Sildiarhiiv: ühiskond

Sõltuvust tekitava kauba koordinatsioonimäng

Teatud määral on ebatervisliku toidu, sigarettide ja alkoholi ostmine ja müük koordinatsioonimäng tarbijate ja pakkujate vahel. Kui ostjad on harjunud seda tervistkahjustavat kraami tarbima, siis on müüjal kasulik see nähtavale kohale paigutada (kassade juurde näiteks), et kiusatust tekitada ja müüki suurendada. Sõltuvus tähendab tagasisideahelat: kui tarbija seda kraami tihti ostab, siis tema harjumus süveneb. Tagasiside toimub ka inimeste vahel, sest sõprade tarbimine suurendab enda tarbimist. Uued inimesed saavad tarbijateks eelnevate ostjate eeskujul.

Teisest küljest, kui inimesed poleks harjunud ebatervislikku toitu ostma ja neid alguses reklaami ja tasuta pakkumisega ei meelitataks, siis enamik neist ei ostaks. Sel juhul poleks mõtet näkse ja sigarette poes nähtavale kohale paigutada – kui nagunii ei osteta, siis on kasulikum nähtav koht mõne paremini müüva kaubaga täita. Kui tervistkahjustav kraam pole nähtaval, siis ostetakse ja harjutakse sellega vähem või üldse mitte. Seega tarbijad ja müüjad saaksid koordineerida ühiskonna jaoks parema tasakaalu mängimisele, leppides kokku, et kiusatust tekitav ebatervislik kaup asendatakse väljapanekutes millegi muuga. Kes tahab seda osta, peab eraldi küsima. Selleks, et müüjatel ei tekiks kiusatust kahjulikku kaupa alguses reklaamida ja poes pilkupüüdvalt välja panna, peavad tarbijad hakkama vältima poode, kus tervistkahjustav kaup nähtaval on (ehk motiveerima müüjaid korratava mängu karistusega).

Pakkujad saavad samuti korratava mängu karistusega takistada ostjaid teatud kaupa küsimast, näiteks kui nõudlus piisavalt suureks läheb, siis alustavad selle laialdase reklaamiga. Kui ostjad oma tulevikust hoolivad ja sõltuvusse langeda ei soovi, siis piiravad nad oma nõudlust, et mitte reklaamikampaaniat ja kiusatusetekitamist valla päästa.

Automaattõlge aitab väikestel keeltel püsida

Lisa kommentaar

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses paljud kaevelnud eesti keele väidetava väljasuremise üle, vastustanud ingliskeelset õpet ülikoolides jne. Praeguse trendi jätkudes muutub eesti keel tõepoolest kiiresti inglise laensõnadest küllastunuks ja sureb paari sajandi perspektiivis välja. Oluline eeldus on siinjuures praeguse trendi jätkumine, mis on lähiaastatel küll peaaegu kindel, aga paari aastakümne perspektiivis vähetõenäoline. Paralleel on siin eesti rahva väljarändega, millest viimase kahekümne aasta jooksul ennustati rahvale kadu ja lauldi meedias nutulaulu. Viimasel paaril aastal on aga migratsioonitrend pöördunud: eestlasi on Eestisse liikunud rohkem kui Eestist välja. On ka muid näiteid trendide muutusest: Briti Impeerium ei vallutanud 19. sajandi lõpuks maailma, ega ka Saksa Riik 1941. aasta lõpuks Euraasiat, kuigi trendi põhjal seda ennustati.

Lihtsalt väita, et trend muutub, sest ajaloos on mõnikord nii juhtunud, on muidugi tühi jutt. Tõsiseltvõetavuseks peaksid olema teoreetilised või andmepõhised argumendid, miks trendi muutus tõenäoline on. Minu argument on tõlkeprogrammide jätkuv paranemine ja vabatahtliku inimtõlke levik. Palju tekste, näiteks vaba tarkvara juhendid ja Vikipeedia, on inimesed tasuta ära tõlkinud. Google Translate suudab Euroopa keelte vahel minu kogemuse järgi juba enamvähem arusaadavalt tõlkida. Mida rohkem on tasuta tõlget saadaval, seda väiksem on motivatsioon oma keele võõrkeelega asendamiseks (ja ka keeleõppeks üldiselt).

