Erakondade rahastamisvalem Kaarel Tarandilt

Lisa kommentaar

Kaarel Tarand pakkus mingis arvamusartiklis (ei suuda hetkel linki leida) välja, et erakondi võiks rahastada vastavalt nende kogutud liikmemaksude hulgale, ehk igale liikmemaksudest kogutud kolmele eurole paneks riigikassa seitse eurot juurde. See peaks tõstma erakonna lihtliikmete mõjuvõimu ja parandama erakondade sisedemokraatiat.

Kahjuks tekib sellise rahastamisskeemi korral lihtne pettusevõimalus – liige maksab erakonnale kolm eurot ja pärast seda, kui erakond on riigilt lisaks seitse eurot kätte saanud, makstakse liikmele neli eurot tagasi. Erakond saab riigilt peaaegu midagi tegemata kuus eurot ja erakonna liige saab oma kolmelt eurolt palju kõrgemat intressi kui pankade pakutud null koma mittemidagi protsenti. Ehk erakonna ja liikme koostöös saab riiki muretult koorida.

Pettuse avalikustamisest pole huvitatud ei erakond ega liige, ja erakondlaste isiklikke tulusid on riigil raske kontrollida. On pea võimatu tõestada, et erakonna liige on erakonnalt raha saanud. Erakondade eetilisusele pole pettuse tõkestamisel mõtet loota, nagu võib näha erakondade rahastamise ümber toimunud skandaalide põhjal – madalapalgalised inimesed annetasid mõned aastad tagasi näiteks Keskerakonnale sadu tuhandeid kroone, mis selgelt polnud nende endi raha, aga raha teist päritolu ei suutnud keegi tõestada.

Ebakindluse liigid

Lisa kommentaar

Kirjutan natuke enda uurimistöö taustast. Püüan matemaatiliselt kirjeldada teadmatust, mis on üks ebakindluse liike. Majandusteadus on kaua uurinud riski, mis on kirjeldatav tõenäosusjaotusega üle teadaolevate tulemuste. See on kõige laiemalt tuntud ebakindluse liik.

Viimase veerandsajandi jooksul on majanduses riskile lisandunud ebamäärasus (ambiguity, tõlgitav ka mitmemõttelisusena), mille puhul on võimalikud tulemused teada, aga tõenäosused mitte. Selle asemel on teada tõenäosusjaotuste hulk või mingi tõenäosuse üldistus, näiteks mahtuvus (minu tõlge sõnast capacity, täpset matemaatikaterminit eesti keeles ei tea). Nii riski kui ebamäärasuse puhul teab otsustaja, et ta ei tea ja mida täpselt ta ei tea.

Loogikas hakati kaheksakümnendate lõpus ja majanduses üheksakümnendate lõpus uurima teadmatust (unawareness), mis on ebakindluse liik, mille puhul pole teada kõik võimalikud tulemused. Teadmatuse all kannatav otsustaja mudelis ei tea, et ta ei tea ja mida ta ei tea.

2009. aastal lisandus kolmele eelnimetatud ebakindluse liigile veel eneseteadlik teadmatus (self-aware unawareness), mille puhul otsustaja teab, et on olemas midagi, mida ta ei tea, aga ta ei tea täpselt, mis see on. Eneseteadlik teadmatus on tavalise teadmatuse ja ebamäärasuse vahepealne mõiste, kuna otsustaja teab, et ta ei tea, aga ei tea, mida ta ei tea.

Tavaline teadmatus on otsustaja enda vaatepunktist nagu teadmatuse puudumine – ta arvab, et teab kõiki tulemusi ja ainus ebakindlus tuleb riskist ja ebamäärasusest. Järelikult käitub ta, nagu tavaliselt sellise teadmise korral. Ainult modelleerija vaatepunktist on mudelis oleva agendi uskumused valed.

Eneseteadliku teadmatuse puhul muudab agent mudelis ilmselt oma käitumist, kuna tema vaatepunktist erineb olukord tavalisest riski ja ebamäärasusega otsustusprobleemist.

Domineeritud strateegia ellujäämisest evolutsioonis

Lisa kommentaar

Hofbauer ja Sandholm (2011) kirjeldavad hüpnoketta mängu, kus domineeritud strateegia evolutsioonis alles jääb. See tulemus on üllatav, kuna domineeritud strateegia pole parim vastus ühelegi teiste mängijate strateegiakombinatsioonile ja on vähemalt üks puhas strateegia, mis annaks mängijale igal juhul parema tulemuse.

