Sildiarhiiv: manipulatsioon

Usu leidmisest vapustuse tagajärjel

Mitmed inimesed on kirjeldanud, kuidas nad pärast ebatavalist (enamikul negatiivset) elukogemust usu leidsid. Nad tõlgendavad seda kui Jumala või usuorganisatsiooni abi neile raskes olukorras. On ka teisi tõlgendusi. Kui inimese vaimne tasakaal on emotsionaalse trauma tõttu häiritud, siis ta ei mõtle loogiliselt ja on seega manipulatsioonile vastuvõtlikum. Nagu kehahaav laseb mädanikupisikutel pääseda ihusse, nii hingehaav võimaldab valeuskumustel siseneda vaimu. Lihtsam on kõveraks kasvada murtud jäsemel kui painduda tervel. Sarnasel põhjusel on lapsest saadik mingi ideoloogia vaimus kasvatatud inimene tõenäolisemalt selle ideoloogia järgija kui alles täiskasvanuna selle propagandaga kokkupuutunu – lapsed on vastuvõtlikumad. Füüsiline analoogia: hiina jalasidumist, Ndebele, Kareni ja Padaungi hõimude kaelapikendamist alustati samuti lapseeas.

Usukuulutajad kasutavad, teadlikult või mitte, vaimse kaitse nõrgenemist emotsionaalse šoki korral, et abistamise sildi all kannataja mõistus „üle võtta”. Füüsiline analoogia: vigastatud naha kaudu on lihtsam sisestada mürki. Ka diilerid ja kõrtsmikud pakuvad „lohutust” haige hingega inimesele, alguses ehk tasutagi, lootuses siduda ta niiviisi enda pikaajaliseks kliendiks. Kirik talitab sarnaselt – alul pakub „tasuta” abi, siis nõuab eluaeg kümnist.

Hingelise trauma, mille abil vaim tasakaalust välja lüüa, võib ka teadlikult tekitada – sellel põhineb ülekuulamismeetod „hea võmm, halb võmm”. Üks ähvardab ja hirmutab, teine pakub lootust ja lohutust, kui vaid teda aidata. Metsloomade taltsutamise üks meetod on samuti neid näljutada ja siis oma käega toitu pakkuda, esinedes nii heategijana.

Vahel kaotavad inimesed usu samuti ehmatava kogemuse tagajärjel. Kõvera jäseme murdumine pakub võimalust see uuesti sirgeks seada. Enamasti tekib vaimse tasakaalu raputamisel aga muid muutusi. Näiteks posttraumaatiline stress ajab inimesi jooma, mõnuaineid tarvitama ja enesetapule. Paljude võimalike muutuste hulgas on positiivseid vähe, nii et nende tõenäosus šoki korral on madal.

Armastust saab teatud määral osta

Lisa kommentaar

Otseselt armastuse ostmine stiilis: „Siin on raha, nüüd armu minusse,” enamasti ei tööta. Vähemalt mina pole sellest kuulnud. Kaudselt ostetakse armastust aga mitmel viisil, otseseim millest on enda ilusse investeerimine. Raha eest saab spordisaalipileteid ja treeneri aega ligitõmbava sportliku keha treenimiseks, rühitreeningut, näitlemiskursusi meeldiva näoilme hoidmiseks, ilusaid riideid ja moenõuandeid, kosmeetikat, iluprotseduure ja plastilist kirurgiat, meeste puhul steroide suuremateks lihasteks ja kasvuhormooni pikemaks kasvamiseks. Pisike boonus on enda vabaks ostmine rahamurest ja tüütust stressitekitavast asjaajamisest, seeläbi murekortsude teket vähendades 🙂

Osta saab ka teavet armastatu kohta (tema sõprade-sugulaste äraostmise, andmebaaside ligipääsutasude, eradetektiivide kaudu). Teave omakorda aitab kohanduda tema maitsega mitmel viisil: valida meeldivaid kingitusi ja kohtamispaiku, alustada samade hobidega, väita endal olevat temaga sarnane maailmavaade, kandes talle meeldivaid riideid ja soengut, halvustada samu inimesi kui tema.