Kui kirjalik ja suuline suhtlus suudetakse nii kiirelt ja täpselt tõlkida, et inimene ei saa aru, kas räägib omakeelse või teisekeelsega, siis lähevad inimesed kergema vastupanu teed ja suhtlevad oma keeles. Siis lõpeb trend väikeste keelte väljasuremise suunas. Pigem tekib trend keelte lahknemiseks ja killustumiseks, sest iga inimene saab rääkida nii nagu talle mugavam on, tarvitsemata järgida ühtegi õigekirja. Arvuti selgitab nagunii ühe inimese mõtte teisele, nii et iga inimene saab probleemideta enda individuaalset keelt kasutada.

Sellise märkamatu tõlkeni on veel aega, sest praegune arvutipõhine automaattõlge on nähtavalt konarlik. Praegu tõlgivad arvutid sõnakaupa ja neil on raskusi konteksti arvesse võtmisega. Arvutusvõimsuse ja andmebaaside mahu kasvades saab tõlkida lausekaupa, siis juba lõigukaupa jne. Iga tekstiühiku puhul on kontekstil teatud mõju tähendusele, aga mida pikem ühik, seda väiksem. Tõlge muutub pikematel tekstilõikudel põhineva tõlkega järjest täpsemaks, kuigi täiuslikkus on siin maailmas muidugi saavutamatu. Samas pole täiuslikkust kasutatavuseks tarvis, piisab enam-vähem arusaadavusest.

Kui tahta eesti keelt praegusele või ajaloolisele lähedasel kujul säilitada, on parim meetod arendada automaatset tõlget ja õigekirjakontrolli. Paljudes avalikes tekstides olen näinud sagedasi kirjavigu ja viletsa otsetõlke konarusi, mis keele edasikandumise huvides parandada tuleks. Keelt aitab säilitada ka rahva seas populaarsete tekstide (arvutimängud, filmid, uudised) kvaliteetne ja kiire inimtõlkimine eesti keelde. Kui meelelahutus ja tarbetekstid on omakeelsed, siis suunab laiskus rahvast enda keelt kasutama. Inimtõlge on aga oma mahult liiga piiratud võrreldes maailmas toodetud tekstihulgaga, seetõttu pole inimtõlkest ka keele säilitamisel palju abi. Enda keele eeliskasutamise motivatsiooni loob mitte oma keeles kätte saadava teksti maht (mis on praegu suurem kui iial varem), vaid omakeelse teksti protsent kogu saadaolevast tekstist. See suhtarv on kaasajal väiksem kui kunagi enne, aga automaattõlke arenguga muutub suuremaks kui ajalooliselt ja läheneb lõpuks sajale protsendile.

Valitsus saaks aidata keelt säilitada tasuta tõlkeprogramme arendades ja levitades. Ei maksaks minna nii kaugele, et teha veebilehtede automaatne eesti keelde ümberpanek vaikimisi variandiks või lausa kohustuslikuks, sest sundus tekitab vastuseisu, ka oma keele kasutamisel. Praegu Google juba pakub varianti „tõlgi see leht”, mis on tore kui seda esimest korda näha. Kahjuks selle pakkumise eemaldamine veebilehe ülaservast on pisut keeruline, mis tekitab minus teatud trotsi, eriti kuna pakutav tõlge pole veel sama hea kasutatavusega kui ingliskeelne originaal. Keelte puhul, mida ma ei oska, on aga veebilehe tõlkimine Googlei poolt väga tervitatav.

