Sildiarhiiv: füüsika

Talisupluseks vett ringi ajavad propellerid

Talisupluse jaoks jääaugu lahti hoidmiseks kui õhutemperatuur on alla nulli on vaja tihti pinnalt jääd riisuda, sest õhuke tekkiv jää on terava servaga ja võib ujujaid lõigata. Nõmme Spordikeskuse basseinis näiteks riisuti 08.03.2021 hommikul. Riisumisest lihtsam oleks populaarsetesse taliujumiskohtadesse vee alla aeglane propeller paigaldada, mis veeringlusega jää tekkimist takistab. Siis ei ole muret, et raskestinähtavat läbipaistvat õhukest jääd õigel ajal ei eemaldata. Piisab ühest pöördest minutis, mis ei vigasta juhuslikku vastupuutujat. Basseini on eriti lihtne propellerit panna, aga saab ka avavette.

Sellised propellerid olid kunagi Võrtsjärves kalade ummuksisse jäämise (lämbumise) vältimiseks – jäävabad laigud propellerite kohal võimaldasid kaladel seal hapnikurikkamat vett hingamas käia. Vist korraldas seda veesegamisprojekti Võrtsjärve Limnoloogiakeskus, aga praegu ma internetist selle kohta materjale ei leidnud.

Kui veealune propellerimehhanism ummistuma kipub või muidu liiga kulukas on, siis teine viis jäätumist takistada on akvaariumipumba laadne voolik, mille kaudu vee alla aeglaselt õhumulle puhutakse. Tõusvad mullid segavad vett, tõstes põhjast soojemat pinna lähedale. Kui veekogu kaldal on soojustatud hoone, võib vooliku teise otsa sisse õhku pumpav mootor olla hoones, ise külmumise eest kaitstud.

Energia kokku hoidmiseks võib propelleri ja õhupumba kiirust automaatselt õhutemperatuurile vastavaks kohandada. Plusskraadidega pole vaja vett segada. Mida külmem õhk, seda kiiremini propeller või pump peab töötama. Kontrolleriks sobib näiteks temperatuurianduri ja releega Arduino.

Sisekujundus, mis arendab mõtlemist

Lisa kommentaar

Eriti koolides ja lasteaedades võiks kõik pinnad ja esemed muuta õppevahenditeks. Põrandal võiks olla maakaart, putuka- või taimepildid, teed ja liiklusmärgid. Seinad kaetud geomeetriliste kujundite (Sierpinsky vaip, mingi tessellatsioon), valemite, luuletuste või muu teabega. Laes tähekaart, pilvenäidised, linnupildid koos nimedega või ilma. Projektoriga võib valgele laele ja seintele ka pidevalt vahetuvat materjali kuvada. Laudade ja toolide pinnad võib ka teabega katta, sealhulgas altpoolt, mis pakub avastamisrõõmu.

Uksepiitadele võib joonistada või kleepida sentimeetripaela või ruudustiku, mille iga ruudu küljepikkus on algarv sentimeetreid, erinevatel piitadel erinev.

Trepiastmete vertikaalne ja horisontaalne osa võiks olla eri värvi, nii et trepi keskmine värvus muutub vastavalt vaatenurgale.

Mänguväljaku kiik võiks olla lihtsalt põrandalaud üle silindrilise paku, nii et jõu õlga saab muuta, nihutades lauda asümmeetriliselt üle paku. Teine huvitav kiik on ülal tala küljes kiikuv pulk, eri otsad eri pikkusega, otste küljes köied, nii et kiikuda saavad erineva raskusega inimesed või lühemas pulgaotsas kaks, pikemas üks.

Jooginõud võiksid olla mõõtetopsid, mille pealt saab ühikuid õppida. Erineva teadaoleva suurusega mõõtetopside abil saab diofantilisi võrrandeid tutvustada, näiteks mõõda 4- ja 7-ühikulise topsi abil 9 ühikut vett. Taldrikutele võib erineva laiusega sektorid glasuurida.

Klaasist või läbipaistvast plastikust prismad akendel tekitavad ilusaid vikerkaari. Saab võrrelda, miks LED lambid prismas vikerkaart ei tekita.

Difraktsioonivõre saavad lapsed ise teha, kriipides või joonistades läbipaistvale plastikplaadile lähestikku paralleelseid sirgjooni. Plaadi võib siis aknaklaasi asemele panna.

Peeglid 90-kraadistes nurkades ei pööra kujutist ümber kui täpselt keskele vaadata. Peeglid vastasseintes tekitavad lõpmatuid peegelduste jadasid.