Mängijad kohtuvad juhuslikult populatsioonist valitud vastastega, mängivad antud mängu ja saavad tulemuse teada. Siis on neil võimalus enne järgmist kohtumist juhuslike vastastega oma käitumist muuta. Võiks arvata, et kui mängijad oma käitumist kohandavad, siis pidevalt kohatud vastaste vastu parimat strateegiat valides jõuavad nad lõpuks Nashi tasakaalu, kus definitsiooni kohaselt domineeritud strateegiaid ei mängita.

Hüpnoketta mängus on ainult üks Nashi tasakaal, mis on segastrateegiates ja evolutsiooniliselt ebastabiilne. Käitumine selles mängus jõuab evolutsioonilise protsessi kaudu korduvasse tsüklisse, kus positiivse tõenäosusega valitakse domineeritud strateegiat.

Teine link samale artiklile.

Diktatuur ja demokraatia, tõelisus ja näilisus

Lisa kommentaar

Mitu kaastudengit, enamasti need, kes pärit diktatuuririikidest, on väitnud, et diktatuur on parem süsteem, kui demokraatia, sest seal on lihtsam otsuseid teha ja seal on vähem igasuguseid probleeme. Need väited illustreerivad hästi inimeste keskendumist sümmeetrilise küsimuse ühele poolele ning tõelisuse ja näilisuse erinevust.

Otsustamine on diktatuurides tõepoolest lihtsam, aga see on kahe otsaga asi – kergem on teha nii häid kui halbu otsuseid. Inimesed keskenduvad ainult headele otsustele, kui loevad otsuste lihtsuse diktatuuri plussiks. Kui rahval puudub kontroll valitsuse üle, kipub valitsus muutuma isekaks, laisaks ja rumalaks, nii et halbu otsuseid hakkab tulema rohkem. Seega pole ainult heade otsuste arvestamine kuidagi õigustatud.

Inimesed tajuvad diktatuurides vähem probleeme, kuna vaba ajakirjanduse puudumine aitab valitsusel oma vigu paremini varjata. See taju tugineb puhtalt näilisusel, mida tekitab riigi propagandamasin. Tegelikult on mittevabades riikides tõenäoliselt rohkem probleeme, sest esimene samm probleemi lahendamisel on selle teadvustamine. Kui halbu tulemusi varjatakse, siis aeglustub nende teadvustamine.

Asjade jagamine aitab säästa

Lisa kommentaar

Paljusid asju kasutatakse ainult väike osa sellest ajast, mil neid omatakse. Autot omatakse ööpäev läbi, aga sõidetakse sellega tund või paar päevas. Purjelauda või slaalomisuuski kasutatakse paaril päeval aastas. Säästlikum oleks neid osta mitme peale ja siis jagada, või teistele üürile anda, kui parasjagu ise ei kasutata (sisuliselt sama tehing, mis jagamine). See suurendaks kõigi osaliste heaolu, sest kasutus oleks sama, aga makstav hind madalam.

Üks probleem on paljude kasutajate tippkasutusaja kattumine (suvel ei suusata keegi, lumise ilmaga paljud). Kui kõik tahavad samal ajal ressurssi kasutada, siis ei saa seda jagada. On aga palju asju, mille puhul eri inimeste kasutusaeg üldiselt ei kattu – reketid, matkavarustus, tööriistad.

Olulisimad põhjused, miks neid ei jagata, on tehingukulud ja moraalirisk. Ühiseks kasutuseks ostetavate asjade ühine väljavalimine ja kasutusgraafiku tegemine on ajamahukad, kõigi osaliste nõusse saamine on tülikas ja tüütu, mis raskendab kokkuleppimist. Moraalirisk tähendab antud kontekstis, et kui miski kuulub kõigile, siis ei kuulu ta kellelegi. Tekib klassikaline ühisvara tragöödia, kui ühelgi ühiskasutajal pole motivatsiooni vara säilimise eest hoolitseda ja seetõttu vara laguneb kiiresti. Üürnik pole omanik, tal pole huvi üüritavat asja hooldades pingutada.

Kui seda moraaliriski probleemi poleks, saaks näiteks kodutute probleemi lahendada, lastes nad ööseks tühjadesse kontorihoonetesse magama. Aga neid ei usaldata, kardetakse varastamist ja lagastamist, seega seisavad kesklinna ärimajad öösel tühjalt ja kodutud magavad bussipeatustes.

