Autoriarhiiv: sanhei

Ilutulestiku asendamine valgustatud droonidega

Ilutulestiku halbu külgi (õhureostus, raketijäänused maad prügistamas, tuleoht, müra) on püütud vältida, asendades selle laservaatemänguga, aga see vajab udu või suitsu, mis laserkiired küljelt nähtavaks teeks. Laseršõu piirdub ka ainult lehvikukujuliste laseriallikast algavate kujunditega, sest kiirt ei saa suvalises kohas alustada ja lõpetada. Tänapäeval saaks ilutulestikku üsna hästi jäljendada droonide ja mudellennukitega, millel värvilised ledid süttivad ja kustuvad. Näiteks droonid kogunevad punti, tuled kustus, siis süütavad tuled ja lendavad laiali nagu plahvatav ilutulestikurakett. Samuti mudellennukid lendavad kustus tuledega ühe keskpunkti suunas ja üksteisest lähedalt möödudes süütavad tuled.

Led-lampide valgustugevus on juba üsna suur, aga kui see veel ilutulestiku omani ei küüni, võib katsetada superkondensaatorilt järsku suurt voolu saavat ledi. Peale äkilist valgussähvatust peab kondensaatorit uuesti laadima, mille jaoks annab aega drooni pimendatud tagasilend alguspunkti.

Ürituste vahel valimisest

Kui kaks või rohkem sündmust, millel osaleda, satuvad samale ajale, siis mõned kriteeriumid, mille põhjal nende vahel valida, on järgnevad. Lisan mõnel juhul oma eelistuse, aga teised võivad kriteeriumi vastupidiseks pöörata – igaüks nagu talle meeldib. Iga kriteerium eeldab muude tegurite samaks jäämist nagu majandusteaduse võrdlev staatika. Mitme kriteeriumi erinedes tuleb võtta nende mingi kaalutud keskmine.

Pikem meelelahutus on eelistatav lühemale. Näiteks terve nädalavahetus puhkebaasis parem kui üheõhtune koosviibimine. Erand on kui tean, et antud meelelahutus muutub nii pikalt igavaks või väsitab rohkem kui selle lõbu väärt on. Tervet päeva ainult saunatada, ainul murdmaasuusatada või mägirattaga sõita ma praeguses füüsilises vormis ei suuda. Terve päev mäesuusatamist läheb ka igavaks. Veekeskuses hakkab tunnise liulaskmisega külm ja saun on väga ajutine lahendus.

Ise tegemine on eelistatav maitse- ja lõhnataju kasutamisele, mis omakorda eelistatav vaatamisele-kuulamisele. Vaadata ja kuulata saab interneti kaudu ja 3D prillidega, selleks ei pea oma lihakeha kuhugi transportima.

Uudne sündmus on eelistatav juba kogetule. Otsin uusi elamusi, kohti, tegevusi.

Uute inimestega tutvumine on eelistatav tuttavatega kokkusaamisele kui tuttavatega olen hiljuti kohtunud ja uued on eeldatavalt sama huvitavusjaotusega. Olen loomult passiivne ja vähesuhtlev, püüan nendele omadustele teadlikult vastu töötada.

Adrenaliin on positiivne, aga vigastusteoht negatiivne. Hea on petta aju põnevust tundma (ohtu tajuma) tegelikku ohtu tekitamata. Näiteks arvutimängud, laserkull, paintball, üldisemalt võistlusmoment ohutus spordis või mängus.

Ajutiste vigastuste oht on eelistatav pikaajalistele ja eluaegsetele. Näiteks pindmised haavad, muhud ja puhtad keskelt luumurrud paremad kui liigesenihestused, põrutused, hambakaotus, silmakahjustus. Trummikile rebend paraneb ka ära.

Vaikne või normaalne helitase on parem kui lärmakas keskkond. Müra on pisut sarnane vigastuseohuga, sest kahjustab kuulmist.