Kõikvõimalikud masinad ja seadmed võiksid olla korpuseta või kui ohutus nõuab korpust, siis läbipaistva korpusega, et näha osi, mis seal sees. Loputuskast tualetis, ukseluku ja aknalinkide katteplaadid näiteks.

Teaduskatsete ideed teadusmessiks annavad veel võimalusi.

Ühesuunaline liiklus kitsas garderoobis kiirendab kokkuvõttes asjade kättesaamist võrreldes sama ukse või käiguvahe kaudu sisse ja välja trügimisega. Klassi eesotsast kontrolltööde võtmisel on samuti ühesuunaline ringiratast käimine parem kui punti kogunemine ja seal keskele ja välja trügimine.

Köieveo asemel võib teha paljude inimestega rõngavedu, kus igaüks püüab rõngast võimalikult oma nurga lähedale saada. Koostöös on lihtsam tõmmata, aga siis peab nurga osas teistega kompromissi leidma. Kolme võistkonnaga jalgpall auhindab ka strateegilist tegutsemist.

Inimesesuurune hamstri jooksuratas on lõbus. Selleks, et pööreldes ettevaatamatult küljele sirutatud käed ratast ülal hoidvate pulkade ja ratta diameetripulkade „kääride” vahele ei jääks, võiks ratast külgedelt kinnitada pikemate horisontaaltorudega, mis alles meetri kaugusel ratta diameetripulkadest allapoole maapinnani pöörduvad.

Käsitsi vändatav ventilaator (kaitsevõrega), või ka jalgrattatrenažööri või sõudeergomeetri külge ühendatud.

Kala luude eemaldamine koos selgrooga

Lisa kommentaar

Kala luud on tihti söömisel ebamugavad ja tundub, et tööstuslikult pole välja mõeldud eriti head võimalust nende eemaldamiseks. Filee lõikamine on üsna ebatäpne ja raiskab suure osa kalast. Ka filees olen enamasti luid avastanud, sest fileesse ulatuvad ribid lõigatakse läbi, mitte ei tõmmata välja. Kalakonservides on ka jupp selgroogu, kuigi lihtsam oleks karpi pakendada painduvamaid lihatükke kui jäika luutükki. Luudel on muidugi madalam omahind, mis hoiab tootja kulusid kokku, aga luudeta konserv oleks kasumlikum, sest selle eest saaks oluliselt kõrgemat hinda.

Avastasin lihtsa mooduse peaaegu kõiki luid roogitud (sisikonnata, kuid pea, uimede, saba ja nahaga) kalast eemaldada. See õnnestus esimesel katsel vikerforelliga ja enamik toidukalasid on sarnase ehitusega. Kuumuta kala madalal temperatuuril kuni liha pehmeneb ja luudelt lahti tuleb – umbes 50 kraadi juures umbes tund aega (mina kasutasin survekeetja soojendusrežiimi ilma rõhuta). Seejärel saab kalal peast või selgroo otsast kinni võtta ja sõrmedega liha luudelt maha lükata. Osa lihast kukub ise küljest kui kala selgroogu pidi õhku tõsta. Ribid ja saba jäävad selgroo külge, ainult mõni üksik luu kukub lihaga koos potti (pildid allpool). Uimed saab samuti lihtsasti naha küljest ära tõmmata. Minu katsetatud forellil tuli ka pea selgroo küljest ära.

Pärast võib seda selgroolt ära pühitud lihahunnikut maitse järgi keeta-küpsetada. Enamik lihatükke on üsna suured, sobides ka fileena serveerimiseks. Harjutamise ja kuumuse optimeerimisega saaks ilmselt fileed tervena kätte. Naha saab ka küljest tõmmata, aga mina jätsin selle potti, kuna söön seda hea meelega.

Oluline on hoida kuumus madal, et luud pehmeks ei läheks ja selgroo küljest lahti ei tuleks, muidu kukuksid need koos lihaga ja oleksid ikka selles segamini. Meetodi põhimõte ongi, et liha ja selle ühendus luudega pehmenevad palju madalamal kuumusel ja lühema keetmisajaga kui luud ja nende omavahelised ühendused.

Kala oli mul potis rõngasse keeratuna, nina vastu saba, kõht ülespidi ja avatud. Õnneks on kalad üsna painduvad loomad, muidu poolemeetrine forell kuueliitrisesse potti ei mahuks.

