Autoriarhiiv: Sander Heinsalu

Võltsimise ennetamisest

Rahatähtede, isikut tõendavate dokumentide jne võltsimiskindlus põhineb suurema osa inimeste teadmatusel teatud turvaelementidest ja järeletegemise keerukusel. Esimese puhul on probleemiks, et dokumendi kasutatavus põhineb selle vastuvõtjate teadmisel, milline õige dokument välja peab nägema. Õige dokumendi välimuse teadmine lihtsustab aga selle järeletegemist. Seetõttu võivad dokumentidel olla erineva avalikkustasemega turvaelemendid, nii et enamik inimesi suudab kontrollida mõnda elementi, aga vähesed kõiki. Kontroll võib nõuda eriseadmeid, näiteks UV-lampi rahatähtede teatud trüki nägemiseks.

Järeletegemise keerukus seisneb tegelikult mastaabisäästus. Vastavate seadmete olemasolul saaks igaüks trükkida samasuguseid rahatähti, kui keskpanga kasutatav trükikoda. Nende seadmete ostmine on kallis ja kui nende müügil tehakse taustakontroll, muudab see ostmise veel kallimaks, kuigi mitte võimatuks. Trükiseadmed ehitatakse teiste seadmete abil, mis omakorda seadmete abil, nii et kui mingit masinat pole võimalik osta, võib osta selle masina tootmise masinad või nende tootmise masinad ja siis endale vajaliku masina ehitada.

See kõik läheb kalliks, nii et valeraha hulk, mida peaks trükkima, et kulusid katta, on väga suur, mis suurendab vahelejäämise tõenäosust. Ei pruugi olla võimalik trükkida ja ringlusse lasta piisavalt suurt valeraha hulka, et katta trükkimise alustamise püsikulu ja kompenseerida karistuse tõenäosust ja raskust. Ehk ei ole võimalik saavutada piisavalt suurt tootmismahtu, et kulusid katta. Mastaabisäästu tõttu suudab keskpanga trükikoda toota teatud kvaliteeditasemel rahatähti piisavalt odavalt, aga võltsija mitte.

Vilistlane, kes oskab elada

Lisa kommentaar

Kevadisel Yale majandusteaduskonna vilistlaskonverentsil (üritus, mille eesmärgiks on vilistlasi hästi lõbustada, et teaduskonnale annetusi hankida) kohtasin ühte läinudaastast Yale lõpetajat, kelle hariduskäik ja karjäär olid üsna huvitavad. Nimelt tegi ta nelja aastaga nii bakalaureuse- kui magistrikraadi matemaatikas ja majanduses ning pärast lõpetamist asutas oma (ühe töötajaga) investeerimisfondi. Bakalaureuseõpe kestab USAs neli aastat, magister lisaks olenevalt valdkonnast üks või kaks aastat.

Huvitav tema investeerimisfondi juures oli tehtav tööhulk. Investeerimisfond kasutab ülikõrgsageduslikku automaatkauplemist (arvuti teeb börsil tehinguid, mille vahemik võib olla sekundi murdosa), nii et alguses pidi ta programmeerima oma kauplemisalgoritmid. Aga pärast seda töötab ta kümme minutit päevas – kontrollib hommikul oma eelmise päeva tulemusi ja ülejäänud päeva laseb arvutil tegutseda.

Seda kuuldes mõtlesin, et siin on inimene, kes oskab elada – mina olen seitse aastat ülikoolides olnud, rügan hommikust õhtuni, aga tulemused on ikka nigelad ja tulevikuvaade keskpärane. Tema seevastu pärast nelja aastat ülikoolis töötab kümme minutit päevas ja oletatavasti teenib päris hästi.

Ta ütles, et kui elu igavaks läheb, siis astub võibolla doktorantuuri. Tõepoolest, kui rahamuret pole, siis pole doktorantuuris ka mingit survet programmi sisse jääda, lõpetada või head töökohta saada. Siis on doktorantuur ilmselt tõesti nauditav – kuuleb huvitavaid asju, saab vaimset stimulatsiooni, elu on rahulik ja pinget pole.

