Rubriigiarhiiv: Üldisem jutt

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.

Korruptsiooni koordinatsioonimäng

Lisa kommentaar

Nii korruptsioon kui ausus taastoodavad ennast. Kui peaaegu kõik ühiskonnas on korrumpeerunud, siis on ausal inimesel raske midagi tehtud saada. Igasugune asjaajamine takerdub altkäemaksunõude taha. Tekib tugev motivatsioon ka ise korruptsioonis osaleda. Isegi kui mõni aus inimene teatab korruptsioonist politseile, on korruptandil lihtne karistusest pääseda kas politseile, tunnistajatele või kohtunikule altkäemaksu andes. Ausal inimesel on seevastu raske valesüüdistuse korral õigeks mõistetud saada, sest õigeksmõistva otsuse eest tahetakse pistist.
Kui peaagu kõik ühiskonnas on ausad, siis on korruptandil raske leida kedagi, kellega hämarat tehingut sõlmida. Niipea kui korruptant altkäemaksu pakub või nõuab, teatatakse politseisse ja ebaaus karjäär ongi läbi. Ausus on ratsionaalse iseka otsustaja jaoks kõige kasulikum vastus aususele, nagu ka korruptsioon korruptsioonile. See on koordinatsioonimängu definitsioon.
Eelnev lihtne mudel ei seleta, miks on ühiskonnas teatud hulk korruptsiooni, aga ka positiivne arv ausaid inimesi. See olukord tekib, kui korruptandid tunnevad üksteist ära piisavalt suure tõenäosusega. Siis saavad nad omavahel ebaseaduslikke tehinguid sõlmida, aga ausatega kokku sattudes järgivad reegleid. Ausad saavad kogu aeg ausalt käituda, sest korruptandid tunnevad nende aususe ära piisava tõenäosusega ega nõua altkäemaksu.
Kui korruptandid teevad vahel vea ja arvavad, et aus inimene on korruptant, siis pakuvad nad tehingut ausale ja jäävad vahele.

Enesesignaliseerimine

Lisa kommentaar

Signaliseerimine toimub olukorras, kus informeeritud osapool püüab veenda vähem teadjat oma pädevuses (tarkuses, usinuses, aususes vm). Informeeritud osapool võib olla pädev või mitte. Kui on mingi tegevus või saavutus, mis on pädevale piisavalt väikese ja mittepädevale piisavalt suure kuluga, siis saab pädev sellega end mittepädevast eristada. Näiteks hariduse omandamisega saab töötajakandidaat signaliseerida oma õppimisvõimet tööandjatele.
Enesesignaliseerimise puhul on signaali saajaks saatja ise, täpsemalt tema tulevane mina. Kui inimesele on kasulik mõelda endast kui pädevast (meeldiv tunne, enesekindlus aitab edu saavutada), siis proovib praegune mina veenda tulevast mina oma pädevuses. Eelduseks, et tulevane mina unustab praeguse mina teadmise tegeliku pädevuse kohta ja peab selle kohta infot hankima praeguse mina valitud tegevusest või saavutusest. Praegune mina teab oma taset, aga valib kõrgemale tasemele vastava tegevuse, mis on kulukas (suurem läbikukkumistõenäosus või pingutus). Tulevane mina kasutab Bayesi reeglit ja tema keskmine hinnang praeguse mina tasemele (mis on ka tulevase mina tase, sest tegu on sama isikuga) on õige. Aga see õige hinnang saavutatakse ainult praeguse mina kõrgemale tasemele sobiva tegevusega. Valides praeguse mina tegelikule tasemele vastava tegevuse, oleks tulemuseks alahindamine tulevase mina poolt.
Benabou ja Tirole on kirjutanud palju kõrgetasemelistes ajakirjades avaldatud artikleid enesesignaliseerimise mitmesuguste vormide kohta. Üks neist on “Over my dead body: bargaining and the price of dignity”, kus signaaliks on suurema nõude esitamine läbirääkimistel. Kõrgema pädevusega praeguse mina puhul oleks suur nõue õigustatud, aga suuremapoolse nõude esitavad ka madalama pädevusega isikud, et veenda oma tulevast mina oma kõrges kompetentsis. Suurte nõuete esitamine viib läbirääkimiste katkemisele ja kulukale tülile. See on signaali kulu.