Vaba aeg on üldiselt kurameerimiseks vajalik ja aega saab osta, näiteks kasutades kiiremat transpordimeetodit (takso, helikopter, eralennuk) ja muid ajasäästuteenuseid (koristaja, kokk, autojuht, pesupesija). Rikkuril pole vaja tööl käia, nii et ta saab armastatule palju aega kulutada, nii otseselt kohtamisteks kui ka enda ilusse investeerimiseks ja andmete kogumiseks. Aega inimesele külje alla pugemiseks on ka teistel peale rikaste – vangid on kirjavahetuse kaudu suhteid loonud; üks raha väljapetmise viis on kohtinguveebilehtede ja elektroonilise suhtluse kaudu inimese võrgutamine ja siis „erakorralisteks hädaolukordadeks” abi küsimine.

Raha eest saab ka konkurente kõrvaldada. Pole vaja radikaalseid meetodeid nagu palgamõrv – enamasti saab inimese ära osta või talle „litsilõksu” korraldada (palgata ilusa inimese rivaaliga flirtima ja siis sellest kompromiteeriva video armastatule saata). On ka võimalik transporti saboteerides takistada konkurendil armastatuga kohtuda, palgates näiteks kellegi rivaali auto lukkudesse nätsu panema või kumme tühjaks laskma või andes ühistranspordijuhile altkäemaksu, et ta hilineks. Konkurenti saab ka armastatule füüsiliselt ebameeldivaks teha, palgates kellegi tema riietele haisu piserdama või neid määrima, toolile peerupatja panema jne. Armastusfilmides ja suhtedraamaraamatutes on palju ideid rivaalide tõrjumiseks.

Eeltoodud meetodeid saab kasutada ka kaudsemalt – armastatu sõprade-sugulastega heade suhete ostmiseks, kes siis talle toredat inimest (ostjat) reklaamivad. Võrkturundus on ju edukas äri. Samuti saab takistada armastatuga kohtumast inimesi, kes ostjale vastupropagandat teevad.

Vaenlasekuju suurendab ustavust

Lisa kommentaar

Kõik diktatuurid püüavad oma elanikkonda veenda, et riik on ümbritsetud vaenlastest ja vaenlased on ka sisse imbunud. Propaganda spioonide ja diversantide kohta annab õigustuse suvaliste inimeste represseerimiseks – tuleb vaid sisevaenlase silt külge riputada. Välisvaenlase kuju on vaja selleks, et hoida elanikke piiramismentaliteedis ja juhtkonnale ustavana. Kriitikat režiimi aadressil ja püüdlust muudatustele vaigistatakse hoiatusega, et see nõrgestab riiki välisvaenlaste ees. Nõrgestamishirm on osalt põhjendatud – segadusteaeg riigis on alati sissetungi lihtsustanud.

Vaenlasekuju loomine pole päris sama, mis naaberriikide halvustamine ja diktatuuri ülistamine. Diktatuuri suhtelisest elustandardist vale mulje jätmisega püüab propaganda tekitada uskumust, et diktatuuris võib inimestel küll halb olla, aga mujal on veel halvem. Sellega hoitakse elanikke välismaale pagemast. Naaberriike halvustades jäetakse mulje, et need on vaesed ja viletsad, aga vaenlasi seinale maalides püütakse ohtu suureks puhuda ja väita, et naaberriikidel on palju vahendeid ja võimalusi kahju tekitamiseks. Naaberriikide hea varustatus viitab aga kaudselt nende rikkusele.

Paistab, et on mingi psühholoogiline mehhanism, mis paneb inimesed ohu korral juhte rohkem toetama. Hirm suurendab ustavust omadele. Seda mehhanismi kasutatakse laialt, mitte ainult diktatuurides.

Igasugused võistlused ja võrdlused riikide vahel, olgu siis spordis, laulus või statistilistes näitajates, tunduvad tõstvat patriotismi. Ka Eesti ajakirjanduses tekitavad riikide võrdlused ettevõtlusvabaduse või inimarengu indeksi põhjal rohkesti vastukaja. Hea tulemuse korral taotakse endale vastu rinda, halva korral leitakse vabandusi või teisi valdkondi, kus ollakse tublid. Spordi puhul on sellist käitumist veel rohkem, kuna valdkond on emotsionaalsem.

