Uskumuste ja eelistuste hierarhiad

Lisa kommentaar

Mänguteooria alustes tuleb ette üks matemaatiline konstruktsioon, mis seisneb selles, et igal mängijal on tõenäosusjaotus üle väliste sündmuste ja teiste mängijate tõenäosusjaotuste. Üks mängija usub midagi, usub, et teised usuvad midagi, usub, et teised usuvad, et teised usuvad, ja nii lõpmatult edasi. Lihtsam on seda esitada kahe mängija korral, kes püüavad ära arvata, kas visatud münt maandus kull või kiri ülal. Mina arvan, et kull, ja arvan, et sina arvad, et kull, ja arvan, et sina arvad, et mina arvan, et kiri jne.

Viimasel kümnendil on uskumuste hierarhiatelt edasi mindud ebamäärasuse hierarhiatele, kus igal tasandil on mängijal mingi hulk tõenäosusjaotusi, mitte üks kindel jaotus. Huvitavam edasiarendus on eelistuste hierarhiad, kus mängija eelistab teatud väliste sündmuste toimumist ja teiste mängijate teatud eelistusi, kes omakorda eelistavad teiste mängijate mingeid eelistusi, ja nii kuni lõpmatuseni.

Esimesel lugemisel tundusid eelistuste hierarhiad imelikud, kuna miks peaks ühte mängijat huvitama, mida teised eelistavad, kui nende käitumine samaks jääb. Aga eelistustehierarhiaid kasutatakse käitumisökonoomika kallakuga mudelites, kus mängija hoolib sellest, mis põhjusel teine mingi valiku tegi – näiteks kas teisele kasuliku käigu tegemine oli isekas strateegiline kaalutlus või siiras hoolimine teisest mängijast.

Üks eelistustehierarhiate rakendus on tingimuslik altruism – tahan teha head vaid neile, kes teistele head teevad. Kõrgematele tasemetele minnes – tahan teha head neile, kes teevad head neile, kes teistele head teevad, tahan teha head neile, kes teevad head neile, kes teevad head neile, kes teistele head teevad. Ja tavalisel viisil edasi lõpmatuseni.

Teisest küljest võib inimene tahta takistada kurjategijaid, takistada neid, kes aitavad kurjategijaid, neid, kes aitavad neid, kes aitavad kurjategijaid jne.

Uskumuste hierarhiad lõpevad lõpmatuses, ehk nende induktiivne konstruktsioon on naturaalarvudel, mitte ordinaalarvudel. Tulemuseks on, et iga lõpmatu uskumuste hierarhia annab uskumuse teiste mängijate lõpmatute hierarhiate kohta. Näiteks mängija A iga hierarhia on tõenäosusjaotus üle B hierarhiate ja iga B hierarhia on tõenäosus üle A hierarhiate. Mudel sulgub ringikujuliseks.

Minu praegune uurimisteema on teadmatuse ja uskumuste hierarhiad, kus ma kasutan kahte ebakindluse liiki: riski ja teadmatust. Kahe mängija korral on A teadmatuses mõnedest välistest sündmustest, usub midagi väliste sündmuste ja mängija B teadmatuse ja uskumuste kohta. B omakorda on teadlik vaid osadest sündmustest ning usub midagi A teadmatuse ja uskumuste kohta. Hierarhilise konstruktsiooni igal tasemel on igal mängijal uskumused ja neid piirav teadlikkustase (ei saa uskuda midagi, millest ei olda teadlik). Tasemeid on lõpmatu ja loenduv hulk.

USA kiirteed

Lisa kommentaar

Paar huvitavat tähelepanekut USA kiirteedelt. USA on teadupärast autopõhine riik, kus suuremal osal territooriumist ei pääse autota kuhugi ja autota inimene pole keegi. Mulle teada erandiks on vaid New York, kus on tihe ühistranspordivõrk ja autoliiklus ummikute tõttu väga ebamugav. Ainsad ameeriklased, kellel kahekümnendates eluaastates veel juhiluba pole, on pärit New Yorgist. Neile pole juhiluba ja auto ringiliikumiseks kriitilise tähtsusega, lisaks on autot New Yorgis parkimise ja maksude tõttu kallis pidada.