Miks inimesed ikka veel tööd teevad

Lisa kommentaar

Tänapäeva teadus on piisaval tasemel, et valmistada tarbekaupu tootvad robotid ja roboteid tootvad robotid (viimased toodaksid nii tarbekaupu tootvaid kui roboteid tootvaid roboteid), mis suudaksid hoida inimkonna elustandardi 20. sajandi tasemel ilma, et inimkond ainsatki päeva töötaks. Lihtsustatult peaksid tarbekaupade robotid tootma vaid toitu, eluasemeid ja kondoome, et inimesed võiksid Päikese punaseks hiiglaseks muutumiseni ainult süüa, magada ja seksida. Miks inimkond ei vali seda teed, vaid ikka pikki töönädalaid teeb?

Üks põhjus on soov säilitada inimkonda ka pärast Päikese eluea lõppu. Selleks peab teadus veel arenema ja inimkond teisi tähesüsteeme koloniseerima. Teine põhjus on konkurents inimrühmade vahel. Kui mõni rühm valib mittetöötamise, siis vallutatakse see (sõjaliselt, majanduslikult või kultuuriliselt) teiste rühmade poolt, kes sunnivad oma kultuuri neile peale, muuhulgas lõpetades nende mittetöötamise. Kui ei toida oma väge, toidad varsti võõrast.

Konkurents inimeste vahel tõukab samuti tööd tegema – tahetakse muljet avaldada uhkema auto või telefoniga, milleks on vaja raha. Demonstratiivse tarbimisega kogutakse sotsiaalset staatust ja seksuaalpartnereid.

On ruumi uueks Molotov-Ribbentropi paktiks

Lisa kommentaar

Venemaa ja Hiina tahavad mõlemad naabritelt maad krabada ja neil on ühine takistaja. Selle vastu on motivatsioon leppida salaja kokku ühisoperatsioon (sarnaselt Molotov-Ribbentropi paktile). Mitte suur sõda, mis oleks kõigile väga kulukas, vaid hiiliv vallutus väikeste tükkide kaupa (salaamitaktika), nagu Venemaa on teinud Gruusias ja Ukrainas ning Hiina Vaikse ookeani lääneosa saartel. Kui koordineeritakse näiteks Taivani ja jupi Ida-Euroopa vallutus, siis näksatakse NATOt mõlemast näkist ja ta ei tea, kummale poole pöörduda.
USA ja teised lääneriigid peavad korraga toimuvate väikeste vallutuste puhul endalt küsima, kas nad tõesti tahavad riskida sõjaga korraga Venemaa ja Hiina vastu mingite pisikeste ja kaugete alade nimel.
Eesti peaks mõtlema, kas tasub Hiina kaubanduse nimel hoiduda Taivani tunnustamisest, Dalai-laama võõrustamisest ja muust Hiina poliitikale vastukäivast tegevusest. Hiinat tugevdades raskendatakse enda abistamist Venemaa vastu.

