Sildiarhiiv: pildikesi poliitökonoomiast

Kohandumine ühiskonnaga vs ühiskonna kohandamine

Tavalistes hääletusmudelites, mis käivad demokraatiate kohta, kohandab poliitik oma lubadusi mediaanvalija maitsele vastavamaks, et võimule pääseda. Gregory, Schröder ja Sonin toovad välja huvitava duaalse olukorra diktatuurides – seal võib diktaator muuta elanikkonda nii, et mediaaneelistus oleks diktaatori poliitikale lähedasem (kui elanikkonna koosseis on selline, et suurem protsent toetab diktaatorit, on mässuoht väiksem). Ehk mitte poliitik ei kohandu ühiskonnaga vaid kohandab ühiskonda endaga.

Gregory, Schröderi ja Sonini mudelis saab diktaator osaliselt informatiivse signaali iga inimese võimuvastasuse kohta ja võib tappa osa elanikkonnast. Mudelis valib diktaator optimaalse alamate arvu, keda tappa, et minimeerida mässuohu ja tapmise kulu summat. Kuna võimuvastaseid inimesi ei saa täpselt tuvastada, represseeritakse alati ka võimule ohutuid kodanikke. Mida ebatäpsem tuvastus ja nõrgema positsiooniga diktaator, seda rohkem neutraalseid ühiskonnaliikmeid tapetakse ühe võimuvastase kohta – ohutuid ohvreid võib olla palju rohkem, kui tegelikke diktaatori vaenlasi.

Artikkel võrdleb mudeli ennustusi detailsete andmetega Stalini 1930ndate repressioonide kohta ja leiab, et tulemused on andmetega kooskõlas. Mida täpsemalt on (diktaatori arvates) vaenulik rühm tuvastatav, seda suurem osa sellest rühmast tapetakse ja seda vähem rühma mittekuulujaid jagab nende saatust. Näiteks Stalini-aegses Nõukogude Liidus olid volgasakslased, tšetšeenid ja poolakad palju lihtsamini teistest eristatavad (rahvus oli passis kirjas) kui ähmase definitsiooniga „kulakud ja sotsiaalselt ohtlik element.“ Seetõttu olid repressioonid teatud rahvuste vastu palju täpsemini sihitud kui ühiskondlike klasside vastu.

Lisaks osa rahvastiku hävitamisele võib diktaator elanikkonna mediaanset poliitikaeelistust muuta ka propaganda abil või tekitades lojaalseid kodanikke juurde. Teatud rühma kodanike lisamise näiteks on Hitleri rahvastikupoliitika, mis soosis teatud välimusega inimeste sigimist ja takistas teistsuguste paljunemist. Kui probleemiks on võimuvastasus ainult riigi mõnes osas, on paljud riigid selle vähendamiseks kasutanud kolonisatsiooni. Riigi teistest osadest tuuakse sisse kohalikest keskmiselt võimutruumaid inimesi, näiteks enamusrahvuse liikmeid, ja „lahjendatakse“ nii probleemse piirkonna mässuohtu.

Ka demokraatlikes riikides üritavad poliitikud mitmesuguste nippidega valijaskonna koosseisu muuta (küll mitte otsese erineva maailmavaatega inimeste tapmisega). Teatud piirkonnas saab valijaskonda muuta, muutes valimisringkondade piire (inglise keeles on selle jaoks termin gerrymandering). Kogu riigis immigrantidelt rohkem hääli saavad erakonnad soosivad immigratsiooni. Noortepärased erakonnad tahavad langetada valimisiga, lastega peredelt toetuse otsijad soovivad anda inimestele lisahääli laste arvu põhjal jne.

Miks diktatuuride juhtkonnad on rumalamad kui demokraatiate

Lisa kommentaar

Konstantin Sonin kirjutab ustavuse ja asjatundlikkuse vahetuskaubast diktatuurides. Küsimus pole ainult selles, et diktaator valib lähikondlasi ustavuse, mitte mõistuse järgi – osavus riigiasjades võib diktaatori vaatepunktist olla isegi negatiivne omadus. Mida kavalam inimene, seda suurema tõenäosusega suudab ta kõrgele kohale jõudes diktaatori kukutada ja ise asemele asuda, seega diktaator väldib heade juhtide valitsusse kaasamist.

Olukord meenutab lugu Aleksander Suurest, kes küsis poisina oma isalt, kuidas tuleks riiki valitseda. Isa viis ta põllule ja lõikas maha kõik teistest üle ulatuvad viljapead. Diktaator kindlustab oma positsiooni kui ei lase kellelgi teisel liiga palju võimu saada, eriti neil, kel on mõistust seda võimu veelgi suurendada. Samas asjatundlikumate inimeste võimult kõrvaldamisel muutub diktatuuri juhtkond ühtlaselt madalalaubaliseks.