Üks huvitav vaatlus oli Arizona osariigis, kus ma rendiautoga kanjoneid vaatamas käisin. Kiirtee kõrval olid suured reklaamplakatid, mille peal automaadi pilt ja reklaam tulirelvade ja laskemoona odavmüügi kohta. Spetsiaalselt oli ära mainitud, et pakutakse ka täisautomaatseid tulirelvi. Reklaamplakat seletas, et relvakaubamaja on kohe järgmisest pöördekohast paremale. Nii et kui keset igavat autosõitu tuleb äkiline tahtmine endale kuulipilduja muretseda, siis saab seda himu rahuldada sama kiiresti kui burgeriisu.

Teine naljakas pilt oli Massachusettsi osariigis, kus kohe kiirtee kõrval, bensujaamasarnase lihtsa sisse- ja väljasõiduga, oli alkoholipood. Loomulikult olid väljas reklaamid odava käraka kohta. Huvitav, mis motivatsiooni autojuhtidele tekitada üritatakse? Ilmselt pärast viieminutist vahepeatust vastavas asutuses hakkab varemalt sirge ja igav kiirtee hoopis lõbusamalt looklema.

Nevadas, kus kasiinod on erinevalt enamikust osariikidest seadustatud, on mängupõrguid kiirtee kõrval arvestataval hulgal. Nende üheks huvitavaks reklaamiks on odavad söögid, näiteks suured kirjad, et steik kõigi lisanditega ainult kümme dollarit ja et veokijuhte neil armastatakse. Tavaline steigi hind on 25 dollarit, nii et kasiino ilmselt kompenseerib odava toidu pakkumisest tulevat kahjumit nende autojuhtide arvelt, kes pärast sööki ka mänguautomaadi juures oma õnnetust proovida otsustavad.

Tänase ja homse vaheline valik riigirahanduses

Lisa kommentaar

Osa küsimusi riigirahanduses on selge ja ühese vastusega – korruptsiooni, ebasihipärasust ja asutuste üksteisele vastutöötamist peaks olema vähem. Peale nende on ka otsuseid, mis sõltuvad igaühe isiklikust eelistusest. Üks selliseid on oleviku ja tuleviku vaheline valik: kas laenata, kulutades täna rohkem ja edaspidi vähem, või säästa, tarbides hetkel vähem ja tulevikus rohkem.

Äärmustesse ei taha ilmselt keegi minna: kui mõelda ainult tulevikule, nii et oleviku kaal otsustes on null, tuleks panna riik paariks aastaks kinni, saata kõik asutused peale maksuameti laiali ja säästa kogu laekuv maksuraha. Kui mõelda ainult tänasele päevale, tuleks võtta võimalikult palju laenu ja siis reservide ja laenuraha eest korraldada üks kõva pidu, mis kestaks kuni kõik kulutatud.

Erakondade positsioonid maksude ja eelarvedistsipliini osas peegeldavad nende arvamust oleviku ja tuleviku õige vahekorra kohta otsustes. Vasakpoolsed annavad suurema kaalu olevikule, soovides rohkem laene ja riigi suuremaid kulutusi praegu. Parempoolsed pooldavad kõrgemaid makse ja eelarvedistsipliini, suuremat säästmist tuleviku tarbeks.

Need vaatepunktid tulenevad ilmselt erakondade valijaskonna rahalisest seisust. Vasakpoolsed on traditsiooniliselt vaesemate huvisid esindavad, parempoolsed rikkamate erakonnad. Vaesemad inimesed elavad rohkem peost suhu, neile on tänane päev olulisem, eriti äärmise vaesuse puhul, kus ei pruugi homset nähagi, kui täna toitu osta ei saa. Rikkamatel on rohkem sääste, mille arvelt nad võivad elada, kuni helgemat tulevikku ootavad. Seega panevad rikkamad rohkem rõhku homsele.