Koordinatsioonimäng ülikooli valikul

Lisa kommentaar

Ülikoolide paremusjärjestus on ajas väga stabiilne (http://m.chronicle.com/article/Rank-Delusions/189919) hoolimata ressursside erinevusest, skandaalidest ja muudest populaarsust ja taset mõjutavatest teguritest. Järjestust hoiab samana mitu positiivse tagasiside mehhanismi, mis tulenevad ülikooli valikul toimuvast mitmekordsest koordinatsioonimängust.
1) Targad ja töökad tudengid tahavad olla koos teiste tarkade ja töökatega. Kui mingil põhjusel on parimad ühes kohas, siis edaspidi on kõigil parimatel motivatsioon minna samasse kohta. Ja nii saabuvad parimad sellesse kohta ja meelitavad edaspidi ligi teisi parimaid. Samamoodi tahavad peoloomad minna pidude poolest kuulsasse ülikooli ja kui ülikooli tuleb palju peoloomi, saab see kuulsaks pidude poolest.
Miks peaksid targad tahtma olla koos teiste tarkadega? Lihtsalt huvitava jutuajamise mõttes, kasulike kontaktide loomiseks, koostööks. Neil põhjustel võivad ka rumalad tahta olla koos tarkadega. Siis tekib assortatiivne paarumine nagu Gary Becker ennustas abieluturu puhul (“A treatise on the family” http://public.econ.duke.edu/~vjh3/e195S/readings/Becker_Assort_Mating.pdf).
2) Tudengid tahavad minna kooli, kus on parimad õppejõud, ja parimad professorid tahavad õpetada parimaid tudengeid. Ma pole veel kuulnud kedagi soovivat endale rumalamaid õppureid või õppejõude. Jällegi on see eelistus nii targematel kui rumalamatel tudengitel ja professoritel, nii et ennustada võib assortatiivset paarumist.
3) Parimad professorid tahavad olla koos teiste omasugustega. Kus on, sinna tuleb juurde.
4) Targemad lõpetajad teenivad tõenäoliselt rohkem raha ja võivad ülikoolile rohkem annetada. Siis saab ülikool palgata paremaid õppejõude, mis omakorda meelitab paremaid tudengeid, kes annetavad rohkem… Andekamatele koguneb pärast lõpetamist ka rohkem võimu näiteks valitsusasutustes, mida nad võivad kasutada (seaduslikult või mitte) oma alma materi hüvanguks. Seda ennustades tahavad jällegi paljud sinna minna ja sisse saavad tihedas rebimises andekamad.
5) Kui tööandjad usuvad, et teatud kohast tulevad intelligentsemad inimesed kui mujalt, on nad valmis tegema sealt tulijatele paremat pakkumist. See teeb antud koha atraktiivseks kõigile tulevastele töötajakandidaatidele. Konkurentsi tõttu saavad sisse parimad, mis õigustab tööandjate uskumust.
6) Targemaid võib õpetada kiiremini, tempos, mida rumalamad hoida ei suuda. See mehhanism annab kõigile motivatsiooni minna oma tasemele vastavasse kooli.
7) Kiirem õpe tähendab rohkem teadmisi standardse kõrghariduskestuse jooksul, mida tööandjad peaksid väärtustama. Soositakse rohkem teadmisi andva kooli lõpetajaid, mis teeb koha atraktiivseks kõigile ja viib ainult parimate sissesaamisele. Keskmise tudengi võimekus jääb kõrgeks, võimaldades kiiremat õpet.