Samal teemal jätkates: tunnen siin üht saksa kirjanduse doktoranti, kellel oli oma konsultatsioonifirma 15 töötajaga. Riides käib ta üsna stiilselt ja tema ülikonnad näevad kallid välja. Ta ütles, et konsulteerimine läks igavaks, 11 tundi päevas tuli teha samasugust tööd, nii et ta astus kirjanduse doktorantuuri.

Tööväljavaated kirjandusdoktorina on üsna olematud, aga vaevalt, et see talle muret teeb – raha on tal ilmselt elu lõpuni mugavaks äraelamiseks. Nii et ta ei pea lõpetamisega kiirustama, võib omas tempos raamatuid lugeda ja tekkivaid mõtteid kirja panna, kuni neid diplomitöö jaoks piisavalt koguneb. Oleks mul raha endal vanadussurmani hinge sees hoidmiseks, loeksin ma ka raamatuid ja paneksin mõtteid kirja, tööga ennast eriti ei vaevaks J

Valitsuse suuruse kasvu põhjused

Lisa kommentaar

Holcombe (2005) kirjutab valitsuse kasvu teooriatest, mis püüavad seletada valitsuskulude osakaalu kasvu sisemajanduse kogutoodangus kahekümnendal sajandil. Alguses oli valitsuse osa väga väike, see kasvas mõlema maailmasõja ajal ja langes pärast sõda, aga mitte endisele tasemele.

Ratsionaalse valiku teooria ütleb, et ühiskonna eelistused valitsussektori pakutavate avalike hüviste suhtes suurenesid, seega suurendas ühiskond valitsuse kaudu tehtavaid kulutusi.

Eelarve maksimeerimise teooria kohaselt püüavad bürokraadid oma asutuse eelarvet ja töötajate hulka suurendada ehk „ehitavad impeeriumi“, kuna see annab neile kõrgema palga ja rohkem soodustusi (ametiautod, mugavad kabinetid, ärilõunad). Mida suuremaks muutus valitsus, seda rohkem oli ühiskonnas valitsuse suurenemisest huvitatud inimesi.

Rajasõltuvuse teooria täiendab kahte eelnevat, öeldes, et kui ühiskond valitsuse kulutusi lühiajaliselt suurendab (näiteks sõja korral), siis inimesed harjuvad kõrgemate maksude ja laialdasemate valitsussektori teenustega. Pärast lühiajalise kõrgendatud kulutusvajaduse möödumist ei pöörduta enam eelneva olukorra juurde tagasi. Kulutused jäävad kõrgemaks.

Holcombe põhiväide on, et valitsuse kasvu piiras selle võime maksuraha koguda. Info liikumise kiirus ja info hulk, mida valitsus elanike kohta valdab, suurenes kahekümnendal sajandil pidevalt ja kiiresti. See võimaldas paremat ülevaadet inimeste vara ja sissetuleku kohta, mis lubas makse suuremas ulatuses ja efektiivsemalt koguda. Muutus lihtsamaks jälgida, kes kui palju makse maksab ja sundida inimesi maksma.

Valimissüsteem arvutiajastul

Lisa kommentaar

Erinevad valimissüsteemid viivad eri tulemusteni, näiteks Eesti häälte ümberjagamisega proportsionaalsed valimised viivad mitme erakonna püsimise ja koalitsioonivalitsuseni, aga Suurbritannia majoritaarsed valimised kaheparteisüsteemi ja ühe erakonna valitsuseni. Huvitav oleks teada, milleni viiks proportsionaalne süsteem häälte ümberjagamiseta, ehk kui hääletab 651 372 inimest ja poliitik X saab 4372 häält, siis tema poolthääle kaaluks parlamendis on 4372, ja lihthäälteenamuseks on tarvis poolthäälte kaalude summat 325 687.

Probleem on kohtade arvu piiratus parlamendis – kui igaüks hääletab iseenda poolt, siis tekib 651 372 rahvaesindajat, aga oletame, et parlamendis on kohti 101. Selle mure saab lahendada, andes ainult häälte arvult esimesele 101 kandidaadile parlamendiliikme õigused ja palga.

