Sildiarhiiv: ühiskond

Maksudest kõrvalehoidmine usalduse abil

Kui isikud A ja B teevad ostu-müügitehinguid, tuleb neil selle pealt käibemaksu maksta. Kui tehingu asemel A kingib B-le ühe asja ja pärast B kingib A-le teise enamvähem samaväärse asja, siis nad makse ei maksa. Aga siin tekib usalduse küsimus – kas B ikka kingib A-le midagi esialgse kingituse vastu? Kui usaldust vähe, siis võivad A ja B sõlmida bartertehingu ja panna lepingu kirja. Sel juhul riik sunnib kohtusüsteemi kaudu lepingutäitmisele, aga nõuab makse. Nii et maksud on üsna otseselt tasu riigile lepingu jõustamise eest. Kui on nii palju usaldust, et riigi tuge pole vaja, siis piisab vastastikustest kingitustest ja saab maksudest pääseda.
Ei pea piirduma kahepoolse tehinguga. Võib teha kingitusi mööda suurt ringi: A annab B-le, B C-le, C D-le jne kuni keegi jälle annab A-le. Tekib raskusi meeles pidamisega, kes kellele mida andis ja kes kellele võlgu on. Meenutamise hõlbustamiseks võib teha mingid raskestivõltsitavad märgid, näiteks allkirjastatud paberid selle kohta, kes kellele mida andis. Asja andmisel võib üks isik teisele anda märgi, mille alusel kolmandalt mingit asja nõuda. Need märgid on sisuliselt raha või bartertehingu lepingud. Jällegi, kui tahetakse riigi abi märkide kaudu antud lubaduste jõustamisel, siis peab riigile makse maksma.
Lubaduste pidamist võib soodustada korratava mänguga. Kui keegi lubadust murrab, siis teised enam temaga maksuvabasid vahetustehinguid (vastastikuseid kinke) ei tee. Kui see karistus on piisavalt ränk, siis pole vaja riigi tagatist lubaduste pidamisele. Aga raske on kontrollida, kas väidetav lubaduse murdja seda ka tegelikult murdis. See, kes väidab, et teine lubadust murdis, võib valetada ja üritada teiselt tema maine kahjustamise ähvardusel midagi välja pressida. Lubaduse tegelik murdja võib valelikult väita, et tema süüdistaja valetab väljapressimise eesmärgil jne. Nii et sunnimehhanism pole täiuslik, riiki võib usalduse puudumisel ikka vaja minna.

Ajakirjandus kajastab peamiselt väiteid, mitte tegusid

Lisa kommentaar

Kui avada suvaline uudisteportaal, on palju uudiseid stiilis “tuntud tegelane X tegi avalduse Y,” näiteks paavst kutsus sõdivaid pooli üles rahule, parempoolne poliitik avaldas toetust ettevõtluse arendamisele, vasakpoolne poliitik kiitis miinimumpalga tõstmist, välisminister rõhutas heanaaberlike suhete olulisust. Peaaegu kõik sellised uudised on oodatava sisuga – kellelegi ei tule üllatusena, et paavst kutsub rahule või välisminister headele suhetele. Kuna sisu on üldteada, võiks kõik sellised uudised ära jätta ja avalikkus oleks sama informeeritud kui praegu. Edastada võiks ainult üllatavaid avaldusi, näiteks kui parempoolne poliitik toetab kõrgemaid makse või vasakpoolne madalamaid.
Tegude kajastamine avalduste asemel on ajakirjandusele kulukas – tuleb saata korrespondent vastavasse piirkonda, mis võib olla kauge ja ohtlik. Tuleb kõigepealt välja uurida, kus olulised teod toimuvad (avalduste tegemise koha teatab kuulsuse pressiteenistus pikalt ette ja teeb ajakirjanike jaoks mugavaks). Lihtne on edastada avalikkusele pressiteateid, keerulisem kajastada sündmusi ja (võibolla varjatud) tegusid.
Kuna tegusid teatud määral ajakirjanduses edastatakse, peab nende kajastamisest olema rohkem kasu kui avaldustest. Ilmselt tahavad meediatarbijad tegudest rohkem teada kui väidetest. Avalduste kajastamine on täiteaine, millega huvitavamate uudiste puudumistel nõutav lehekülgede või uudisteminutite arv kokku saadakse.
Oleks ühiskondlikult kasulik kui programmeeritaks uudistefilter, mis (mitteüllatavate) avalduste kajastused uudisteveebilehtedelt eemaldaks. See hoiaks kokku aega, mis kulub täiteaine seast tegelike uudiste leidmiseks. Arvutitel on veel raskusi teksti sisu mõistmisega, nii et päris automaatne see uudistefilter olla ei saa. Võib kasutajatel lasta hääletada uudise olulisuse kohta (see on osaliselt juba kasutuses, kuna uudise all näidatakse kommentaaride ja sotsiaalmeedia edastuste arvu). Automaatselt võib võrrelda uudise sisu pressiteadetega kuulsuste veebilehtedel, kasutades näiteks plagiaadituvastustarkvara. Kui kattuvus suur, eemaldada uudis.