Üks tegur, mis erakondi rohkem oleviku poole kallutab, on soov saada tagasi valitud. Rahvale meeldivad rohkem poliitikud, kes neile hetkel lahkelt raha jagavad. Jagatav noos saab tulla ainult praeguste maksude (vähempopulaarne) või tuleviku arvelt (populaarsem, sest pole hetkel tunda). Seega on olemas motivatsioon hetkel rohkem ja tulevikus vähem kulutada. Kui võimulolijad hetkel säästavad, võib tulevikus nende säästude arvelt populaarsust osta mõni teine erakond, kes vahepeal neid asendab. Samas tulevastele valitsustele tühja kassat jättes nõrgestatakse potentsiaalselt võimule tulevaid konkurente.

Economisti foorumis oli kunagi kommentaar, et riik on enamasti laenuvõtjate poolel, kuna enamik valitsusi on ise laenuvõtjad. Teatud otsused kahjustavad laenuandjaid ja rikastavad laenuvõtjaid, või siis vastupidi. Näiteks inflatsiooni tõstvad tegurid muudavad nominaalsummas kokku lepitud laenu tagasimaksmise reaalses rahas odavamaks, mis tähendab, et laenuvõtjad peavad käest andma vähem ressursse. Kui riik on laenuvõtja ja saab oma käitumisega laenuvõtjaid soosida, tekib kiusatus seda ka teha.

Tõestustest ja edusammudest matemaatikas

Lisa kommentaar

William Thurston (1994) on kirjutanud huvitava artikli teadustöö tegemisest matemaatikas. Üks tema meeldejääv mõte on, et matemaatiku ülesanne pole ainult suurimat võimalikku arvu teoreeme tõestada, vaid ka oma matemaatikavaldkonda populariseerida ja teistele selgitada.

Filosoofilisest vaatepunktist ei pea matemaatikas mitte ainult tõeseid tulemusi teadma, vaid ka nende tõestustest aru saama. Seetõttu on arvutipõhised tõestused vähem väärtuslikud, kui „käsitsi tehtud“. Thurstoni kohaselt peaks edendama inimkonna arusaamist matemaatikast, mille üks osa on uute tulemuste tõestamine, aga oluline on ka ideede selgitamine.

Isikliku kasu vaatepunktist tuleb osa uurimistöö meeldivusest teiste inimeste huvist teema vastu, nende heakskiidust tehtud tööle ja võimalusest ühist huvi pakkuval teemal arutleda. Seega peaks teadlane olema huvitatud oma valdkonna teistele selgitamisest ja teiste kaasatõmbamisest oma suuna uurimistöösse. Selle nimel on mõtet vähem uut teadustööd teha ja rohkem vana selgitada ja õpetada.

Ma ise lisaksin veel ühe iseka põhjuse, miks oma tööd teistele „müüma“ peaks – kui valdkonda lisandub teadlasi, siis tsiteeritakse varasemaid tulemusi rohkem. Need varasemad tulemused on pärit valdkonda varem sisenenud teadlastelt, kelle akadeemiline tuntus tõuseb, kui valdkond populaarsemaks muutub.

Üldisemalt on teaduse tegemise eesmärk, et ühiskond sellest mingit kasu saaks. Kasu saamiseks peavad inimesed teadust kuidagi kasutama ja kasutamiseks on vaja seda teatud määral mõista. Teaduse selgitamine teenib seega üldist eesmärki. Vahel rohkemgi, kui uue teaduse loomine.