Milleks sündimust või rahvastiku kasvu tahetakse

Lisa kommentaar

Eesti ja teiste arenenud ja kahaneva rahvastikuga riikide ajakirjanduses kaeveldakse aeg-ajalt madala sündimuse üle. Harva küsib keegi, miks negatiivne iive probleem on. Kokkuvõttes on Maa praegu ülerahvastatud ja ressursikasutus pole jätkusuutlik. Arenenud riigid kasutavad suurema osa Maa loodusvaradest ja ühe inimese kohta eriti palju.
Oletame, et riik hoolib ainult iseendast, mitte ülejäänud inimkonnast, rääkimata Maa keskkonnast. Miks peaks selline riik tahtma rahvastiku kasvu? Mõned võimalikud põhjused: praegustele inimestele pensioni maksmiseks, arvuka sõjaväe jaoks enda teiste riikide eest kaitsmiseks, eesmärgina iseeneses.
Kui rahva püsimine on eesmärk iseeneses, siis tuleks kõigepealt täpselt määratleda, mis on rahvas ja mida tähendab püsimajäämine. Näiteks kultuuri säilitamiseks piisaks maailma pagulaste piisavalt noorte laste vastuvõtust ja nende algse keele ja kultuuri asendamisest kohalikuga range haridussüsteemi abil, nagu diktatuurid teevad oma vallutatud alade assimileerimiseks. Samuti saab võtta vastu sisserändajaid tingimusel, et nad nõustuvad kohalikeks hakkama, kui seda kultuurivahetust riiklikult igati toetada, rangelt kontrollida ja kultuuri mittevahetajaid karistada, näiteks väljasaatmisega. Jällegi, selline strateegia on vabas ja demokraatlikus riigis pea võimatu, ning ma ei soovita seda, kuid see on üks teoreetiline lahendus rahvastiku kahanemisele.
Sisserände piiramine koos sündimuse soodustamisega viitab sellele, et eesmärk on praeguse rahvaga geneetiliselt sarnase rahvastiku kasv, mitte keele või kultuuri püsimine. Eriti kui kultuur üha üleilmse meelelahutustööstuse sarnasemaks muutub. Geneetiliselt sarnaste inimeste sigitamise poliitika kõige tuntum ajalooline järgija oli muidugi Natsi-Saksamaa.
Rahvastiku kahanemine on ainult viimase sajandi trend, nii et pikemas perspektiivis võib probleem ise laheneda. Siiski, lootus pole strateegia, nii et oleks vaja vähemalt teoreetilisi mehhanisme, mis tulevikus rahvastiku kasvule viia võivad. Demokraatlikus vaba ajakirjandusega riigis on propaganda iibe tõstmiseks ebaefektiivne, kuna teabeallikaid ja iibest erinevate elueesmärkide (tarbimine näiteks) propageerijaid on palju (turundajad, massimeelelahutus, välismaa uudistekanalid). Kultuuri muutus sündimust soosivaks on ebatõenäoline.
Teaduse areng pakub aga võimaliku lahenduse – kui kloonimine piisavalt odavaks muutub, siis piisab paarist inimesest, kes rahvastikku kasvatada tahavad ja selleks endast koopiaid teevad. Kui nad oma kloonidele enda väärtusi sisendavad, siis suurem osa neist kloonidest hakkab end samuti kloonima, jne. Millises ajaperspektiivis peaks selline hüppeline iibetõus keskmiselt rikastele kättesaadavaks muutuma, et rahva kadumist vältida? Kui rahvastik kahaneks kaks korda iga põlvkonna (30 a) jooksul, mis on ebarealistlikult kiire, siis 10 põlvkonnaga jõuaks see miljonist tuhandeni. Arvestades teaduse arengut viimase 300 aasta jooksul ja teaduse arengu kiirenemist viimasel poolsajandil, on inimeste võimalused 300 aasta pärast ulmefilmiski kujuteldamatud. Rahva täielik kadumine praeguse negatiivse iibetaseme tagajärjel on seega väga vähetõenäoline. Kui suremus näiteks tuumasõja tõttu radikaalselt suureneb, siis muidugi võib isegi kogu inimkond paari tunniga välja surra.
