Sildiarhiiv: tõelisus ja näilisus

Bayesi reeglit võiks õpetada algkoolis

Veerpalu dopingujuhtum on järjekordne näide selle kohta, et inimesed ei mõista valepositiivseid ja valenegatiivseid tulemusi, ehk üldisemalt tinglikku tõenäosust. Ometi on tingliku tõenäosuse valdamine õige otsustamise juures üks olulisemaid tegureid. Näiteks Pratt ja kaasautorid (1964) tõestavad, et otsustamine, mis rahuldab väga nõrku eeldusi mõistlikkuse kohta stiilis „kui A on eelistatud B-le ja B C-le, siis A on eelistatud C-le“, peab järgima Bayesi reeglit.

Kuna Bayesi reegli intuitiivne seletus ei nõua mingit matemaatilist tausta ja reegel ise on nii laialt kasutatav ja oluline, võiks seda õpetada algkoolis või lausa lasteaias. Oot-oot, ütleb nüüd lugeja, Bayesi reegli jaoks on vaja korrutamist-jagamist, mis ometi on matemaatika ja võib ka mõnele täiskasvanule üle jõu käia. Sellest vastuväitest hiilisin ma eelnevalt aga kavalasti mööda, öeldes „intuitiivne seletus“, mitte lihtsalt reegel ise. Ka on osa matemaatikat lihtsam, kui esmapilgul paistab, näiteks on võimalik kuueaastasele lineaarvõrrandite lahendamist õpetada.

Bayesi reegli intuitiivne seletus võib sisaldada järgmisi osi. Joonistatakse ruut, jagatakse neljaks ruuduks ja seletatakse, et ülemises reas on õige vastus jah, alumises ei, vasakus tulbas on kellegi väidetav vastus jah, paremas ei. Nii et tuleb arvestada kõiki nelja varianti. Kui me nüüd teame, et keegi väidab kogu aeg jah, mida me saame tema jah-väitest tõe kohta järeldada? Mitte midagi. Samuti kellegi väitest, kes ütleb kogu aeg ei. Kui väide on kogu aeg õige, pole millegi üle arutleda, vastus on teada. Samuti kui väide on kogu aeg vale.

Kui on kaks inimest ja üks neist eksib tihedamini kui teine (näiteks teisel on kogu aeg õigus) ja nad väidavad vastupidiseid asju, kumba peaksime rohkem uskuma? Kui meil on teada neist kahest ainult ühe väide (jah), siis kumma inimese jah-väite puhul on meil rohkem usku, et tõde on „jah“?

Kui on kaks inimest, kes vahel räägivad tõtt, vahel valetavad sedamoodi, et esimene väidab „jah“ ka siis, kui vastus on ei, kuid mitte kunagi „ei“ kui vastus on jah ja teine väidab vahel „ei“ ka siis, kui vastus on jah, kuid mitte kunagi „jah“ kui vastus on ei, siis kumma inimese väite „jah“ peale peaksime rohkem uskuma, et tõde on „jah“? Järgmiseks võib võtta kaks inimest, kes võivad valetada mõlemas suunas, aga üks valetab rohkem jah-suunas, teine rohkem ei-suunas ja korrata küsimust.

Siis võib veel teha sissejuhatuse hulgateooriasse, joonistades lõikuvaid ringe ja rääkides noolemängust: kui teame, et nool langes esimesse ringi, kas me teame, et langes teise ringi? Kui teame, et langes esimesse ringi, kas teame, et ei langenud teise ringi? Kui kolm ringi lõikuvad ja kahe esimese ühisosa on ilmselgelt suurem kui teise ja kolmanda ning meile öeldakse, et nool langes teise ringi, siis kas peaksime rohkem uskuma, et langes esimesse või rohkem, et langes kolmandasse.

Ja lõpueksam on Monty Halli küsimus. Kes küsimust varem näinud pole ja esimese korraga õigesti vastab, saab kommi 🙂

Taustamüra heli salvestamisel

Lisa kommentaar

Püüdsin pähetulevaid viisijuppe vilistada ja vilet arvutisse salvestada, et mõni teine kord saaks seda kuulata. Igal salvestisel oli päris tugev taustamüra ja tükk aega ei saanud ma aru, mis seda põhjustab. Arvasin, et viga on mikrofonis või kõrvaklappides, arvutis või salvestusprogrammis.