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus

2 vastust

Definitsioon: diskrimineerimine tähendab, et valitakse mitte kõigi kandidaatide seast, vaid mingist väiksemast alamhulgast.

Kommentaar: kandidaadid ja valik võivad olla erinevates kontekstides, näiteks tudengite vastuvõtt ülikooli, töökoha täitmine, Riigikogu valimised.

Definitsioon: rumalus tähendab, et mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei valita (saadaoleva teabe põhjal) parimat kandidaati.

Kommentaar: jätan eetilised küsimused selles tekstis kõrvale ja vaatlen isekat otsustajat, kes soovib kandidaadi tööst suurimat kasu. Parim kandidaat on kõige töövõimekam. Töö tähendus sõltub kontekstist, samuti võimekus. Võimekus ei pruugi olla selgelt nähtav. Saadaoleva teabe põhjal võib kõik kandidaadid järjestada oodatava võimekuse järgi, kusjuures osad (või kõik) kandidaadid võivad olla võrdsed. Saadaoleva teabe põhjal parim on suurima oodatava võimekusega.

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus.

Tõestus: Parim kandidaat kõigi hulgast võib kuuluda väiksemasse alamhulka A, millega piirdub diskrimineerija, või võib asuda selle kaashulgas. Kui parim ei kuulu A-sse, siis diskrimineerimise korral teda ei valita. Seega mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei vali diskrimineerija parimat.

Korruptsiooni koordinatsioonimäng

Lisa kommentaar

Nii korruptsioon kui ausus taastoodavad ennast. Kui peaaegu kõik ühiskonnas on korrumpeerunud, siis on ausal inimesel raske midagi tehtud saada. Igasugune asjaajamine takerdub altkäemaksunõude taha. Tekib tugev motivatsioon ka ise korruptsioonis osaleda. Isegi kui mõni aus inimene teatab korruptsioonist politseile, on korruptandil lihtne karistusest pääseda kas politseile, tunnistajatele või kohtunikule altkäemaksu andes. Ausal inimesel on seevastu raske valesüüdistuse korral õigeks mõistetud saada, sest õigeksmõistva otsuse eest tahetakse pistist.
Kui peaagu kõik ühiskonnas on ausad, siis on korruptandil raske leida kedagi, kellega hämarat tehingut sõlmida. Niipea kui korruptant altkäemaksu pakub või nõuab, teatatakse politseisse ja ebaaus karjäär ongi läbi. Ausus on ratsionaalse iseka otsustaja jaoks kõige kasulikum vastus aususele, nagu ka korruptsioon korruptsioonile. See on koordinatsioonimängu definitsioon.
Eelnev lihtne mudel ei seleta, miks on ühiskonnas teatud hulk korruptsiooni, aga ka positiivne arv ausaid inimesi. See olukord tekib, kui korruptandid tunnevad üksteist ära piisavalt suure tõenäosusega. Siis saavad nad omavahel ebaseaduslikke tehinguid sõlmida, aga ausatega kokku sattudes järgivad reegleid. Ausad saavad kogu aeg ausalt käituda, sest korruptandid tunnevad nende aususe ära piisava tõenäosusega ega nõua altkäemaksu.
Kui korruptandid teevad vahel vea ja arvavad, et aus inimene on korruptant, siis pakuvad nad tehingut ausale ja jäävad vahele.