Kui rahvastiku kasvu eesmärk on praegustele töötajatele pensioni maksta, siis loeb mitte laste arv, vaid nende tulevane tootlikkus ja kohalikus riigis maksustatav sissetulek. Kui robotid inimestest tootlikumaks muutuvad, siis on pensionäride jaoks kasulikum soosida automatiseerimist kui sündimust. Isegi kui tehnoloogia areng millegipärast peatub, pole rahvaarvu kasv ise sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse tagatis. Oluline on riigi sisemajanduse kogutoodangu kasv ühe pensionäri kohta. Valimatu sündimuse soodustamine võib hoopis kahjulik olla, kui see harimatute, kuritegelike või lihtsalt laiskade inimeste osakaalu suurendab. Intelligentsus on umbes pooles ulatuses pärilik, nii et inimõigusi eirav riik, mille ainsaks eesmärgiks on rikkuse ja võimsuse kasv, peaks sigida lubama ainult teatud testid läbinud vanematel. Inimsõbralikum strateegia on aidata riskirühma lastel oma potentsiaali realiseerida – pakkuda juba enne sündi vaesematele ja muidu hädas vanematele rohkelt nõu ja abi, lastele tasuta head haridust võimalikult noorelt alustades jne. Sellist lähenemist soovitab näiteks Nobeli laureaat James Heckman, kes on näidanud, et varase lapseea mitmesugustel õppe-, tervise- ja abiprogrammidel on aastakümneid kestev positiivne mõju nende laste tulevasele haridusele, tulule, seaduskuulekusele, tervisele jne, mis (inflatsiooni ja juhuslikkust arvesse võttes) nende programmide kulu mitmekordselt ületab. Need programmid muudavad juba sündinud lapsed paremateks kodanikeks (parem kodanik tähendab siin ülejäänud ühiskonnale kasulikumat või vähem kulukat inimest), selle asemel et uusi toota. Enamik riike investeerib neisse programmidesse nende tulu arvestades äärmiselt vähe. Riigirahanduse olukorra parandamiseks peaks eesmärk olema mitte rahvastiku, vaid tootlikkuse kasv investeeritud euro kohta. Riik peaks esmajärjekorras ellu viima need haridus-, tervise-, seaduskuulekus- ja muud programmid, mille oodatav diskonteeritud tulu miinus kulu kõige suurem on.
Kohalikele pensionäridele pensioni maksmisel loevad kohalikule riigile laekuvad maksud, mitte praeguste laste kogupanus inimkonna heaks. Seega kui rahvastiku kasvu eesmärk on sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamine, siis peaks takistama ajude pikaajalist väljavoolu (aastaks välismaal käimine ja tagasipöördumine on kasulik, püsiv emigratsioon mitte). Jällegi, väljarände piiramine on demokraatlikus riigis pea võimatu, olgu siis jõu või ajupesu abil, mis on taas vastuargument pensionite nimel rahvaarvu kasvatamisele.
Riigi kaitsevõime jaoks loeb mitte rahvaarv, vaid sõjaväe tugevus, mis tehnika arenguga järjest vähem sõdurite arvust sõltub. Teatud määral rahva arvukus muidugi loeb, aga arvestades iibeprotsesside aeglust võrreldes sõjaliste ohtude muutuse kiirusega, pole sündimusel kaitsevõimele peaaegu mingit mõju. Kaitseväe kiireks kasvuks peaks hoopis suurendama ajateenistusse võetavate inimeste osakaalu (praegu Eestis alla 30% noortest meestest, võrreldes Soome 80%, Singapuri peaaegu 100% ja Iisraeli nii meeste kui naiste ajateenistusega). Seega selles valdkonnas on arenguruumi kordades.
Tehnika areng sõltub praegu veel inimmõistusest, nii et riigi tugevdamise nimel peaks suurendama nii teadlaste arvu kui tarkust. Rahvastiku kasv üldiselt suurendab (pikas perspektiivis ja aeglaselt) ka teadlaskonda. Siiski, tehnika arendamiseks on palju kiiremaid ja täpsemalt suunatud meetmeid kui iibe tõstmine. Kui vaadata ainult ajavahemikku, mis on piisavalt pikk, et rahvastiku kasvul arvestatav mõju oleks, siis on jällegi kloonimine ja robotid kiirem, tõenäolisem ja efektiivsem lahendus kui loomuliku iibe tõstmine. Samuti oleks sisserändajate assimileerimine kiirem kui rahvaarvu kasvatamine isegi maailma suurima loomuliku sündimusega.
Kokkuvõttes, välja arvatud praeguse rahvaga geneetiliselt sarnaste inimeste arvu suurendamisele ei tundu iibe tõstmisel olevat sellist eesmärki, mille saavutamiseks poleks palju efektiivsemaid vahendeid.