Normaalne valgustugevus on parem kui liiga ere, mis omakorda parem kui liiga pime, mis omakorda parem kui ereda valguse ja pimeduse kiire vaheldumine. Ereduse vastu saab päikseprille ja laia äärega mütsi kasutada, aga öönägemisseadet mul pole.

Tavalisel ärkvelolekuajal toimuv sündmus on parem kui tavalisel uneajal.

Mugavate tavariietega üritus on eelistatav peent või erilist riietust nõudvale.

Hind kui see mu rahalist seisu oluliselt mõjutab.

Raha pole otseselt vajalik

Raha on võim panna teisi inimesi midagi tegema – enamasti asju andma või teenuseid osutama. Seega pole raha otseselt isikule vajalik kui on olemas võim teisi enda soove järgima panna. Vene tsaar ei kandnud raha kaasas ega teadnud asjade hindu vaid lihtsalt küsis endale. Ristiisa filmides samuti maffiabossid lihtsalt võtavad asju või küsivad teeneid. Vahel teevad vastuteeneid. Ka tsaar võis anda ameti, maa või muu hüve.

Kuna raha on võim, siis teisi juhtivate või ressursse käsutavate inimeste rahaline sissetulek alahindab nende saadavaid hüvesid. Jätame kõrvale korruptsiooni, kus kasutatakse sotsiaalseid sidemeid, alluvaid või tööressursse selleks, mille eest muidu peaks maksma isiklikku raha. Hüve on ka see kui saad maailmas midagi enda äranägemise järgi muuta. Näiteks kujundad organisatsiooni strateegiat või heategevusvalikuid. Juhtiv teadlane saab grandirahaga endale „mänguasju” osta, käsutada doktorante ja järeldoktoreid enda valitud tegevuses kaasa lööma, võtta ajakirjadesse vastu endale huvitavaid artikleid ja sellega suunata teisi teadlasi enda valitud teemadele. Õppejõud saab oma vaateid levitada. Mitteteadlane või mõjuvõimuta teadustöötaja peaks teadusvarustuse ostudeks ja teiste suunamiseks kas enda maksujärgset raha kulutama või „rentima” varustust enda tööjõu eest, töötades kellegi teise laboris tema valitud projekti kallal. Algajad teadlased enamasti ei arvuta, kas neil oleks enda teadustöö edendamiseks kasulikum töötada mitteakadeemilisel tööturul ja osta endale laborivarustus ning palgata abilised kui üritada kellegi teise laboris töötades piisavat mõjuvõimu ja grandiraha saada.

Raha põhjused

Mõned majandusõpikud väidavad, et raha on väärtuse säilitamise vahend. Seda siis üksikisiku jaoks, kes saab praegu üle jäävad ressursid (näiteks enda tööjõu) rahaks vahetada, selle hoiustada, tulevikus taas kaupadeks ja teenusteks vahetada ja ära tarbida. Ma ei nõustu sellega, et väärtusi säilitab raha. Tegelikult ei hoiustata reaalseid ressursse ju rahas, vaid füüsiliselt ladudes või teadmistena ajudes ja arvutites. Säästja annab oma tööjõudu laenuks kui osutab oma tööjõuga teene ühiskonnale. Hiljem ühiskonnast keegi maksab talle tagasi vastuteenega, aga ei pruugi olla algse teene saajaga kuidagi seotud. Tööjõudu „ladustab” seega sotsiaalne norm: vastuteenete tegemine.

Ühiskonna seisukohast on raha nii mõõtühik, mälu kui kaubanduse efektiivsuse tõstja. Kui raha poleks olemas, toimuks vaid vahetuskaubandus. Kauplejad peaksid kogu aeg võrdlema kui mitu ühikut ühte kaupa või teenust on teine väärt. Arvutuskulu ja mõtlemisaeg selleks, eri inimeste erinevatest hinnangutest tulenevad vaidlused raiskaksid ressursse. Mõõtühik raha on kasulik samal viisil kui numbrid ja muud mõõtühikud. Kui numbreid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid karjakasvatajaid vahetamas „palju” kitsi „mitme” hobuse vastu ja järgmisel aastal vastupidi. Kes suudab arvutada, saab vastu võtta endale kasulikud tehingud ja tagasi lükata kahjulikud. Selline inimene oleks rikkam, evolutsiooniliselt edukam ja õpetaks ka oma paljudele lastele arvutamist.