Teine paralleel on Isaac Asimovi raamatuga Asum ja Impeerium. Selgitus, miks Asumist palju võimsam Impeerium ei suutnud Asumit vallutada, oli raamatus järgmine. Nõrk kindral ei suuda sõjalist edu saavutada. Tugev kindral nõrga imperaatoriga leiab oma sõjaväele kasulikuma rakenduse kui Asumi vallutamine – kukutab imperaatori ja võtab ise trooni. Tugev kindral tugeva imperaatoriga võib alguses edu saavutada, aga see edu ise on kindralile ohtlik. Kui kindral vallutusretkel edukas on, siis tema populaarsus Impeeriumis, rikkus ja mõjuvõim suurenevad. Tugev imperaator püsib tugevana ainult võimalike rivaalide eemaldamise tõttu, nii et piisavalt eduka kindrali hukkab imperaator. Kui imperaator ise vallutusretke juhtima läheb (kindral ja imperaator samas isikus), siis võtab tema äraolekul keegi teine trooni ja imperaator peab vallutusretke katki jätma, et tagasi kodusõda pidama tulla. Seega ükski kombinatsioon imperaatorist ja kindralist ei suuda pikaajalist edukat vallutusretke pidada.

Lisaks diktaatoripoolsele rumalate lähikondlaste valikule on vähemalt kaks mehhanismi, mis muudavad diktatuuri juhtkonda viletsamaks. Teadmine, et liigne edu on tervisele kahjulik, hoiab diktaatori lähikondlasi edu nimel palju pingutamast ja paneb asjatundlikke inimesi kõrgele kohale jõudmist vältima. Kui viljakõrred teavad, et kõrgeimad viljapead lõigatakse maha, püüavad nad aeglasemalt kasvada.

Sonin viitab suurele hulgale teadusartiklitele, mis kirjeldavad, kuidas diktaatorid vaaraodest Stalini ja Hitlerini ümbritsesid end lollide, kuid lojaalsete inimestega ja kuidas nende õukonnad olid sarnaselt korraldatud. Kuna inimeste motivatsioon ja käitumine pole ajas palju muutunud, on samaks jäänud ka nende vaos hoidmiseks vajalikud mehhanismid, mida iga diktatuur peab püsimajäämiseks kasutama.

Ülikoolide motiveerimisest

Lisa kommentaar

Eestis kurdetakse, et ülikoolidel on raha vähe ja selle tõttu kannatab hariduse kvaliteet. Osaliselt on küsimus tõesti raha hulgas, aga oluline osa probleemist on raha jaotamise alused, mis tekitavad mõneti kummalise motivatsiooni. Põhimõte, et mida mõõdad, seda toodad, ehk saad seda, mille eest maksad, kehtib ka ülikoolide puhul.

Kui ülikoolidele maksta lõpetajate arvu järgi, siis motiveerib see nõrku tudengeid diplomini läbi vedama, mis omakorda alandab kõrghariduse keskmist taset ja väärtust, mida tööandjad sellele omistavad. Kui maksta vastuvõetute arvu põhjal, siis on ülikoolidel huvi võimetest olenemata maksimaalne arv inimesi vastu võtta ja hiljem välja visata, mis raiskab õpetamiseks eraldatud ressursse ja nende inimeste aega, keda poleks pidanud vastu võtma. Kui eraldada raha hetkel õppivate tudengite järgi, siis soovib ülikool üliõpilasi võimalikult kaua kinni hoida ja suurt arvu vastu võtta. See raiskab samuti õpetamisressursse ja tudengite aega. Kui igale ülikoolile maksta kindel summa, siis ei motiveeri see ülikooli inimesi vastu võtma ega õpetama. Raha hakatakse kulutama administratsiooni mugavate kabinettide ja ametiautode peale. Sama kehtib, kui maksta õppejõudude arvu pealt, aga sel juhul tekib ka soov võimalikult palju rahvast nende kvalifikatsioonist hoolimata tööle võtta.

Nende motivatsioonide juures tuleks tähele panna, et kusagil ei teki ülikoolil soovi tudengeid hästi õpetada. Õpetamise kvaliteedist rääkimiseks tuleks kõigepealt defineerida, kuidas seda mõõta. Üks võimalus on lõpetajate hilisema eluaegse sissetuleku järgi, aga see jätab tähelepanuta avalikuks hüveks tehtava vabatahtliku töö. Teine võimalus on lõpetajate tuntuse põhjal oma valdkonnas, aga see võib viia kuulsuse narride koolitamisele. Edaspidises mõtlen ma „hea õpetamise“ all mingit kombinatsiooni neist kahest mõõdust.