Miks inimesed ikka veel tööd teevad

Lisa kommentaar

Tänapäeva teadus on piisaval tasemel, et valmistada tarbekaupu tootvad robotid ja roboteid tootvad robotid (viimased toodaksid nii tarbekaupu tootvaid kui roboteid tootvaid roboteid), mis suudaksid hoida inimkonna elustandardi 20. sajandi tasemel ilma, et inimkond ainsatki päeva töötaks. Lihtsustatult peaksid tarbekaupade robotid tootma vaid toitu, eluasemeid ja kondoome, et inimesed võiksid Päikese punaseks hiiglaseks muutumiseni ainult süüa, magada ja seksida. Miks inimkond ei vali seda teed, vaid ikka pikki töönädalaid teeb?

Üks põhjus on soov säilitada inimkonda ka pärast Päikese eluea lõppu. Selleks peab teadus veel arenema ja inimkond teisi tähesüsteeme koloniseerima. Teine põhjus on konkurents inimrühmade vahel. Kui mõni rühm valib mittetöötamise, siis vallutatakse see (sõjaliselt, majanduslikult või kultuuriliselt) teiste rühmade poolt, kes sunnivad oma kultuuri neile peale, muuhulgas lõpetades nende mittetöötamise. Kui ei toida oma väge, toidad varsti võõrast.

Konkurents inimeste vahel tõukab samuti tööd tegema – tahetakse muljet avaldada uhkema auto või telefoniga, milleks on vaja raha. Demonstratiivse tarbimisega kogutakse sotsiaalset staatust ja seksuaalpartnereid.

Rasedate mittediskrimineerimisest

Lisa kommentaar

Kui tuleb jutuks naistele tööturul võrdsete võimaluste tagamine, jõutakse tihti välja tööandjapoolse naiste diskrimineerimiseni. Eriti väljendub see soovimatuses palgata rasedaid või väikelaste emasid. Tööandja vaatepunktist on küsimus kasumis – raseduspuhkust võttev või väikelast kasvatav naine teeb vähem tööd (vähemalt enamiku tööandjate arvates), aga palka peab talle maksma samamoodi nagu mõnele tööhoolikule. Kasumit mõjutab raseda töölevõtmine seetõttu, et ühiskond nõuab töötajate võrdset kohtlemist ega kompenseeri võrdse kohtlemise nõudest tekkivat kulu tööandjale.

Töötaja võib olla vähem tootlik või tööst vabastatud ka muul põhjusel kui rasedus või väikelapse kasvatamine. Sellised põhjused on näiteks haigus, reservväelaste kogunemine, palgaline puhkus. Kõigil neil juhtudel peab tööandja säilitama palga ja töökoha, mis on sisuliselt lisanduv maksukoormus.

Siit tekib kaks küsimust: miks peab ühiskond toetama vähem tootlikke töötajaid ja miks on seda toetust tagav maksukoormus jaotatud tööandjate vahel ebavõrdselt?

Vähem tootlikke töötajaid toetatakse, sest ühiskondlik norm ja sellele rajatud seadus ütleb nii. Normi aluseks võib olla kasulikkus ühiskonnale pikemas perspektiivis (lapsed kui tulevased maksumaksjad, inimestele haiguspuhkuse võimaldamine laseb neil kiiremini paraneda ja tööturule naasta, puhkus tõstab tootlikkust), aga selline norm võib olla tekkinud ka muul põhjusel. Ainult osa tööpanust vähendavatest teguritest kompenseeritakse ja paistab, et tegureid eristatakse vähemalt osaliselt mingi ühiskondliku kasu mõiste põhjal, sest näiteks laiskuse, joomise või hobidega tegelemise tõttu vähenenud tootlikkus ei anna alust lühema tööaja, palga säilitamise ja riikliku toetuse nõudmiseks.