Transporditasakaalud

1 vastus

Transpordisüsteem on USAs ja Lääne-Euroopas üsna erinev, kuigi majanduslik arengutase on sama. USA on autopõhine riik, kus on laiad kiirteed, aga tihti pole linnades tänavatel kõnniteid. Autoga saab igale poole, aga ühistransport on piiratud ja aeglane. Bensiin on odav, linnadevahelised rongipiletid kallid. Lääne-Euroopas on arenenum ühistranspordivõrk, aga autot pidada ja sellega sõita on oluliselt kallim, kui USAs.

Kuna transpordivõrgu arengusuunad valib suuresti riik, siis tekib küsimus, miks valijad Atlandi eri kallastel on hääletanud erinevate transpordistiilide poolt. Osa seletusest on muidugi asustustihedus, vahemaad ja ajalooline taust – keskaegsetes vanalinnades ei saa laiu autoteid teha, vähendamata oluliselt linna kultuurilist väärtust ja turismitulu. Jätan muud põhjused praegu tähelepanuta ja keskendun poliitökonoomilisele hääletustasakaalule.

Kui auto pidamine on odav ja kasutamine lihtne heade, laiade ja kõikjaleulatuvate teede tõttu, siis ostavad paljud inimesed auto. Edaspidi hääletavad nad nii, nagu neile on kõige kasulikum, ehk veel arvukamate, paremate ja laiemate autoteede poolt. See omakorda paneb veel rohkem inimesi autosid ostma. Transpordiinvesteeringud suunatakse autoliikluse parandamisele, mis jätab vähem raha muude transpordiliikide jaoks. Olukord taastoodab ennast. Inimesed ostavad autosid senikaua, kuni teedevõrk neile piisavalt kitsaks jääb, et ummikutest tekkiv autost loobumise motivatsioon tasakaalustaks auto võimaldatava paindlikuma liiklemise. Teede laiendamine siin ei aita, kuna autod selle tagajärjel paljunevad. Tegemist on Malthuse mudeliga rahvastiku sündimuse ja suremuse kohta, kus inimesed paljunevad seni, kuni toidupuudusest ja ülerahvastatusest põhjustatud surmad sünde tasakaalustama hakkavad.

Teine tasakaal on, et hea ühistranspordisüsteemi korral valivad paljud ühistranspordi, harjuvad sellega ja hakkavad poliitikutelt nõudma veel paremat ühistranspordisüsteemi. See omakorda viib laialdasema ühistranspordi kasutamiseni.

Mõlemad tasakaalud on stabiilsed, mis tähendab, et väike tasakaalust välja minek toob kaasa asjaosaliste käitumise sellise kohandumise, mis viib tasakaalu tagasi. Arenevatel riikidel, mis plaanivad oma transpordisüsteemis põhjalikke ümberkorraldusi või arendust, on võimalik valida, kumba teed nad minna tahavad. Kui süsteem on juba piisavalt ühe tasakaalu poole kaldu, siis on seda väga raske muuta.

Praegu tundub, et Eesti liigub USA autopõhise tasakaalu poole. Ma ei tea, kas see on ülalmainitud kahest variandist parem, arvestades lühikesi vahemaid ja hõredat asustust.

Teoreetilise ja empiirilise teadustöö võrdlus

Lisa kommentaar

Tippülikoolide majandusteaduskondades tundub teoreetikute osakaal olevat oluliselt suurem kui järjestuses madalamatel kohtadel olevates teaduskondades. Üks võimalik seletus on, nõudlus teooria õpetamise järele on väike, seega teoreetikuid palkavad uurimisülikoolid, mitte õpetamisülikoolid, ning uurimisülikoolid on (teadustöö põhjal tehtavas) järjestuses kõrgemal.

Teine seletus on, et et originaalset teoreetilist teadustööd on raskem teha, sest see ei vanane nagu empiirika. Kui kunagi tõestati mingi teoreem või loodi mudel, pole seda mõtet uuesti teha. Sama empiirilist analüüsi saab aga rakendada erinevatele andmetele – võtta valim teisest piirkonnast, inimrühmast, ajaperioodist. Igal aastal korraldatakse uued küsitlused, igal kümnendil uus rahvaloendus, mis võimaldavad teha uue empiirilise teadustöö vanade meetoditega. Lisaks võib uue empiirilise meetodi leiutamisel kõik vanad analüüsid sellega üle käia.