Võib tunduda keeruline maksta ülikoolidele lõpetajate hilisema eluaegse sissetuleku või kuulsuse järgi, sest võtab ju aastakümneid, enne kui mõlemad lõplikult teada on. Natuke saab probleemi leevendada, makstes ülikoolile igal aastal kõigi selle lõpetajate hetkesissetuleku ja tuntuse järgi. Ometi jääb küsimus, kuidas seda sissetulekut ja tuntust teada saada.

Riik võib sissetulekut mõõta maksulaekumise põhjal, aga see jätab tähelepanuta välismaale läinud lõpetajad. Võibolla seda soovitaksegi, ja makstes ülikoolile vaid kodumaal asuvate lõpetajate järgi, tekitatakse motivatsioon mitte anda tudengitele rahvusvaheliselt nõutud teadmisi, vaid pigem selliseid, mida saab kasutada üksnes koduriigis. Välismaale lahkunud lõpetajate sissetulekut ja inimeste tuntust oma valdkonnas on riigil raske mõõta.

Tegelikult saab küsimuse lahendada täiesti riigivabalt – Põhja-Ameerika ülikoolidel on säärane motivatsiooniskeem kaua aega kasutusel. Suur osa ülikooli rahast tuleb lõpetajate annetustest, mis tekitab ülikoolis huvi, et lõpetajad teeniksid palju. Motivatsioon muuta oma lõpetajad edukaks mitterahalises mõttes tuleb sellest, et ülikool saab reklaamida ennast tulevastele tudengitele oma lõpetajate eduga. Kui lõpetajad suhtlevad praeguste tudengitega, siis tekivad üliõpilastel kontaktid tuntud inimestega, mis aitavad hilisematel tööotsingutel ja annavad ideid ettevõtluseks, ehk suurendavad praeguste tudengite oodatavat eluaegset sissetulekut.

Osa enda lõpetajate edukuse kindlustamisest on andekate ja püüdlike inimeste ülikooli kandideerima meelitamine ja kandidaatide hulgast välja valimine. Nii et ülikooli motiveerimine lõpetajate edu kaudu ei soodusta võimalikult paljude vastuvõtmist, ülikoolis kinni hoidmist või diplomini välja vedamist. Ka ei soodusta see inimeste võimalikult kiiresti läbikonveierdamist.

Lisaks huvile aidata oma tudengitel saada edukaks, tekib ülikoolil ka motivatsioon teha nad õnnelikuks. Lõpetaja võib ju saada edukaks, aga kui talle selles ülikoolis üldse ei meeldinud, siis ta tõenäoliselt raha ei anneta ja ülikooli praeguste liikmetega suhtlema ei tule.

Negatiivne külg sellisel ülikoolide motivatsiooniskeemil on, et tudengite lojaalsuse kindlustamisele pööratakse liiga palju tähelepanu. Suur rõhk populaarsetele spordialadele, näiteks ameerika jalgpall, tuleb osalt sellest, et võistlused teiste ülikoolidega on mänguline konflikt ja konflikti ajal toetavad inimesed oma gruppi rohkem. Kui tudeng on oma kooli meeskonna fänn, siis jääb ta selleks tõenäoliselt ka pärast lõpetamist ja teeb ülikoolile annetusi, et oma lemmikmeeskonda toetada. Oluline osa annetustest ülikoolidele on tegelikult annetused nende spordivõistkondadele, mis motiveerib ülikooli pöörama ebamõistlikult palju tähelepanu tudengispordile.

Teine halb külg annetuste kaudu rahastamisel on, et see ei mõõda ülikooli lisandväärtust, vaid vastuvõetute andekust ja neile antud haridust koos. Ehk kui kuulus ülikool, kuhu kõik pürgivad, lakkaks õpetamast, siis sinna sisse saamine oleks ikkagi signaal andekusest, kuna valitakse parimad. Signaali tõttu oleks sellesse ülikooli sissesaamine tööandjate poolt väärtustatud, aga kui ülikool ei õpeta, siis on diplomi väärtus sama, mis vastuvõtmise väärtus.