Ajalooliselt on vähemalt laste kasvatamise kulude ühiskondliku kompenseerimise osas olnud väga erinevaid lahendusi. Enne 19. sajandi lõppu polnud vist kusagil mingit lastetoetust ega raseduspuhkust – lapsed olid vanemate mure ja kui nad takistasid vanematel töötegemist, siis pidid vanemad väiksema sissetulekuga leppima ja kogu pere võis nälgida. Natsi-Saksamaal olid (vähemalt teatud välimusega) lapsed riiklik vara kui tulevased sõdurid ja töölised. Riik toetas heldelt laste saamist ja kasvatamist (tasuta lastekodu, kui vanemad ise last kasvatada ei soovinud, tasuta lastehoid, paljulapseliste emade medalid ja soodustused).

Laste kasvatamise osas paistab olevat nii, et kes maksab, tellib ka muusika. Ühiskondades, kus vanemad kandsid kõik lastega seotud kulud, oli neil ka pea täielik võim laste üle. Nad võisid anda ihunuhtlust, puudega vastsündinu surmata ja lapsi raskele tööle sundida. Totalitaarriikides, kus lapsi peamiselt ühiskondlikuks ressursiks peeti, oli riigil ka suur sõnaõigus kasvatamise osas – lapsed pidid lasteaiast alates propagandat tuupima, osalema partei noorteorganisatsioonis ja vanemate riigivastasuse kohta koputama.

Tänapäeva arenenud riigid on kahe äärmuse vahel. Osaliselt kannavad lastega seotud kulusid vanemad, osaliselt ühiskond. Riigi toetus on nii otsene (raha ülekandmine vanemate pangaarvele) kui kaudne (tasuta haridus, lasteaiakohad ja ka nõuded tööandjatele, mis vähendavad kasumit, aga suurendavad lastega töötajate heaolu).

Toetamise ja selleks raha hankimise viise on erinevaid ning mitte kõik pole võrdselt head. Maksukoormuse jaotamine tööandjate vahel vastavalt tööle võetud rasedate või krooniliselt haigete inimeste arvule ei tundu mõistlik. Ettevõtted, kus peaaegu kõik töötajad on meessoost (ehitus, kaevandamine, kaugveod), kannavad palju vähem kulusid lastega perede toetamiseks kui organisatsioonid, kus lastega naisi on arvukalt. Loogilisem oleks kõigi ettevõtete maksukoormust pisut tõsta, saadud rahast kompenseerida vähenenud tootlikkusega inimestele nende saamata jäänud palk ja uue töö otsimise kulu ning lubada tööandjatel nende parima äranägemise järgi tasustada ja palgata. Sellise võimaluse tekkides loomulikult vähendatakse rasedate, haigete ja puudega inimeste palka või vallandatakse nad. Riigi toetus peaks neile inimestele tekkiva kahju kompenseerima. Seda kahju on raske täpselt mõõta – võibolla sellepärast on praegune süsteem selline nagu ta on.

Teine variant (lisaks töötajatele kahju hüvitamisele) on toetus ettevõtetele, et nad võtaksid tööle ühiskonna soositud madalama tootlikkusega rühmade esindajaid. Kui toetus on piisavalt suur, hakkavad ettevõtted omavahel võistlema subsideeritud rühmade palkamises. Seda toetust võib jällegi finantseerida üldistest maksudest, et jaotada kulu ettevõtete vahel võrdselt.

Ettevõtete konkurents toetatud gruppide palkamisel laseb üsna täpselt paika panna toetuse taseme – see on tase, kus toetatavad inimesed leiavad kõik koha ja kõik kohad toetatavatele täidetakse. Ehk turg tasakaalustub.

Kas uppuvaid illegaalseid immigrante peaks päästma?

Lisa kommentaar

Mõned riigid on hädas üle mere tulevate illegaalsete immigrantidega. Mõnedel neist riikidest on poliitika, et merel hätta sattunud illegaalseid immigrante ei tohi rannavalve päästa. Eesmärgiks muidugi vähendada illegaalsete immigrantide sissevoolu. Kas mittepäästmispoliitika suurendab surmade arvu merel? Mitte tingimata. Kui merereis on ohtlikum (ei päästeta), siis võtab selle merereisi ette väiksem arv inimesi. Seetõttu satub väiksem arv merel hätta ja vajab päästmist. Uppuvate hädaliste protsent kõigi hädaliste hulgas on mittepäästmispoliitika korral suurem, aga see protsent võetakse väiksemast arvust.