Sama meetodi eri andmehulkadele rakendamise võimaluse tõttu on empiirilise töö tegemiseks vaja väiksema hulga eelneva teaduse tundmaõppimist. Selgeks peab saama meetodi, mis võib olla suhteliselt lihtne, nagu vähimruutude regressioon. Teoreetilise töö jaoks peab jõudma pidevalt kaugenevale teaduse piirile – peab tundma kõiki antud valdkonnas tehtud teoreetilisi töid, et olla kindel, et mõnes neist pole sama asja tehtud.

Empiirika puhul peab kontrollima, et sama andmehulka pole varem kasutatud. Kui andmehulk on uus, piisab viimase aasta-paari artiklite vaatamisest. Teoorias peab vaatama ka vanu artikleid, sest matemaatiline tulemus võib olla saadud kaua aega tagasi.

Selleks, et aru saada, kas mingi teoreetiline artikkel on antud mudelit varem uurinud, peab vaatama mudelit ennast artikli põhiosas, lühikokkuvõttest üldiselt ei piisa.

 

Teiste liiklejate kontrollimisest

Lisa kommentaar

Politseiauto läheduses sõidetakse eeskirjade järgi, aga ainult tavaliiklejate nähes rikutakse reegleid küll. Seda saaks muuta, andes liiklejatele võimaluse liikluseeskirjade rikkujatest lihtsasti teada anda ja nende rikkumist tõestada. Näiteks saaksid rahulikust sõidust huvitatud juhid osta oma autosse teed jälgiva kaamera, mida saab roolipealsest nupust käima ja kinni panna. Nähes kedagi ohtlikult sõitmas, saab selle lihtsasti videosse võtta ja interneti kaudu politseile esitada. Videolõik peaks olema piisav tõestus punase tule alt läbi sõitmisest või muust sarnasest tegevusest.

Kiiruseületuse saaks pikema videolõigu pealt arvutada, vaadates, kui kiiresti auto telefonipostide jadast möödub. Postide vahed on standardiseeritud, nii et teepikkus on teada ja ajaga jagades saab sellest leida kiiruse. Kui on olemas võimalus, et kaasliiklejad samuti autojuhi käitumist jälgivad, hakataks viisakamalt sõitma ka siis, kui politseiautot nähtaval ei ole.

Variant on ka, et kaamera filmib teed kogu aeg ja pärast sõidu lõppu saab valida lõigud videost, mida salvestada. Kui tee peal midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei pea midagi tegema ja järgmine kord sõites asendatakse video uue salvestisega.

Kaubavedu korraldavad firmad paigaldavad juba praegu veokitesse mitmesugust sõitu mõõtvat tehnoloogiat, näiteks kiirusmõõtjaid või –piirajaid, töö- ja puhkeaja salvestajaid. Teed jälgiva kaamera saaks lihtsalt ja odavalt lisada ja see aitaks õnnetuse korral tuvastada, kas süüdi oli veokijuht või mõni teine liikleja. Kindlustusfirmad oleksid samuti sellisest andmekogumisest huvitatud.

Teaduse piirid kaugenevad

1 vastus

Mida suuremaks paisub inimkonna teadmistekogum, seda raskem on saada teadlaseks. Selleks et teadust edasi arendada, tuleb kõigepealt jõuda selle praegusele piirile. Seega tuleb õppida ära siiani tehtu antud valdkonnas. Mida kaugemale teadus areneb, seda raskem ja aeganõudvam on varasemate teadmiste selgekssaamine.