Valitsuse suuruse kasvu põhjused

Lisa kommentaar

Holcombe (2005) kirjutab valitsuse kasvu teooriatest, mis püüavad seletada valitsuskulude osakaalu kasvu sisemajanduse kogutoodangus kahekümnendal sajandil. Alguses oli valitsuse osa väga väike, see kasvas mõlema maailmasõja ajal ja langes pärast sõda, aga mitte endisele tasemele.

Ratsionaalse valiku teooria ütleb, et ühiskonna eelistused valitsussektori pakutavate avalike hüviste suhtes suurenesid, seega suurendas ühiskond valitsuse kaudu tehtavaid kulutusi.

Eelarve maksimeerimise teooria kohaselt püüavad bürokraadid oma asutuse eelarvet ja töötajate hulka suurendada ehk „ehitavad impeeriumi“, kuna see annab neile kõrgema palga ja rohkem soodustusi (ametiautod, mugavad kabinetid, ärilõunad). Mida suuremaks muutus valitsus, seda rohkem oli ühiskonnas valitsuse suurenemisest huvitatud inimesi.

Rajasõltuvuse teooria täiendab kahte eelnevat, öeldes, et kui ühiskond valitsuse kulutusi lühiajaliselt suurendab (näiteks sõja korral), siis inimesed harjuvad kõrgemate maksude ja laialdasemate valitsussektori teenustega. Pärast lühiajalise kõrgendatud kulutusvajaduse möödumist ei pöörduta enam eelneva olukorra juurde tagasi. Kulutused jäävad kõrgemaks.

Holcombe põhiväide on, et valitsuse kasvu piiras selle võime maksuraha koguda. Info liikumise kiirus ja info hulk, mida valitsus elanike kohta valdab, suurenes kahekümnendal sajandil pidevalt ja kiiresti. See võimaldas paremat ülevaadet inimeste vara ja sissetuleku kohta, mis lubas makse suuremas ulatuses ja efektiivsemalt koguda. Muutus lihtsamaks jälgida, kes kui palju makse maksab ja sundida inimesi maksma.

Valimissüsteem arvutiajastul

Lisa kommentaar

Erinevad valimissüsteemid viivad eri tulemusteni, näiteks Eesti häälte ümberjagamisega proportsionaalsed valimised viivad mitme erakonna püsimise ja koalitsioonivalitsuseni, aga Suurbritannia majoritaarsed valimised kaheparteisüsteemi ja ühe erakonna valitsuseni. Huvitav oleks teada, milleni viiks proportsionaalne süsteem häälte ümberjagamiseta, ehk kui hääletab 651 372 inimest ja poliitik X saab 4372 häält, siis tema poolthääle kaaluks parlamendis on 4372, ja lihthäälteenamuseks on tarvis poolthäälte kaalude summat 325 687.

Probleem on kohtade arvu piiratus parlamendis – kui igaüks hääletab iseenda poolt, siis tekib 651 372 rahvaesindajat, aga oletame, et parlamendis on kohti 101. Selle mure saab lahendada, andes ainult häälte arvult esimesele 101 kandidaadile parlamendiliikme õigused ja palga.

Vältimaks tagasiminekut ümberjagamisega proportsionaalsesse süsteemi, peaksid kõik hääli saanud inimesed saama seaduste üle hääletada. Arvutiajastul pole see keeruline – inimene logib oma arvutist mingi isikutuvastusmeetodi vahendusel sisse, näiteks ID kaardiga, ja hääletab krüpteeritud internetiühenduse kaudu. Kui ta sai 7 häält, on tema hääle kaal hääletusel 7, ehk oluliselt väiksem ülalmainitud poliitiku hääle kaalust, samas mitte null, nagu ümberjagamisega proportsionaalses süsteemis.

Ilmselt hääletavad parlamendist välja jäänud, aga siiski hääli saanud inimesed üsna harva ja ainult siis, kui küsimus nende jaoks oluline on. Siiski võiks selline süsteem piirata teatud ebaeetilist tegevust parlamendiliikmete poolt, näiteks endale liiga suure palga ja hüvitiste andmist.

Vaevalt, et seda proportsionaalset süsteemi kusagil rakendama hakatakse. Valimissüsteemi muuta on raske poliitökonoomilisel põhjusel, mida kirjeldavad Jay ja Lynni raamatud „Jah, härra minister“ ja „Jah, härra peaminister“. Praegune valitsus sai võimule praeguse valimissüsteemi tõttu, seega pole nende huvides praegust süsteemi muuta, kuna nad loodavad ka tulevikus selle abil võimule saada. Opositsioon samas tahab muutust, kuna käesolev süsteem jättis nad võimust ilma. Aga opositsioonil pole piisavalt hääli süsteemi muutmiseks, samas kui võimuloleval valitsusel on neid piisavalt süsteemi samaks jätmiseks.

