Sildiarhiiv: ülikool

Raha pole otseselt vajalik

Raha on võim panna teisi inimesi midagi tegema – enamasti asju andma või teenuseid osutama. Seega pole raha otseselt isikule vajalik kui on olemas võim teisi enda soove järgima panna. Vene tsaar ei kandnud raha kaasas ega teadnud asjade hindu vaid lihtsalt küsis endale. Ristiisa filmides samuti maffiabossid lihtsalt võtavad asju või küsivad teeneid. Vahel teevad vastuteeneid. Ka tsaar võis anda ameti, maa või muu hüve.

Kuna raha on võim, siis teisi juhtivate või ressursse käsutavate inimeste rahaline sissetulek alahindab nende saadavaid hüvesid. Jätame kõrvale korruptsiooni, kus kasutatakse sotsiaalseid sidemeid, alluvaid või tööressursse selleks, mille eest muidu peaks maksma isiklikku raha. Hüve on ka see kui saad maailmas midagi enda äranägemise järgi muuta. Näiteks kujundad organisatsiooni strateegiat või heategevusvalikuid. Juhtiv teadlane saab grandirahaga endale „mänguasju” osta, käsutada doktorante ja järeldoktoreid enda valitud tegevuses kaasa lööma, võtta ajakirjadesse vastu endale huvitavaid artikleid ja sellega suunata teisi teadlasi enda valitud teemadele. Õppejõud saab oma vaateid levitada. Mitteteadlane või mõjuvõimuta teadustöötaja peaks teadusvarustuse ostudeks ja teiste suunamiseks kas enda maksujärgset raha kulutama või „rentima” varustust enda tööjõu eest, töötades kellegi teise laboris tema valitud projekti kallal. Algajad teadlased enamasti ei arvuta, kas neil oleks enda teadustöö edendamiseks kasulikum töötada mitteakadeemilisel tööturul ja osta endale laborivarustus ning palgata abilised kui üritada kellegi teise laboris töötades piisavat mõjuvõimu ja grandiraha saada.

Raha põhjused

Lisa kommentaar

Mõned majandusõpikud väidavad, et raha on väärtuse säilitamise vahend. Seda siis üksikisiku jaoks, kes saab praegu üle jäävad ressursid (näiteks enda tööjõu) rahaks vahetada, selle hoiustada, tulevikus taas kaupadeks ja teenusteks vahetada ja ära tarbida. Ma ei nõustu sellega, et väärtusi säilitab raha. Tegelikult ei hoiustata reaalseid ressursse ju rahas, vaid füüsiliselt ladudes või teadmistena ajudes ja arvutites. Säästja annab oma tööjõudu laenuks kui osutab oma tööjõuga teene ühiskonnale. Hiljem ühiskonnast keegi maksab talle tagasi vastuteenega, aga ei pruugi olla algse teene saajaga kuidagi seotud. Tööjõudu „ladustab” seega sotsiaalne norm: vastuteenete tegemine.

Ühiskonna seisukohast on raha nii mõõtühik, mälu kui kaubanduse efektiivsuse tõstja. Kui raha poleks olemas, toimuks vaid vahetuskaubandus. Kauplejad peaksid kogu aeg võrdlema kui mitu ühikut ühte kaupa või teenust on teine väärt. Arvutuskulu ja mõtlemisaeg selleks, eri inimeste erinevatest hinnangutest tulenevad vaidlused raiskaksid ressursse. Mõõtühik raha on kasulik samal viisil kui numbrid ja muud mõõtühikud. Kui numbreid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid karjakasvatajaid vahetamas „palju” kitsi „mitme” hobuse vastu ja järgmisel aastal vastupidi. Kes suudab arvutada, saab vastu võtta endale kasulikud tehingud ja tagasi lükata kahjulikud. Selline inimene oleks rikkam, evolutsiooniliselt edukam ja õpetaks ka oma paljudele lastele arvutamist.