Numbriline näide: päästmispoliitika korral üritab merd ületada keskmiselt 8 inimest päevas, mittepäästmispoliitika korral 2. Pooled ületajatest satuvad hätta, niisiis päästmispoliitika korral 4 päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1. Päästmine pole täiuslik, nii et päästmispoliitika korral upuvad pooled hättasattunutest. Mittepäästmispoliitika puhul upuvad kõik. Seega päästmispoliitika korral upub 2 inimest päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1.

Kui numbrid teistsugused, võib humaansemaks osutuda päästmispoliitika. Näiteks kui mittepäästmispoliitika puhul proovib merd ületada 6 inimest päevas.

Sarnane küsimus on, kas autode turvavarustus vähendab liiklussurmasid. Turvavarustusega kihutab 8 inimest päevas, ilma turvavarustuseta 2 päevas. Pooled kihutajatest satuvad õnnetusse. Ilma turvavarustuseta surevad kõik õnnetusse sattunud, turvavarustusega pooled.

Arengumaade liiklus ja linnad

Lisa kommentaar

Olen enda külastatud lõunapoolsetes vähemarenenud riikides näinud ja teiste sarnaste riikide kohta kuulnud, et liiklus on kaootiline ja reegleid ei täideta, on palju väikesi poekesi ja tänavamüüjaid, aga vähe suuri poode ja ettevõtteid. Palju on prügi ja hulkuvaid loomi, tänavad on kitsad, kõverad ja auklikud ning ehituskvaliteet vilets.

Istanbulis konverentsil juhtusin rääkima ühe indialasega, kes ütles, et Istanbul meenutab talle Calcutta kesklinna. Hakkasime siis spekuleerima, miks need eri kultuuriruumide linnad ometi nii sarnased võiksid olla. Leidsime, et kõigi eelnevate nähtuste põhjuseks võib olla kergelt korruptiivne kultuur ja ametlike reeglite mittetäitmise norm ühiskonnas.

Kui ametlikke reegleid üldiselt ei järgita, on üheks selle vormiks liikluseeskirjade ignoreerimine. Politsei ja kohtute korruptsioon tähendab, et ka raskete eeskirjarikkumiste karistusest pääseb tavapärase altkäemaksusumma eest, nii et liiklusseaduse jõustamine jääb nõrgaks. Kui ühiskond tugineb suuresti mitteformaalsetele reeglitele, ei pruugi valitsus ka eriti ametlike reeglite jõustamisse panustada, näiteks võetakse tööle vähe liikluspolitseinikke ja neile makstakse halvasti.

Tänavate kitsus ja kõverus ka seal, kus selleks pole ajaloolist põhjust (Istanbul kasvas aastail 1950-2010 ühelt miljonilt kolmeteistkümnele, nii et peaaegu kõik tänavad on uued) tuleneb linnaplaneerimise viletsusest ja planeerimisel paikapandud reeglite eiramisest. Jällegi on ametlike reeglite mittetäitmine osalt kultuuri, osalt puuduva või äraostetava karistussüsteemi tagajärg. Ehituskvaliteedi viletsus on sarnaste põhjustega ja tagajärjed võivad olla kurvad, kui piirkond on maavärinaohtlik või majad on enamjaolt puust. Üks türgi sõber rääkis, kuidas pärast seda, kui hakati nõudma tagavaraväljapääsutrepi olemasolu tulekahju puhuks, ehitasid paljud majaomanikud selle trepi maja välisküljele puust. Ma ei tea, kas on tegu reegli halva sõnastuse või iseseisva ümbertõlgendamisega.

Hulkuvate loomade paljusus on tingitud nende rikkalikust toidulauast rohke tänavale visatud prügi näol. Tänavate prahistamine omakorda viitab prügiveo halvale korraldusele ja inimeste püüdele prügiveotasudest jäätmeid tänavale visates kõrvale hiilida. Ei ole kohustuslikku miinimumprügivedu, mis igaühel tellida tuleks ja mis vähendaks (kuigi ei kaotaks) prügist kõrvalisi teid pidi vabanemist. Kui linnavalitsusel pole elanikkonnast ülevaadet, sest registrid on viletsad või puuduvad, siis pole ka erilist võimalust elanikele kohustusi panna – ei ole teada, kellelt reeglite täitmist nõuda, kellele arve esitada või keda mittetäitmise eest karistada. Seega oleks keeruline elanikke prügiveo tellimise nõuet täitma sundida.