Ühest küljest viib see õppeaja, eriti doktorantuuri pikenemiseni. Teisest küljest kitsama spetsialiseerumiseni – mida kitsam valdkond, seda vähem on materjali, mis teadmiste piirile jõudmiseks ära õppida tuleb. Õpitakse ju nii sügavuti kui laiuti, seega järeleandmine ühes mõõtmes võimaldab kiiremat edasiliikumist teises.

Tulemuse võib kokku võtta tsitaadiga „Eksperdid on inimesed, kes teavad üha rohkem ja rohkem üha vähemast ja vähemast, kuni piirväärtusena teavad nad kõike mitte millestki“. Üks mõõdetav märk kitsamast spetsialiseerumisest on teadusartiklite keskmise kaasautorite arvu suurenemine. Iga autor teeb artikli juures üha väiksema ja spetsialiseerituma osa.

Tasakaalustavad tegurid, mis aeglustavad õppeaja pikenemist ja erialade kitsenemist, on eluea pikenemine, inimeste kiirem õppimine ja parema tehnika kasutamine. Pikem eluiga võimaldab kauem õppida ja pärast piisavalt pikalt töötada. Tehnika poolelt aitavad eriti arvutid rutiinseid ülesandeid kiiremini ja lihtsamini täita, mis jätab rohkem aega sisulisele poolele. Kiirem õppimine tuleneb parematest õpetamismeetoditest ja teadmiste paremast süstematiseerimisest. Näiteks matemaatikas mõeldakse välja lühemaid ja lihtsamaid tõestusi teadaolevatele teoreemidele, mis kiirendab nende äraõppimist.

Pikas perspektiivis peab kusagil saabuma eluea, õppimiskiiruse ja tehnika kasutamise piir, kui teadmiste omandamine jääb oma praegusesse vormi. Tehnika kasutamist peab ju omakorda õppima, nii et lõpuks taandub küsimus elueale ja õppekiirusele. Kui eluea pikenemine ja õppimiskiiruse suurenemine pole lõputu, siis lõpeb kunagi teaduse areng.

Lahendus piiratud õppimiskiirusele oleks teadmiste otsene kandmine ajju, näiteks ühendades aju arvutiga (küborg), mis võimaldaks vajalikud teadmised alla laadida või ajuga ühendatavale arvutile sisse ehitada. Samuti kiirendaks see inimestevahelist suhtlust, mis praegu seisab piiratud rääkimis- ja kirjutamiskiiruse taga. Teadusartiklite kaasautorite arv võiks kiirema kommunikatsiooni korral samuti suureneda.

Süsteem elukestvaks õppeks

Lisa kommentaar

Üks utoopiline mõte, mis vist kunagi teoks ei saa:

Teadmistepõhises ühiskonnas peaks iga inimene õppima ja õpetama kogu elu. Inimeseti erineb vaid õppimise ja õpetamise intensiivsus ja materjali keerukus.

Igasuguse haridussüsteemi muudatuse või uue valdkonna õpetamisega alustamise puhul on probleemiks õpetajate nappus. Kui valdkonda pole varem õpetatud, siis pole piisavalt seda valdkonda tundvaid inimesi, et seda laialdaselt õpetada. Kui kusagil maailmas seda materjali juba laialdaselt õpetatakse, siis võib sealt tööjõudu sisse tuua, aga maailma mastaabis uuenduse puhul pole see lahendus võimalik, sest valdkond on maailmas uudne.

Süsteem elukestvaks õppeks tähendab, et igas vanuses inimesed pannakse ühteaegu õppima ja õpetama, aga kui tahta see süsteem ühiskonda juurutada, siis peab keskenduma lastele. Juba lasteaia tasemel võiks panna vanemad lapsed nooremaid õpetama, et neil tekiks see kogemus ja harjumus. Lisaks aitab teiste õpetamine inimesel endal materjalist paremini aru saada. Lasteaias võivad lapsed õpetada joonistamis- või voolimistehnikaid, keerulisemate mänguasjade omadusi või erinevate mängude, näiteks kulli või pimesiku reegleid.