Benjihüppe psühholoogiast

Lisa kommentaar

Käisin hiljuti benjihüppamas ja oli huvitav näha, kuidas julgustatakse inimesi hüppama ja vähendatakse kõrgusekartust. Hüpatakse kraana otsast, kus on kõrgete seintega kast või putka. Sisse minnakse maapinnal ja kraana tõstab kasti üles. Tõusu ajal pole kastist ümbrust näha ja hüppejuhendaja ajab juttu, nii et hüppaja ei pane kõrgust tähele. See aitab ära hoida hirmu teket.
Juhendaja seletab, et mida kauem hüppeukse lävel seista, seda raskem on panna end hüppama, ja lubab lugeda: “3, 2, 1, hüpe!” Inimene muidu tahaks hirmutavat otsust edasi lükata ja hakkaks lävel kõhklema. Aja mahalugemine “3, 2, 1” seab tähtaja otsuse tegemiseks, hoides ära pikka kõhklemist. Lühike tähtaeg (3 sekundit) ei anna aega hirmu selle peale mõtlemisega suureks puhuda.
Hüppejuhendaja soovitab mitte alla vaadata, vaid keskenduda silmapiirile või taevale ja kallutada ennast ettepoole kuni kastist välja kukkumiseni. Hirmutava kõrguse mittenägemine aitab kartust vähendada.
Aja mahalugemine toimub hästi kõva ja autoriteetse häälega, mis samuti viib tähelepanu kõrvale ja takistab vastuvaidlevate mõtete teket. Inimene teeb vastumeelse otsuse tõenäolisemalt kui seda käsib keegi teine, eriti veel vastuvaidlemist mittesallival toonil kõrva karjudes. Samamoodi käsutab ilmselt seersant sõdureid kaevikust välja ja vaenlase poole jooksma.
Benjihüppe eesmärgiks ongi adrenaliin, mis tekib hirmust, nii et teatud mõttes vähendavad need psühholoogilised nõksud hüppe nautimist. Teisest küljest suurendavad tõenäosust, et inimene julgeb hüpata. Nii et vahetuskaup nagu majanduses hinda alandades: müük suurema tõenäosusega, aga väiksema tuluga.

Tarvilik tingimus doktorantuuri astumiseks

Lisa kommentaar

Tarvilik, kuid mitte piisav tingimus selleks, et mingis valdkonnas doktorantuuri alustamine mõttekas oleks, on antud valdkonnaga hobi korras tegelemine. Aine peab iseenesest huvitav olema, muidu saab doktorantuuri ajunussist kiiresti kõrini. Näiteks kui inimene läheb igal nädalavahetusel loodusesse linde vaatlema, siis on ehk mõttekas zooloogias doktor teha. Kui tuleb isik õhtul koju, paneb kaabu varna ja hakkab progema või osaleb häkkerite võistlustel, siis tasub võibolla arvutiteaduse doktorantuuri astuda. Garaažinurgas masinate ehitaja ja leiutaja võib insenerinduse doktori peale mõelda.

Aine huvitavus on tarvilik, kuid mitte piisav, sest võib näiteks olla vaja peret toita, mis doktorantuuri näljapalgaga raskeks osutub. Võib juhtuda, et doktorantuuris valdkonnaga päevast päeva tegeledes läheb asi igavaks, isegi kui alguses väga huvitav oli (see juhtus minuga). Samamoodi igaks söögikorraks oma lemmiktoitu süües võib see söök varsti vastikuks minna.

Kuus aastat samu mõtteid mõelda muudab inimese imelikuks, nii et kui on soovi normaalne ühiskonnaliige olla, siis pole doktorantuuri asja. Pole juhus, et ingliskeelne doktori lühend PhD tõlgendub Permanent head Damage. Muidugi, kui isik juba doktorantuuri alustades imelik oli, siis pole sellest lugu 🙂 Siinkohal viitab autor jällegi iseendale, enesekeskne tüüp nagu ta on. Ja kolmandas isikus veel pealegi – isiksuse kahestumine on juba kolmestumiseni arenenud. Lõpudiplomi järgselt võin juba öelda, et olen paberitega ja et diagnoos on ametlikult kinnitatud.

Ma arvan, et doktorantuuris mittekäinud rahvastikusegment mulle ülaltoodu osas väga vastu ei vaidle, aga kui seda juhtub lugema mõni doktorantuuris olev või olnud tegelane, võib see tekitada teatud poleemikat. Öelge julgesti oma arvamus, minu oma on statistiliselt vaid üks vaatlus paljudest.