Kuritegevuse väidetava põhjuse vähendamine

Lisa kommentaar

Kuritegevuses, terrorismis ja teistes probleemides süüdistatakse vahel suurt noorte vallaliste meeste hulka või suurt meeste-naiste suhtarvu, otsesemalt meeste seksuaalset frustratsiooni. Kui see tõesti kuritegevuse põhjus on, siis on lahendus lihtne: võimalikult elutruud seksrobotid nii mehi kui naisi jäljendava välimusega. Pakkudes roboti abil rahuldust igaühele riskigrupis, olgu see grupp noored mehed või keegi muu, peaksid potentsiaalsed kurjategijad frustratsioonist lahti saama, mis viiks rahumeelsele seaduskuulekale käitumisele.
Tehnoloogia elutruuks robotiks on juba olemas: naha saab teha plastikust või vahast (vahakujud on üsna elutruud), hingamisliigutusi saab jäljendada lineaarmootoriga, südamelööke basskõlariga, ka soojenduse saab sisse panna, vedelikku teatud kehaosadesse pumbata, lihtsaid häälkäsklusi odava nutitelefoni abil ära tunda jne. Skeleti saab plastikust 3D printida ja lihased tihedast vahtkummist välja lõigata. Lihase keskele võib panna kaabli, mida väike elektrimootor enda ümber kerib (ja lahti kerib) – nii saab lihaseid liigutada. Liigutused, mida seksrobot tegema peab, ei ole eriti keerulised, nii et pole vaja peenmehaanikat ega väga täpset taktiilset tagasisidet. Samuti käsklused, mida robot tundma peab, on lihtsad ja neid on vähe, nii et üsna lihtne mikrofon ja arvuti suudaksid neid tuvastada.
Põhiline sellise roboti tootmiskulu on kokkupanemise aeg ja tööjõud. Materjalid kokku maksavad ilmselt alla 1000 euro roboti kohta, eriti kui roboteid suures koguses toota. Kogukulu jääb tõenäoliselt alla 10 000.