Kooli tasemel võib igas koolipäevas ühe tunni asendada nooremate klasside õpetamisega ühes aines või vanemate klasside õpilastelt õppimisega. Kuna koolilapsed üldiselt tööd teha ei viitsi, siis peab neid kuidagi motiveerima õpetama ja õppima. Traditsiooniline viis selleks on hinded – õppijad saavad hindeid oma õpitulemuste eest nagu enamikus haridussüsteemides, õpetavad õpilased saavad hindeid õpetatavate hinnangute ja tulemuste põhjal. Üks hinne tunnistusel võiks olla õpetamise eest.

Üsna kiiresti selguvad laste hulgas head ja halvad õpetajad, nagu selguvad head ja halvad õppijad. Siis tekib tung paremate õpetajate, aga ka muude omadustega õpetavate õpilaste juurde, näiteks soovivad paljud karismaatiliste pahandusetegijate kambas olla. Heade ja halbade õpetajate selgumist saab omakorda kasutada õpilaste motiveerimiseks, parimatele võib anda auhindu, ka rahalisi. Peab ette vaatama, et kõige tugevama rusikaga tegelased ei sunniks teisi neile häid õpetamishinnanguid andma ja seeläbi auhinda endale ei saaks.

Sarnane süsteem töötaks ülikooli tasemel, kus vanemate kursuste tudengid saavad õpetada nooremaid ainetes, mille nad ise on juba läbinud. Iga tudeng saaks õppida teistelt ja õpetada teisi. See parandab suhtlemisoskust ja aitab suhtlusvõrgustikku luua, muudab õpetajakutse populaarsemaks ja selle kutse valivate inimeste valiku informeeritumaks.

Sõltuvuse sotsiaalne säilitamine

Lisa kommentaar

Sõltuvus ühendab sõltlasi, kuna seostub suhtlemisega ja sõpradega (suitsupaus, ringis vesipiibu ümber olemine).

Sõltuvus muudab sünnipäeva- ja muude kingituste tegemise lihtsaks (kingitakse sõltuvusega seotud esemeid), samuti jututeema leidmise kergeks. Ei pea inimest tundma õppima ega tema vastu tegelikku huvi tundma, et sobivat kingitust teha või juttu ajada. Seega soodustab sõltuvusgrupi sisest suhtlemist, kiirendades uute sõltuvust säilitavate normide tekkimist.

Sõltuvust hakatakse grupis kujutama kui midagi ohutut, edastades teistele valikuliselt infot ja uskudes teiste sõltlaste edastatud infot rohkem kui muud (vesipiip on tervisele ohutu, kanep on ohutum kui alkohol, punane vein on südamele hea).

Sõltuvust kujutatakse kui midagi mehist ja täiskasvanulikku, seega soovitatavat (joomine ja suitsetamine).

Idealiseeritakse sõltuvusaine võimalikult rohket tarbimist – mida rohkem suudab kokku kukkumata kannatada, seda kõvem mees. Suurema tarbimise soodustamiseks mõeldakse välja mänge ja võistlusi (viinakabe, võistujoomine).

Sõltuvusest räägitakse kui õilsast kunstist, kultuursest tegevusest (vein ja sigarid). Sellega seostatakse traditsioone ja üritusi.

Ilmselt tekivad need sõltuvust säilitavad normid ja tavad kognitiivse dissonantsi tõttu – inimesed teavad, et sõltuvuses olemine on rumaluse ja nõrkuse tunnus, aga ei suuda sellest välja murda. Rumaluse ja nõrkuse tunde vähendamiseks ja enesehinnangu tõstmiseks püütakse ennast veenda, et sõltuvus on hoopis tugevuse, mehisuse, kultuursuse tunnus ning pole ohtlik.

Enamik eelnevatest mõtetest sõltuvuse kohta kehtivad ka religioonide puhul.