Kui mõõtühikuid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid korilasi vahetamas „suure” korvitäie juurikaid „mahuka” kotitäie pähklite vastu. Kes kaubakoguseid mõõta suudaks, sellel oleks tehingute valikul eelis.

Omatav raha netohulk mõõdab seaduskuulekate inimeste puhul teistele varem osutatud teeneid miinus enda tarbimist. Raha aitab meeles pidada, kes kellele kui palju võlgneb. Katsuge muidu meenutada kõiki aastatetaguseid heategusid, mida olete teistele teinud või neilt saanud. Saadud heateod võivad võtta kaupade vormi, sest kellegi toitmine on ju ka talle teene osutamine. Katsuge meenutada kogu oma tarbimist elu jooksul ja võrrelda selle väärtust oma tehtud töödega.

Kaubanduse efektiivsus suureneb raha kasutusele võtuga, sest ei pea enam otsima vajaduste topeltkokkulangemist: 1) kaubanduspartner pakub seda, mida sa vajad ja 2) vajab seda, mida sa pakud. Raha on ükskõik milline kaup, millega kõik teised kaubad on vahetatavad. Rahaga piisab kauplemiseks vajaduste ühekordsest kokkulangemisest.

Taksod nüüd negatiivne valim

Alguses olid piraattaksod need, kes kliente petsid, maksekaarte kopeerisid või ahistasid. Äpitaksode ja sõidujagamise alguses läksid sinna üle riskialtimad ja võibolla vähem usaldusväärsed taksojuhid (mõned Uberi ahistamisjuhtumid jõudsid rahvusvahelisse ajakirjandusse). Nüüd on enamik taksoteenust äppides. Vähesed on jäänud traditsioonilisse taksondusse, nii et tekib küsimus, miks nad on jäänud. Üksikud taksojuhid on konservatiivsed, kardavad tehnoloogiat ega soovi oma harjumusi muuta. Osa tahab ehk vältida äpipoolset kontrolli oma marsruudi ja hinna üle – kas siis jälitusparanoiast või soovist kliente petta. Äpp ju takistab juhil sõitjatele liigsuure arve esitamist, kuna arvutab sõidu hinna ja marsruudi alguses välja ja jälgib andmeside kaudu neist kinni pidamist. Äpp ise võib muidugi sõitjat algoritmiliste nõksudega tõmmata, aga suuremal ettevõttel on mainekahju pettusest suurem, seega rohkem motiivi lubadusi pidada.

Kui pettust plaanivaid taksojuhte on piisavalt suur protsent võrreldes tehnoloogiat või jälitust kartvatega, siis on taksojuhid negatiivne valim ehk keskmiselt ebaausamad kui äpi kaudu veoteenuse pakkujad. Kui osad kliendid selle välja nuputavad, väldivad nad edaspidi taksosid, mis suunab veel rohkem juhte äppe kasutama ja need juhid pole juhuvalim. Taksoturule jäävad järele juhmakamad kliendid ja nendelt suhteliselt suuremat kasumit teenivad ebaausad taksojuhid, sest petturi tulu vahe totu ja tavakliendi pealt on suurem kui ausa juhi tulu vahe. Mida suurem petturite protsent, seda rumalam peab olema klient, et sinna turule jääda. Mida rumalam keskmine klient, seda suhteliselt atraktiivsem on turg petturitele võrreldes ausate pakkujatega. Tagasisideahel juhtide negatiivse valimi ja klientide kasumliku rumala valimi vahel.

Fotode tegemine taksolitsentsist, hinnakirjast, auto numbrimärgist ja taksomeetri näidust signaliseerib, et seda klienti on keerulisem petta ja ta kaebab pettuse peale koos tõenditega. Selline signaal vähendab taksojuhi pettusemotiivi (moraaliriski). Tõenditest on ka otsest kasu kui pettus siiski toimub.

