Monthly Archives: June 2012

Heakskiiduasutuste kallakud

Valitsusasutused, mille ülesandeks on otsustada toodete turule lubamise üle (Ravimiamet, toidu ja kemikaalide üle järelevalvet teostavad organid), on olemuslikult kallutatud heaks kiitmata jätmise suunas. Kui nad lubavad turule midagi, mis hiljem osutub tervisele kahjulikuks, siis satuvad nad terava kriitika alla, asutuse töötajaid võidakse vallandada või kohtusse kaevata jne. Kui heakskiiduasutus ei luba turule kasulikku ja ohutut toodet, ei juhtu nendega suurt midagi. Seega oma töökohta hoidvad ja meediatähelepanu vältivad bürokraadid on institutsionaalselt kallutatud loa mitteandmise suunas. Neile on parem keelata kümme kasulikku toodet, kui heaks kiita üks kahjulik, kuigi see ei pruugi olla ühiskonna seisukohast parim vahetuskaup.

Vastupidine kallak on avalikkuses rohkem tähelepanu pälvinud – järelevalveasutus võib olla „ära ostetud“ oma toodete heakskiidust kasu saavate ettevõtete poolt. Otsest altkäemaksu heakskiidu saamiseks on vähem, kuna see on lihtsamini tuvastatav ja karistatav. Pigem tekib üldteada traditsioon, et lube lihtsasti jagavad ametnikud võetakse mõne aja pärast loa saanud ettevõtetesse tasuvale konsultanditööle. Sooja koha ootus tekitab muidugi ametnikele motivatsiooni tooteid heaks kiita.

Diskrimineerimise kahjulikkusest

Miks on loodud võrdõiguslikkuse komisjonid ja vähemuste võrdset kohtlemist nõudvad seadused? Üks aspekt on eetiline, humanistliku traditsiooni ideaal inimese väärtustamisest ja kõigi inimeste võrdsest kohtlemisest. Aga ka puhtalt praktilisest perspektiivist tähendab võrdne kohtlemine, et inimeste sobivust mingisse rolli (töökohale, tudengiks, juhiks, naabriks, kodanikuks) hinnatakse ainult nende oluliste omaduste põhjal. Mis omadused on olulised, sõltub konkreetsest rollist. Sõjaväelaseks või päästeametnikuks kandideerijalt on õige nõuda füüsilist võimekust, professoriks kandideerijate puhul on see ebaoluline.

On raske välja mõelda olukorda, kus kandidaadi sugu, rass või seksuaalne sättumus oleks töötulemuse seisukohast oluline. Sugu ja geneetiline taust on küll sportliku suutlikkusega seotud, aga viimast saab eraldi mõõta, ja kui see on juba arvesse võetud, ei tohiks eelnevad näitajad lugeda. Seega ei tohiks peaaegu üheski olukorras soo, rassi või muude sarnaste omaduste põhjal diskrimineerida.

Ebaoluliste tunnuste põhjal kandidaatide valimine tähendab, et otsus ei kasuta optimaalselt olemasolevat teavet. Kui valikut mõjutab mingi tootlikkusega mitteseotud aspekt, siis vähendab see oluliste näitajate kaalu otsuses. Näiteks kui kandidaate on gruppidest A ja B ning diskrimineerimise tõttu jäetakse kohe alguses kõrvale kõik grupi A liikmed, siis omaduse x põhjal parima inimese valik leiab maksimumi grupi B liikmete hulgast, mitte kõigi kandidaatide hulgast. Maksimum alamhulgast on väiksem või võrdne maksimumiga kogu hulgast, seega sobivuses saab ebaolulisi tegureid arvesse võttes ainult kaotada.

Eelnev käib puhtalt ühekordse valiku kohta. Staatilises mudelis on kahjulik igasugune diskrimineerimine, kaasa arvatud varem halvas olukorras olnud grupi eelistamine (nn. positiivne diskrimineerimine). Kui valikuid tehakse korduvalt, tuleb arvestada praeguste otsuste mõju tulevastele – tänaste tegude tõttu võib muutuda tulevane valikute ring, valiku tegijate ring või valiku tegijate otsustuskriteeriumid.