Vältimaks tagasiminekut ümberjagamisega proportsionaalsesse süsteemi, peaksid kõik hääli saanud inimesed saama seaduste üle hääletada. Arvutiajastul pole see keeruline – inimene logib oma arvutist mingi isikutuvastusmeetodi vahendusel sisse, näiteks ID kaardiga, ja hääletab krüpteeritud internetiühenduse kaudu. Kui ta sai 7 häält, on tema hääle kaal hääletusel 7, ehk oluliselt väiksem ülalmainitud poliitiku hääle kaalust, samas mitte null, nagu ümberjagamisega proportsionaalses süsteemis.

Ilmselt hääletavad parlamendist välja jäänud, aga siiski hääli saanud inimesed üsna harva ja ainult siis, kui küsimus nende jaoks oluline on. Siiski võiks selline süsteem piirata teatud ebaeetilist tegevust parlamendiliikmete poolt, näiteks endale liiga suure palga ja hüvitiste andmist.

Vaevalt, et seda proportsionaalset süsteemi kusagil rakendama hakatakse. Valimissüsteemi muuta on raske poliitökonoomilisel põhjusel, mida kirjeldavad Jay ja Lynni raamatud „Jah, härra minister“ ja „Jah, härra peaminister“. Praegune valitsus sai võimule praeguse valimissüsteemi tõttu, seega pole nende huvides praegust süsteemi muuta, kuna nad loodavad ka tulevikus selle abil võimule saada. Opositsioon samas tahab muutust, kuna käesolev süsteem jättis nad võimust ilma. Aga opositsioonil pole piisavalt hääli süsteemi muutmiseks, samas kui võimuloleval valitsusel on neid piisavalt süsteemi samaks jätmiseks.

Valikukasulikkus ja kogetud kasulikkus

Lisa kommentaar

Psühholoogias ja käitumisökonoomikas eristatakse valikukasulikkust ja kogetud kasulikkust. Traditsiooniline majandusteooria neid ei erista. Valikukasulikkus on see, mida agent valiku tegemise hetkel erinevatele variantidele omistab, ehk mida ta arvab iga valiku tagajärjel kogevat. Kogetud kasulikkus on see, mida pärast valiku tagajärgede saabumist tegelikult tuntakse.

Psühholoogias on dokumenteeritud palju olukordi, kus valiku- ja kogetud kasulikkus oluliselt ja süstemaatiliselt erinevad. Näiteks arvavad inimesed, et pärast loteriil suure summa võitu on nad edaspidises elus oluliselt õnnelikumad. Tegelikult on õnnetunde kasv lühiajaline ja mõni aeg pärast võitu on inimese keskmine meeleolu sama, nagu enne. Sümmeetriliselt omistatakse invaliidistumisele oluline õnnetunde langus edaspidi, kuigi tegelikult kohanetakse puudega kiiresti ja taastub tavaline keskmine meeleolu. Mänguteoorias tekib valiku- ja kogetud kasulikkuse erinevus a href= http://www.sanderheinsalu.net/files/ajaveeb/?p=187 mängudes oma tulevase mina vastu. a

Robson ja Samuelson (2011) kirjutasid teoreetilise mudeli, kuidas evolutsioon võib viia valiku- ja kogetud kasulikkuste erinevuseni. See on tavalise mehhanismidisaini probleemi muudetud versioon. Mehhanismidisainis soovib tööandja, et töövõtja teeks midagi või avaldaks oma info, aga töövõtja tegevus pole täpselt vaadeldav. Tegevuse tulemus on mürarikas signaal tegevuse enda kohta, ja tööandja saab eri signaalide eest maksta erinevat tasu. Küsimus on, millisele signaalile mis tasu vastama peaks.

Kasulikkuste mudelis on tööandjaks evolutsioon ja töövõtjaks organism. Evolutsioon püüab panna organismi ellujäämiseks parimat valikut tegema ja annab talle iga valiku eest teatud heaolutaseme. Keskkonna kiire muutumise tõttu ei saa evolutsioon kõiki valikuvõimalusi eristada ja igaühe eest erinevat kasulikkustaset anda. Lisaks on heaolutasemete valik piiratud kahel põhjusel. Kuna heaolu on mingi kemikaali tase ajus, ei saa selle tase olla teatud piirist kõrgem ega madalam. Väikese kasulikkuserinevusega valikuid ei suuda organism eristada. Nii et on lõplik arv kasulikkustasemeid, mida saab panna vastama valikugruppidele.