Tegelikult oli põhjus lihtne – mu ühikatoa keskkond on kaugel helisalvestusstuudio haudvaikusest. Siia kostab tänavamüra, liftimootori müra, külmkapi sumin, arvuti ventilaatori vuhin jne. Mu aju oli kogu selle lärmiga nii harjunud, et filtreeris selle välja ja alles kõrvaklappidega arvutist salvestist kuulates panin müra tähele. Kõrvaklapid vähendasid toast kostvaid helisid ja ma olin harjunud, et klappidest kostval muusikal taustamüra pole. Vaikusest erinevat tausta kuuldes panin seda kohe tähele. Antud olukorras ei filtreerinud aju ammutuntud müra välja, sest see tuli ootamatult.

Kui ma asjast aru sain, kasutasin salvestusprogrammi müraeemaldusfunktsiooni, mis suutis suurema osa suminast-kahinast maha võtta. Päris ilusaks heli sellega ei saa, aga teeb algse salvestise ikka palju paremaks.

Paras õppetund mulle, et aju vaikimisi ootused, mida inimene ise tähelegi ei pane, moonutavad taju olulisel määral. Teoreetilisel tasandil olen psühholoogiakirjanduse põhjal sellega nähtusega tuttav, aga enda puhul tuli ikka üllatusena.

Miks ehitajad mitmel objektil korraga töötavad

Lisa kommentaar

Paljud eraisikutele väikesi ehitustöid tegevad ettevõtted töötavad paralleelselt mitmes kohas, kuigi efektiivsem oleks üks projekt ära lõpetada ja siis järgmist alustada. Paralleelselt tegutsedes peab väikeettevõtja vedama tööriistu ühest kohast teise ja tagasi, mis lisab transpordikulu. Materjali võib üle jääda mitmes kohas, seevastu järjest tegutsedes saab ülejääk tekkida vaid viimases kohas. Ehitajad peavad töötama kord ühes, kord teises kohas, mis tähendab, et nad unustavad, kuhu tööjärg jäi, ja kulutavad aega meeldetuletamiseks. Ka kliendile on kasulik, kui tema projekti kallal töötatakse täisvõimsusel lühikest aega selle asemel, et pikalt nokitseda. Sama lõpptähtaja korral on hilisem alustamine hea, sest ehitus ei sega muid tegevusi nii pikka aega.

Teatud ehitustööd nõuavad ootamist enne kui järgmise faasiga alustada – betoon, krohv ja värv peavad kuivama, vihmaga on katust raske parandada jne. Sel juhul saab ooteaega kasutada mujal töötamiseks. Aga enamik paralleelselt ette võetud projekte pole alustatud selleks, et mõne muu ehituse ooteaega sisustada.

Põhjus, miks liiga palju korraga ette võetakse, on psühholoogiline. Ehitajad ei taha projektidest keelduda, isegi kui neil tööd palju on. Ei julgeta ka kliendile öelda, et tööde alustamisega peab ootama, kuna tööjõud ja tööriistad on teistel objektidel kinni, sest muidu võib klient tellimuse teisele ettevõttele anda. Tahetakse niiöelda oma territooriumi märgistada, alustades objektil tööd, sest juba alustatud töö raskendab kliendil ehitusfirma vahetamist.

Lisaks liiga paljude projektide alustamisele ka töötatakse liiga paljudes kohtades korraga. Selle põhjuseks on, et kui klient näeb, et tema tellimuse kallal ei töötata, muutub ta rahulolematuks. Ehitajad peavad seega igal objektil igal nädalal natuke midagi nokitsema, et tekiks illusioon töö edenemisest. Lihtne on tuvastada, kas tehtud on midagi või mitte midagi. Raskem on aru saada, kas ettevõte töötab antud projekti kallal maksimumvõimsusega või ainult niipalju, et neid töö poolelijätmises süüdistada ei saaks.

Coviello ja kaasautorid on loonud mudeli, kirjeldamaks liiga paljude projektide korraga ette võtmise motivatsiooni ja tekkivaid probleeme. Nende rakendus on Itaalia kohtunike liiga paljude kohtuasjade samaaegne avamine.