Arvutite kaaskaubast

Lisa kommentaar

Struktuuriökonoomika kursuses minu teisel doktorantuuriaastal rääkis prof. Justine Hastings, et arvutit kasutada oskav majandusteadlane on arvuti kaaskaup ja mittekasutaja asenduskaup, nii et arvutusvõimsuse odavnemine tõstab nõudlust programmeerimisoskusega teadlaste järele ja langetab paberi ja pliiatsiga piirduvate teadlaste nõudlust. Samuti üha suuremate andmebaaside olemasolu võimaldab arvutit tundval inimesel teha rohkem ja paremat teadust, küsida keerulisemaid küsimusi ja saada täpsemaid empiirilisi vastuseid.

Arvutioskuse olulisemaks muutumine tööturul on üldisem nähtus – kõigis valgekraelistes valdkondades vajatakse arvutit tundvaid inimesi rohkem. Aga piisava arvutioskuse definitsioon (mida eelnev jutt kasutab), muutub aja jooksul. Enam pole eriti oluline osata käsureale failiavamiskäsku kirjutada, tähtsam on oma valdkonna tarkvara viimaste versioonide tundmine. Programme üritatakse lihtsamini kasutatavaks teha, samas nende arv ja funktsioonide arv nendes suurenevad, mis teeb kasutamise keerukamaks. Ma ei tea, kumb muutus olulisem on, seega kas „piisavat arvutitundmist“ on edaspidi lihtsam või raskem saavutada, kui praegu.

Ühest küljest paistab programmide järjest uuemate versioonide väljalaskmise tõttu arvutioskus olevat üks kiiremini amortiseeruvaid inimkapitali liike. Teadmine, kuidas antud programmiga midagi teha, muutub paari aastaga kasutuks. Teisest küljest töötavad arvutid hoolimata kiiremaks muutumisest ikka samadel põhimõtetel, nii et nende siseelu pole vaja igal aastal uuesti tundma õppida. See tähendab, et arvutioskus ei kao eriti kiiresti. Tööpõhimõtete tundmine aitab uusi programme kiiresti selgeks saada. Jällegi kaks vastupidist mõju, üks viitamas teadmiste kiirele vananemisele, teine aeglasele. Üldist tendentsi ma ei tea.

Arvamuse avaldamisest 2

Lisa kommentaar

Jätkates teemat arvamuse avaldamisest, üks lisategur, mis viib asjatundjate harvematele avalikele kommentaaridele olulistes küsimustes, on nende arvamusele liiga väikse kaalu andmine. Inimesed teavad küll, et spetsialisti väiteid peaks rohkem arvesse võtma, kui valdkonda mitte tundva isiku omi, aga nad ei tea, kui suur see kaalude vahe tegelikult olema peaks. Nii et asjatundja arvamust peetakse ainult natuke olulisemaks, kui samal teemal mõtteid avaldava poliitiku või ajakirjaniku omi. Tegelikult võib teadmiste vahe olla tohutu.

Kui inimese arvamus eriti midagi ei mõjuta, tal on muud tegemist ja teema kommenteerimine nõuab aega ja vaeva, siis ta arvamust ei avalda. Ratsionaalselt mõtlev ekspert korrutaks tõenäosuse, et tema väljaütlemise tagajärjel võetakse vastu õige otsus õigest otsusest saadava isikliku kasuga ja võrdleks seda kommenteerimise kuluga. Kui isiklik (mitte ühiskonna) kasu õigest otsusest on väiksem isiklikust kulust, siis ta arvamust ei avaldaks. Tegelikult hoolivad inimesed veidi ka ühiskonna heaolust ja vahel meeldib neile lihtsalt kirjutada, nii et aeg-ajalt näeme ka asjatundjaid olulisi küsimusi kommenteerimas.

Üks probleem ekspertide arvamusele suurema kaalu andmisel tekib, kui ei arvestata nende kompetentsivaldkonda. Olen täheldanud, et mõne valdkonna tunnustatud inimesele hakkab vahel tunduma, et ta on tark kõigil aladel. Ta ei usu oma teadmiste piiratusse või on isegi teadmatuses sellise piiratuse võimalikkusest enda puhul. Siis hakkab ta arvamust avaldama asjade kohta, millest ta midagi ei tea. Sellest tekkiv väike probleem on, et ta teeb end lolliks, aga suurem on, et tema arvamusega tutvujad võivad mõelda, et asjalood ongi nii, nagu ta väidab, ja teha selle põhjal halbu otsuseid. Seda siis, kui nad ei mõtle eksperdi täpse valdkonna üle.