Kalatööstuses oleks seda meetodit lihtne laialdaselt rakendada, sest palju kalu saab korraga suures madala temperatuuriga aurukatlas (türgi saunas) või keedupotis liha eraldamiseks parajaks kuumutada. Juba kalalaeva peal või kalafarmis saaks luud, pead ja uimed eraldada ja olenevalt keskkonnanõuetest võibolla ka vette tagasi visata.

Optimaalne kuumutamismeetod võib olla altpoolt, kalad selili üksteise kõrval, et kuumus just selgrooümbruse liha-luu ühendusi nõrgendaks. See ehk ei tasu vaeva, mida nõuab kalade paigutamine. Lihtsam on visata kalad soojaveevanni ja tunni pärast peadpidi välja tõmmata liha mahalükkamiseks. Võibolla saab seda kuidagi mehhaniseerida, näiteks konks läbi pea ja seljauime juba enne keetmist, siis välja tõmmata ja raputada, et liha kukuks, aga see nõuab katsetamist, sest ilmselt kukub selgroog koos lihaga pea küljest. Võibolla ultraheliga vibreerimine aitab liha luudest eraldada.

Rookimata terve kala puhul tekib küsimus, kas sisikonda saab samal meetodil eemaldada. Oletan, et see on keeruline, sest sisikond koosneb pehmetest kudedest nagu lihagi ja läheb vist umbes sama pehmeks sama temperatuuri ja ajaga. Sõrmedega kahe pehme koe eraldamine nõuab vist harjutamist.

mde

cof

Häälekast väljahingamisest kehalise pingutusega

Lisa kommentaar

Lisaks psühholoogilisele enesejulgustamisele võib ka füsioloogiline põhjus olla, miks suure kehalise pingutuse korral häälega välja hingatakse, kuigi häälitsedes ju suletakse häälepaeltega osaliselt kõri, mis takistab õhu liikumist. Tundub evolutsiooniliselt ebamõistlik pingutades väljahingamist takistada, sest aeglasem kasutatud õhu väljavool pikendab aega värske õhu sissevooluni ja sedakaudu vähendab lihaste varustatust hapnikuga, seega kehalist võimekust.

Põhjus võib olla, et kõri osalisel sulgemisel sama väljahingamislihaste pingutuse korral rõhk kopsudes suureneb, mis kiirendab hapniku imendumist verre. Lisaks tekitab rõhuerinevus õhuvoole (tuult) kopsudes, mis segab õhu paremini läbi ja viib selle kaugematesse soppidesse. Ühtlasema hapnikusisaldusega õhk suuremal kopsupinnal kiirendab samuti hapniku imendumist. Väljahingamist saab takistada ja kopsurõhku suurendada ka hambaid kokku surudes või huuli torutades.

Kui pingutus on ühekordne (jõutõstmine näiteks), siis võib sportlane täis kopsudega üldse hinge kinni pidada, et neis hetkel sisalduvat õhku pikemalt ära kasutada selle kogust mitte vähendades. Tekkiva hapnikuvõla saab tasuda peale pingutuse lõppu. Samuti saab hingamise peatamisega natuke kokku hoida hingamislihaste energia- ja hapnikutarbe pealt.

Soojuskao täpsem mõõtmine

Lisa kommentaar

Mõõtmaks kui kiiresti keha külmas vees minutis soojust kaotab (et hinnata näiteks kalorikulu talisuplusel), peaks organismi sisemise soojendusmehhanismi välja lülitama, ehk määrama laiba soojuskao. Seda on lihtsam ja odavam teha näiteks sea laibaga kui inimese. Selleks peab soojendama lihakeha ühtlaselt kehatemperatuurini ja siis panema teatud ajaks külma vette. Seejärel tuleks mähkida laip põhjalikult soojusisolatsiooni, et lasta temperatuuril kogu organismis ühtlustuda ja alles siis mõõta temperatuuri mitmest kohast. Korrata võib mitu korda, et mõõtmisi keskmistades täpsemat tulemust saada.

Püsisoojase looma sisemine soojustootmine töötab temperatuurikaole vastu, nii et temperatuuri põhjal ei saa siis kalorikulu arvutada. On ka teisi võimalusi kalorikulu määrata, näiteks hingamise hapnikukulu ja süsihappegaasi teket mõõtes (kinnises kapis).