Päikesesaal

Lisa kommentaar

Arvestades summat, mida põhjamaalased kulutavad soojamaareisidele, võib olla hea äriidee teha kusagile suurde siseruumi rand. Selleks tuleb paigaldada piisavalt hea küte ja soojusisolatsioon, et ruum ka talvel soe oleks, lakke panna tugevad lambid, mille spekter on sarnane Päikese omaga (tervisele ohtlikuma sagedusega kiirguse peaks välja filtreerima), põrandale liiv ja sujuvalt sügavaks minev bassein. Kui seintele panna suured pildid ranna horisondiga ja lakke helesinised tagant valgustatud paneelid, võib luua üsna realistliku rannaimitatsiooni. Põhimõtteliselt nagu suur solaarium, mis on maskeeritud rannaks. Erinevalt solaariumist ei pea kastis lamama.

Idee on pakkuda inimestele päikesereisist palju odavamat ja mugavamat võimalust talvel soojas päikselises rannas käia. Ei pea kulutama aega ja raha lendamisele või hotellidele, aga kogetav keskkond on sama nagu lõunamaises rannas.

Usk heasse tsaari

Lisa kommentaar

Tundub, et inimestel on olemuslik vajadus loota hädas olles mingi kõrgema jõu sekkumisele nende kasuks. See kõrgem jõud peab olema piisavalt kõrge ja kauge, muidu elukogemus (empiirilised andmed) kõigutab usku selle jõu heatahtlikkusse ja võimsusesse. Lapsed loodavad vanemate peale ja kui selgub, et vanemad polegi kõikvõimsad, hakkavad lootma jumalatele või heale tsaarile.

Olen kuulnud lugusid palvekirjade kirjutamisest tsaarile 19. sajandi Vene impeeriumis. Selle taga pidi olema usk, et hea tsaar kaitseks talurahvast pahade bojaaride eest, kui ainult teaks, mis tagamaadel toimub. Võib juhtuda, et lossis kasvanud ülik tõepoolest ei tea, milline on riigi keskmise elaniku eluolu ja soovitab nagu Marie Antoinette, et kui rahval leiba pole, miks nad siis kooki ei söö. Aga enamasti on keskvalitsuse elukogenud inimestel vist küllaltki hea ülevaade riigis toimuvast.

Usk kõrgema jõu sekkumisse pole kuhugi kadunud ka tänapäeva diktatuurides. Üks kaasaegne kirjeldus on Economisti artikkel selle kohta, et inimesed Hiinas usuvad, et keskvalitsus ei tea kohalike parteibosside ebaseaduslikest repressioonidest ja kui teaks, paneks seaduse maksma. Tegelikult kompartei premeerib kohalikke võimukandjaid, kes saavutavad stabiilsuse (protestide puudumise) ja majanduskasvu, olenemata nende meetoditest. Seda tõlgendavad keskvalitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed ilmselt teadmatusena, sest alternatiiv on ju keskvõimu ükskõiksus või kurjus.

Võimul on seega motiiv soodustada usku heasse tsaari – kui inimesed veel loodavad kõrgema jõu sekkumisele, siis nad ei võta asju oma kätesse ega hakka kohalikke võimukandjaid kukutama. Kohalikust mässust võib jõuda kiiresti üleriigiliseni. Valitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed tõlgendavad võimu kuritarvitusi üksikutest võimukandjatest lähtuva probleemina, mitte režiimi üldise olemusena. Seega ei proovita muuta režiimi, vaid välja vahetada konkreetseid inimesi – ori soovib, et tal oleks pehmema piitsakäega ülevaataja, mitte seda, et terve orjandussüsteem kaoks.

Teatud kõrgema jõu sekkumisse uskumist soodustavad mehhanismid on ka demokraatiates, näiteks president võib vangidele armu anda ja nad ennetähtaegselt vabastada lasta. Selle lootusega kirjutavad vangid presidendile armuandmispalveid, mida peaaegu kunagi ei rahuldata.

Poliitika analüüsi meetod

Lisa kommentaar

Poliitika M-analüüs. Joonista M-täht. M vasak alumine nurk on parim vahend poliitiku tegeliku eesmärgi saavutamiseks, vasak ülemine nurk poliitiku tegelik eesmärk. Keskmine nurk on parim vahend tegeliku eesmärgi täitmiseks, mis näib vahendina näilise eesmärgi saavutamiseks. Parem ülemine nurk on näiline eesmärk ja parem alumine nurk parim vahend näilise eesmärgi saavutamiseks.

Üleval on eesmärgid, all on vahendid. Vaadeldav on M-i tõusev kaldjoon, sest seda soovib poliitik rahvale näidata. Ülejäänud kolm joont M-is on varjatud.