Miks riigid rahastavad sporti

Lisa kommentaar

Enamik riike rahastab oma tippsportlasi. Põhjendusi pakutakse kolme liiki: riigi reklaamimine välismaal, patriotismi kasvatamine kodumaal ja rahvatervise arendamine. Kõik need põhjendused on kahtlased. Ma ei usu, et potentsiaalsed investorid ja turistid lähevad riiki sellepärast, et on näinud selle riigi sportlasi võistlusi võitmas. Kui sportlasel on rahvusvaheline fännklubi, siis võibolla selle liikmed lähevad sportlast tema kodumaale vaatama. Aga selliseid sportlasi on vähe ja fännide sissetoodud raha vist ei kata riigi poolt keskmise sportlase sponsoreerimise kulu.
Kas spordivõidud kasvatavad patriotismi? Seda peaks saama andmete põhjal üsna hästi mõõta, sest võidud on avalikud ja suuresti juhuslikud. Ma ei usu, et keegi toetaks oma riiki oluliselt rohkem, sest kodumaised sportlased võidavad. Kui toetavad, siis kas see toetus koos ülalmainitud reklaamiga välisriikides õigustab spordi sponsoreerimise kulu?
Rahvatervis on kõige levinum tippspordi toetamise argument. Olümpia korraldamine igatahes rahva sporditegemist ei kasvata. Arvan, et mõju tavainimeste sporditegemisele puudub või on pisike ka muul tippspordil. Rahva tervisesporti peaks toetama otse, mitte tippsporti sponsoreerides kaudselt.
Kui tippsport suunab rahvast spordiga tegelema, siis tõenäoliselt sama spordialaga, milles antud riigi sportlane hiljuti võitis. Rahvatervise osas tekib küsimus, kas see spordiala parandab kokkuvõttes tervist, ehk kas positiivne mõju tervisele kaalub üles vigastused (vt ka „Spordiala valiku kriteeriumid”). Tervet rahvast poksi või ameerika jalgpalliga tegelema suunata ma küll ei tahaks, sest nendest saadud ajukahjustused on märgatavad ja meditsiiniliselt tõestatud. Keskmiselt tervist kahjustavaid spordialasid riik toetada ei tohiks.
Tõenäoliselt on spordi toetamise põhjus sama, mis gladiaatorivõitluste toetamisel Vana-Roomas: rahvale tsirkuse pakkumine. Valitsus rahastab sporti, et enda populaarsust suurendada. Sama põhjus seletab ka kunsti rahastamist. Rahastuse vähendamisel hakkaksid rahva hulgas populaarsed sportlased ja kunstnikud valitsuse vastu protestima.

Linna ja maakoha vaheline valik on kallutatud

Lisa kommentaar

Põhjused linnas elada on näiteks suurem sissetulek, suurem valik kaupu ja teenuseid, rohkem inimesi, kellega suhteid luua. Maal elamise eelised on puhtam ja vaiksem keskkond, lihtne pääs loodusesse ja vähem rahvamasse, odavam elamiskulu. Inimestel on erinevad eelistused, nii et mõnele sobib linn, mõnele maa. Need, kes oleksid väliste mõjude puudumisel enamvähem ükskõiksed, otsustavad reklaami tõttu tõenäoliselt linna kasuks.

Reklaam mõjub inimestele – ega ettevõtted seda muidu ei teeks. Reklaamitakse aga peaaegu eranditult linnas pakutavat, ehk raha eest ostetavaid kaupu ja teenuseid. Tasuta looduses jalutamise, vaikuse ja puhta õhu kohta pole ma plakatitel või rämpspostis kuulutusi näinud. Nii et ühiskonna survel tekkinud eelistused on inimestel ilmselt nende „loomulike eelistustega” võrreldes linna poole kallutatud. Vahel teeks inimest (tagantjärgi otsustades) kõige õnnelikumaks maa valimine, aga ta valib hoopis linna. Vastupidist viga juhtub oluliselt harvemini.

Sama võrdlus kehtib suurlinna ja väikelinna vahel.

Võitjate põlvkond võis põhjustada kadunud põlvkonna

Lisa kommentaar

Võitjate põlvkond Eestis olid need, kes 1990ndatel noored ja edukad olid. Kadunud põlvkonnaks nimetatakse neid 2010ndate noori, kes ei õpi ega tööta. Majandusstruktuuri muutus kommunismi lagunedes võimaldas sogases vees suuri kalu püüda, ehk tühi turg võimaldas neil, kes õigel ajal õiges kohas olid, eduka ettevõtte luua. Edu tuli hoolimata kogemuse ja kvalifikatsiooni puudusest ning mitte eriti targast juhtimisest. Tööturg vajas uusi oskusi, mille omandamisel oli noortel eelis. Nii sai võitjate põlvkond noorelt rikkaks ja kõrgele kohale. Seda stabiilse ühiskonnaga võrreldes erilise pingutuseta. Juba 1990ndatel ennustati ajalehtedes, et võitjate põlvkonnale järgneval põlvkonnal on edu tavalisest raskem saavutada, sest paremad kohad ühiskonnas on võitjate põlvkonna käes, kes on alles noored ja lähiajal ei pensioneeru ega sure.