Kui valikud tehakse kahel perioodil, siis kohandatakse teise perioodi kasulikkustasemeid vastavalt esimese perioodi valikule, et teha kõige tõenäolisemalt ette tulevad valikud üksteisest võimalikult erinevaks. Mida erinevama kasulikkusega on valikud, seda tõenäolisemalt teeb organism kõrgeima heaoluga valiku.

Organism on naiivne ega ennusta, et teise perioodi kasulikkustasemed esimese perioodi valiku tagajärjel muutuvad. Kui ennustaks, siis ei pingutaks ta esimesel perioodil õige valiku tegemiseks nii palju, kuna heaolu kasv õigest valikust neutraliseeritakse teise perioodi kõrgemate nõudmistega sama kasulikkustaseme saavutamiseks. Ehk mida paremat tööd sa teed, seda rohkem tööd sult nõutakse. See loob motivatsiooni esialgu halvemini töötamiseks.

Naiivse organismi puhul meenutab olukord pilti, kus eesli seljas istuv inimene hoiab ridva abil eesli nina ees porgandit. Eesel liigub porgandi poole, aga seda kätte ei saa, kuna porgand liigub vastavalt eesli liikumisele kaugemale.

Üks motivatsioon valiku- ja kogetud kasulikkuse uurimiseks on inimestele paremate valikute tegemise õpetamine, mille all tavaliselt mõeldakse omavahel kooskõlalisi valikuid. Kui aga vastuoluliste valikute tegemise põhjuseks on evolutsiooniline taju erinevus tegelikkusest, ei pruugi kooskõlalisemad valikud paremaks osutuda.

Valijate mälu pikendamisest

Lisa kommentaar

Olgu diktatuuridega kuidas on, demokraatlikes riikides väärib rahvas oma juhte. Poliitikud on populistlikud ja mõtlevad lühiajalises perspektiivis (järgmiste valimisteni), sest selline käitumine toob edu valimistel. Üks põhjus, miks populism töötab, on valijate lühike mälu – otsustatakse just enne valimisi toimunud skandaalide, jagatud lubaduste või raha põhjal. Peaaegu keegi ei tee enne valima minekut põhjalikku analüüsi kõigi kandidaatide kogu poliitikukarjääri jooksul tehtud otsustest, et parimad riigijuhid välja selgitada. Mina ka ei tee, ja sügavat järelemõtlemist pole ka tulevikus loota, aga natuke paremini otsustada saaks ikka, näiteks mälu pikendades.

Inimkond on ammu leiutanud viisid, kuidas inimeste lühikest mälu kompenseerida. Näiteks võib sündmused kirja panna. Nii saab mälu pikendada ka valimiste puhul – tuleb vaid poliitikute tegevus kirja panna ja siis enne valima minekut tähtsamad kohad üle vaadata. Aga arvutiajastul saab ka lihtsamalt.

Võiks teha internetipõhise hindamissüsteemi poliitikutele, kus keskses andmebaasis on viimasel kümnel aastal valimistel kandideerinud inimeste eluloolised andmed, valituks osutunute kohalkäimine ja hääletamismuster esinduskogus, nende kohta käivad uudised ajakirjandusest, ja muud valijatele huvi pakkuvat. Andmebaasi hallata võiksid kodanikuühendused või suurimad ajakirjandusväljaanded.

Valijad võivad teha andmebaasist päringuid neile oluliste kriteeriumite alusel (näita kohtulikult karistamata poliitikuid vanuses 30-40 erakonnast X, kel on kõrgharidus ja kes hääletasid seaduse Y poolt), salvestada tulemused oma arvutisse, ja soovitada sõpradele enda arvates tähtsaid näitajaid (korruptsioonisüüdistuste arv, juhtimisstaaž, õpitud eriala). Väike programm arvutis võib aidata poliitikuid mingi näitaja alusel järjestada (eelneva päringuga saadud poliitikute hulk nende taotletud kuluhüvitise suuruse järgi).