Esimene samm teaduse tegemisel

Lisa kommentaar

Richard Feynmani kohaselt (http://neurotheory.columbia.edu/~ken/cargo_cult.html) on esimene samm teaduse tegemisel mitte petta ennast. Enesepettus tekib näiteks siis, kui uurija soovib saada mingit tulemust (uudset, hästimüüvat) ja tõlgendab andmeid sellele tulemusele soodsalt. Paneb rõhku kooskõlalistele andmetele ja ignoreerib vastuolulisi.
Enesepettuse vältimiseks tuleks katse plaan enne katset üles kirjutada (ja võibolla ka avalikku katsete andmebaasi lisada) ja siis seda plaani järgida. Plaan peaks kirjeldama katset nii, et teised suudaksid ainult plaani kasutades seda katset korrata. Lisaks peaks plaan paika panema tulemuste tõlgendamise juhise. Ehk milliste andmete korral lugeda üks vastus statistiliselt tõenäolisemaks, milliste korral teine. Muidu hakatakse pärast andmete kogumist katse kriteeriume muutma stiilis “see mõõtmistulemus on ebanormaalne, jätame selle andmetest välja”. Väljajättu esineb muidugi sagedamini eelarvamust kummutavate andmete puhul.
Kui seda teaduslikku meetodit rakendada inimeste hindamisel, siis läheb elu raskeks neil, kes pidevalt andeks paluvad ja siis uue sigaduse korraldavad. Andeksandjad mõtlevad ilmselt sagedasti: “Ega ta enam ei tee. Anname talle veel ühe võimaluse.” Kui viimane võimalus oleks tõepoolest üks ja ainus, poleks kahju kuigi suur, aga tegelikkuses kipub neid viimaseid võimalusi üksteisele järgnema päris palju. Selle vältimiseks võiks proovida kirja panna kõik hinnatava inimese olulised sigadused, neile järgnenud tagajärjed, vabandused ja andeksandmised. Mingil hetkel tuleb tahtmine anda mitte rohkem kui üks võimalus veel. Kui see siis kirja panna, on tulevikus raskem endale õigustada veel ühe lisavõimaluse andmist.

Rasedate mittediskrimineerimisest

Lisa kommentaar

Kui tuleb jutuks naistele tööturul võrdsete võimaluste tagamine, jõutakse tihti välja tööandjapoolse naiste diskrimineerimiseni. Eriti väljendub see soovimatuses palgata rasedaid või väikelaste emasid. Tööandja vaatepunktist on küsimus kasumis – raseduspuhkust võttev või väikelast kasvatav naine teeb vähem tööd (vähemalt enamiku tööandjate arvates), aga palka peab talle maksma samamoodi nagu mõnele tööhoolikule. Kasumit mõjutab raseda töölevõtmine seetõttu, et ühiskond nõuab töötajate võrdset kohtlemist ega kompenseeri võrdse kohtlemise nõudest tekkivat kulu tööandjale.

Töötaja võib olla vähem tootlik või tööst vabastatud ka muul põhjusel kui rasedus või väikelapse kasvatamine. Sellised põhjused on näiteks haigus, reservväelaste kogunemine, palgaline puhkus. Kõigil neil juhtudel peab tööandja säilitama palga ja töökoha, mis on sisuliselt lisanduv maksukoormus.

Siit tekib kaks küsimust: miks peab ühiskond toetama vähem tootlikke töötajaid ja miks on seda toetust tagav maksukoormus jaotatud tööandjate vahel ebavõrdselt?

Vähem tootlikke töötajaid toetatakse, sest ühiskondlik norm ja sellele rajatud seadus ütleb nii. Normi aluseks võib olla kasulikkus ühiskonnale pikemas perspektiivis (lapsed kui tulevased maksumaksjad, inimestele haiguspuhkuse võimaldamine laseb neil kiiremini paraneda ja tööturule naasta, puhkus tõstab tootlikkust), aga selline norm võib olla tekkinud ka muul põhjusel. Ainult osa tööpanust vähendavatest teguritest kompenseeritakse ja paistab, et tegureid eristatakse vähemalt osaliselt mingi ühiskondliku kasu mõiste põhjal, sest näiteks laiskuse, joomise või hobidega tegelemise tõttu vähenenud tootlikkus ei anna alust lühema tööaja, palga säilitamise ja riikliku toetuse nõudmiseks.