Suhteliselt lihtne ja odav viis soojuskao teada saamiseks on ka vee soojenemise mõõtmine: vee kogus korda temperatuurierinevus enne ja pärast inimese selles viibimist korda vee erisoojus. Vesi peab olema hästi soojusisoleeritud ja peale ujumist peab laskma selle temperatuuril ühtlustuda enne kui mõõta. Vee segamine kiirendab ühtlustumist. Bassein peab olema ka pealtpoolt soojusisoleeritud, soovitatavalt ka inimese selles viibimise ajal. Võimalik on vahtplastiga vooderdatud veekindel kast, peal vahtplastist kaas mille sees on inimesele hingamistoru.

Teekannu väike energiakokkuhoid

Lisa kommentaar

Rohelise tee jaoks soovitatakse 80-kraadist vett. Taimeteeks piisab isegi madalamast temperatuurist, vaid pisut kuumast veest. Isegi musta teed saab teha mittekeeva veega. Kui seada elektrilise teekannu termostaat seda madalamal temperatuuril välja lülitama kui 100 kraadi, siis saaks igal kasutuskorral pisut energiat kokku hoida.

Kui inimene ootab kannu väljalülitumiseni, siis madalamal temperatuuril lülitumine aitab ka aega säästa.

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Lisa kommentaar

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Telefoni laadija- ja kõrvaklapiaugu tööle saamine

Lisa kommentaar

Nutitelefoniga oli probleem, et laadija ots ei püsinud telefonis selle jaoks mõeldud augus. Seetõttu laadija ka ei laadinud. Proovisin laadijaotsa kleeplindiga laadimise ajaks telefoni külge kinnitada. Ostsin mitu erinevat laadimiskaablit ja kõigiga oli sama probleem. Vaatasin internetist, et vaja telefonil laadimisauk tolmust puhastada. Puhastasin mitu korda õrnalt traadiotsaga, puhusin sisse, imesin tolmuimejaga, aga miski ei aidanud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kraapisin nõelaga hästi tugevasti, surudes nõela laadimisaugu põhja ja külgede vastu. Mu loogika oli, et kui midagi lähebki katki, siis pole sellest erilist lisakahju, sest nagunii on telefon laadimata kasutuskõlbmatu. Selle tugeva kraapimisega tuli laadimisaugust mitu tolmutroppi välja. Täitsa uskumatu kui palju tolmu sinna mahtus. Taskus kandes oli ilmselt laadimisauku riidepudi sattunud ja laadijaotsaga olin iga päev tolmu augu põhja kokku pressinud. Pärast sügavpuhastamist läks laadija ilusti auku ja püsis seal, laadides ilusti. See oli mitu kuud tagasi.

Kõrvaklappide auk mu telefonil ka ei töötanud kohe kasutatuna ostmisest peale. Arvasin, et kasutatud telefoni viga. Kuna ma telefoniga peaaegu kunagi kõrvaklappe ei vajanud, siis leppisin selle puudujäägiga. Nüüd tuli mõte, et äkki kõrvaklappide auk on ka tolmu täis. Kraapisin siis terasest kirjaklambri otsaga kõvasti põhja ja külgi ja tuligi mitu troppi tolmu välja. Nüüd läheb kõrvaklapijuhe auku lõpuni sisse ja kõrvaklapid töötavad. Huvitav, et ma varem selle lahenduse peale ei tulnud, näiteks telefoni laadimisauku puhastades.

Kaabli panek metsa maapinnale

Lisa kommentaar

Maapiirkondades võib olla odavam internetikaabel helikopterilt üle puulatvade laotada või ATVga läbi metsa vedada seda maapinnale jättes kui kraavi kaevata. Kui kaabel katki läheb, saab samamoodi maapinnale uue paigaldada. Plastümbrisega kaabel on mittemehaanilistele kahjustustele (vesi, päike, temperatuurikõikumised, mullamikroobid) üsna vastupidav. Mehaanilisi vigastajaid on metsas hõredalt: sõralised võivad peale astuda või oks kukkuda. Närilistele ei tohiks plastümbris huvi pakkuda, aga igaks juhuks võib selle kibeda keskkonnale ohutu ainega üle värvida. Peaks vältima kaabli läbi lohkude paigaldamist, sest jäätuv vesi võib kaabli katki pigistada.