Selline otsustusabisüsteem võimaldab teha valiku objektiivsete näitajate, mitte valimispropaganda alusel. Valida saab tükk aega enne valimisi, pannes paika kriteeriumid, mille põhjal poliitikuid järjestada, ja salvestades päringu. Valimispäeval jääb üle ainult korraks arvutisse kiigata ja endale oluliste näitajate poolest parim kandidaat on selge.

Kui valima hakatakse ainult poliitiku kogu tegevusajaloo ja objektiivsete elulooliste andmete põhjal, siis muutub valimispropaganda mõttetuks ja kaob. Kui ka ainult osa valijaist rakendab ülaltoodud süsteemi, vähendab see viimase minuti loosungite ja populismi efektiivsust, tuues kaasa nende kasutamise languse.

Muidugi üritatakse ka hea hindamissüsteemi korral ennast paremana näidata, võltsida andmeid andmebaasis või suunata inimesi pidama oluliseks neid kriteeriume, mille alusel ollakse parimad. Aga teatud otsustuskvaliteedi tõus valimistel peaks ometi toimuma, ja poliitikute keskmine kompetentsitase kasvama.

Uskumuste ja eelistuste hierarhiad

Lisa kommentaar

Mänguteooria alustes tuleb ette üks matemaatiline konstruktsioon, mis seisneb selles, et igal mängijal on tõenäosusjaotus üle väliste sündmuste ja teiste mängijate tõenäosusjaotuste. Üks mängija usub midagi, usub, et teised usuvad midagi, usub, et teised usuvad, et teised usuvad, ja nii lõpmatult edasi. Lihtsam on seda esitada kahe mängija korral, kes püüavad ära arvata, kas visatud münt maandus kull või kiri ülal. Mina arvan, et kull, ja arvan, et sina arvad, et kull, ja arvan, et sina arvad, et mina arvan, et kiri jne.

Viimasel kümnendil on uskumuste hierarhiatelt edasi mindud ebamäärasuse hierarhiatele, kus igal tasandil on mängijal mingi hulk tõenäosusjaotusi, mitte üks kindel jaotus. Huvitavam edasiarendus on eelistuste hierarhiad, kus mängija eelistab teatud väliste sündmuste toimumist ja teiste mängijate teatud eelistusi, kes omakorda eelistavad teiste mängijate mingeid eelistusi, ja nii kuni lõpmatuseni.

Esimesel lugemisel tundusid eelistuste hierarhiad imelikud, kuna miks peaks ühte mängijat huvitama, mida teised eelistavad, kui nende käitumine samaks jääb. Aga eelistustehierarhiaid kasutatakse käitumisökonoomika kallakuga mudelites, kus mängija hoolib sellest, mis põhjusel teine mingi valiku tegi – näiteks kas teisele kasuliku käigu tegemine oli isekas strateegiline kaalutlus või siiras hoolimine teisest mängijast.

Üks eelistustehierarhiate rakendus on tingimuslik altruism – tahan teha head vaid neile, kes teistele head teevad. Kõrgematele tasemetele minnes – tahan teha head neile, kes teevad head neile, kes teistele head teevad, tahan teha head neile, kes teevad head neile, kes teevad head neile, kes teistele head teevad. Ja tavalisel viisil edasi lõpmatuseni.

Teisest küljest võib inimene tahta takistada kurjategijaid, takistada neid, kes aitavad kurjategijaid, neid, kes aitavad neid, kes aitavad kurjategijaid jne.

Uskumuste hierarhiad lõpevad lõpmatuses, ehk nende induktiivne konstruktsioon on naturaalarvudel, mitte ordinaalarvudel. Tulemuseks on, et iga lõpmatu uskumuste hierarhia annab uskumuse teiste mängijate lõpmatute hierarhiate kohta. Näiteks mängija A iga hierarhia on tõenäosusjaotus üle B hierarhiate ja iga B hierarhia on tõenäosus üle A hierarhiate. Mudel sulgub ringikujuliseks.