Eelmises lõigus kirjeldatud oht varitseb ka mind, kui ma oma ajaveebis erinevatel teemadel noka lahti teen. Loodetavasti tean ma piisavalt enda piiratusest, et mitte esineda eksperdina valdkondades, kus mul puudub kvalifikatsioon.

Arvamuse avaldamisest

1 vastus

Olen üle kolme aasta mõelnud, et peaksin ajaveebi kirjutama või ajalehte mõne arvamusartikli saatma, aga doktorantuuris on tööd nii palju olnud, et pole jõudnud. Nüüd neljandal doktorantuuriaastal ei pea ma õppeassistenditööd tegema, nii et aega on rohkem. Teoreetiliselt peaksin selle aja kulutama oma uurimistöö peale, aga vahel rändab mõte muudel radadel. Need on hetked ajaveebi kirjutamiseks.

Ülaltoodud arvamuse mitteavaldamine ajapuuduse tõttu on üldisem probleem. Internetikommentaare kirjutavad need, kel on aega seda teha ja ligipääs arvutile, ehk mingist miinimumist rikkamad inimesed, kel oma ajaga targemat teha pole. Samamoodi kirjutavad ajalehtedesse arvamuslugusid enamasti professionaalsed arvajad – poliitikud, avalike suhete töötajad, ajakirjanikud. Kommentaare ja arvamusi kirjutavad harva eksperdid, sest asjatundjate aeg on väärtuslikum ja neil on tööd piisavalt tihedalt, et niisama kirjutamise mõte peast eemal hoida.

See eneseselektsioon arvajate hulka või sellest välja mõjutab arvamuste keskmist kvaliteeti – kui eksperdid harva arvamust avaldavad, siis on arvamused harva asjatundlikud. Ajalehed on täis kirjutisi majandusest, aga majandusdoktorite poolt kirjutatud on neist tühine osa. Ilmselt on antud eriala kraadiga saadaval tulusamaid tööotsi, kui ajalehes arvamine.

Pensionile läinud spetsialistid võiksid teoreetiliselt hakata kommentaare kirjutama, aga kui inimene pole neid kunagi kirjutanud, siis pole seda harjumust. Lisaks vananevad teadmised kiiresti, kui neid pidevalt ei täiendata, nii et arvamused muutuvad vähem asjatundlikuks.

Sama kvalifikatsiooni languse probleem tekib vähese tööhulgaga eksperdi puhul. Tõusetub ka küsimus, miks on tööhulk väike. Võimalik on inimese enda laiskus või saamatus, mille tõttu pole tema teenete järele erilist nõudlust. See vabastab aega arvamuse avaldamiseks, aga langetab arvamuste kvaliteeti.

Ma ei pea ennast nendest mõjudest priiks – virga doktorandina polnud mul arvamuse avaldamiseks aega ja kvalifikatsioon tõusis. Nüüd vanema ja laisema doktorandina aega natuke on, aga tarkuse kasv on aeglustunud ja võibolla ehk negatiivsekski muutunud. Nii et arvamuste lugejatel tasub arvestada kirjutaja isikuga.

Algelised ühiskonnad tänapäeval

Lisa kommentaar

Lugedes Tamur Kusnetsi romaani Hundipäikese aeg, tuli mulle pähe, et väga sarnase üldise sisuga jutu võiks kirjutada mitte Suure rahvasterändamise aja germaani hõimude, vaid ka tänapäevaste kuritegelike jõukude, šimpansi- või lõvikarjade kohta. Kurjategijate suhted vanglaseriaalis Oz paistavad toimivat samadel alustel.

Madala haridustasemega, jõul põhinevad ühiskonnad paistavad kujunevat sarnaseks. Jagunetakse rühmadesse, kus iga rühma eesotsas on üks meessoost juht, kes saavutab selle positsiooni oma jõu ja vägivallaga, vähemal määral ka kavalusega. Rühmas on hierarhia, pealik jagab ressursse, andes oma lähematele käealustele rohkem, hierarhia madalamatel astmetel olijatele vähem. Rühmaga liituvad nooremad ja nõrgemad püüavad imiteerida pealikku ja tema kaaskonda, et saada samuti edukaks ehk hankida raha ja naisi. Ühiskond on patriarhaalne, naisi koheldakse omandina.