Kui mõõtühikuid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid korilasi vahetamas „suure” korvitäie juurikaid „mahuka” kotitäie pähklite vastu. Kes kaubakoguseid mõõta suudaks, sellel oleks tehingute valikul eelis.

Omatav raha netohulk mõõdab seaduskuulekate inimeste puhul teistele varem osutatud teeneid miinus enda tarbimist. Raha aitab meeles pidada, kes kellele kui palju võlgneb. Katsuge muidu meenutada kõiki aastatetaguseid heategusid, mida olete teistele teinud või neilt saanud. Saadud heateod võivad võtta kaupade vormi, sest kellegi toitmine on ju ka talle teene osutamine. Katsuge meenutada kogu oma tarbimist elu jooksul ja võrrelda selle väärtust oma tehtud töödega.

Kaubanduse efektiivsus suureneb raha kasutusele võtuga, sest ei pea enam otsima vajaduste topeltkokkulangemist: 1) kaubanduspartner pakub seda, mida sa vajad ja 2) vajab seda, mida sa pakud. Raha on ükskõik milline kaup, millega kõik teised kaubad on vahetatavad. Rahaga piisab kauplemiseks vajaduste ühekordsest kokkulangemisest.

Isiksuseuuringu sisulised ja kirjavead

Lisa kommentaar

TÜ Eesti geenivaramu isiksuseuuringus on kahjuks nii sisulisi kui kirjavigu. Õigekirjakontroll (näiteks küsimusi mõnesse kontoriprogrammi kopeerides) oleks võtnud viis minutit ja ennetanud viga „Euroopa Paralament”. Läbi lugemine oleks tõenäoliselt ennetanud suurtäheviga „Kas elate eestis?” Mulle torkas silma ka ebakõla Teie ja teie vahel („Kes see inimene Teie jaoks on?” ja „Milline on teie perekonnaseis?”), nagu ka mitmuseviga „samasugused õiguse ja kohustused”.

Sisulise poole pealt õppisin TÜs statistika sissejuhatuse aines küsitluse koostamise loengus, et iga küsimusega peaks küsima ainult üht asja, küsimus peaks olema selge ja üheselt mõistetav. Isiksuseuuringu küsimus „Olen salliv rahvuste ja religioonide suhtes” küsib aga vähemalt kahte asja, sest rahvus ja usk on erinevad teemad. Rahvusi on ka mitu ja sallivus nende suhtes võib erineda. Sama märkus käib usundite kohta.

Mitme rahvuse kohta küsiv „riik peaks olema avatud teistest rahvustest inimestele” on tõlgendatav erinevalt: kas kõigile rahvustele või vähemalt kahele. Tõenäoliselt on Eesti elanike suhtumine välismaalastesse oluliselt erinev sõltuvalt välismaalase rahvusest ja võibolla ka suhtuja rahvusest. Ajakirjandusest on mulle selline mulje jäänud.

Kahte asja küsib ka „meestel ja naistel on ühiskonnas samasugused õiguse ja kohustused”, sest õigused võivad olla samad, aga kohustused erinevad või vastupidi.

Grantide taotlemise mõistlikkusest

Lisa kommentaar

Granditaotluse täitmiseks kulub teadlasel teatud aeg, näiteks t tundi. Grandi saamise tõenäosus on p ja suurus g. See teadlane teeniks tööturul t tunniga mingi rahahulga, ütleme w*t (ehk tunnipalk on w). Kui teadlane panustaks selle raha kas hasartmängu või aktsiaturule võidutõenäosusega p ja sellele tõenäosusele vastava võidusummaga umbes w*t/p, siis kas võidusumma oleks suurem või väiksem kui g? Kui suurem, siis pole ratsionaalne granti taotleda, vaid tuleks raha teenida ja hasartmängida, et sama tõenäosusega suurem võit saada.