Vabatahtlike otsimise kuulutused võiksid olla informatiivsemad

Teaberohkemate kuulutustega hoiaksid aega kokku nii otsiv organisatsioon kui vabatahtlikukandidaat. Organisatsioon ei peaks siis tegelema ebasobivate kandidaatidega ega vastama osadele küsimustele nõuete kohta. Kandidaat saaks suunata otsingu organisatsioonidele, kuhu ta sobib, ega kogeks tagasilükkamise negatiivset tunnet. Nõuete selgitamine veebilehel annaks suurema kindlustunde ka organisatsiooni teenuste kasutajatele, et vabatahtlikud on võimelised seda heategevuslikku tööd hästi tegema.

Kuulutus peaks mainima välistavaid tegureid nagu kriminaalkaristus või juhiloa puudumine, et ebasobivaid kandidaate välja filtreerida. Kandidaat tahaks ilmselt teada, kas on vaja teatud füüsilist võimekust, oskusi, mingit kutsetunnistust või katsete läbimist. Näited on tõstmisvõimekus laotöötajal ja hooldajal, keeleoskus integratsiooniprogrammides, esmaabikursuse tunnistus. Kandideerija, kel on lühike vaba ajaperiood, tahaks teada, kas peab panustama pikema ajaperioodi jooksul regulaarselt. Igasuguse töökuulutuse puhul on hea teada, mis tegevusi töötajad teevad, mis ajal, kuupäeval, kohas. Näiteks kas trükivad arvutisse, räägivad inimestega, liigutavad asju, opereerivad masinaid. See teave võiks asutuse veebilehel olla juhuks kui tööotsija sealt taustainfot loeb.

Üks eeskuju on Verekeskuse veebileht nõuetega doonoritele nii üldiselt kui ka vereandmise päeval, mida kaasa võtta kui verd andma tulla, protseduuri olemus, varasemate andjate kogemused jne.

Kingitused ja jõulupakid tervislikumaks

Alkoholi kinkimisest on ühiskond loodetavasti eemaldumas, aga võiks veel sammukese edasi teha. Mulle meeldiks saada (ja kingin ka teistele) tervislikumaid toite kui šokolaad, kommid jms. See sotsiaalseks normiks teha oleks ka rahvatervise seisukohast kasulik. Suhkrused ja soolased näksid saab asendada pähklite, rosinate, puuviljade, mahla ja muu huvitava tervisliku toiduga. Kui kingitus päeva jooksul pärast pakkimist üle antakse, võib see sisaldada ka värskeid puuvilju ja toormahla. Kui säilivusaeg loeb, siis pähklid ja kuivatatud puuviljad säilivad aasta või rohkem.

Kui tahta teha kallimat kingitust kui šokolaadikarp, siis seedermänni seemned on umbes 40 eurot kilo, füüsalid 20 ja maailmas on ilmselt ka eksootilisemaid ja kallimaid pähkleid ja puuvilju. Laiemalt vaadates saab kinkida ka maitseaineid nagu safran, mis on üsna kallis.

Tervislikkuse põhimõtet saab rakendada nii jõulupakkidele kui muudele kingitustele, näiteks ürituste tänumeened esinejatele, organisatsioonide pakid vabatahtlikele, sünnipäevakingid töötajatele. Samuti ühiseks söömaajaks toodud toidule.

Isiksuseuuringu sisulised ja kirjavead

TÜ Eesti geenivaramu isiksuseuuringus on kahjuks nii sisulisi kui kirjavigu. Õigekirjakontroll (näiteks küsimusi mõnesse kontoriprogrammi kopeerides) oleks võtnud viis minutit ja ennetanud viga „Euroopa Paralament”. Läbi lugemine oleks tõenäoliselt ennetanud suurtäheviga „Kas elate eestis?” Mulle torkas silma ka ebakõla Teie ja teie vahel („Kes see inimene Teie jaoks on?” ja „Milline on teie perekonnaseis?”), nagu ka mitmuseviga „samasugused õiguse ja kohustused”.