Tänase ja homse vaheline valik riigirahanduses

Lisa kommentaar

Osa küsimusi riigirahanduses on selge ja ühese vastusega – korruptsiooni, ebasihipärasust ja asutuste üksteisele vastutöötamist peaks olema vähem. Peale nende on ka otsuseid, mis sõltuvad igaühe isiklikust eelistusest. Üks selliseid on oleviku ja tuleviku vaheline valik: kas laenata, kulutades täna rohkem ja edaspidi vähem, või säästa, tarbides hetkel vähem ja tulevikus rohkem.

Äärmustesse ei taha ilmselt keegi minna: kui mõelda ainult tulevikule, nii et oleviku kaal otsustes on null, tuleks panna riik paariks aastaks kinni, saata kõik asutused peale maksuameti laiali ja säästa kogu laekuv maksuraha. Kui mõelda ainult tänasele päevale, tuleks võtta võimalikult palju laenu ja siis reservide ja laenuraha eest korraldada üks kõva pidu, mis kestaks kuni kõik kulutatud.

Erakondade positsioonid maksude ja eelarvedistsipliini osas peegeldavad nende arvamust oleviku ja tuleviku õige vahekorra kohta otsustes. Vasakpoolsed annavad suurema kaalu olevikule, soovides rohkem laene ja riigi suuremaid kulutusi praegu. Parempoolsed pooldavad kõrgemaid makse ja eelarvedistsipliini, suuremat säästmist tuleviku tarbeks.

Need vaatepunktid tulenevad ilmselt erakondade valijaskonna rahalisest seisust. Vasakpoolsed on traditsiooniliselt vaesemate huvisid esindavad, parempoolsed rikkamate erakonnad. Vaesemad inimesed elavad rohkem peost suhu, neile on tänane päev olulisem, eriti äärmise vaesuse puhul, kus ei pruugi homset nähagi, kui täna toitu osta ei saa. Rikkamatel on rohkem sääste, mille arvelt nad võivad elada, kuni helgemat tulevikku ootavad. Seega panevad rikkamad rohkem rõhku homsele.

Üks tegur, mis erakondi rohkem oleviku poole kallutab, on soov saada tagasi valitud. Rahvale meeldivad rohkem poliitikud, kes neile hetkel lahkelt raha jagavad. Jagatav noos saab tulla ainult praeguste maksude (vähempopulaarne) või tuleviku arvelt (populaarsem, sest pole hetkel tunda). Seega on olemas motivatsioon hetkel rohkem ja tulevikus vähem kulutada. Kui võimulolijad hetkel säästavad, võib tulevikus nende säästude arvelt populaarsust osta mõni teine erakond, kes vahepeal neid asendab. Samas tulevastele valitsustele tühja kassat jättes nõrgestatakse potentsiaalselt võimule tulevaid konkurente.

Economisti foorumis oli kunagi kommentaar, et riik on enamasti laenuvõtjate poolel, kuna enamik valitsusi on ise laenuvõtjad. Teatud otsused kahjustavad laenuandjaid ja rikastavad laenuvõtjaid, või siis vastupidi. Näiteks inflatsiooni tõstvad tegurid muudavad nominaalsummas kokku lepitud laenu tagasimaksmise reaalses rahas odavamaks, mis tähendab, et laenuvõtjad peavad käest andma vähem ressursse. Kui riik on laenuvõtja ja saab oma käitumisega laenuvõtjaid soosida, tekib kiusatus seda ka teha.

Transporditasakaalud

1 vastus

Transpordisüsteem on USAs ja Lääne-Euroopas üsna erinev, kuigi majanduslik arengutase on sama. USA on autopõhine riik, kus on laiad kiirteed, aga tihti pole linnades tänavatel kõnniteid. Autoga saab igale poole, aga ühistransport on piiratud ja aeglane. Bensiin on odav, linnadevahelised rongipiletid kallid. Lääne-Euroopas on arenenum ühistranspordivõrk, aga autot pidada ja sellega sõita on oluliselt kallim, kui USAs.

Kuna transpordivõrgu arengusuunad valib suuresti riik, siis tekib küsimus, miks valijad Atlandi eri kallastel on hääletanud erinevate transpordistiilide poolt. Osa seletusest on muidugi asustustihedus, vahemaad ja ajalooline taust – keskaegsetes vanalinnades ei saa laiu autoteid teha, vähendamata oluliselt linna kultuurilist väärtust ja turismitulu. Jätan muud põhjused praegu tähelepanuta ja keskendun poliitökonoomilisele hääletustasakaalule.