Tegelikkuses tuleks arvestada ka grantide maksustamist ülikooli poolt (korrutades g ühest väiksema numbriga) ja hasartmänguvõidu või investeerimistulu maksustamist riigi poolt (korrutades w*t/p peale makse kätte jääva tuluprotsendiga). Grandiraha kasutamisel on piirangud, näiteks sõltuvalt rahastajast ei tohi seda kasutada konverentsireisiks või arvutiostuks, aga investeerimistulul selliseid piiranguid pole, mis on veel üks argument töötamise ja investeerimise poolt.

Teadlaste edutamisel ja palkamisel annavad saadud grandid eelise, kuigi grandid on sisend, mitte väljund, nii et isegi kui töötamine oleks rahaliselt mõistlikum, võib karjäärimotiiv panna teadlase granti taotlema.

Ebavajalikus valdkonnas on rohkem õpetajaid

Lisa kommentaar

Valdkonnad, milles on ülikoolis palju õppejõude, on muude tegurite võrdsuse korral ühiskonnas vähem vajalikud, sest asjatundjad ei saa sellel alal väljaspool akadeemilist sektorit tööd. Sama nähtuse teine külg on, et tööturul nõutud aladel ei leia õppeasutused õpetajaid. Erasektoris vajalik ja seega kõrgepalgaline asjatundja ei ole tavaliselt huvitatud madalama tasu eest õpetamisest. Kuna akadeemilised töötajad eelistavad õpetada oma kitsast valdkonda ega pruugi hästi osata midagi muud õpetada, siis õpetamispakkumine ületab ebavajalikel aladel nõudlust. Ülikoolil on siis valik, kas õpetada tööturul vähenõutud aineid või sundida õppejõude andma neile võõramaid ja vähem meeldivaid kursusi, millel on siis tõenäoliselt halvem õpetamiskvaliteet. Minu mälestus õppekava uuendamise kohta Eesti ja Austraalia ülikoolides on, et kompromiss kaldub vanade ainete poole, mida õppekava koostajatel on mugav õpetada.

Ühiskonna heaolu seisukohast pole selge, kas parem oleks õpetada vähekasulikke aineid hästi või vajalikumaid aineid halvasti. Oleneb, kui ebavajalikud õpetatavad kursused on ja kui halvasti suure nõudlusega teadmisi õpetataks.

Sama probleem tekib igal elualal, kus on valida otsese töö ja teiste töötama õpetamise vahel. Näiteks ettevõtte uutele töötajatele organisatsiooni tutvustamine nõuab olemasolevate töötajate aega. Vaadeldes ühiskonda ühise ettevõttena on haridussektor selle koolitusosakond, mille inimesed võivad teisi õpetada või ise töötada.

Vaenlasekuju suurendab ustavust

Lisa kommentaar

Kõik diktatuurid püüavad oma elanikkonda veenda, et riik on ümbritsetud vaenlastest ja vaenlased on ka sisse imbunud. Propaganda spioonide ja diversantide kohta annab õigustuse suvaliste inimeste represseerimiseks – tuleb vaid sisevaenlase silt külge riputada. Välisvaenlase kuju on vaja selleks, et hoida elanikke piiramismentaliteedis ja juhtkonnale ustavana. Kriitikat režiimi aadressil ja püüdlust muudatustele vaigistatakse hoiatusega, et see nõrgestab riiki välisvaenlaste ees. Nõrgestamishirm on osalt põhjendatud – segadusteaeg riigis on alati sissetungi lihtsustanud.

Vaenlasekuju loomine pole päris sama, mis naaberriikide halvustamine ja diktatuuri ülistamine. Diktatuuri suhtelisest elustandardist vale mulje jätmisega püüab propaganda tekitada uskumust, et diktatuuris võib inimestel küll halb olla, aga mujal on veel halvem. Sellega hoitakse elanikke välismaale pagemast. Naaberriike halvustades jäetakse mulje, et need on vaesed ja viletsad, aga vaenlasi seinale maalides püütakse ohtu suureks puhuda ja väita, et naaberriikidel on palju vahendeid ja võimalusi kahju tekitamiseks. Naaberriikide hea varustatus viitab aga kaudselt nende rikkusele.

