Sildiarhiiv: mänguteooria

Ebateaduse ja teaduse mäng

Ebateadus üritab jäljendada teadust, kasutades selle termineid (metameditsiin, kvantpuudutus, DNA, bioparandus, elemendid, organism), aga teadus püüab distantseerida ennast pseudoteadusest, rõhutades sõnade täpseid definitsioone ja nende erinevust tavakasutusest või soolapuhujate jutust. See mäng sarnaneb võltsingute ja ehtsate toodete strateegiatele – piraatkaubad püütakse teha võimalikult jäljendatava sarnased, aga originaaltooted proovivad end eristada nii õiguslike kui tehnoloogiliste vahenditega ning pidevalt uuenedes. Kauba- ja maksumärgid ja registreeritud asukohatähised on juriidiline kaitse võltsingute ja salakauba vastu. Vesimärgid, DRM, keeruline unikaalne muster on tehnoloogiline kaitse. Teadus siiski ei leiuta uusi termineid ebateadusest erinemiseks, ega ole ka oskussõnavara patenteerinud, kuigi võib-olla peaks, sarnaselt kaubamärkidele ja nende reklaamloosungitele.

Moetsüklid on ka mäng selles vaimus – popkultuuri tähed ja muud tuntud inimesed püüavad erineda massidest, vahetades tihti moodi, aga rahva enamik püüab imiteerida kuulsusi, enamasti küll eelmise hooaja moega (hinnakaalutlusel).

Maakleri protsenditasu ja fikseeritud tasu

Lisa kommentaar

Kinnisvaramaakleril või muul teenusepakkujal, kes töötab fikseeritud tasu eest, on motivatsioon tasu kähku kätte saada – teha kiiresti, mitte kvaliteetselt. Muud tegurid võivad teatud miinimumkvaliteedi tagada, näiteks teenuseosutaja soov head mainet hoida, lootus sama kliendiga tulevikus uuesti kaubelda, kartus litsentsi kaotamise või kohtussekaebamise ees. Maakleri kvaliteet tähendab müüja esindamisel kõrget tehinguhinda, ostja esindamisel madalat, kiirus aga tehinguni kuluvat aega.

Eelnevat on maininud paljud autorid, aga vähemalt üks probleem on veel: fikseeritud tasu eest vahendamine motiveerib maaklerit mõjutama esindatavat hinda ebasoodsamaks muutma (ostjat kõrgemaks, müüjat madalamaks), et kiiremini tehingu sõlmimiseni jõuda. Mõjutamine on tavaliselt varjatud, näiteks müüjale kinnisvara puuduste rõhutamine, ümberkaudsete madala hinnaga müüdud objektide ja negatiivsete majandusnäitajate mainimine, et müüja hinna osas pessimistlikuks muuta.

Kui esindatav teab õiglast hinda ja jääb sellele kindlaks, siis võib fikseeritud tasuga maakler kasulik olla. Muidu on aga oht, et maakler sisuliselt kaupleb nagu tehingu vastaspool – esindatava vastu.

Maaklerid peavad head inimestetundjad olema, nii et tõenäoliselt pakuvad fikseeritud tasuga teenust lihtsasti mõjutatavatele klientidele. Lihtsus on suhteline: mõjutatav inimene on selline, keda on kergem lüpsta kui keskmist tehingu vastaspoolt.

Fikseeritud tasu võib olla makstav tehingu korral või sõltumata edust. Viimane ei motiveeri muidugi üldse tööle üheski ametis. Positiivsest küljest pole aga tehingust sõltumatu tasuga maakleril motiivi esindatavat ebasoodsama hinna suunas mõjutada.

Tunnitasu on esindatavale kõige halvem, sest lisaks pingutusmotivatsiooni eemaldamisele tekitab maaklerile motiivi venitada tehinguni jõudmist.