Näide: Poliitik soovib raha linna eelarvest isiklikku eelarvesse kanda (tegelik eesmärk, M-i vasak ülemine nurk). Parim viis selleks on rahaülekanne linna pangaarvelt isiklikule pangaarvele (parim viis tegeliku eesmärgi saavutamiseks, M-i vasak alumine nurk). Aga selle üle hakkab ajakirjandus, va kallutatud jõud, ju vinguma. Poliitikul tuleb idee teha munitsipaalpoed. Näiline eesmärk on siin vaesusega võitlemine, vaesemale rahvale odava toidu pakkumine (tsirkust ja leiba). See on M-i parem ülemine nurk. Munitsipaalpoed on vahend selle näilise eesmärgi täitmiseks, mis aitab tegelikku eesmärki täita (munitsipaalpoe juhataja on tulus amet, seda saab ustavatele parteisõduritele jagada. Ja millised sahkerdamisvõimalused!), nii et M-i keskmine alumine nurk. Nüüd mõtleme välja veel M-i parema alumise nurga, milleks oleks tegelik parim vahend vaesusega võitlemiseks. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga võib olla näiteks täiend- ja ümberõppevõimaluste loomine, paindlik tööturg, otsene raha andmine vaestele.

Teiseks 5 küsimust. See, et keegi midagi (ajakirjanduses või mujal) väidab, ei tähenda: 1. et väidetav on tõsi, 2. et väitja ise usub väidetavat, 3. et väitjale on kasulik seda väita, 4. et teistele on kasulik seda uskuda, vaid 5. et väitja usub, et talle on kasulik seda väita.

Näide: Poliitik väidab, et tuleks teha munitsipaalpoed, sest see on hea vahend vaesusega võitlemiseks. See ei ole tõsi. Poliitik ei ole ilmselt nii rumal, et seda ise usub. Inimestele ei ole kasulik seda uskuda. Kuna poliitik majandusteadlaste ja laiema avalikkuse poolt välja naerdakse, ei ole talle tegelikult kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.

Näide 2: Poliitik väidab, et majanduskriis tema riiki ei jõua ja seetõttu ei tuleks selle pärast muretseda ja otsuseid muuta. See ei ole tõsi. Poliitik ilmselt ei ole nii rumal, et ise seda usub. Võibolla poliitik usub, et rahvale on kasulik seda uskuda (isetäituvad ennustused). Tegelikult ilmselt ei ole ülejäänutele kasulik seda uskuda. Poliitik naerdakse hiljem välja, kui tema väide valeks osutub, nii et talle polnud kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.

5 küsimust igasuguse väite kohta on seega: Kas see on tõsi? Kas väitja usub seda? Kas väitjale on kasulik seda väita? Kas ülejäänutele on kasulik seda uskuda? Kas väitja usub, et talle on kasulik seda väita? Viienda küsimuse vastus on alati jah, ülejäänute vastus võib olla nii jah kui ei.

Ega poliitikud pole põhimõttelised valetajad, väite tõesus ei takista neil seda väitmast. Nende enda usk väitesse pigem lihtsustab selle väljendamist. Inimese usk, et millegi väitmine on talle kasulik, on positiivses korrelatsioonis selle tegeliku kasulikkusega, nii et kolmanda küsimuse vastus on pigem jah. Samuti ülejäänud inimeste kasu väite uskumisest ei takista poliitikul selle väljaütlemist.

Moe mänguteoreetiline modelleerimine

Lisa kommentaar

Mitu majandusartiklit on pakkunud erinevaid seletusi moevoolude kujunemisele. Moodi defineeritakse kui kasutuid, kuid kulukaid muudatusi riietuses, tarbimises või käitumises. Tihti korduvad need muutused tsükliliselt.

Moemäng, kus osa populatsioonist püüab sarnaneda nendega, keda nad kohtavad, teine osa rahvastikust aga erineda, on kirjeldatud Matsuyama (1992) artiklis. Agendid kohtuvad mudelis juhuslikult valitud populatsiooni liikmetega. Kohtumisi on palju ja iga kohtumise järel otsustab agent oma käitumise järgmiseks kohtumiseks.