Sisulise poole pealt õppisin TÜs statistika sissejuhatuse aines küsitluse koostamise loengus, et iga küsimusega peaks küsima ainult üht asja, küsimus peaks olema selge ja üheselt mõistetav. Isiksuseuuringu küsimus „Olen salliv rahvuste ja religioonide suhtes” küsib aga vähemalt kahte asja, sest rahvus ja usk on erinevad teemad. Rahvusi on ka mitu ja sallivus nende suhtes võib erineda. Sama märkus käib usundite kohta.

Mitme rahvuse kohta küsiv „riik peaks olema avatud teistest rahvustest inimestele” on tõlgendatav erinevalt: kas kõigile rahvustele või vähemalt kahele. Tõenäoliselt on Eesti elanike suhtumine välismaalastesse oluliselt erinev sõltuvalt välismaalase rahvusest ja võibolla ka suhtuja rahvusest. Ajakirjandusest on mulle selline mulje jäänud.

Kahte asja küsib ka „meestel ja naistel on ühiskonnas samasugused õiguse ja kohustused”, sest õigused võivad olla samad, aga kohustused erinevad või vastupidi.

Paarisuhtes mitteolevaid naisi rohkem kui mehi

22% mehi ja 30% naisi väidab end mitte olevat paarisuhtes Postimehes 10.11.2021 avaldatud (Mihkel Servinski, Hillar Petersen “Eesti mees on tubli isa”) Pere Sihtkapital SA tellitud Norstati uuringu ja samas võrdluseks toodud kevadise „enne emadepäeva” uuringu kohaselt. Valimi suurus on meeste uuringul 2000, oletatavasti sama ka naiste uuringul, nii et suhtes mitteolevate protsendid on valimites sugude lõikes statistiliselt oluliselt erinevad (kalkulaator). Populatsioonis 650000 (üks sugupool Eestis) annab valimi suurus 2000 veapiiriks alla 3%, nii et valimist järeldub statistiliselt oluline erinevus kogu populatsioonis. Mis on võimalikud seletused meeste ja naiste paarisuhte tõenäosuse erinevusele? Naljaga pooleks pakun mõned ebatõenäolised põhjused, aga tõsiseltvõetavat ei oska ma öelda.

1) Samasoolisi paarisuhteid meeste hulgas 8 protsendipunkti rohkem kui naiste seas.

2) Rohkem naisi on suhtes mitme mehega kui mehi mitme naisega.

3) Valimid on võetud kevadel ja sügisel, seega paljud suhted suvel lõppesid.

4) Erinev suhte definitsioon meestel ja naistel – mees arvab, et on suhtes, aga naine ei arva.

5) Mehed valetavad küsitlejale, et on suhtes või naised valetavad, et ei ole.

6) Kaheksa protsendipunkti rohkem mehi kui naisi on suhtes väljaspool Eestit elavate inimestega, keda küsitlus ei hõlma.

7) Uuringu korraldaja või artikli autorite või ajakirjanike näpuviga protsentidega.

Statistikaameti 2011 andmed paarisuhete kohta RL0708: VÄHEMALT 15-AASTASED TAVALEIBKONDADE LIIKMED, 31. DETSEMBER 2011 | Sugu, Maakond, Seaduslik perekonnaseis, Vanuserühm, Tegelik perekonnaseis ning Leibkonna suurus. Statistika andmebaas