Protsenditasu pole samuti ideaalne, aga vähemalt ühildab teatud määral esindaja ja esindatava huvid. Kui maakler suudaks näiteks kuluga 500 kasvatada esindatava müüja saadavat hinda 1000 võrra, oleks see müüjale kasulik, aga kui maakler saab ainult kolm protsenti müügihinnast nagu USAs tavaline, siis hinna tõstmine 1000 võrra annab maaklerile ainult 30. Seega pole maakleril motiivi täiel määral esindatava eest pingutada. Nagu fikseeritud tasu korral, nii soovib madala protsenditasuga maakler kiiremini tehinguni jõuda kui müüja, seega püüab hinda alandada.

Huvide täielik ühildamine nõuaks, et maakler saab 100% igast hinnatõusust ja alles tehingu jõustumisel. Täisosalus hinnatõusus ei tähenda, et maakler saaks kogu tehinguhinna endale, vaid seda, et maakler saab müüjaga kokku lepitud hinda ületava raha ja maksab müüjale vahe kinni alla kokkulepitud hinna müües. Sisuliselt ostab maakler müüjalt kinnisvara ja müüb edasi, aga maksab müüjale hinna alles edasimüügi jõustumisel (nagu annaks esindatav maaklerile laenu ostust edasimüügi ajani). Müüja saab sel juhul maaklerilt kindla summa. Maakler saab kasumi kui müüb edasi kallimalt, aga kahjumi kui müüb odavamalt.

Riski tõttu enamik maaklereid 100% tasuga lepingut ei tee. Sellise lepinguga tegevus pole vahendus, vaid ostu-müügi äri. Kui äritseja tasub müüjale alles ise edasi müües, siis kaupleb äritseja võimendusega ja müüja annab äririskiga laenu tehingu objektiks oleva kinnisvara tagatisel (äritseja on laenuga juba kinnisvara müüjalt ostnud, nii et saab selle enda varana tagatiseks anda). Kui laen on intressivaba, siis muidugi puudub äritsejal motiiv seda kinnisvara üldse müüa. Intress peaks olema turutingimustel.

Domineeritud sõnad

Lisa kommentaar

Definitsioon: sõna domineerib oma sünonüümi (üldisemalt, sünonüümilähedast sõna) kui esimene sõna on lühem, täpsem, meeldivama kõla, otsesele tähendusele lähedasema tähendusvarjundiga (nt positiivse sõna puhul positiivsema varjundiga) ja parem ka kõigis muudes mõõtmetes, mille alusel sarnase tähendusega sõnu võrrelda.

Näide: sõnad emaema ja isaema domineerivad vanaema, sest on (1) lühemad, (2) täpsemad, sest eristavad emapoolset ja isapoolset vanaema ning viitavad sugulusele, mitte vanusele, (3) vähemalt minu jaoks parema kõlaga, sest e ja i häälikud meeldivad mulle rohkem kui a ning m ja n on samaväärsed, (4) positiivsema tähendusvarjundiga, sest vana on praeguses kultuuris pisut negatiivne omadus (innovatsioon on hea, vananemine nii inimeste kui asjade puhul halb).

Sarnaselt domineerivad isaisa ja emaisa vanaisa. Minia domineerib poja naist, aga sõtse ei domineeri minu jaoks isa õde, sest kõla on ebameeldivam (õ häälik, raskepärane konsonantide ühend, konsonantide suur osakaal tähtedest).

Dominantne sõna on selline, mis domineerib kõiki oma sünonüüme ja sünonüümilähedasi sõnu. Emaema, isaema jne on minu jaoks dominantsed. Memm on tähenduselt liiga kauge, et domineerimist võrrelda, muidu ei domineeriks memm emaema ega vastupidi, sest tähendusvarjund ja lühidus annavad eelise kord ühele, kord teisele.

Domineeritud sõna on selline, mida domineerib mingi sünonüümilähedane sõna. Inimesed kasutavad domineeritud sõnu, sest see on sotsiaalne norm ehk koordinatsioonimängu tasakaal (domineeritud sõna ei ole domineeritud strateegia). Kui enamik ühiskonda kasutab teatud sõna teatud tähenduses ja inimene soovib, et temast aru saadaks, siis peab ta seda sõna samas tähenduses kasutama. Domineeritud sõna kasutatakse, sest enamik seda kasutab. Kui suurem osa ühiskonnast vahetaks antud tähenduses kasutatavat väljendit, siis oleks pea kõigil motiiv selle muutusega kaasa minna (tasakaal vahetuks).