USA ülikoolid kasutavad rivaalitsemist spordis tudengite sideme tugevdamiseks ülikooliga, et hiljem oleks lihtsam vilistlastelt annetusi kätte saada. Just põhikonkurendiga toimuvate võistluste ajal on toetus omadele kõige suurem, ja suurvõistlus paistab olevat kõige intensiivsema annetustenurumise aeg. Võistlemisest saavad kasu kõigi osalevate ülikoolide juhtkonnad, sest see suurendab annetusi kõigile. Suur ressursikulu tudengispordile (staadionite ehitus, võistkondadele eraldi võimlad, stipendiumid sportlastele) on seletatav annetustega, mida sport sisse toob.

Investeerimisest

Lisa kommentaar

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Evolutsioonilised protsessid

Lisa kommentaar

Evolutsiooniline protsess tähendab siin kooslust mutatsioonist, paljunemisest ja valikust. Organismide evolutsioon on üks näide, kus mutatsioon geenides on juhuslike keemiliste reaktsioonide tagajärg, organismid paljunevad ja looduslik valik jätab neist ainult mõned ellu. Aga evolutsiooniline protsess toimib ka meemide (kultuuriliste „geenide”) arengus. Sõjakunst arenes, kuna inimesed leiutasid uusi võitlustehnikaid (mutatsioon), õppisid teiste inimeste tehnikaid (tehnikad „paljunesid”) ja valisid efektiivsed tehnikad, unustades ebaefektiivsed (tehnikaid tabas „looduslik valik”). Sarnaselt arenes kaasaegne relvavaba võitluskunst MMA, kus väheste reeglitega võistlustel selgusid efektiivsed tehnikad, mis siis levisid ja mida inimesed modifitseerisid.
Samamoodi toimub evolutsiooniline protsess manipulatsioonitehnikates: neid leiutatakse, õpitakse ja valitakse. Manipulatsioonitehnikate kooslus (näiteks usund, poliitiline ideoloogia) omakorda on nagu genoom – kooslus areneb koos, ja selle kahjulikud osad võivad kasulikel osadel „jänest sõita”. Susan Blackmore’i raamat „Meemimasin” kirjeldab meemide evolutsioonilist protsessi pikalt. See protsess on teatud määral juhuslik (mutatsioon, paljunemine ja valik on kõik pisut juhuslikud), aga siiski osaliselt ennustatav, sest teatud omadustega meemid levivad suurema tõenäosusega. Näiteks usk, mis lubab enda järgijatele paradiisi ja mittejärgijatele põrgut, levib kiiremini kui usk, mis lubab vastupidist. Usk, mis keelab endast taganeda ja teise usku pöörduda, jääb suurema tõenäosusega valikus alles.
Poliitikud jäljendavad teisi võimule toonud vahendeid ja juttu (paljunemine), unustavad ebaefektiivsed meetodid (valik) ja leiutavad uut poliittehnoloogiat (mutatsioon). Poliitiline ideoloogia, mille tegelik eesmärk on valituks osutuda, tuleb võimule tõenäolisemalt kui ideoloogia, mis tahab rahvale head teha. Poliitilist programmi, mis väidab, et tahab rahvale head, valitakse rohkem kui sellist, mis heategemist ei väida. Ideoloogia, mis on täiesti aus, jääb alla ideoloogiale, mis kasutab eesmärkide saavutamiseks nii valet kui tõde, vastavalt sellele kumb on hetkel kasulikum.

Eksootika müüb

Lisa kommentaar

Inimestele meeldib eksootika: selle abil müüvad end eurooplastele-ameeriklastele aasia võitluskunstid, hiina alternatiivmeditsiin (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=105), tai massaaž jne. Nende teenuste turundajad räägivad tuhandete aastate vanusest salatarkusest, mida ainult praegu ainult Sulle avaldatakse, raha eest muidugi. Tegelikult on inimesed üle maailma üsna sarnased ja nende leiutised samuti – Euroopas arendatud rusikavõitlust nimetatakse poksiks ja pankrationiks, Jaapani oma karateks, Euroopa maadlust nimetatakse kreeka-rooma või vabamaadluseks, Jaapani oma judoks, kaikavõitlus arenes nii Euroopas kui Kaug-Idas. Rüütlitel olid Euroopas oma mõõgavõitlustehnikad, sarnaselt Jaapani mõõgakunstile kendole, jne. Kultuuriliselt oluliste loomade kehaosadest ja mitmesugustest taimedest „ravimeid” müüdi keskaegses Euroopas (ja natuke ka praegu), nagu ka kogu ülejäänud maailmas. Seega eksootika pole midagi erilist, ainult samade põhimõtete pisut erinev rakendus. Kui aasialased oleksid kiiremini suhteliselt odavad ja töökindlad püssirohurelvad arendanud ja eurooplaste asemel maailma vallutanud, müüksid eurooplaste võitluskunstid ja meditsiin end praegu aasialastele samuti eksootika ja iidse salatarkuse jutu abil.