Vähemuse eelistamine võib muuta ühiskondlikke norme ja tasakaalustada algset kallakut vähemuse vastu, mis toob tulevased otsused lähemale ideaalile, kus valik tehakse vaid oluliste näitajate alusel. Vähemuse eelistamine võib lisada valiku tegijate hulka vähemuse liikmeid, kes võivad otsustada neutraalsemalt, kui enamuse liikmed, või eelistada vähemust. Kogumõju on jällegi diskrimineerimise vähenemise suunas, kui vähemust ei võeta otsustama liiga palju. Aga selle ohu realiseerumisest pole ma kunagi kuulnud.

Kui vähemust hakatakse otsustes eelistama, julgustab see suuremat arvu vähemuse liikmeid kandideerima, mis parandab tulevaste valikute oodatavat tulemust (suuremast hulgast maksimumi leides on see tõenäoliselt suurem, kui väiksemast). Positiivne diskrimineerimine annab lisaks vähemuse liikmetele motivatsiooni kvalifikatsiooni omandamiseks, mis jällegi suurendab heade kandidaatide ringi. Kui vähemust diskrimineeritakse, pole neil mõtet kandideerida ega tulevaseks kandideerimiseks kulutusi teha, näiteks õppimisel pingutada, sest nagunii ei võeta neid hiljem kohale, kus praegune pingutus end ära tasuks.

Võrdõiguslikkus ja poiste koolist välja langemine

Priit Pullerits kirjutab Postimehes, et võrdõiguslikkuse eest võitlejad peaksid rohkem tähelepanu pöörama poiste suuremale koolist välja langemisele tüdrukutega võrreldes, mitte naiste alaesindatusele juhtivatel kohtadel. Kui Pullerits poleks juba varem silma paistnud võrdõiguslikkuse vastaste kirjutistega, võiks artiklit ignoreerida ja öelda, et koolist väljalangevus ja naiste vähesus juhtide hulgas on mõlemad olulised probleemid, millega tuleks tegelda. Pole mõtet ühte teise arvel esile tõsta. Aga artikkel püüab luua muljet, nagu oleks nende kahe probleemi lahendused omavahel vastuolus ja saavutada saaks neist vaid üht. Seejärel üritab Pullerits mõjutada inimesi võrdõiguslikkuse vastast seisukohta võtma väitega, et poiste koolist väljalangemine on ühiskonna jaoks olulisem, seega peaks keskenduma selle vähendamisele naiste alaesindatuse vähendamise asemel.

Ülalkirjeldatud probleemid võivad mõlemad olla põhjustatud naistevastasest diskrimineerimisest, mis tähendab, et mõlemaid võib saada lahendada sama poliitikaga, mitte kahe omavahel vastuolus meetmega. Naiste vähesus juhtivatel kohtadel on osaliselt põhjustatud meeste kasuks diskrimineerimisest töölevõtul praegu ja minevikus. Aga sugude erinev kohtlemine ei alga nende täisealiseks saamisel, vaid toimub juba varases lapsepõlves. Poiste koolist välja langemise üheks põhjuseks võib olla kultuuriline norm, et poisid peavadki ulakad olema ja neile on rohkem pahandusi lubatud kui tüdrukutele. Kui mehehakatistelt nõutakse üldiselt vähem enesedistsipliini ja pingutust õppimisel, harjub rohkem poisse kui tüdrukuid laiskuse ja halva käitumisega. Kui nõutav pingutus hilisematel kooliaastatel tõuseb, suudab ja tahab väiksem osa poistest nõudeid täita. Tagajärjeks on meessoo ulatuslikum koolist välja langemine. Antud seletuse õigsus on empiiriliste uuringute otsustada. Eesmärgiks polnud kuulutada ülimat tõde, vaid näidata, et Pulleritsu väidetud vastuolu naiste alaesindatuse ja poiste koolist väljalangevuse probleemide lahendamise vahel on väga nõrgalt argumenteeritud.