Paistab, et on mingi psühholoogiline mehhanism, mis paneb inimesed ohu korral juhte rohkem toetama. Hirm suurendab ustavust omadele. Seda mehhanismi kasutatakse laialt, mitte ainult diktatuurides.

Igasugused võistlused ja võrdlused riikide vahel, olgu siis spordis, laulus või statistilistes näitajates, tunduvad tõstvat patriotismi. Ka Eesti ajakirjanduses tekitavad riikide võrdlused ettevõtlusvabaduse või inimarengu indeksi põhjal rohkesti vastukaja. Hea tulemuse korral taotakse endale vastu rinda, halva korral leitakse vabandusi või teisi valdkondi, kus ollakse tublid. Spordi puhul on sellist käitumist veel rohkem, kuna valdkond on emotsionaalsem.

USA ülikoolid kasutavad rivaalitsemist spordis tudengite sideme tugevdamiseks ülikooliga, et hiljem oleks lihtsam vilistlastelt annetusi kätte saada. Just põhikonkurendiga toimuvate võistluste ajal on toetus omadele kõige suurem, ja suurvõistlus paistab olevat kõige intensiivsema annetustenurumise aeg. Võistlemisest saavad kasu kõigi osalevate ülikoolide juhtkonnad, sest see suurendab annetusi kõigile. Suur ressursikulu tudengispordile (staadionite ehitus, võistkondadele eraldi võimlad, stipendiumid sportlastele) on seletatav annetustega, mida sport sisse toob.

Teadlase ja juhi omaduste vastandlikkus

Lisa kommentaar

Ideaalse teadlase ja juhi omadused paistavad teatud määral vastandlikud. Juhi puhul võib isegi vale otsus olla parem otsustamatusest. Ideaalses teadustöös otsitakse tõde ja tunnistatakse oma teadmatust. Juhtimisel võib rääkimine „ühest küljest ja teisest küljest“ stiilis olla nõrkuse märk, aga teaduses peaks loetlema kõik olulised tegurid, nii enda seisukoha poolt kui vastu. Juhtimisel on vaja kiireid otsuseid, vahel pole aega kõiki tegureid kaaluda. Teaduses peaks kõige olulisega arvestama. Juhtimiseks on vaja enesekindlust, teadustööks kahtlemist kõiges, sealhulgas enda arvamuse õigsuses.
Empiiriliselt on enesekindlamad inimesed edukamad ja tõusevad suurema tõenäosusega juhiks. Endast hästi arvavad inimesed ei pruugi näha vajadust palju haridust omandada, sest nad on (enda arvates) niigi targad. Seega ei omanda nad teadlase kvalifikatsiooni. Lisaks on teadustöö suhteliselt madalapalgaline ja enesekindlad arvavad, et väärivad kõrget palka.
Empiiriliselt on kooliajal ilusa välimusega inimesed edasises elus enesekindlamad. Ilu teeb inimese populaarseks, mis tõstab enesekindlust. Ilusatel on ka palju meelelahutusvõimalusi, mis ilmselt on kiusatus, mis segab hariduse omandamist.
Austraalia ülikoolides paistab olevat negatiivne korrelatsioon teadusedu ja juhtimise vahel, ehk inimesed, kellel teadustöö halvasti läheb, hakkavad või pannakse administratiivtööle (juhtivatele kohtadele). Nii näiteks oli Austraalia Rahvusülikooli majandus- ja ärikooli üle-eelmine dekaan (kes praegu on kogu ülikooli rahvusvahelise turunduse/suhtekorralduse juht) vanemlektor akadeemiliselt oluliselt nõrgemast ülikoolist. Dekaan juhib siin teaduskondade juhte, kes juhivad professoreid. Mitu inimest ülikooli tippjuhtkonnast on sinna tulnud otse üsna viletsa mainega ülikoolidest.
Võimalik, et inimeste teadusvõimekuse ja juhiomaduste vahel on negatiivne korrelatsioon, misjuhul ei tohikski teadlasi juhiks panna. Kui, siis eelistada viletsaid teadlasi. Enamik akadeemilisi inimesi arvab siiski, et teadlasi peaksid juhtima teadlased ning et vähemalt teadusjuhtimisvõime ja teadusvõime korrelatsioon on positiivne.