Väikeste poekeste ja tänavamüüjate rohkus viitab kahele asjaolule. Esiteks on vähe ametlikke töökohti ja elanikkonna enamiku haridustase võibolla liiga madal tavaliste üheksast viieni ametite pidamiseks. Seega peavad inimesed elatist teenima näiteks midagi mitteametlikult müües. Makse selliselt tegevuselt muidugi ei maksta, tegevusloa hankimine võib olla võrdne kohalikule politseinikule iganädalase altkäemaksu andmisega. Teine põhjus just väikeste äride rohkusele on, et poed ja muud ettevõtted ei laiene, kuna piisavalt suurelt ja edukalt ettevõttelt hakatakse nõudma makse, bürokraatlike reeglite täitmist ja olenevalt kuritegevuse tasemest ka katuseraha. Väikseks jäädes „lennatakse radari all“ ja välditakse paberimajandust. Kui väikese äriga tekivad probleemid, on seda lihtsam sulgeda ja mujal uuesti avada, kui suurt. Paindliku asukohavahetuse parimaks näiteks olid Itaalias turismipiirkonnas käekotte müüvad Aafrika illegaalsed immigrandid, kes laotasid oma kauba selle demonstreerimiseks lina peale laiali. Lina nurki ühendas nöör ja kui nähti politseipatrulli kaugelt tulemas, tõmmati lina nöörist paunaks kokku ja jalutati järgmisesse kauplemispaika.

Diskrimineerimise kahjulikkusest

Lisa kommentaar

Miks on loodud võrdõiguslikkuse komisjonid ja vähemuste võrdset kohtlemist nõudvad seadused? Üks aspekt on eetiline, humanistliku traditsiooni ideaal inimese väärtustamisest ja kõigi inimeste võrdsest kohtlemisest. Aga ka puhtalt praktilisest perspektiivist tähendab võrdne kohtlemine, et inimeste sobivust mingisse rolli (töökohale, tudengiks, juhiks, naabriks, kodanikuks) hinnatakse ainult nende oluliste omaduste põhjal. Mis omadused on olulised, sõltub konkreetsest rollist. Sõjaväelaseks või päästeametnikuks kandideerijalt on õige nõuda füüsilist võimekust, professoriks kandideerijate puhul on see ebaoluline.

On raske välja mõelda olukorda, kus kandidaadi sugu, rass või seksuaalne sättumus oleks töötulemuse seisukohast oluline. Sugu ja geneetiline taust on küll sportliku suutlikkusega seotud, aga viimast saab eraldi mõõta, ja kui see on juba arvesse võetud, ei tohiks eelnevad näitajad lugeda. Seega ei tohiks peaaegu üheski olukorras soo, rassi või muude sarnaste omaduste põhjal diskrimineerida.

Ebaoluliste tunnuste põhjal kandidaatide valimine tähendab, et otsus ei kasuta optimaalselt olemasolevat teavet. Kui valikut mõjutab mingi tootlikkusega mitteseotud aspekt, siis vähendab see oluliste näitajate kaalu otsuses. Näiteks kui kandidaate on gruppidest A ja B ning diskrimineerimise tõttu jäetakse kohe alguses kõrvale kõik grupi A liikmed, siis omaduse x põhjal parima inimese valik leiab maksimumi grupi B liikmete hulgast, mitte kõigi kandidaatide hulgast. Maksimum alamhulgast on väiksem või võrdne maksimumiga kogu hulgast, seega sobivuses saab ebaolulisi tegureid arvesse võttes ainult kaotada.

Eelnev käib puhtalt ühekordse valiku kohta. Staatilises mudelis on kahjulik igasugune diskrimineerimine, kaasa arvatud varem halvas olukorras olnud grupi eelistamine (nn. positiivne diskrimineerimine). Kui valikuid tehakse korduvalt, tuleb arvestada praeguste otsuste mõju tulevastele – tänaste tegude tõttu võib muutuda tulevane valikute ring, valiku tegijate ring või valiku tegijate otsustuskriteeriumid.