Immigratsioonivastaste võimalik strateegia

Lisa kommentaar

Targad ja haritud välismaalased uurivad enne riiki tulekut, milline on suhtumine välismaalastesse ja kas keskkond on sõbralik. Põgenikud vaestest riikidest ja muidu rumalamad ja vähemharitud olusid nii täpselt ei uuri. Immigratsioonivastaste vihakampaania piirab seetõttu tarkade sisserändu rohkem kui rumalate. Immigrantide kogukond muutub keskmiselt vaesemaks ja harimatumaks, mis annab immigratsioonivastastele parema võimaluse oma tavaliseks väiteks, et “nemad ongi kõik sellised (harimatud, vaesed, kuritegelikud).” Toetus sisserännule väheneb veelgi, nii et tekib tagasisideahel, mis tugevdab võõraviha.
Sarnane tagasisidemehhanism toimib, kui diskrimineerimine takistab selle sihtmärkrühmal haridust või tööd saada. Rühm muutub harimatumaks ja tööpuudus selles suureneb, mis võimaldab vihakülvajatel väita, et selle rühma liikmed ongi rumalad, harimatud, laisad ja sotsiaalhoolekannet ära kasutavad. See suurendab diskrimineerimist ja halvendab veelgi sihtmärkrühmavõimalusi.

Benjihüppe psühholoogiast

Lisa kommentaar

Käisin hiljuti benjihüppamas ja oli huvitav näha, kuidas julgustatakse inimesi hüppama ja vähendatakse kõrgusekartust. Hüpatakse kraana otsast, kus on kõrgete seintega kast või putka. Sisse minnakse maapinnal ja kraana tõstab kasti üles. Tõusu ajal pole kastist ümbrust näha ja hüppejuhendaja ajab juttu, nii et hüppaja ei pane kõrgust tähele. See aitab ära hoida hirmu teket.
Juhendaja seletab, et mida kauem hüppeukse lävel seista, seda raskem on panna end hüppama, ja lubab lugeda: “3, 2, 1, hüpe!” Inimene muidu tahaks hirmutavat otsust edasi lükata ja hakkaks lävel kõhklema. Aja mahalugemine “3, 2, 1” seab tähtaja otsuse tegemiseks, hoides ära pikka kõhklemist. Lühike tähtaeg (3 sekundit) ei anna aega hirmu selle peale mõtlemisega suureks puhuda.
Hüppejuhendaja soovitab mitte alla vaadata, vaid keskenduda silmapiirile või taevale ja kallutada ennast ettepoole kuni kastist välja kukkumiseni. Hirmutava kõrguse mittenägemine aitab kartust vähendada.
Aja mahalugemine toimub hästi kõva ja autoriteetse häälega, mis samuti viib tähelepanu kõrvale ja takistab vastuvaidlevate mõtete teket. Inimene teeb vastumeelse otsuse tõenäolisemalt kui seda käsib keegi teine, eriti veel vastuvaidlemist mittesallival toonil kõrva karjudes. Samamoodi käsutab ilmselt seersant sõdureid kaevikust välja ja vaenlase poole jooksma.
Benjihüppe eesmärgiks ongi adrenaliin, mis tekib hirmust, nii et teatud mõttes vähendavad need psühholoogilised nõksud hüppe nautimist. Teisest küljest suurendavad tõenäosust, et inimene julgeb hüpata. Nii et vahetuskaup nagu majanduses hinda alandades: müük suurema tõenäosusega, aga väiksema tuluga.

Usk heasse tsaari

Lisa kommentaar

Tundub, et inimestel on olemuslik vajadus loota hädas olles mingi kõrgema jõu sekkumisele nende kasuks. See kõrgem jõud peab olema piisavalt kõrge ja kauge, muidu elukogemus (empiirilised andmed) kõigutab usku selle jõu heatahtlikkusse ja võimsusesse. Lapsed loodavad vanemate peale ja kui selgub, et vanemad polegi kõikvõimsad, hakkavad lootma jumalatele või heale tsaarile.