Koordinatsioonimäng sarnanejate või erinejate vahel on segamini kull-kiri mänguga sarnaneja ja erineja vahel. Täpsemalt kohandavad sarnanejad oma käitumist samaks enda kohatud inimeste käitumisega, erinejad aga erinevaks kohatud inimeste käitumisest. Kui kohtuvad kaks sarnanejat, on tegu koordinatsioonimänguga – mõlemad tahavad teha sama, mis teine, näiteks valida mõlemad sinise või mõlemad punase riietuse. Kui kohtuvad kaks erinejat, on samuti tegu koordinatsioonimänguga, sest mõlemad pooled soovivad sama lahendit – esimene peaks valima sinise ja teine punase, või vastupidi. Sarnaneja ja erineja kohtudes on mäng kull-kiri, kus üks pool tahab valida sama käitumise, mis teine, aga teine pool tahab valida esimesest erineva käitumise. Soovitud lahendid on täpselt vastupidised, ehk tegu on nullsumma mänguga.

Koordinatsioonimängus on kolm tasakaalu – mõlemad sarnanejad valivad punase, mõlemad valivad sinise või mõlemad juhuslikustavad punase ja sinise vahel. Sama kehtib erinejate puhul, ainult nemad tahavad valida (sinine, punane) või (punane, sinine) kombinatsiooni. Koordineeritud tasakaalud on evolutsiooniliselt stabiilsed, ehk kui alustatakse tasakaalust väljas, aga selle lähedal, siis liigub käitumine kohandumise tagajärjel tasakaalu. Segatasakaal on evolutsiooniliselt ebastabiilne, kuna kui üks pool valib rohkem punast, on ka teisel motivatsioon rohkem punast valida ja liigutakse ühe koordinatsioonitasakaalu suunas, mitte segatasakaalu poole tagasi.

Kull-kiri mängus on üks tasakaal, mis on segastrateegiates ehk mõlemad pooled juhuslikustavad oma käitumist. See on evolutsiooniliselt stabiilne.

Neid kahte mängu erinevates proportsioonides segades võib tulemuseks olla kas juhuslikustatud käitumine kogu populatsioonis, moetsüklid või sotsiaalne norm. Moetsüklite korral valivad kõik algul punase, siis üha rohkem sinist, siis jälle punast ja nii perioodilise kõikumisega lõpmatuseni. Sotsiaalse normi kujunedes valivad kõik sama käitumise, kas sinise või punase, olenevalt sellest, kumba algselt rohkem on (see võib olla juhuslik).

Rõivatootjate motiivi pidevalt uusi moode toota analüüsib Pesendorfer (1995).

Miks mulle ei meeldi kirjandusklassika

Lisa kommentaar

Lühidalt: kuna olen seda varem näinud, on see igav.

Täpsemalt, mida tuntum on teos, seda tõenäolisemalt on hilisemad autorid seda jäljendanud ja edasi arendanud, seega seda suurem on tõenäosus, et ma olen midagi selle teose sarnast varem lugenud või näinud. Kui ma olen midagi selletaolist varem kohanud, on teos ise üsna igav lugeda – midagi uut ju pole.

Peaagu kõigi laiatarbefilmide süžeedes on elemente Shakespeare’i näidenditest, tema ideid kasutatakse isegi multifilmides ja seriaalides. Selleks hetkeks, kui ma esimest korda Shakespeare’i lugesin, olin ma tema teoste sisuga ise seda teadmata varem nii paljude allikate vahendusel tutvunud, et originaalteos oli täiesti ennustatav. Enda harimise mõttes võin ju klassikuid lugeda, aga lõbu pärast küll mitte, kuna mulle meeldib uus ja huvitav.

Kui klassiku mõtteid arendab edasi oskuslik hilisem autor, on tema tulemus parem, kui klassikul endal, sest hilisemal autoril on võimalik toetuda varasemale teadmisele selle kohta, mis on inimeste jaoks huvitav lugeda. Jäljendaja saab vältida originaali vigu, mis küll ei tähenda, et kõik jäljendajad seda teeksid – jäljendamine nõuab samuti oskust, lihtsalt mitte nii palju, kui uue idee peale tulemine.

Sisuliselt on kirjanduses võimalik teadusega sarnane hiiglaste õlgadel seismine. Kui teiste varasemast kogemusest õppida, saab väikese lisapingutusega absoluutskaalal parema tulemuse saavutada kui eelkäijatel. Loomulikult ei saavuta paremat tulemust kõik jäljendajad – mida andekam eelkäija, seda raskem on tema tasemeni jõuda.

