Rubriigiarhiiv: Uncategorized

Anonüümse kasutajanime valik

Kui tahta anonüümseks jääda, ei tohiks kasutajanimi ega salasõna (ega midagi muud sisestatut) sisaldada infot sinu tausta kohta. Ehk kasutajanimi ega salasõna ei tohiks olla eesti keeles, vaid peaks olema inglise või mõnes muus suures keeles. Need ei tohiks sisaldada kultuurilisi viiteid (kalevsson, forestbrother), vaid peaksid olema näiteks massilevikuga arvutimängudest või filmidest (raider, halfelven, di3hard).

Väga intelligentsetest kasutajanimedest (morslongavitabrevis, lenfercestlesautres) tuleks hoiduda, kui tahta haridustausta varjata.

Tööjaotus majandusartiklite kirjutamisel

Majandusartiklil peab olema hea taustalugu (miks uuritav teema on majanduslikult oluline), pluss andmeanalüüs või teooria ja järeldused. On vähetõenäoline, et kõik need oskused on ühel inimesel. See viitab tööjaotuse kasulikkusele, nagu juba Adam Smith soovitas. Ehk üks teeb matemaatika, teine andmetöötluse, kolmas kirjutab jutu. Teatud määral seda juba rakendatakse, kuigi jutu kirjutaja teeb tavaliselt ka mingi osa analüüsist. Laboripõhistes valdkondades on uurimisrühmad suuremad ja tööjaotust rohkem. Seda spetsialiseerumist võib laiendada kogu teaduskonnale ja rohkemgi, ehk uurimisrühmas on lisaks matemaatikutele-statistikutele-majandusinimestele ka keelekorrektor, arvutigraafika tegija ja teised artikliviimistlejad.

Artiklite avaldamisandmete põhjal peaks ettevõtmise juht proovima ennustada, mis on lähiajal popid uurimisteemad ja katsuma “turgu” ennetada. Samuti peaks teaduskonna “turundaja” uurima, milline pealkiri teeb artikli tsiteerituks. Võimalik on (ebaeetiline) koostöö eri ülikoolide või teadlaste vahel, kus üks tsiteerib teist, et saada tasuks teise tsiteeringut. Selline kartell võib juba praegu toimida, aga seda tõestada on raske.

Samas, kui teadlaseks piisavalt targad inimesed on nii organiseeritud, et sellise meeskonnatööga hakkama saavad, siis on neil palju tulusamaid võimalusi kui teadus.

Alternatiivravimi efektiivsusuuringu rahastamisest

Osa traditsioonilise ja alternatiivmeditsiini ravimeid on kindlasti soolapuhumine, aga osa puhul säilib kahtlus, et ravim võib siiski töötada. Soolapuhujad pole huvitatud oma toodete efektiivsuse uurimisest, sest siis nende pettus paljastatakse. Aus müüja, kes oma tootesse usub, võiks püüda selle toimes selgusele jõuda. Müüja poolt rahastatud ravimiuuringu puhul tekib muidugi kahtlus, et tulemused on kallutatud. Seega peaks alternatiivravimi efektiivsusuuringut rahastama ja läbi viima tootja ja müüjaga mitteseotud huvigrupid.

Suurtel ravimifirmadel pole motivatsiooni traditsioonilisi ravimeid uurida, sest kuna need on ammu tuntud, ei saa neid patenteerida. Kui ravim osutub efektiivseks, võidavad sellest infost kõik ravimi müüjad, mitte ainult teadustööd teinud firma. Kuna uuringu läbiviija ei saa monopoolset tulu uue efektiivsusinfo tagajärjel tõusnud nõudlusest ravimi järele, siis tõenäoliselt ei tasu uuringu tegemine ennast ära.

Akadeemikud uurivad aeg-ajalt alternatiivmeditsiini ravimeid, aga võrreldes keemiliste ainete arvuga on uurijaid vähe. Seetõttu tõenäosus, et kindel ravim hakkab mõnda teadustöötajat huvitama on liiga väike, et sellele loota.

Ravimi tegeliku toime teadasaamisest peaksid kõige rohkem huvitatud olema selle ravimi tarvitajad. Kui alternatiivmeditsiini kasutajad oleksid ratsionaalsed, peaksid nad püüdma oma kasutatavate ainete kohta objektiivset infot saada, mitte otsustama tootja reklaami, naabrilt kuuldu või netifoorumist loetu põhjal. Täpsemalt, ravimi tarvitajad peaksid olema valmis maksma selle ravimi efektiivsusuuringu eest.