Teadus on kallis, haridus on tasuta

Lisa kommentaar

Haridusreformist rääkides segatakse kokku mitu teemat, näiteks haridus ja teadus. Väidetavalt on tudengite korralikuks ülikoolitamiseks vaja tippõppejõude ja teadusraha, ja teadust saab ehitada ainult kodumaisele heale haridusele. Sel juhul on raske seletada, miks tippülikoolid on enamjaolt USAs, mille keskkoolide tase on arenenud riikide hulgas keskpärane või nõrk, aga mitte Soomes, mis viimase ajani oli koolihariduselt maailma parim. Samuti on tippteadlaste jaotus riigiti vist oluliselt erinevam kraadiõppesse astujate GRE testi tulemuste jaotusest (https://www.ets.org/s/gre/pdf/snapshot_test_taker_data_2014.pdf).
Teadus on kallis, sest nõuab haruldasi materjale, kalleid masinaid ja eelkõige tarku inimesi, kes saavad palju tööpakkumisi ja võivad seetõttu küsida kõrget palka. Hariduse odavuse mõistmiseks on kasulik eristada õpetamist, teadmist, eksamit ja diplomit. Diplomi eest tuleb üldiselt oluline summa välja käia. Eksamikorraldus nõuab samuti ressurssi ja õpetamine (vähemalt laialtlevinud loengumeetodil) tekitab palgakulu. Aga teadmise saab piisava tahtejõu korral tasuta kätte – raamatukogu on paljudes riikides olemas ja tasuta, laenuta aga õpik ja asu end harima. Raamatukogus saab tihti tasuta internetti, kust saab mitmesuguste valdkondade õppematerjale, õppekavasid ja vastuseid küsimustele. Vaja ainult ennast sundida ülesandeid lahendama. See valmistab aga enamikule inimestele (ka mulle) suuri raskusi, mistõttu veebipõhised kursused pole veel ülikoole välja suretanud.
Selgelt pole koolide ja ülikoolide põhiline panus mitte teadmiste, vaid välise sunni pakkumine. Oht halba hinnet saada paneb inimesed õppima, oma (kauge) tuleviku parandamine mitte. Sarnaselt paneb väike rahasumma inimesi end vaktsineerima, aga eluea pikendamise võimalus mitte (http://www.drugandalcoholdependence.com/article/S0376-8716(03)00074-7/abstract?cc=y=).
Välist sundi ei pea pakkuma teadlased – kupjakarjääriks pole tarkust tarvis. Kubjas peab ainult suutma hea ja halva töö puhul sobivat tagasisidet anda. Töö taset ei pea tuvastama kubjas ise. Kujutlegem näiteks arvutiklassi, kus ekraanidele ilmuvad järjest ülesanded, inimesed sisestavad vastuse, arvuti annab signaali vastuse õigsuse kohta ja ringi kõndiv kubjas annab vale vastuse sisestajatele piitsaga üle selja. Mitte, et ma ise sellesse õppeprogrammi registreeruksin, aga on ka vähem radikaalseid sarnaseid meetmeid inimeste õppima motiveerimiseks. Et inimesi pingutama sundida, on vaja mõõta nende pingutust või saavutust, mis toob meid tagasi eksamite ja diplomite juurde.
On kasulik eristada mingi teadmise või oskuse omandanud isikuid ülejäänutest, näiteks autorooli lubamisel. Selleks antakse vastava kontrolli läbijatele dokument, mida hariduse puhul diplomiks nimetatakse. Kui dokumendi saamine on ihaldatav, püütakse seda nii ausate kui ebaausate meetoditega. Seetõttu on eksami puhul vaja ennetada petmist, enamasti valvates ja karistades. Korralik eksamineerimine on seotud teatud kuludega, aga ei eelda geeniuste osalust. Eksami ja vastuste koostaja peab materjali tundma, aga mitte uusi teadmisi avastama. Eksami hindajad peavad ainult suutma võrrelda eksamitegija vastust koostaja etteantuga. Materjali teatud määral oskamine on kasulik, aga mitte vältimatu. Eksami valvajad ei pea isegi lugeda oskama, vaja on ainult kahtlaste tiheda kirjaga paberilipikute ja muu petmismaterjali äratundmisvõimet.
Eksamihindajaid ja eriti -valvajaid peab valvama, et nad petmise võimaldamise eest altkäemaksu ei võtaks, nagu on Eestis juhiloaeksami puhul ette tulnud. Motivatsioon õppida kahaneb, kui tekib võimalus eksam ka ebapiisavate teadmiste korral läbida, kas spikerdades või altkäemakstes.

