk aega ei saanud ma aru, mis seda põhjustab. Arvasin, et viga on mikrofonis või kõrvaklappides, arvutis või salvestusprogrammis.

Tegelikult oli põhjus lihtne – mu ühikatoa keskkond on kaugel helisalvestusstuudio haudvaikusest. Siia kostab tänavamüra, liftimootori müra, külmkapi sumin, arvuti ventilaatori vuhin jne. Mu aju oli kogu selle lärmiga nii harjunud, et filtreeris selle välja ja alles kõrvaklappidega arvutist salvestist kuulates panin müra tähele. Kõrvaklapid vähendasid toast kostvaid helisid ja ma olin harjunud, et klappidest kostval muusikal taustamüra pole. Vaikusest erinevat tausta kuuldes panin seda kohe tähele. Antud olukorras ei filtreerinud aju ammutuntud müra välja, sest see tuli ootamatult.

Kui ma asjast aru sain, kasutasin salvestusprogrammi müraeemaldusfunktsiooni, mis suutis suurema osa suminast-kahinast maha võtta. Päris ilusaks heli sellega ei saa, aga teeb algse salvestise ikka palju paremaks.

Paras õppetund mulle, et aju vaikimisi ootused, mida inimene ise tähelegi ei pane, moonutavad taju olulisel määral. Teoreetilisel tasandil olen psühholoogiakirjanduse põhjal sellega nähtusega tuttav, aga enda puhul tuli ikka üllatusena.

Näo valgustatus, emotsioonid ja rass – psühholoogiakatse idee

Lisa kommentaar

Palju artikleid psühholoogias on leidnud, et inimesed reageerivad mustanahaliste nägudele negatiivsemalt kui valgenahalistele (näiteks see artikkel). Põhiliselt on tegu USA andmetega. Kindlasti on üks põhjus rassiline diskrimineerimine (arvestades sellele järeldusele jõudva teadustöö hulka), aga võibolla on veel üks mehhanism, mis paneb inimesed tumedatele nägudele negatiivselt reageerima.

Inimestele meeldivad õnnelikud näod rohkem, kui vihased või kurvad. Rõõm paneb inimesed rohkem üles vaatama (pead taha kallutama), negatiivsed emotsioonid rohkem alla vaatama. Valgus tuleb enamasti ülalt, nii looduslikes kui tehiskeskkondades. Seega rõõmsate inimeste näod on üles vaatamise tõttu paremini valgustatud ja tunduvad heledamad. Kui inimesed alateadlikult ei erista nahavärvi näo valgustatusest, siis võivad nad automaatselt tõlgendada tumedaid nägusid negatiivseid emotsioone kajastavatena ja neile negatiivsemalt reageerida.

Katse, mis seda mehhanismi kontrolliks, peaks näitama piisavalt suurele ja esinduslikule valimile nägusid, mis erinevad vaid nahavärvi, emotsionaalse näoilme ja näo valgustatuse poolest. Võibolla peaks kontrollima ka näo struktuuri erinevust (aasia, aafrika, euroopa näojooned). Inimeste hoiakuid nägude suhtes võib siis mõõta erinevate ajapiirangutega – kui näo hindamiseks antakse palju aega, mõõdab see teadlikku suhtumist. Väga lühike vaatlusaeg ei võimalda nähtud pilti teadvustada ja reaktsioon selle järel mõõdab alateadlikku suhtumist.

Andmed inimeste reaktsioonide kohta erinevatele näopiltidele võimaldavad siis võrrelda näo erinevate omaduste osatähtsust suhtumise kujundamisel ja omaduste vastasmõjusid. Vastasmõju on näiteks see, kui negatiivne emotsioon näol muudab suhtumist võrreldes rõõmsa näoilmega rohkem valgete kui aasialaste nägude puhul.

Sõltuvuse sotsiaalne säilitamine

Lisa kommentaar

Sõltuvus ühendab sõltlasi, kuna seostub suhtlemisega ja sõpradega (suitsupaus, ringis vesipiibu ümber olemine).

Sõltuvus muudab sünnipäeva- ja muude kingituste tegemise lihtsaks (kingitakse sõltuvusega seotud esemeid), samuti jututeema leidmise kergeks. Ei pea inimest tundma õppima ega tema vastu tegelikku huvi tundma, et sobivat kingitust teha või juttu ajada. Seega soodustab sõltuvusgrupi sisest suhtlemist, kiirendades uute sõltuvust säilitavate normide tekkimist.

Sõltuvust hakatakse grupis kujutama kui midagi ohutut, edastades teistele valikuliselt infot ja uskudes teiste sõltlaste edastatud infot rohkem kui muud (vesipiip on tervisele ohutu, kanep on ohutum kui alkohol, punane vein on südamele hea).

Sõltuvust kujutatakse kui midagi mehist ja täiskasvanulikku, seega soovitatavat (joomine ja suitsetamine).

Idealiseeritakse sõltuvusaine võimalikult rohket tarbimist – mida rohkem suudab kokku kukkumata kannatada, seda kõvem mees. Suurema tarbimise soodustamiseks mõeldakse välja mänge ja võistlusi (viinakabe, võistujoomine).

Sõltuvusest räägitakse kui õilsast kunstist, kultuursest tegevusest (vein ja sigarid). Sellega seostatakse traditsioone ja üritusi.

Ilmselt tekivad need sõltuvust säilitavad normid ja tavad kognitiivse dissonantsi tõttu – inimesed teavad, et sõltuvuses olemine on rumaluse ja nõrkuse tunnus, aga ei suuda sellest välja murda. Rumaluse ja nõrkuse tunde vähendamiseks ja enesehinnangu tõstmiseks püütakse ennast veenda, et sõltuvus on hoopis tugevuse, mehisuse, kultuursuse tunnus ning pole ohtlik.

Enamik eelnevatest mõtetest sõltuvuse kohta kehtivad ka religioonide puhul.