Päikesesaal

Arvestades summat, mida põhjamaalased kulutavad soojamaareisidele, võib olla hea äriidee teha kusagile suurde siseruumi rand. Selleks tuleb paigaldada piisavalt hea küte ja soojusisolatsioon, et ruum ka talvel soe oleks, lakke panna tugevad lambid, mille spekter on sarnane Päikese omaga (tervisele ohtlikuma sagedusega kiirguse peaks välja filtreerima), põrandale liiv ja sujuvalt sügavaks minev bassein. Kui seintele panna suured pildid ranna horisondiga ja lakke helesinised tagant valgustatud paneelid, võib luua üsna realistliku rannaimitatsiooni. Põhimõtteliselt nagu suur solaarium, mis on maskeeritud rannaks. Erinevalt solaariumist ei pea kastis lamama.

Idee on pakkuda inimestele päikesereisist palju odavamat ja mugavamat võimalust talvel soojas päikselises rannas käia. Ei pea kulutama aega ja raha lendamisele või hotellidele, aga kogetav keskkond on sama nagu lõunamaises rannas.

Inimesi on raske kaitsta nende enda eest

Inimeste kaitsmise nende enda eest teeb raskeks asjaolu, et inimesed kohandavad oma käitumist vastavalt pakutavale kaitsele ja vähendavad sellega kaitse efektiivsust. Auto turvaseadmed vähendavad ohtu juhile õnnetuse korral, mis vähendab juhi pingutust õnnetuse vältimiseks ja suurendab õnnetuste arvu. Seadmed, mis õnnetust ennast ära hoiavad, nagu paremad pidurid ja tuled, vähendavad õnnetusi muude tegurite samaks jäädes, aga käitumise muutus võib selle mõju neutraliseerida. Kui käitumine muutub ohtlikumaks piisavalt suurel määral, võib turvaseadme lisamine olla negatiivse kogumõjuga (suurendab õnnetuste koguarvu ja raskust). Olen kuulnud naljaga pooleks väidetavat, et parim vahend liiklusõnnetuste vähendamiseks on juhi rinnakorvile suunatud ora rooli peal – kõik juhid sõidaksid sellisel juhul hästi ettevaatlikult.

Käitumise muutumiseks on oluline uskumus, et miski vähendab vea tagajärgede tõsidust, mitte tagajärgede tegelik vähenemine. Turvaseadmed, millest inimene teadlik pole, ei saa muuta tema käitumist ohtlikumaks. Samas ohutusvahendid, mis usutakse olemas olevat või töötavat, aga mis tegelikult ei eksisteeri, tekitavad rohkem riskantseid otsuseid.

Jalgratta kasutatavusest talvel

Veetsin kord kolmveerand aastat Torontos, kus talv oli tõeliselt lumine. Kuna linn asub mandri sisemuses, on kliima seal kontinentaalne – kuumad suved ja külmad talved. Laiuskraad on Eestist lõuna pool, aga talv on külmem ja lumisem.

Nägin Torontos inimesi, kes liiklesid kogu talve mitte ainult jalgrattaga, vaid ka rulluiskudega. Üks tegelane sõitis koguni üherattalise jalgrattaga ja hoidis ka valgusfoori taga seistes selle peal tasakaalu.

Kergliikluse tegi võimalikuks tõeliselt tasemel lumekoristus. Kui ühe ööga tuli 60 cm lund maha, siis hommikul seitsme paiku ujulasse minnes sumpasin ma veel üle põlve hanges, aga lund juba koristati ja poole üheksa paiku raamatukogu poole suundudes oli tänav puhas ja soolatatud. Üheksaks tööle või ülikooli tulevad inimesed said jalutada või rattaga sõita halvimal juhul pisut soolvesisel tänaval, aga jääl või lumel libastumist polnud karta.

Eestis on rattateede põhiliseks vastuargumendiks, et neid saab kasutada võibolla viis kuud aastas, ülejäänud aja peavad inimesed ikka bussi või autoga sõitma. Toronto põhjal võib öelda, et jalgrattad on talvel täiesti kasutatavad.