Vähemuse eelistamine võib muuta ühiskondlikke norme ja tasakaalustada algset kallakut vähemuse vastu, mis toob tulevased otsused lähemale ideaalile, kus valik tehakse vaid oluliste näitajate alusel. Vähemuse eelistamine võib lisada valiku tegijate hulka vähemuse liikmeid, kes võivad otsustada neutraalsemalt, kui enamuse liikmed, või eelistada vähemust. Kogumõju on jällegi diskrimineerimise vähenemise suunas, kui vähemust ei võeta otsustama liiga palju. Aga selle ohu realiseerumisest pole ma kunagi kuulnud.

Kui vähemust hakatakse otsustes eelistama, julgustab see suuremat arvu vähemuse liikmeid kandideerima, mis parandab tulevaste valikute oodatavat tulemust (suuremast hulgast maksimumi leides on see tõenäoliselt suurem, kui väiksemast). Positiivne diskrimineerimine annab lisaks vähemuse liikmetele motivatsiooni kvalifikatsiooni omandamiseks, mis jällegi suurendab heade kandidaatide ringi. Kui vähemust diskrimineeritakse, pole neil mõtet kandideerida ega tulevaseks kandideerimiseks kulutusi teha, näiteks õppimisel pingutada, sest nagunii ei võeta neid hiljem kohale, kus praegune pingutus end ära tasuks.

Võrdõiguslikkus ja poiste koolist välja langemine

Lisa kommentaar

Priit Pullerits kirjutab Postimehes, et võrdõiguslikkuse eest võitlejad peaksid rohkem tähelepanu pöörama poiste suuremale koolist välja langemisele tüdrukutega võrreldes, mitte naiste alaesindatusele juhtivatel kohtadel. Kui Pullerits poleks juba varem silma paistnud võrdõiguslikkuse vastaste kirjutistega, võiks artiklit ignoreerida ja öelda, et koolist väljalangevus ja naiste vähesus juhtide hulgas on mõlemad olulised probleemid, millega tuleks tegelda. Pole mõtet ühte teise arvel esile tõsta. Aga artikkel püüab luua muljet, nagu oleks nende kahe probleemi lahendused omavahel vastuolus ja saavutada saaks neist vaid üht. Seejärel üritab Pullerits mõjutada inimesi võrdõiguslikkuse vastast seisukohta võtma väitega, et poiste koolist väljalangemine on ühiskonna jaoks olulisem, seega peaks keskenduma selle vähendamisele naiste alaesindatuse vähendamise asemel.

Ülalkirjeldatud probleemid võivad mõlemad olla põhjustatud naistevastasest diskrimineerimisest, mis tähendab, et mõlemaid võib saada lahendada sama poliitikaga, mitte kahe omavahel vastuolus meetmega. Naiste vähesus juhtivatel kohtadel on osaliselt põhjustatud meeste kasuks diskrimineerimisest töölevõtul praegu ja minevikus. Aga sugude erinev kohtlemine ei alga nende täisealiseks saamisel, vaid toimub juba varases lapsepõlves. Poiste koolist välja langemise üheks põhjuseks võib olla kultuuriline norm, et poisid peavadki ulakad olema ja neile on rohkem pahandusi lubatud kui tüdrukutele. Kui mehehakatistelt nõutakse üldiselt vähem enesedistsipliini ja pingutust õppimisel, harjub rohkem poisse kui tüdrukuid laiskuse ja halva käitumisega. Kui nõutav pingutus hilisematel kooliaastatel tõuseb, suudab ja tahab väiksem osa poistest nõudeid täita. Tagajärjeks on meessoo ulatuslikum koolist välja langemine. Antud seletuse õigsus on empiiriliste uuringute otsustada. Eesmärgiks polnud kuulutada ülimat tõde, vaid näidata, et Pulleritsu väidetud vastuolu naiste alaesindatuse ja poiste koolist väljalangevuse probleemide lahendamise vahel on väga nõrgalt argumenteeritud.