Tõstes ajaloolise romaani sõdivatest hõimudest tänapäeva, tuleb vaid asendada külmrelvad tulirelvadega, hobused ja sõjalaevad mootorrataste ja autodega, raudrüü kuulivestiga jne. Sõditakse maalapi ja sellel töötavate inimeste pärast, ainult et tänapäeval pole maalapp põld koos talupoegadega, vaid tänavanurk koos madalaima astme narkoärikatega. Põhjus on mõlemal juhul sama – see maatükk koos inimeste tööga annab sissetulekut.

Sotsiaalne struktuur on sama, muutuvad vaid nimed. Kuningast saab maffia ristiisa, sõjapealikust jõugu boss, sõdalasest gängster. Edukas jõuk võtab üle vähemeduka territooriumi ja saab võibolla sõjasaakigi teise jõugu püstolite, tüdruksõprade ja raha näol, nagu edukas hõim vallutab vähemeduka ja saab nende mõõgad, naised ja kulla.

Lõvikarja puhul kaitsevad isased territooriumi, mis tagab karjale toidu. Jahti peavad emased, samas kui isased saavad saagist esimesena süüa. Kui üks kari võtab üle teise jahimaa, on nende kutsikad paremini toidetud, elavad suurema tõenäosusega suguküpsuseni, mis teeb ülevõtva karja evolutsiooniliselt edukamaks. Samamoodi on teise hõimu maa üle võtnud sõjasalk paremini toidetud ja jääb looduslikus valikus suurema tõenäosusega alles.

Sarnase sotsiaalse struktuuri, aga mitte nii verise eluga, on ka koolipoiste kambad. Kamba eesotsas on ninamees ja talle lähedal seisvad sabarakud, madalamal hierarhia tasemel hulk kaasajooksikuid. Kambad võivad omavahel kakelda ja nõrgematelt söögiraha ära võtta, aga enamasti võistlevad juhid populaarsuses. Kambas jäljendatakse juhi välimust, käitumist ja kõnet – eks jäljendamine ole meelitamise siiraim vorm.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Lisa kommentaar

Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.

Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.

Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.

Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).

Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.

Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.

Näide: Olgu meil mägironimisvõistlus paljude osavõtjatega. Ainult absoluutset heaolu maksimeerivatele inimestele vastab siis olukord, kui kõik tippu jõudjad saavad võrdse varem kindlaks määratud suurusega auhinna või igaüks saab kindla summa iga ronitud meetri kohta. Ainult suhtelist heaolu maksimeerivatele inimestele vastab olukord, kus auhinna saab ainult esimene tippujõudja ja järgmised võivad selle endale saada vaid esimest alla tõugates ja auhinda temalt ära võttes. Suhtelise heaolu maksimeerimisele vastaks ka olukord, kus kindlasummaline auhind jagatakse kõigi tippujõudnute vahel. On selge, et kehtestades kindlasummalise auhinna kõigile tippujõudjatele või iga ronitud meetri kohta, jõuab tippu suurem osa võistlejatest kui teise variandi (suhtelise heaolu maksimeerimise) korral. Tippujõudjate osakaalu või keskmise ronitud meetrite arvu võib seada vastavusse SKPga inimese kohta, tippujõudjate arvu või kogu ronitud meetrite arvu aga riigi SKPga.

Teine olukord (ainult peaauhind) ei anna halvemat tulemust kui esimene vaid siis, kui mõlemas olukorras on võistlejatele keelatud nii koostöö kui teiste takistamine, karistus reegli rikkumise eest on suurem kui peaauhind ning rikkumine avastatakse alati. Inimestel, kes väidavad, et konkurents mingis valdkonnas on kahjulik ja koostööd lõhkuv, on õigus ainult siis, kui õigussüsteem ei hoia piisaval määral ära teiste kahjustamist suuremas ulatuses kui kompensatsioonisumma või kui nad ei pea silmas absoluutset kahju. Inimesed soovivad vähemalt mingil määral absoluutset heaolu, nii et kui kasusaamine teisi kasusummast suuremas ulatuses kahjustades pole võimalik, viib konkurents koostööle, kuna koostöö suurendab absoluutset heaolu.