Olen kuulnud lugusid palvekirjade kirjutamisest tsaarile 19. sajandi Vene impeeriumis. Selle taga pidi olema usk, et hea tsaar kaitseks talurahvast pahade bojaaride eest, kui ainult teaks, mis tagamaadel toimub. Võib juhtuda, et lossis kasvanud ülik tõepoolest ei tea, milline on riigi keskmise elaniku eluolu ja soovitab nagu Marie Antoinette, et kui rahval leiba pole, miks nad siis kooki ei söö. Aga enamasti on keskvalitsuse elukogenud inimestel vist küllaltki hea ülevaade riigis toimuvast.

Usk kõrgema jõu sekkumisse pole kuhugi kadunud ka tänapäeva diktatuurides. Üks kaasaegne kirjeldus on Economisti artikkel selle kohta, et inimesed Hiinas usuvad, et keskvalitsus ei tea kohalike parteibosside ebaseaduslikest repressioonidest ja kui teaks, paneks seaduse maksma. Tegelikult kompartei premeerib kohalikke võimukandjaid, kes saavutavad stabiilsuse (protestide puudumise) ja majanduskasvu, olenemata nende meetoditest. Seda tõlgendavad keskvalitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed ilmselt teadmatusena, sest alternatiiv on ju keskvõimu ükskõiksus või kurjus.

Võimul on seega motiiv soodustada usku heasse tsaari – kui inimesed veel loodavad kõrgema jõu sekkumisele, siis nad ei võta asju oma kätesse ega hakka kohalikke võimukandjaid kukutama. Kohalikust mässust võib jõuda kiiresti üleriigiliseni. Valitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed tõlgendavad võimu kuritarvitusi üksikutest võimukandjatest lähtuva probleemina, mitte režiimi üldise olemusena. Seega ei proovita muuta režiimi, vaid välja vahetada konkreetseid inimesi – ori soovib, et tal oleks pehmema piitsakäega ülevaataja, mitte seda, et terve orjandussüsteem kaoks.

Teatud kõrgema jõu sekkumisse uskumist soodustavad mehhanismid on ka demokraatiates, näiteks president võib vangidele armu anda ja nad ennetähtaegselt vabastada lasta. Selle lootusega kirjutavad vangid presidendile armuandmispalveid, mida peaaegu kunagi ei rahuldata.

“Majandusele hea”

Lisa kommentaar

Väljendit „majandusele hea“ kasutatakse samal eesmärgil kui nõukogude ajal väljendit „rahva tahe“, ehk tõeliste eesmärkide varjamiseks ja avalikkusele puru silma ajamiseks. Sellega õigustatakse mida iganes. Iga kord, kui kuulen seda fraasi tõsises toonis kasutatavat, olen kindel, et mulle püütakse puru silma ajada. Siis peaks kohe endalt küsima, mis on selle fraasi kasutaja tõeline eesmärk, mida varjata püütakse ja mida ta mõtleb majandusele hea all. Inimesi, kes seda fraasi kasutavad, peaks kohe paluma seda täpselt defineerida. Definitsioon tõenäoliselt paljastab vähemalt osaliselt, mida „majandusele hea“ sildi all mõeldakse.

Nalja definitsioonidega.

Oletame, et majandusele hea on defineeritud kui maksimaalne SKP. Siis peaks kohe sisse tooma võimalikult palju immigrante kust iganes, sest kui nad vähegi töötavad, suurendab see riigi SKPd. Kui majandusele hea on töökohtade loomine, peaks riik kõik inimesed sülelapsest pensionärideni kirja panema töökohaga inimene, palgaga null ja töökohustusega mitte midagi. Kui defineerida see fraas kõrgepalgaliste töökohtade loomisena või keskmise palga tõusuna, siis peaks riik looma kõrge palga ministeeriumi, võtma sinna töötuid mitte mingisuguste töökohustustega ja maksma neile hästi palju – kõrgepalgalisi tekib nii mis mühiseb ja keskmine palk tõuseb. Kui ekspordi suurendamine on „majandusele hea“ definitsioon, siis peaks riik kogu oma vara odavalt välismaal müüki panema ja seadusega kodanikele sama kohustuse panema. Defineerides majandusele hea kui madalad maksud, peaksime kaotama maksud ja kogu riigiaparaadi…