Minu praegune uurimisteema on teadmatuse ja uskumuste hierarhiad, kus ma kasutan kahte ebakindluse liiki: riski ja teadmatust. Kahe mängija korral on A teadmatuses mõnedest välistest sündmustest, usub midagi väliste sündmuste ja mängija B teadmatuse ja uskumuste kohta. B omakorda on teadlik vaid osadest sündmustest ning usub midagi A teadmatuse ja uskumuste kohta. Hierarhilise konstruktsiooni igal tasemel on igal mängijal uskumused ja neid piirav teadlikkustase (ei saa uskuda midagi, millest ei olda teadlik). Tasemeid on lõpmatu ja loenduv hulk.

USA kiirteed

Lisa kommentaar

Paar huvitavat tähelepanekut USA kiirteedelt. USA on teadupärast autopõhine riik, kus suuremal osal territooriumist ei pääse autota kuhugi ja autota inimene pole keegi. Mulle teada erandiks on vaid New York, kus on tihe ühistranspordivõrk ja autoliiklus ummikute tõttu väga ebamugav. Ainsad ameeriklased, kellel kahekümnendates eluaastates veel juhiluba pole, on pärit New Yorgist. Neile pole juhiluba ja auto ringiliikumiseks kriitilise tähtsusega, lisaks on autot New Yorgis parkimise ja maksude tõttu kallis pidada.

Üks huvitav vaatlus oli Arizona osariigis, kus ma rendiautoga kanjoneid vaatamas käisin. Kiirtee kõrval olid suured reklaamplakatid, mille peal automaadi pilt ja reklaam tulirelvade ja laskemoona odavmüügi kohta. Spetsiaalselt oli ära mainitud, et pakutakse ka täisautomaatseid tulirelvi. Reklaamplakat seletas, et relvakaubamaja on kohe järgmisest pöördekohast paremale. Nii et kui keset igavat autosõitu tuleb äkiline tahtmine endale kuulipilduja muretseda, siis saab seda himu rahuldada sama kiiresti kui burgeriisu.

Teine naljakas pilt oli Massachusettsi osariigis, kus kohe kiirtee kõrval, bensujaamasarnase lihtsa sisse- ja väljasõiduga, oli alkoholipood. Loomulikult olid väljas reklaamid odava käraka kohta. Huvitav, mis motivatsiooni autojuhtidele tekitada üritatakse? Ilmselt pärast viieminutist vahepeatust vastavas asutuses hakkab varemalt sirge ja igav kiirtee hoopis lõbusamalt looklema.

Nevadas, kus kasiinod on erinevalt enamikust osariikidest seadustatud, on mängupõrguid kiirtee kõrval arvestataval hulgal. Nende üheks huvitavaks reklaamiks on odavad söögid, näiteks suured kirjad, et steik kõigi lisanditega ainult kümme dollarit ja et veokijuhte neil armastatakse. Tavaline steigi hind on 25 dollarit, nii et kasiino ilmselt kompenseerib odava toidu pakkumisest tulevat kahjumit nende autojuhtide arvelt, kes pärast sööki ka mänguautomaadi juures oma õnnetust proovida otsustavad.

Tänase ja homse vaheline valik riigirahanduses

Lisa kommentaar

Osa küsimusi riigirahanduses on selge ja ühese vastusega – korruptsiooni, ebasihipärasust ja asutuste üksteisele vastutöötamist peaks olema vähem. Peale nende on ka otsuseid, mis sõltuvad igaühe isiklikust eelistusest. Üks selliseid on oleviku ja tuleviku vaheline valik: kas laenata, kulutades täna rohkem ja edaspidi vähem, või säästa, tarbides hetkel vähem ja tulevikus rohkem.

Äärmustesse ei taha ilmselt keegi minna: kui mõelda ainult tulevikule, nii et oleviku kaal otsustes on null, tuleks panna riik paariks aastaks kinni, saata kõik asutused peale maksuameti laiali ja säästa kogu laekuv maksuraha. Kui mõelda ainult tänasele päevale, tuleks võtta võimalikult palju laenu ja siis reservide ja laenuraha eest korraldada üks kõva pidu, mis kestaks kuni kõik kulutatud.

Erakondade positsioonid maksude ja eelarvedistsipliini osas peegeldavad nende arvamust oleviku ja tuleviku õige vahekorra kohta otsustes. Vasakpoolsed annavad suurema kaalu olevikule, soovides rohkem laene ja riigi suuremaid kulutusi praegu. Parempoolsed pooldavad kõrgemaid makse ja eelarvedistsipliini, suuremat säästmist tuleviku tarbeks.