Teadustöös kehtib sama klassika ebahuvitavuse printsiip – mida vanem artikkel, seda väiksema tõenäosusega ma seda loen, sest seda suurema tõenäosusega on olemas hilisem artikkel või õpik, mis seletab sama nähtust paremini või tõestab sama teoreemi lihtsamalt ja arusaadavamalt. Võin kuulsaid artikleid tsiteerida, aga see ei tähenda, et ma nad läbi loen. Kui mõni eelnev artikkel on teatud tulemuse puhul viidanud klassikale, siis viitan ma samuti selle tulemuse puhul samale klassikale, aga tulemust ennast loen sealt, kus seda kõige paremini esitatud on.

Mida alternatiivmeditsiini rohud tegelikult sisaldavad

Lisa kommentaar

Nature kirjutab uurimusest, kus hiina alternatiivmeditsiini rohud lasti läbi geenisekveneerija, et teada saada, milliste organismide osi need sisaldavad. Rohud ise on enamasti pulbrid, millest palja silmaga pole võimalik aru saada isegi seda, kas need on mineraalset, loomset või taimset päritolu. Geneetilise uuringu tulemused olid huvitavad – rohud sisaldasid nii kaitsealuseid loomaliike, mürgiseid taimi kui ka tavalisi koduloomi nagu lehmad. Uuring ei täpsustanud, millist osa antud organismist oli kasutatud (näiteks härja sõrga, sarve või saba).

Tulemus ei tohiks tulla üllatusena, kuna erilist kvaliteedikontrolli alternatiivmeditsiinis pole. Heal juhul ja arenenumates riikides kontrollitakse vaid, et toidulisandi kategooriasse kuuluvad alternatiivravimid otseselt mürgised poleks. Aga ka siis ei tehta ilmselt pikaajalisi uuringuid, vaid tõenäoliselt söödetakse ravimit korra hiirtele ja kui need kohe vedru välja ei viska, lubatakse toode turule.

Hiina alternatiivmeditsiini rohtude koostisosad meenutavad keskaegse Euroopa maagilisi ravimeid rästikunaha ja musta kassi karvade stiilis. Inimeste psühholoogia on maailmas üsna ühesugune ja seda ära kasutavad soolapuhujate turundustrikid seetõttu sarnased. Üks müügivõtteid on reklaamida rohu koostisosana kultuuriliselt tähenduslike loomade kehaosasid. Teine on kasutada taimi, millel on mingi füsioloogiline mõju, olgu see siis hea või halb (ravitoimeline või mürgine). Kui inimene tunneb, et rohu sissevõtmise tagajärjel kehas midagi toimub, siis ta usub rohu toimimisse rohkem ja platseeboefekt on tugevam.

“Majandusele hea”

Lisa kommentaar

Väljendit „majandusele hea“ kasutatakse samal eesmärgil kui nõukogude ajal väljendit „rahva tahe“, ehk tõeliste eesmärkide varjamiseks ja avalikkusele puru silma ajamiseks. Sellega õigustatakse mida iganes. Iga kord, kui kuulen seda fraasi tõsises toonis kasutatavat, olen kindel, et mulle püütakse puru silma ajada. Siis peaks kohe endalt küsima, mis on selle fraasi kasutaja tõeline eesmärk, mida varjata püütakse ja mida ta mõtleb majandusele hea all. Inimesi, kes seda fraasi kasutavad, peaks kohe paluma seda täpselt defineerida. Definitsioon tõenäoliselt paljastab vähemalt osaliselt, mida „majandusele hea“ sildi all mõeldakse.

Nalja definitsioonidega.

Oletame, et majandusele hea on defineeritud kui maksimaalne SKP. Siis peaks kohe sisse tooma võimalikult palju immigrante kust iganes, sest kui nad vähegi töötavad, suurendab see riigi SKPd. Kui majandusele hea on töökohtade loomine, peaks riik kõik inimesed sülelapsest pensionärideni kirja panema töökohaga inimene, palgaga null ja töökohustusega mitte midagi. Kui defineerida see fraas kõrgepalgaliste töökohtade loomisena või keskmise palga tõusuna, siis peaks riik looma kõrge palga ministeeriumi, võtma sinna töötuid mitte mingisuguste töökohustustega ja maksma neile hästi palju – kõrgepalgalisi tekib nii mis mühiseb ja keskmine palk tõuseb. Kui ekspordi suurendamine on „majandusele hea“ definitsioon, siis peaks riik kogu oma vara odavalt välismaal müüki panema ja seadusega kodanikele sama kohustuse panema. Defineerides majandusele hea kui madalad maksud, peaksime kaotama maksud ja kogu riigiaparaadi…