Küsimus on muidugi rahas, ehk lumekoristuse eelarves. Rattasõidu võimaldamiseks talvel peab kohalik omavalitsus muretsema pisikesed kõnniteelaiused traktorid lumesahkadega ja lumepuhurid, ning palkama inimesed, kes hommikul vara lund koristama asuvad. Lumi tuleb ka linnast välja vedada, sest terve talve jagu lund tänavale hunnikusse lükatuna takistab liiklust olulisel määral. On valijate otsustada, kui palju raha nad soovivad lumekoristusele ja kui palju muudele avalikele teenustele. Kui inimesed on harjunud rattaga sõitma, hääletavad nad rattasõitu soodustava poliitika poolt, mis omakorda suurendab jalgratturite arvu, nagu olen kirjutanud postituses transporditasakaaludest.

Teine probleem talvise rattasõidu võimaldamisega on keskkonnamõju, sest jäitevastane tänavate soolatamine kahjustab nende tänavate kõrval kasvavat muru ja puid. Kanalisatsiooni voolav soolvesi võib raskendada reovee puhastamist.

Kuidas valida uurimisteemat

Teema peab olema piisavalt suurele hulgale inimestele huvitav, et selle valdkonna uurimistöö koguks piisavalt viiteid, et õigustada kulutatud aega. Töö ei tohiks olla liiga lihtne, muidu ei võeta seda tõsiselt. Töö ei tohiks olla liiga keeruline, muidu nõuab selle tegemine liiga palju aega ja pingutust. Töö ei tohi olla varem tehtud, vaja on originaalsust.

Keerulisuse, originaalsuse ja huvitavuse kriteeriumid muutuvad ajas. Huvitavuse kohta ei oska ma selget trendi välja tuua – kord on moes üks valdkond, kord teine. Keerulisuse ja originaalsuse mõõtmetes võib joonistada järgmise pildi, kus keerulisus on vertikaalteljel, originaalsus horisontaalteljel. Graafikul on üks enamvähem püstine ja kaks mittelõikuvat enamvähem horisontaalset joont. Püstisest joonest vasakul on juba tehtud uurimistöö, paremal veel tegemata. Alumisest horisontaaljoonest allpool on liiga lihtsad teemad, ülemisest horisontaaljoonest üleval liiga keerulised. Head uurimisteemad jäävad kahe horisontaaljoone vahele ja vertikaaljoonest paremale.

Ajas liigub vertikaaljoon paremale, sest teemad muutuvad pidevalt veel tegemata olekust tehtud olekusse. Mõlemad horisontaaljooned liiguvad ülespoole, sest uute meetodite leiutamisega muutuvad osad varem liiga keerulised teemad tehtavaks ja osad varem parajalt keerulised teemad triviaalseks ja ebahuvitavaks. Heade teemade hulk võib kokkuvõttes suureneda või väheneda, aga keskmine hea teema muutub keerulisemaks, kuna lihtsamad teemad kasutatakse suurema tõenäosusega ära.

Uued meetodid küll lihtsustavad uurimistööd, aga enne peab need järjest keerulisemad meetodid endale selgeks tegema, nii et küsimusele vastamise kogukeerukus suureneb. Sellest olen kirjutanud postituses Teaduse piirid kaugenevad.

Linnastumisest

Linnastumisel on laialt võttes kaks põhjust – tootmisprotsessi ja tarbimise muutus. Põllumajanduse efektiivsemaks muutumine vähendas nõudlust põllumajandusmaa lähedal elava tööjõu järele. Tööstuse ja teeninduse areng suurendas nõudlust linnas (tööstuskaupade ja teenuste tootmise koha lähedal) elava tööjõu järele. Tarbimise seisukohast pakub linn laiemat valikut kaupu ja teenuseid kui maapiirkond.

Linnastumine toimub nii tootmise kui tarbimise mastaabisäästu kasutamiseks. Tihedalt linnas koos olevad inimesed on andmete põhjal tootlikumad. Üheks põhjuseks võib olla peenem tööjaotus ja kitsam spetsialiseerumine, mida suurem hulk inimesi võimaldab. Tarbimise poolelt on keskküte, elektrivarustus, ühistransport, poed ja teenuseid pakkuvad ärid kõik ühe inimese kohta odavamad pidada, kui tarbijaid on rohkem. Seetõttu on need linnas odavamad pakkuda ja võimaldavad laiemat valikut.