Kui auto pidamine on odav ja kasutamine lihtne heade, laiade ja kõikjaleulatuvate teede tõttu, siis ostavad paljud inimesed auto. Edaspidi hääletavad nad nii, nagu neile on kõige kasulikum, ehk veel arvukamate, paremate ja laiemate autoteede poolt. See omakorda paneb veel rohkem inimesi autosid ostma. Transpordiinvesteeringud suunatakse autoliikluse parandamisele, mis jätab vähem raha muude transpordiliikide jaoks. Olukord taastoodab ennast. Inimesed ostavad autosid senikaua, kuni teedevõrk neile piisavalt kitsaks jääb, et ummikutest tekkiv autost loobumise motivatsioon tasakaalustaks auto võimaldatava paindlikuma liiklemise. Teede laiendamine siin ei aita, kuna autod selle tagajärjel paljunevad. Tegemist on Malthuse mudeliga rahvastiku sündimuse ja suremuse kohta, kus inimesed paljunevad seni, kuni toidupuudusest ja ülerahvastatusest põhjustatud surmad sünde tasakaalustama hakkavad.

Teine tasakaal on, et hea ühistranspordisüsteemi korral valivad paljud ühistranspordi, harjuvad sellega ja hakkavad poliitikutelt nõudma veel paremat ühistranspordisüsteemi. See omakorda viib laialdasema ühistranspordi kasutamiseni.

Mõlemad tasakaalud on stabiilsed, mis tähendab, et väike tasakaalust välja minek toob kaasa asjaosaliste käitumise sellise kohandumise, mis viib tasakaalu tagasi. Arenevatel riikidel, mis plaanivad oma transpordisüsteemis põhjalikke ümberkorraldusi või arendust, on võimalik valida, kumba teed nad minna tahavad. Kui süsteem on juba piisavalt ühe tasakaalu poole kaldu, siis on seda väga raske muuta.

Praegu tundub, et Eesti liigub USA autopõhise tasakaalu poole. Ma ei tea, kas see on ülalmainitud kahest variandist parem, arvestades lühikesi vahemaid ja hõredat asustust.

Poliitika analüüsi meetod

Lisa kommentaar

Poliitika M-analüüs. Joonista M-täht. M vasak alumine nurk on parim vahend poliitiku tegeliku eesmärgi saavutamiseks, vasak ülemine nurk poliitiku tegelik eesmärk. Keskmine nurk on parim vahend tegeliku eesmärgi täitmiseks, mis näib vahendina näilise eesmärgi saavutamiseks. Parem ülemine nurk on näiline eesmärk ja parem alumine nurk parim vahend näilise eesmärgi saavutamiseks.

Üleval on eesmärgid, all on vahendid. Vaadeldav on M-i tõusev kaldjoon, sest seda soovib poliitik rahvale näidata. Ülejäänud kolm joont M-is on varjatud.

Näide: Poliitik soovib raha linna eelarvest isiklikku eelarvesse kanda (tegelik eesmärk, M-i vasak ülemine nurk). Parim viis selleks on rahaülekanne linna pangaarvelt isiklikule pangaarvele (parim viis tegeliku eesmärgi saavutamiseks, M-i vasak alumine nurk). Aga selle üle hakkab ajakirjandus, va kallutatud jõud, ju vinguma. Poliitikul tuleb idee teha munitsipaalpoed. Näiline eesmärk on siin vaesusega võitlemine, vaesemale rahvale odava toidu pakkumine (tsirkust ja leiba). See on M-i parem ülemine nurk. Munitsipaalpoed on vahend selle näilise eesmärgi täitmiseks, mis aitab tegelikku eesmärki täita (munitsipaalpoe juhataja on tulus amet, seda saab ustavatele parteisõduritele jagada. Ja millised sahkerdamisvõimalused!), nii et M-i keskmine alumine nurk. Nüüd mõtleme välja veel M-i parema alumise nurga, milleks oleks tegelik parim vahend vaesusega võitlemiseks. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga võib olla näiteks täiend- ja ümberõppevõimaluste loomine, paindlik tööturg, otsene raha andmine vaestele.

Teiseks 5 küsimust. See, et keegi midagi (ajakirjanduses või mujal) väidab, ei tähenda: 1. et väidetav on tõsi, 2. et väitja ise usub väidetavat, 3. et väitjale on kasulik seda väita, 4. et teistele on kasulik seda uskuda, vaid 5. et väitja usub, et talle on kasulik seda väita.