Need vaatepunktid tulenevad ilmselt erakondade valijaskonna rahalisest seisust. Vasakpoolsed on traditsiooniliselt vaesemate huvisid esindavad, parempoolsed rikkamate erakonnad. Vaesemad inimesed elavad rohkem peost suhu, neile on tänane päev olulisem, eriti äärmise vaesuse puhul, kus ei pruugi homset nähagi, kui täna toitu osta ei saa. Rikkamatel on rohkem sääste, mille arvelt nad võivad elada, kuni helgemat tulevikku ootavad. Seega panevad rikkamad rohkem rõhku homsele.

Üks tegur, mis erakondi rohkem oleviku poole kallutab, on soov saada tagasi valitud. Rahvale meeldivad rohkem poliitikud, kes neile hetkel lahkelt raha jagavad. Jagatav noos saab tulla ainult praeguste maksude (vähempopulaarne) või tuleviku arvelt (populaarsem, sest pole hetkel tunda). Seega on olemas motivatsioon hetkel rohkem ja tulevikus vähem kulutada. Kui võimulolijad hetkel säästavad, võib tulevikus nende säästude arvelt populaarsust osta mõni teine erakond, kes vahepeal neid asendab. Samas tulevastele valitsustele tühja kassat jättes nõrgestatakse potentsiaalselt võimule tulevaid konkurente.

Economisti foorumis oli kunagi kommentaar, et riik on enamasti laenuvõtjate poolel, kuna enamik valitsusi on ise laenuvõtjad. Teatud otsused kahjustavad laenuandjaid ja rikastavad laenuvõtjaid, või siis vastupidi. Näiteks inflatsiooni tõstvad tegurid muudavad nominaalsummas kokku lepitud laenu tagasimaksmise reaalses rahas odavamaks, mis tähendab, et laenuvõtjad peavad käest andma vähem ressursse. Kui riik on laenuvõtja ja saab oma käitumisega laenuvõtjaid soosida, tekib kiusatus seda ka teha.

Tõestustest ja edusammudest matemaatikas

Lisa kommentaar

William Thurston (1994) on kirjutanud huvitava artikli teadustöö tegemisest matemaatikas. Üks tema meeldejääv mõte on, et matemaatiku ülesanne pole ainult suurimat võimalikku arvu teoreeme tõestada, vaid ka oma matemaatikavaldkonda populariseerida ja teistele selgitada.

Filosoofilisest vaatepunktist ei pea matemaatikas mitte ainult tõeseid tulemusi teadma, vaid ka nende tõestustest aru saama. Seetõttu on arvutipõhised tõestused vähem väärtuslikud, kui „käsitsi tehtud“. Thurstoni kohaselt peaks edendama inimkonna arusaamist matemaatikast, mille üks osa on uute tulemuste tõestamine, aga oluline on ka ideede selgitamine.

Isikliku kasu vaatepunktist tuleb osa uurimistöö meeldivusest teiste inimeste huvist teema vastu, nende heakskiidust tehtud tööle ja võimalusest ühist huvi pakkuval teemal arutleda. Seega peaks teadlane olema huvitatud oma valdkonna teistele selgitamisest ja teiste kaasatõmbamisest oma suuna uurimistöösse. Selle nimel on mõtet vähem uut teadustööd teha ja rohkem vana selgitada ja õpetada.

Ma ise lisaksin veel ühe iseka põhjuse, miks oma tööd teistele „müüma“ peaks – kui valdkonda lisandub teadlasi, siis tsiteeritakse varasemaid tulemusi rohkem. Need varasemad tulemused on pärit valdkonda varem sisenenud teadlastelt, kelle akadeemiline tuntus tõuseb, kui valdkond populaarsemaks muutub.

Üldisemalt on teaduse tegemise eesmärk, et ühiskond sellest mingit kasu saaks. Kasu saamiseks peavad inimesed teadust kuidagi kasutama ja kasutamiseks on vaja seda teatud määral mõista. Teaduse selgitamine teenib seega üldist eesmärki. Vahel rohkemgi, kui uue teaduse loomine.