Linnastumisele vastu töötab inimeste soov maal ilusa looduse keskel elada – siit ka valglinnastumine eramajadest koosnevatesse eeslinnadesse. Püüe loodusele lähemale saada on aga üsna hiljutine nähtus, mis tekkis siis, kui loodus enam inimestele ohtlik polnud. Varem oli ellujäämise seisukohast oluline teiste inimeste kaitsvasse ringi pääseda.

Üks tegur, mis linnastumist edaspidi suurendab, on jätkuvalt vähenev nõudlus maal elava tööjõu järele. Piisab isejuhtiva auto tehnoloogia panemisest traktorisse ja pole enam vaja põllu lähedal elavaid kündjaid. Linnastumise vastu töötab sama tehnoloogia panemine (peamiselt linnas ringi vuravatesse) mootorsõidukitesse, mis vähendab nõudlust linnas pesitsevate auto-, veoki- ja bussijuhtide järele. Kuna maal on arenenud riikides vähem inimesi kui linnas, on juhivaba sõiduki üldmõju ilmselt maaelanikkonna suurendamine – tööjõu nõudlusel on maal vähem vähenemisruumi, kui linnas.

Kui tehnoloogia muutub mastaabisäästude vähenemise suunas, nii et ühele leibkonnale võrreldes mitmega kaupu ja teenuseid pakkuda pole enam suhteliselt nii kallis, soodustab see hajaasustust. Näiteks kolmdee printerid vähendavad mastaabisäästu plastikjubinate tootmises. Laevakonteineriga Hiina tehasest tervele linnale toomise asemel võib igaüks neid kodus valmistada (tooraine tuleb muidugi enne koju osta). Ajalehtede, raamatute ja posti elektrooniliseks muutumine vähendab vajadust posti kojukande ja raamatupoodide järele, mis mõlemad on suure mastaabisäästuga tehnoloogiad. Interneti püsiühendus seevastu on vajalikum kui kunagi varem, ja ühele inimesele ühendust pakkuda on linnas odavam.

Sõpradega näost näkku suhelda on linnas lihtsam, sest transport nende juurde on kiirem ja odavam, aga elektrooniline suhtlus muutub järjest lähedasemaks vahetule (varem sai saata telegrammi, siis helistada, nüüd videokõnesid teha). Seega sarnaste huvidega inimeste leidmiseks ei pea elama suure inimhulga lähedal, et sealt otsida, vaid saab elektrooniliselt kontakte luua.

Pole selge, kas edaspidise tehnoloogilise arenguga tootmise ja tarbimise mastaabisäästud suurenevad või vähenevad, seega jääb ebakindlaks ka linnastumise kestmine või tagasipöördumine.

Otsingumootorite konkurents

Mõtlen teadustöös praegu otsingumootorite oligopoli mänguteoreetilise modelleerimise peale, et laiendada Athey ja Ellisoni 2011 QJE-s avaldatud mudelit ühelt otsimootorilt mitmele. Tundub, et on raske tasakaaluna saavutada olukorda, kus mitu otsingumootorit koos eksisteerivad. Võib muidugi eeldada, et erinevatel kasutajatel on erinev vaikimisi otsimootor ja seda nad kergekäeliselt ei vaheta. Aga see on tulemuse eeldamine ja pole huvitav.

Mängus on kolme tüüpi osalejaid. Reklaamijad ostavad otsingumootoritelt tasulisi linke otsingutulemuste kõrvale. Kasutajatel on mingi vajadus ja nad klõpsavad reklaamlingil kui on piisavalt suur tõenäosus, et reklaam vajaduse rahuldab. Klõpsamisega kaasneb väike kulu (näiteks ajakulu), nii et kasutajad ei klõpsi kõiki linke läbi, vaid ainult mingi hulga parimana näivaid. Otsimootoritel on teatud arv järjestatud lingikohti, mida võib täita reklaamiga. Nad panevad lingikohad oksjonile, et valida reklaamijate seast see, kelle linki näidata esimesena, kelle linki teisena jne.

Reklaamijatel on erinev tõenäosus kasutaja vajadust rahuldada. Seda tõenäosust teavad reklaamijad (jagavad oma müügitulemuse veebilehe külastajate arvuga), aga teised turu osapooled ei tea. Kasutajatel on erinev lingiklõpsamise kulu, mida nad teavad, aga teised turuosalised mitte. Näiteks mõnel kasutajal on kiire, teine veedab niisama aega, mis tähendab, et esimesel kasutajal on lingiklõpsamise kulu suurem.