Riik peaks mõõtma (üli)koolide kvaliteeti

Lisa kommentaar

Eestis kannab riik peaaegu kogu koolide ja ülikoolide kulu, lootes ilmselt haridusest üldist kasu tõusvat. On raske mõõta abstraktse ja mitmetahulise tegevuse nagu haridus ühiskondlikku mõju, aga muude asjaolude samaks jäädes on kodanike suurem teadmistehulk hea. Samas ei mõõda riik peaaegu üldse nende teadmiste saavutamist. Tehakse põhikooli ja keskkooli lõpueksamid üksikutes ainetes. Ometi peaks maksumaksjat huvitama, kas tema raha eest ka mõistlikku tulemust saadakse, sealhulgas ülikoolis.
Igas riigi raha eest õpetatavas valdkonnas tuleks mõõta õpilaste või tudengite arengut paraja tihedusega. Internetiajastul peaks saama iga tunnikontrolli ja kontrolltöö teha arvuti vahendusel ja tulemused automaatselt andmebaasi koguda. Tulemuste põhjal saab siis ka automaatselt preemiat maksta. Praegu hindavad õpilasi peaaegu eranditult õpetajad ise. See võimaldab kallutatud hindamist (õpetaja lemmik ja klassi must lammas) ja tähendab, et õpetaja tööd hindab ainult õpetaja ise.
Peaks lahutama õpetamise hindamisest – juba Adam Smith kirjutas tööjaotuse kasulikkusest. Lahutatud hindamine suurendab objektiivsust ja lähendab õpetaja ja õpilase motivatsioone. Praeguse süsteemiga on õppuritel soov aeglustada õppetööd, et aine kataks väiksema hulga materjali. See vähendab materjali, mille õpetaja võib kontrolltöösse panna. Kui eksamid oleksid ettemääratud tasemega, mida õpetaja ei mõjuta, siis oleks õppuritel pigem soov, et kõik võimalikud küsimused oleksid aines läbitud.
Praegu hinnatakse ülikoolis õpetamise kvaliteeti tudengite küsitlemise teel. Sellest võib aru saada annetustega raha kokku kühveldavate USA ülikoolide puhul, kellele on oluline esiteks, et tudengile ülikool meeldiks (et ta tahaks annetada) ja alles teiseks, et tudeng oleks elus rahaliselt edukas (et ta saaks palju annetada). Eesti riiki ei peaks huvitama see, kui palju õppejõud või aine tudengitele meeldis. Kool ei ole klubi, mille eesmärgiks on tore tudengielu. Riiki peaks huvitama omandatud teadmised. Selleks, et motiveerida (üli)koole teadmisi andma, tuleb neid mõõta. Objektiivselt ja tihti. Akadeemikud võivad määrata, mis teadmised on olulised ja mis taseme peaks diplomi jaoks neis saavutama, aga selle taseme mõõtmine peaks olema sõltumatu organisatsiooni käes. See tase peaks olema määratud enne, kui tudengid õppima asuvad, nii et vähema materjali läbimine aines ei mõjuta eksami sisu.