Mõne aine puhul pole kasutajaid piisavalt või nende maksevalmidus pole piisavalt suur, et uuringu kulusid katta. Aga alternatiivmeditsiin on suur äri, nii et vähemalt osade rohtude kasutajaskond on küllaldane ravimiuuringu finantseerimiseks. Läbiviijaks võib palgata mõne akadeemiku, kel pole isiklikku huvi ravimi toimimise või mittetoimimise suhtes. Probleemiks on paljude inimeste koostöö korraldamine ja nende väikeste rahasummade kokku kogumine, et uuringuraha kätte saada. Lisaks on igaühel motivatsioon „jänest sõita“ ja kasutada teiste rahastatud uuringu tulemusi ise nende eest maksmata. Mõlemat probleemi saab teatud määral leevendada, aga mitte täielikult kaotada.

Uuringu tulemused võib teha kättesaadavaks ainult selle eest maksnud isikutele, et motiveerida annetamist, aga piraatlus vähendab antud meetodi efektiivsust rahakogumisel. Asjast huvitatud inimesed võivad üksteist leida samade netifoorumite kaudu, milles nad alternatiivmeditsiini või antud ravimi üle arutlevad. Rahakogumise koordineerimine nõuab mõne hakkaja inimese juhtimist. Suure kasutajate hulga korral ehk selline isik leidub, aga siis tekib usaldusprobleem – on vaja garanteerida, et eestvedaja rahaga jalga ei lase.

Piimapulber piimaga

Magustoidu retsept: pool kaussi piima, mahult sama palju piimapulbrit peale, saab kohe lusikaga süüa. Maitsev, tervislik, lihtne valmistada ja odav.
Põhjus, miks piimapulbrit mitte pakist lusikaga süüa, on selle lenduvus iga hingetõmbe peale. Kui osa pulbrit kurku satub, hakkab inimene köhima ja see lennutab ülejäänud pulbri üle toa. Vedela piima lisamine muudab pulbri mittelenduvaks.

Minu riisikeetja ja mikrolaineahju retseptid: http://sanderheinsalu.com/retseptid.html http://sanderheinsalu.com/retseptidmikrolaine.html

Spordiala valiku kriteeriumid

Spordi eesmärgiks võib olla hea välimus, tervis, sotsiaalne suhtlemine, lõbus ajaviide jne. Inimesed ei paista spordiala aga strateegiliselt valivat. Ei küsita, mis ala kõige paremini eesmärke täidab.

Huvitavus on individuaalne, aga sõltub osaliselt ka trennikaaslastest. See, millises trennis on toredad inimesed, on juhuslik. Suhtlemise osas on eelis ilmselt mitmeinimesealadel nagu pallimängud. Sõudmine üheinimesepaadis lobisemist ei soodusta.

Kiire liikumisega alad on enamikule huvitavamad, näiteks võistlustants huvitavam kui jooga. Otsese vastasega alad on adrenaliinirohkemad: maadlus põnevam kui jõutõstmine. Adrenaliiniga reklaamitakse muidugi ekstreemsporte, kus vigastusoht tekitab põnevust. Ala huvitavust võib ise sporti tegemata hinnata selle põhjal, kui paljud seda telekast vaatavad.

Tervise osas saab osaliselt otsustada statistika põhjal – milliseid vigastusi ja kui palju saadakse ajaühiku kohta erinevat sporti tehes. Ekstreemspordid on ilmselt tipus, aga peaks kontrollima. Teoreetiliselt peaks jalgpallis ja teistes jooksupõhistes mängudes olema rohkem vigastusi kui lihtsas jooksmises, sest võidakse kokku põrgata, keegi võib jalad alt niita jne. Poks on ohtlikum kui selle sarnane aeroobika või kotitagumine, sest mitte ainult ei anta, vaid ka saadakse. Ameerika jalgpall ja poks on ajukahjustuste poolest kuulsad.

Suured kiirused, raskused ja kaugus abist suurendavad ohtu. Inimene on nõrk, nii et välist jõudu (gravitatsiooni, tuult, lainet) kasutavad alad on üldiselt kõige kiiremad (nt mäesuusatamine, purjelaud, lainelaud). Motospordiks nimetatavaid valdkondi ma spordiks ei loe.

Tänapäeva inimeste eluviisi puhul on südameveresoonkonna trenni tavaliselt vähe, nii et tervise jaoks peaks eelistama vastupidavusalasid lühikese kiire jõupingutuse valdkondadele. Nii et ujumine tõstmise asemel, parem jalgrattasõit, kui akrobaatika jne. Liialdamine kestusega on jällegi halb, näiteks maraton nõrgestab organismi rohkem kui keskmaajooks.