..kooselus seadusliku abikaasaga ..vabaabielus Partnerita
Mehed
15-19 20 353 33 969
20-24 1 185 6 479 40 244
25-29 6 502 13 780 26 317
30-34 12 814 14 231 17 329
35-39 16 741 12 786 15 069
40-44 18 973 10 308 13 695
45-49 20 389 7 575 13 035
50-54 22 958 6 196 13 018
55-59 21 983 4 671 11 479
60-64 20 466 3 480 9 335
65-69 14 456 2 150 6 021
70-74 15 189 1 663 6 075
75-79 9 672 856 4 300
80-84 5 659 414 3 351
85 ja vanemad 1 996 157 2 082
Naised
15-19 106 1 313 31 368
20-24 2 771 11 557 31 276
25-29 10 159 15 640 19 629
30-34 15 230 13 447 14 657
35-39 17 913 11 331 15 057
40-44 19 254 8 756 16 465
45-49 20 151 6 345 17 609
50-54 22 612 5 374 20 486
55-59 21 850 4 109 21 455
60-64 19 787 2 954 22 868
65-69 13 398 1 762 19 239
70-74 13 277 1 391 26 800
75-79 7 701 740 23 350
80-84 3 731 291 20 837
85 ja vanemad 1 063 105 15 620

Bayesian updating of higher-order joint probabilities

Bayes’ rule uses a signal and the assumed joint probability distribution of signals and events to estimate the probability of an event of interest. Call this event a first-order event and the signal a first-order signal. Which joint probability distribution is the correct one is a second-order event, so second-order events are first-order probability distributions over first-order events and signals. The second-order signal consists of a first-order event and a first-order signal.

If the particular first-order joint probability distribution puts higher probability on the co-occurrence of this first-order event and signal than other first-order probability distributions, then observing this event and signal increases the likelihood of this particular probability distribution. The increase is by applying Bayes’ rule to update second-order events using second-order signals, which requires assuming a joint probability distribution of second-order signals and events. This second-order distribution is over first-order joint distributions and first-order signal-event pairs.

The third-order distribution is over second-order distributions and signal-event pairs. A second-order signal-event pair is a third-order signal. A second-order distribution is a third-order event.

A joint distribution of any order n may be decomposed into a marginal distribution over events and a conditional distribution of signals given events, where both the signals and the events are of the same order n. The conditional distribution of any order n>=2 is known by definition, because the n-order event is the joint probability distribution of (n-1)-order signals and events, thus the joint probability of a (n-1)-order signal-event pair (i.e., the n-order signal) given the n-order event (i.e., the (n-1)-order distribution) is the one listed in the (n-1)-order distribution.

The marginal distribution over events is an assumption above, but may be formulated as a new event of interest to be learned. The new signal in this case is the occurrence of the original event (not the marginal distribution). The empirical frequencies of the original events are a sufficient statistic for a sequence of new signals. To apply Bayes’ rule, a joint distribution over signals and the distributions of events needs to be assumed. The joint distribution itself may be learned from among many, over which there is a second-order joint distribution. Extending the Bayesian updating to higher orders proceeds as above. The joint distribution may again be decomposed into a conditional over signals and a marginal over events. The conditional is known by definition for all orders, now including the first, because the probability of a signal is the probability of occurrence of an original event, which is given by the marginal distribution (the new event) over the original events.

Returning to the discussion of learning the joint distributions, only the first-order events affect decisions, so only the marginal distribution over first-order events matters directly. The joint distributions of higher orders and the first-order conditional distribution only matter through their influence on updating the first-order marginal distribution.

The marginal of order n is the distribution over the (n-1)-order joint distributions. After reducing compound lotteries, the marginal of order n is the average of the (n-1)-order joint distributions. This average is itself a (n-1)-order joint distribution, which may be split into an (n-1)-order marginal and conditional, where if n-1>=2, the conditional is known. If the conditional is known, then the marginal may be again reduced as a compound lottery. Thus the hierarchy of marginal distributions of all orders collapses to the first-order joint distribution. This takes us back to the start – learning the joint distribution. The discussion above about learning a (second-order) marginal distribution (the first-order joint distribution) also applies. The empirical frequencies of signal-event pairs are the signals. Applying Bayes’ rule with some prior over joint distributions constitutes regularisation of the empirical frequencies to prevent overfitting to limited data.

Regularisation is itself learned from previous learning tasks, specifically the risk of overfitting in similar learning tasks, i.e. how non-representative a limited data set generally is. Learning regularisation in turn requires a prior belief over the joint distributions of samples and population averages. Applying regularisation learned from past tasks to the current one uses a prior belief over how similar different learning tasks are.