Psühholoogilisest küljest: võitjate põlvkonnale järgnenud noored nägid üles kasvades eeskujusid, kes olid noorelt edukad ja rikkad, hoolimata vähesest pingutusest ja kvalifikatsioonist. See võis panna järgnejad arvama, et elu selline ongi, et noorelt saab lihtsasti edukaks. Kui tööturule sisenedes selgus, et edu on raske tulema, siis võis pettumus päris suur olla. Inimesed kipuvad ikka oma hädades teisi süüdistama, näiteks riiki ja ühiskonda. Seekord oli teiste süüdistamine osaliselt õigustatud, kuna edasijõudmise raskus tulenes osaliselt võitjate põlvkonna eelnevast edust. Kuna 2008. aastani kasvas majandus kiiresti, polnud järgnejate põlvkonna raskused selle ajani eriti suured, aga majanduskriisi järel küll. Teismelisena nähtud noored ja edukad eeskujud kruvisid ootused kõrgele, järgnenud ebaedu tekitas pettumuse, mis võis panna inimesed lootust kaotama, tööotsingutele ja õpingutele käega lööma. Selline on üks võimalik seletus kadunud põlvkonna tekkele.

Inimesed jäljendavad edukaid. Võitjate põlvkonnal olid tüüpilised uusrikaste käitumismustrid – ülbus, rahakultus ja rahaga eputamine, reeglipõlgus ja sulide austamine. Järgnejad võisid need mallid üle võtta. Seda enda kahjuks, sest üldiselt need ühiskonnas edasijõudmist ei soodusta.

Kadunud põlvkonna järgne põlvkond ilmselt üles kasvades suuri ootusi ei omanda. Ka tööturul on neil lihtsam kui kadunud põlvkonnal, kuigi raskem kui võitjatel. Lihtsat raha enam teha ei saa, aga osa võitjaid hakkab vaikselt kohti vabastama. Nüüd on ühiskond stabiliseerunud ja järgib läänelikku mustrit, kus vanainimesed on rikkamad ja noored vaesemad, sest vanainimesed on eluaeg sääste kogunud. Seda vastupidiselt 1990ndatele, kus pensionärid olid hüperinflatsiooniga oma säästud kaotanud ja majandusstruktuuri muutusega olid nende oskused kasutuks muutunud, nii et noored olid rikkamad. Stabiliseerunud ühiskonnas hakkab palk enamvähem oskustele ja pingutusele vastama, erinevalt 1990ndatest, kus kelner või turvatöötaja võis teenida rohkem kui arst või õpetaja.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Lisa kommentaar

Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.

Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.

Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.

Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).

Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.

Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.