Näide: Poliitik väidab, et tuleks teha munitsipaalpoed, sest see on hea vahend vaesusega võitlemiseks. See ei ole tõsi. Poliitik ei ole ilmselt nii rumal, et seda ise usub. Inimestele ei ole kasulik seda uskuda. Kuna poliitik majandusteadlaste ja laiema avalikkuse poolt välja naerdakse, ei ole talle tegelikult kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.

Näide 2: Poliitik väidab, et majanduskriis tema riiki ei jõua ja seetõttu ei tuleks selle pärast muretseda ja otsuseid muuta. See ei ole tõsi. Poliitik ilmselt ei ole nii rumal, et ise seda usub. Võibolla poliitik usub, et rahvale on kasulik seda uskuda (isetäituvad ennustused). Tegelikult ilmselt ei ole ülejäänutele kasulik seda uskuda. Poliitik naerdakse hiljem välja, kui tema väide valeks osutub, nii et talle polnud kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.

5 küsimust igasuguse väite kohta on seega: Kas see on tõsi? Kas väitja usub seda? Kas väitjale on kasulik seda väita? Kas ülejäänutele on kasulik seda uskuda? Kas väitja usub, et talle on kasulik seda väita? Viienda küsimuse vastus on alati jah, ülejäänute vastus võib olla nii jah kui ei.

Ega poliitikud pole põhimõttelised valetajad, väite tõesus ei takista neil seda väitmast. Nende enda usk väitesse pigem lihtsustab selle väljendamist. Inimese usk, et millegi väitmine on talle kasulik, on positiivses korrelatsioonis selle tegeliku kasulikkusega, nii et kolmanda küsimuse vastus on pigem jah. Samuti ülejäänud inimeste kasu väite uskumisest ei takista poliitikul selle väljaütlemist.

Maksusoodustuste paljunemisest

Lisa kommentaar

Pikka aega stabiilsena püsinud riikide maksusüsteemid tunduvad olevat palju keerulisemad, kui hiljaaegu seadused põhjalikult ümber teinud riikide omad (minu valimiks on Eesti, Kanada, USA, tahaksin teada, kas korrelatsioon ka tegelikult olemas on). Üks võimalik põhjus on, et poliitilise protsessi tagajärjel maksusoodustused paljunevad, mis muudab süsteemi järjest keerulisemaks.

Alustatakse lihtsast maksusüsteemist, aga siis leitakse, et mingi rühm ühiskonnas vajaks rahalist toetust. See toetus antakse maksusoodustuse kaudu, näiteks lastega peresid toetatakse tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega vastavalt laste arvule. Kui üks rühm inimesi saab sellise erandi, tahavad teised ka. Paljudel gruppidel on hea põhjus, miks ühiskond neid toetama peaks, ja maksude vähendamise teel toetamine ei paista riigieelarves nii hästi silma, kui otsene toetuse maksmine. Ka ei nõua üksik maksusoodustus riigilt nii suurt administratiivkulu, kui toetuse maksmiseks ametnike töölevõtt. Nii toetuse kui soodustuse puhul peab keegi otsustama, kellele seda anda ja kellele mitte, nii et otsustamise administratiivkulu tekib mõlemal juhul.

Mida rohkem tekib soodustusi, seda keerulisemaks läheb maksusüsteem ja suuremaks inimeste kogukulu maksubürokraatiale. Igaüks kaotab teatud aja tuludeklaratsiooni täites, aga on suur vahe, kas täita Kanada või Eesti tuludeklaratsiooni. Paljude soodustuste korral tuleks võibolla ühiskonna jaoks odavam teha üks toetusi maksev riigiasutus ja jätta maksusüsteem lihtsaks.

Kui anda paljudele rühmadele maksusoodustusi, jääb lõpuks järele väga väike hulk inimesi, kes mingit soodustust ei saa. Selleks, et maksutulu samal tasemel hoida, tuleb soodustused kompenseerida kõrgema baasmaksumääraga. Lõpptulemus on sama, nagu kehtestataks soodustust mittesaavatele inimestele lisamaks ja langetataks üldine maksukoormus soodustuse saajate keskmisele tasemele. Ehk kõigile soodustuse määramisel on rahaline tulemus sama kui mitte kellelegi määramisel. Erinevus on ainult maksusüsteemi keerukuses ja dokumentide täitmise ajas.