Kilomeeter kahekiulist fiiberoptilist õue sobivat kaablit maksab hulgi ostes 300 eurot. Sarnase hinnaga 300 Eur/km on koaksiaalne vaskkaabel. Käsitsi kraavikaevamine maksab 15 m pikkuse 1,6 m sügavuse eest 350-900 eurot, 40 m pikkuse 0,7 m sügavuse eest 260-550 eurot. Kaevetraktori töötunni hind on 40-50 eurot. Ekskavaator kaevab 100 m^3 umbes nelja tunniga, teises allikas umbes 250 m^3 päevas, aga metsas on sellega keeruline ligi pääseda, juured aeglustavad kaevamist ja läbikaevatud juurtega puud kukuvad teiste peale, vähendades metsa väärtust. Hinnanguliselt võrdub 4 m kraavi 1 m^3 pinnasega, nii et ekskavaator kaevab 800 m päevas, mis maksab 400 eurot. Kui diskontomäär on null ja kraavi matmine pikendab kaabli eluea rohkem kui 2,33 kordseks, siis on kraavil mõtet, muidu intressivabas majandusolukorras mitte. Arvutus: iga 2,33 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel 400 Eur/km kraavis, ehk 700/2,33 Eur/km/ajaühik, vs iga 1 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel maapinnal ehk 300/1 Eur/km/ajaühik.

Tegelik projekti diskontomäär peaks arvestama ka kaablipõhise teabeedastuse asendumist tulevikus muu sidepidamisviisiga (kaabli moraalset vananemist). Diskonteerides näiteks 10% aastas, on iga-aastane rahavoog R väärt 10 korda rohkem kui ühekordne rahasumma R. Ehk kui algne investeering korrutada kümnega, peaks vastupidavus lõpmatuks muutuma, et suurem investeering ära tasuks. Kui algne investeering korrutada 2,33ga, siis peab kaabel mattes vastu pidama 2,52 korda kauem kui maapinnal, et matmine ära tasuks.

Arvutus: Oletame, et kraav pikendab kaabli eluiga f kordseks. Diskontotegur on d>0, d<1. Kogukulu on kraaviga väiksem siis kui Sum_{i=0}^{\infty}(2,33*d^(f*i))<Sum_{i=0}^{\infty}(1*d^i) ehk kui 2,33/(1-d^f)<1/(1-d) ehk kui 2,33-2,33*d<1-d^f ehk kui d^f<2,33*d-1,33 kui f>ln(2,33*d-1,33)/ln(d).

Diskontotegur d aastas on üldiselt suurem kui 1,33/2,33, nii et ln(2,33*d-1,33)/ln(d)>0 on reaalarv. Kui d=0.9, siis ln(2,33*d-1,33)/ln(d) on umbes 2,52.

Kui kraavi saab ekskavaatoriga kaevata, siis tundub kogukulu väiksem kaablit mattes, sest selle eluiga pikeneb ilmselt rohkem kui 2,52 korda. Kui aga peaks kaevama käsitsi, siis see maksaks suurusjärgus 10000 Eur/km, metsas isegi rohkem. Sel juhul on kogukulu kaablit maapinnale paigaldades vähemalt kümme korda väiksem kui mattes, isegi kui maetud kaabel lõpmatult kestaks ja vaid moraalselt vananeks.

Fiiberoptiline kaabel peaks kestma 40 aastat, teise allika kohaselt maetuna 28 aastat. Valguskaablit on kaua paigaldatud elektripostidele, et vältida kõige tõenäolisemat kaablikahju põhjust, milleks on kaevetööd. Kui kaabel maapinnal 10-15 aastat vastu peab, siis on mõttekam see maha vedelema jätta kui kraavi matta. Postidele paigaldamisel on probleemiks lume ja jää raskus, mis võib kaabli katki tõmmata, aga maapinnal tõmmet eriti kartma ei pea, ainult läbi lombi minekul jäätumise külgsurvet.

Efektiivsem külmkapp põhjamaises kliimas

Lisa kommentaar

Enamiku aastast on Eestis õues jahedam kui toas, nii et kui pumbata külmkapi jääksoojus toa asemel õue, oleks temperatuuride vahe külmiku sees ja soojusvaheti pinnal väiksem, seega elektrikulu pisem. Selleks peab vaid liigutama külmkapi taga oleva soojust kiirgava võre õue, juhtides jahutusvedeliku peenikese voolikuga läbi seina võresse.

Soojuspumbaga köetaval majal saaks külmiku jahutuseks kasutada maja soojuspumpa, misjuhul poleks külmkapil endal kompressorit vajagi. Külmik oleks lihtsalt soojusisolatsiooniga kapp, mis on voolikutega soojuspumba külge ühendatud. Efektiivsus suureneks, sest üks suurem süsteem kahe väiksema asemel kulutaks vähem elektrit ja ka algne investeering ühe suurema kompressori ostmiseks kahe väiksema asemel oleks madalam.