Riik peaks mõõtma (üli)koolide kvaliteeti

Lisa kommentaar

Eestis kannab riik peaaegu kogu koolide ja ülikoolide kulu, lootes ilmselt haridusest üldist kasu tõusvat. On raske mõõta abstraktse ja mitmetahulise tegevuse nagu haridus ühiskondlikku mõju, aga muude asjaolude samaks jäädes on kodanike suurem teadmistehulk hea. Samas ei mõõda riik peaaegu üldse nende teadmiste saavutamist. Tehakse põhikooli ja keskkooli lõpueksamid üksikutes ainetes. Ometi peaks maksumaksjat huvitama, kas tema raha eest ka mõistlikku tulemust saadakse, sealhulgas ülikoolis.
Igas riigi raha eest õpetatavas valdkonnas tuleks mõõta õpilaste või tudengite arengut paraja tihedusega. Internetiajastul peaks saama iga tunnikontrolli ja kontrolltöö teha arvuti vahendusel ja tulemused automaatselt andmebaasi koguda. Tulemuste põhjal saab siis ka automaatselt preemiat maksta. Praegu hindavad õpilasi peaaegu eranditult õpetajad ise. See võimaldab kallutatud hindamist (õpetaja lemmik ja klassi must lammas) ja tähendab, et õpetaja tööd hindab ainult õpetaja ise.
Peaks lahutama õpetamise hindamisest – juba Adam Smith kirjutas tööjaotuse kasulikkusest. Lahutatud hindamine suurendab objektiivsust ja lähendab õpetaja ja õpilase motivatsioone. Praeguse süsteemiga on õppuritel soov aeglustada õppetööd, et aine kataks väiksema hulga materjali. See vähendab materjali, mille õpetaja võib kontrolltöösse panna. Kui eksamid oleksid ettemääratud tasemega, mida õpetaja ei mõjuta, siis oleks õppuritel pigem soov, et kõik võimalikud küsimused oleksid aines läbitud.
Praegu hinnatakse ülikoolis õpetamise kvaliteeti tudengite küsitlemise teel. Sellest võib aru saada annetustega raha kokku kühveldavate USA ülikoolide puhul, kellele on oluline esiteks, et tudengile ülikool meeldiks (et ta tahaks annetada) ja alles teiseks, et tudeng oleks elus rahaliselt edukas (et ta saaks palju annetada). Eesti riiki ei peaks huvitama see, kui palju õppejõud või aine tudengitele meeldis. Kool ei ole klubi, mille eesmärgiks on tore tudengielu. Riiki peaks huvitama omandatud teadmised. Selleks, et motiveerida (üli)koole teadmisi andma, tuleb neid mõõta. Objektiivselt ja tihti. Akadeemikud võivad määrata, mis teadmised on olulised ja mis taseme peaks diplomi jaoks neis saavutama, aga selle taseme mõõtmine peaks olema sõltumatu organisatsiooni käes. See tase peaks olema määratud enne, kui tudengid õppima asuvad, nii et vähema materjali läbimine aines ei mõjuta eksami sisu.

Miks nõuda kursuse, mitte eksami läbimist

Lisa kommentaar

Enne advokatuurieksamit peab läbima õiguskooli ja enne autojuhiloaeksamit autokooli. Miks mitte nõuda lihtsalt head eksamitulemust ja lasta inimesel endal valida, kuidas ta vajalikud teadmised hangib? Põhjus võib olla koolide lobitöö, kes kardavad tulusaid kliente kaotada kui inimesed kodus õppima hakkavad. Aga üldise heaolu perspektiivist võib probleemiks olla, et koolituse pealt kokku hoitud raha investeeritakse eksamineerijatele altkäemaksu andmisesse või kokku hoitud aeg spikerdamismeetodite väljamõtlemisele. Sundides eksamitegijaid enne koolitusel käima, muudetakse eksami aus läbimine nende jaoks lihtsamaks. Väheneb motivatsioon ebaausaid meetodeid proovida, seega väheneb eksami valvamiskulu ja suureneb tegelike oskustega inimeste osakaal kvalifikatsioonitõendi omajate hulgas.
Isegi kui eksam on täielikult objektiivne ja petta pole võimalik, siis kuluka eksamikorralduse puhul hoiab ressursse kokku oskamatute inimeste arvu piiramine eksamil. Näiteks matemaatikas ja füüsikas on teadusajakirjadele mureks hullud, kes arvavad, et on lahendanud mõne kuulsa probleemi, millega tippteadlased pole aastakümneid hakkama saanud. Nende sisutud artiklid raiskavad retsensentide aega ja neid on piisavalt, et teadlased on koostanud hulluindeksid http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=48. Hullude eemalhoidmiseks võiks näiteks nõuda enne artikli ajakirja esitamist vastava valdkonna kraadi omamist. Teine võimalus on küsida eksamitegijatelt (artikli esitajatelt) raha, mis kompenseerib nende taseme hindamise kulu. Võib küsida rohkem neilt, kelle tulemus on halb, et õnneotsijaid eemal hoida. Kindlasti mitte küsida rohkem raha hea tulemuse korral, sest see loob lihtsa läbilaskmise motivatsiooni eksamineerijatele. Võltsteadusajakirjad (https://en.wikipedia.org/wiki/Predatory_open_access_publishing) näiteks avaldavad raha eest igaühe artikli.