Koordinatsioonimäng ülikooli valikul

Lisa kommentaar

Ülikoolide paremusjärjestus on ajas väga stabiilne (http://m.chronicle.com/article/Rank-Delusions/189919) hoolimata ressursside erinevusest, skandaalidest ja muudest populaarsust ja taset mõjutavatest teguritest. Järjestust hoiab samana mitu positiivse tagasiside mehhanismi, mis tulenevad ülikooli valikul toimuvast mitmekordsest koordinatsioonimängust.
1) Targad ja töökad tudengid tahavad olla koos teiste tarkade ja töökatega. Kui mingil põhjusel on parimad ühes kohas, siis edaspidi on kõigil parimatel motivatsioon minna samasse kohta. Ja nii saabuvad parimad sellesse kohta ja meelitavad edaspidi ligi teisi parimaid. Samamoodi tahavad peoloomad minna pidude poolest kuulsasse ülikooli ja kui ülikooli tuleb palju peoloomi, saab see kuulsaks pidude poolest.
Miks peaksid targad tahtma olla koos teiste tarkadega? Lihtsalt huvitava jutuajamise mõttes, kasulike kontaktide loomiseks, koostööks. Neil põhjustel võivad ka rumalad tahta olla koos tarkadega. Siis tekib assortatiivne paarumine nagu Gary Becker ennustas abieluturu puhul (“A treatise on the family” http://public.econ.duke.edu/~vjh3/e195S/readings/Becker_Assort_Mating.pdf).
2) Tudengid tahavad minna kooli, kus on parimad õppejõud, ja parimad professorid tahavad õpetada parimaid tudengeid. Ma pole veel kuulnud kedagi soovivat endale rumalamaid õppureid või õppejõude. Jällegi on see eelistus nii targematel kui rumalamatel tudengitel ja professoritel, nii et ennustada võib assortatiivset paarumist.
3) Parimad professorid tahavad olla koos teiste omasugustega. Kus on, sinna tuleb juurde.
4) Targemad lõpetajad teenivad tõenäoliselt rohkem raha ja võivad ülikoolile rohkem annetada. Siis saab ülikool palgata paremaid õppejõude, mis omakorda meelitab paremaid tudengeid, kes annetavad rohkem… Andekamatele koguneb pärast lõpetamist ka rohkem võimu näiteks valitsusasutustes, mida nad võivad kasutada (seaduslikult või mitte) oma alma materi hüvanguks. Seda ennustades tahavad jällegi paljud sinna minna ja sisse saavad tihedas rebimises andekamad.
5) Kui tööandjad usuvad, et teatud kohast tulevad intelligentsemad inimesed kui mujalt, on nad valmis tegema sealt tulijatele paremat pakkumist. See teeb antud koha atraktiivseks kõigile tulevastele töötajakandidaatidele. Konkurentsi tõttu saavad sisse parimad, mis õigustab tööandjate uskumust.
6) Targemaid võib õpetada kiiremini, tempos, mida rumalamad hoida ei suuda. See mehhanism annab kõigile motivatsiooni minna oma tasemele vastavasse kooli.
7) Kiirem õpe tähendab rohkem teadmisi standardse kõrghariduskestuse jooksul, mida tööandjad peaksid väärtustama. Soositakse rohkem teadmisi andva kooli lõpetajaid, mis teeb koha atraktiivseks kõigile ja viib ainult parimate sissesaamisele. Keskmise tudengi võimekus jääb kõrgeks, võimaldades kiiremat õpet.