Üks tasakaal on, et kasutajad klõpsavad kõigepealt läbi esimese otsingumootori kõik lingid ülevalt alla, siis teise otsingumootori kõik lingid jne. Reklaamijad väärtustavad kõige rohkem esimese otsingumootori esimest linki, seejärel esimese otsimootori teist linki jne. Reklaamija, kellel on kõige suurem tõenäosus kasutaja vajadust rahuldada, teeb lingikohaoksjonil kõige kõrgema pakkumise ja saab esimese otsimootori esimeseks lingiks. Paremuselt teine reklaamija saab esimese otsimootori teiseks lingiks jne. See õigustab kasutajate käitumist – on optimaalne klõpsata lingid alustades esimese otsimootori esimesest. Kasutajate käitumine omakorda õigustab reklaamijate käitumist – kui esimesena külastatakse esimese otsimootori esimest linki, on see koht kõige väärtuslikum. Kasutaja vajaduse rahuldamise tõenäosus on fikseeritud, seega reklaamija tulu suurus sõltub tõenäosusest, millega kasutaja temani jõuab. Mida rohkem on teisi reklaamijaid eespool, seda suurem tõenäosus, et kasutaja on juba ühelt neist ostnud või alla andnud ja otsingu lõpetanud.

Võib muidugi olla teisi tasakaale, kus paremad reklaamijad on erinevate otsingumootorite esikohtadel, mitte esimese otsimootori kõigil lingikohtadel. Aga miks peaks just selline tasakaal valituks osutuma?

Kui reklaamijate paremusjärjestus ja kasutajate otsijärjestus algavad esimese otsimootori kõigist linkidest, oleks loogiline, et esimene otsimootor lisab lingikohti ja haarab veelgi suurema osa turust. Lõpuks jääb alles vaid üks monopoolne otsimootor. Samas kui järjestus algab kõigi otsimootorite esimestest linkidest, siis peaks juurde tekkima ühelingilisi otsimootoreid ja turg peaks arenema täiusliku konkurentsi suunas. Kumbki olukord ei paista tänapäeva otsimootorite turu reaalsusele vastavat (kuigi areng monopoli suunas võib aeglaselt toimuda, kui Google järjest turuosa suurendab).

Mereröövlite põhiseaduslikust demokraatiast

Leeson (2007) kirjeldab ajalooliste dokumentide põhjal mereröövlilaevade elukorraldust ja võrdleb seda kauba- ja sõjalaevadega. Erinevalt kauba- ja sõjalaevadest panid mereröövlid enne retke alustamist ühehäälselt paika laeva seadused ja karistused nende rikkumise eest. Mereröövlid valisid endale kapteni ja laevaohvitserid, ning võisid neid retke käigus vahetada, kui nende tööga rahul polnud. Hierarhiat oli mereröövlilaevadel vähe, kaptenid ja ohvitserid magasid ja sõid samades tingimustes madrustega. Ka kehtisid neile samad karistused, mis laevkonna lihtliikmetele.

Leeson toob välja poliitökonoomilised põhjused, miks erinevatele laevaliikidele sobisid erinevad elukorraldused. Kaubalaevadel oli vaja piirata kauba varastamist madruste poolt, mida omanikku esindava kapteni absoluutne võim tagas paremini, kui demokraatia, kus madrused oleksid hääletanud kõige lahkema kapteni poolt. Kapten oli tihti mõne kaupmehest laevaomaniku sugulane, nii et tal oli vähem kalduvust kaupmeeste laevas olevat vara omastada. Kapteni absoluutse võimu varjuküljeks oli madruste liigne rõhumine ja nende tagant varastamine julmade ja ahnete kaptenite poolt.

Mereröövlitel polnud vaja institutsiooni, mis kaitseks laevaomaniku vara madruste eest, sest laevameeskond oligi laeva omanikering. Põhiliseks mureks oli kaptenipoolse rõhumise ja omavaheliste tülide ära hoidmine, milleks sobis seadustel põhinev demokraatia, mitte autoritaarne korraldus.