Ajalooliselt on vähemalt laste kasvatamise kulude ühiskondliku kompenseerimise osas olnud väga erinevaid lahendusi. Enne 19. sajandi lõppu polnud vist kusagil mingit lastetoetust ega raseduspuhkust – lapsed olid vanemate mure ja kui nad takistasid vanematel töötegemist, siis pidid vanemad väiksema sissetulekuga leppima ja kogu pere võis nälgida. Natsi-Saksamaal olid (vähemalt teatud välimusega) lapsed riiklik vara kui tulevased sõdurid ja töölised. Riik toetas heldelt laste saamist ja kasvatamist (tasuta lastekodu, kui vanemad ise last kasvatada ei soovinud, tasuta lastehoid, paljulapseliste emade medalid ja soodustused).

Laste kasvatamise osas paistab olevat nii, et kes maksab, tellib ka muusika. Ühiskondades, kus vanemad kandsid kõik lastega seotud kulud, oli neil ka pea täielik võim laste üle. Nad võisid anda ihunuhtlust, puudega vastsündinu surmata ja lapsi raskele tööle sundida. Totalitaarriikides, kus lapsi peamiselt ühiskondlikuks ressursiks peeti, oli riigil ka suur sõnaõigus kasvatamise osas – lapsed pidid lasteaiast alates propagandat tuupima, osalema partei noorteorganisatsioonis ja vanemate riigivastasuse kohta koputama.

Tänapäeva arenenud riigid on kahe äärmuse vahel. Osaliselt kannavad lastega seotud kulusid vanemad, osaliselt ühiskond. Riigi toetus on nii otsene (raha ülekandmine vanemate pangaarvele) kui kaudne (tasuta haridus, lasteaiakohad ja ka nõuded tööandjatele, mis vähendavad kasumit, aga suurendavad lastega töötajate heaolu).

Toetamise ja selleks raha hankimise viise on erinevaid ning mitte kõik pole võrdselt head. Maksukoormuse jaotamine tööandjate vahel vastavalt tööle võetud rasedate või krooniliselt haigete inimeste arvule ei tundu mõistlik. Ettevõtted, kus peaaegu kõik töötajad on meessoost (ehitus, kaevandamine, kaugveod), kannavad palju vähem kulusid lastega perede toetamiseks kui organisatsioonid, kus lastega naisi on arvukalt. Loogilisem oleks kõigi ettevõtete maksukoormust pisut tõsta, saadud rahast kompenseerida vähenenud tootlikkusega inimestele nende saamata jäänud palk ja uue töö otsimise kulu ning lubada tööandjatel nende parima äranägemise järgi tasustada ja palgata. Sellise võimaluse tekkides loomulikult vähendatakse rasedate, haigete ja puudega inimeste palka või vallandatakse nad. Riigi toetus peaks neile inimestele tekkiva kahju kompenseerima. Seda kahju on raske täpselt mõõta – võibolla sellepärast on praegune süsteem selline nagu ta on.

Teine variant (lisaks töötajatele kahju hüvitamisele) on toetus ettevõtetele, et nad võtaksid tööle ühiskonna soositud madalama tootlikkusega rühmade esindajaid. Kui toetus on piisavalt suur, hakkavad ettevõtted omavahel võistlema subsideeritud rühmade palkamises. Seda toetust võib jällegi finantseerida üldistest maksudest, et jaotada kulu ettevõtete vahel võrdselt.

Ettevõtete konkurents toetatud gruppide palkamisel laseb üsna täpselt paika panna toetuse taseme – see on tase, kus toetatavad inimesed leiavad kõik koha ja kõik kohad toetatavatele täidetakse. Ehk turg tasakaalustub.