Ilu osas tasub teha sümmeetrilisi spordialasid, mis treenivad kehapooli võrdselt. Piltidel on näha, kuidas tennisistidel on üks käsi jämedam. See näib kole. Sarnased probleemid reketialadele on ilmselt vehklemisel ja viskealadel (pesapall, kettaheide, odavise). Lihaseid võiks treenida üle kogu keha, mitte näiteks ainult jalgu nagu jalgrattasõidus või käsivarsi ja õlgu nagu mägironimises. Internetis on iga ala tippude kogukehaportreesid ja mõned on ikka üsna ebainimlikud. Näiteks maasvõitlusalad paistavad tekitavat ettepoole kummargil gorillarühti.

Rühist rääkides – selja sirgsust nõudvad ja seljalihaseid treenivad alad on selles osas kasulikud. Nimetaksin siinkohal tõstmist, sõudmist ja joogat.

Kui vanemad valivad sporti lapsele, võivad nad tahta poisse ja tüdrukuid erinevalt suunata. Iluideaalid on sugudel erinevad ja osad alad treenivad õlad laiaks. Ujumine näiteks. Ilusate jalgade nimel tasub ilmselt joosta, aga üldise välimuse nimel oleks ka kõhu- ja seljalihaste trenni vaja.

Strateegiliselt sporti valides peaks ka kulukust arvestama. Ratsutamine, golf ja purjetamine on rikaste rida. Mida vähem varustust vaja läheb, seda keskkonnasõbralikum ja odavam ala üldiselt on. Varustus hõlmab ka spordisaali või -väljakut, ujumisbasseini, suusahüppemäge jne. Sõit metsa orienteeruma või mere äärde lohelauatama läheb samuti kuludesse.

Kui ala on elukohas populaarne, siis on tõenäoliselt selle varustust palju saada, sealhulgas kasutatud ja odavat. Konkurents ajab hinna alla. Püsikulu (väljaku ehitus) jaotub suurema hulga inimeste vahel. Samuti on palju inimesi, kellega seda sporti arutada või koos teha. Populaarsetel aladel on seega kulu- ja suhtlemiseelis.

Kes tahab oma rahaga eputada, valib muidugi kallid alad – rikkuse näitamine on põhjus, miks inimesed ratsapolot ja golfi mängivad. Vaesed kiidelda tahtjad võivad odavamaid eksootilisi sporte proovida: mallakamb, Austraalia jalgpall, Türgi õlimaadlus.

Kui tahta spordiga raha teenida, peab tippu jõudma või treeneriks õppima. Tippu jõudmine on raske ja vähetõenäoline. Treeneritele on rakendust peamiselt populaarsetel aladel nagu jalgpall, aga peaks arvestama ka spordi tulevikupotentsiaali. Hääbuvatel aladel on nõudlust vähem kui moodi tulevatel.

Mõnest spordist võib elus laiemalt kasu olla (ujumine, orienteerumine, jalgrattasõit), enamikust aladest mitte (sulgpall, ballett). Võiks eelistada kasulikke.

Hea oleks, kui sporti saaks teha aasta läbi, aga lumega piirkonnas võib see nõuda eri alade kombineerimist. Näiteks suusatamine ja rullsuusatamine, uisutamine ja rulluisutamine. Eesti vihma- ja porihooaeg kevadel ja sügisel takistab kõiki õuesporte peale mudamaadluse. Siseruumialad nagu tõstmine ilmast ei sõltu, aga tore oleks sporti tehes ka loodusvaateid nautida. Seda saab aerutades, sukeldudes, orienteerudes.

Kas masinad asendavad inimeste töö?

Juba Teise maailmasõja eelsest ajast on kuulutatud masinate võidukäiku ja ennustatud inimtööjõu vajaduse lõppu. Daron Acemoglu artikkel (http://economics.mit.edu/files/11264) modelleerib tootmise automatiseerimist ja sellele suunatud uurimistööd, et vastata küsimusele, kas inimtööjõud tõrjutakse majanduse ja tehnoloogia arenguga ajapikku kõrvale.

Tuleb välja, et enamasti mitte. Põhjus on üsna sissejuhatava majanduskursuse maiguline – kui osa inimesi jääb automatiseerimise tagajärjel tööta, siis palgad langevad. Tööjõu odavnemine vähendab motivatsiooni automatiseerimiseks ja sellele suunatud uurimistööks ning suurendab sellise innovatsiooni tulusust, mis loob rohkem inimesi kasutavaid tehnoloogiaid. Sümmeetriliselt, kui uued meetodid nõuavad tootmises suuremat rahvahulka, siis tööjõukulu tõuseb ja nii muutub kapitalipõhine tootmine ja arendustegevus atraktiivsemaks. Majandus tasakaalustab end ise nii, et keskmiselt jääb kapitali ja tööjõu suhe tootmises samaks. Ajutiselt võidakse trendist kõrvale kalduda kui juhuslikult tuleb korraga palju uuendusi ühes suunas, näiteks inimeste vajadust vähendavaid.