Soodustuste paljunemise vältimiseks tuleks aeg-ajalt maksusüsteem üle vaadata ja kui kõik saavad mingit soodustust, siis kaotada kõigilt võrdne hulk soodustusi ja langetada maksukoormust kaotatud soodustuse võrra, nii et makstav raha oleks sama, aga süsteem lihtsam. Nagu Tetris: kui iga klots on maksusoodustus ja iga tulp inimrühm, siis ühe rea täitumisel (sellise maksusoodustuste hulga tekkimisel, millest igale inimrühmale rakendub vähemalt üks), tuleks see rida kaotada. Nii vähendatakse klotside torni kõrguse kasvamist (maksusüsteemi keerukustumist).

Haridusreform ja haldusreform

Lisa kommentaar

Eestis on ette võetud haridusreform. Suure ja keerulise süsteemi muutmine on suur ja keeruline küsimus, nii et üldisel tasandil ei oska ma sellele hinnangut anda. Aga üks tahk – ülikoolide ühendamine – tundub igati õigustatud.

Nagu iga muudatuse puhul, leidub ka ülikoolide ühendamisele rohkesti kriitikuid. Nagu muudatuste kriitika puhul tavaline, ei paku enamik vastaseid (tõsiseltvõetavat) alternatiivprogrammi, vaid pühenduvad täielikult antud reformi mahategemisele. Sellest tuleb ilmselt järeldada, et nende eelistatuimaks variandiks on endise olukorra jätkumine.

Haridusreformi vastaseid on mitmesuguseid, aga üks suur rühm on ilmselt praeguse süsteemi nõrgemates elementides (halvemates kõrgkoolides) olevad inimesed. On lihtne põhjus, miks nad muudatuste vastu on – üks reformi eesmärk on teha süsteem efektiivsemaks, mis tähendab sama töö tegemist vähemate inimestega. Kui sama saavutus nõuab vähem töötajaid, siis peab osa inimesi ju oma praeguse koha kaotama. See oht on suurim just nõrgemate ülikoolide jaoks, kus on rohkem selliseid õppekavasid, mida hoitakse elus vaid õppejõududele sotsiaalsete töökohtade tagamiseks (mitte, et ükski Eesti kõrgkool sellistest õppekavadest vaba oleks, aga nõrgemates on neid rohkem).

Kellele meeldib väikeses tiigis suurt kala mängida, see muretseb muidugi, et kohaliku konnatiigi ühendamisel ulatuslikuma järvega ujuvad sinna sisse kopsakamad kalad, kes endise suurima säga ühe ampsuga nahka võivad panna.

Eesti paremad ülikoolid on tõenäoliselt ühendamise poolt, sest neilt õppekavade ja töökohtade äravõtmine on vähetõenäoline. Lisaks terendab neile võimalus mõne nõrgema asutuse õppekava sulgemisel selle tudengid ja raha üle võtta. Kui haridusminister pakuks Eesti kõrgharidusturu avamist rahvusvahelisele konkurentsile (kõrghariduse soovijad kandideeriksid ülemaailmselt ja riik rahastaks parimatesse kohtadesse sissesaanuid), küllap leiduks ettepaneku vihaseid vastaseid ka Eesti parimates ülikoolides, sest see muudatus ohustaks ka nende õppejõudude töökohti.

Ülikoolide ühendamist takistavad suures osas samad tegurid, mis haldusreformi. Haldusreformiga valdade ühendamise eesmärk on halduskulude kokkuhoid, mis tähendab praeguste vallajuhatuste arvu vähendamist. Seega peab osa praegustest vallajuhtidest töö kaotama, mis neile muidugi ei meeldi, nii et vabatahtlikku ühinemist pole loota. Samamoodi pole mõtet oodata vabatahtlikku ühinemist või efektiivsust oluliselt suurendavat koostööd Eesti ülikoolidelt. Mõlemat reformi saab läbi viia ainult tugeva ülaltpoolt tuleva survega. Ülikoolide puhul tekitab surve kahjuks küsimuse nende akadeemilisest vabadusest ehk riigist sõltumatusest.

Ülikoolide autonoomia suhtes tuleb leida tasakaal – riigil peab olema võimalus nõuda kvaliteeti ja maksumaksja raha sihipärast kulutamist, aga samas peab olema tagatud akadeemiline vabadus ja välistatud ülikoolide poliitiline kallutamine. Mõned erakonnad jagaksid raha ainult ülikoolidele, mille rektor on nende liige. Tavaline viis võimu sellist kuritarvitamist ennetada on kehtestada rahajagamiseks avalikud ja objektiivsed reeglid ning selle üle otsustamiseks sõltumatu organ. Sõltumatus on asja juures muidugi kahtlane, eriti Eesti-taolises väikeriigis, kus kõik kõiki tunnevad.