Sõltuvust tekitava kauba koordinatsioonimäng

Lisa kommentaar

Teatud määral on ebatervisliku toidu, sigarettide ja alkoholi ostmine ja müük koordinatsioonimäng tarbijate ja pakkujate vahel. Kui ostjad on harjunud seda tervistkahjustavat kraami tarbima, siis on müüjal kasulik see nähtavale kohale paigutada (kassade juurde näiteks), et kiusatust tekitada ja müüki suurendada. Sõltuvus tähendab tagasisideahelat: kui tarbija seda kraami tihti ostab, siis tema harjumus süveneb. Tagasiside toimub ka inimeste vahel, sest sõprade tarbimine suurendab enda tarbimist. Uued inimesed saavad tarbijateks eelnevate ostjate eeskujul.

Teisest küljest, kui inimesed poleks harjunud ebatervislikku toitu ostma ja neid alguses reklaami ja tasuta pakkumisega ei meelitataks, siis enamik neist ei ostaks. Sel juhul poleks mõtet näkse ja sigarette poes nähtavale kohale paigutada – kui nagunii ei osteta, siis on kasulikum nähtav koht mõne paremini müüva kaubaga täita. Kui tervistkahjustav kraam pole nähtaval, siis ostetakse ja harjutakse sellega vähem või üldse mitte. Seega tarbijad ja müüjad saaksid koordineerida ühiskonna jaoks parema tasakaalu mängimisele, leppides kokku, et kiusatust tekitav ebatervislik kaup asendatakse väljapanekutes millegi muuga. Kes tahab seda osta, peab eraldi küsima. Selleks, et müüjatel ei tekiks kiusatust kahjulikku kaupa alguses reklaamida ja poes pilkupüüdvalt välja panna, peavad tarbijad hakkama vältima poode, kus tervistkahjustav kaup nähtaval on (ehk motiveerima müüjaid korratava mängu karistusega).

Pakkujad saavad samuti korratava mängu karistusega takistada ostjaid teatud kaupa küsimast, näiteks kui nõudlus piisavalt suureks läheb, siis alustavad selle laialdase reklaamiga. Kui ostjad oma tulevikust hoolivad ja sõltuvusse langeda ei soovi, siis piiravad nad oma nõudlust, et mitte reklaamikampaaniat ja kiusatusetekitamist valla päästa.

Investeerimisest

Lisa kommentaar

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Politseisse helistamise mäng

Lisa kommentaar

Huvitav näide mänguteooriast: palju inimesi näeb kuritegu ja kõigil on telefon. Kõik eelistavad, et keegi teine helistaks politseisse (selle asemel, et ise helistada), sest ise helistamine võtab aega ja politsei võib paluda helistajal kohale jääda, et tunnistajaks olla. Aga kõik on korralikud kodanikud ja eelistavad ise helistamist olukorrale, kus mitte keegi ei helista.
Mis on selle mängu tulemus? Tasakaal ei saa olla puhastes strateegiates ja sümmeetriline, sest kui keegi ei helista, siis kõik eelistavad helistada. Kui kõik helistavad, siis igaüks eelistab mitte helistada. On palju asümmeetrilisi puhtaid tasakaale, kus üks konkreetne inimene helistab ja teised mitte. Aga eeldus, et inimesed suudavad niimoodi asümmeetriliselt koostööd teha tundub ebaloogiline. Sümmeetriline tasakaal peab olema segastrateegiates, ehk iga inimene helistab teatud tõenäosusega.
Kuidas muutub tõenäosus pealtnägijate arvu kasvades? Iga inimene helistab muidugi väiksema tõenäosusega, sest teisi potentsiaalseid helistajaid on rohkem. Üllatav tulemus on aga, et summaarne helistamistõenäosus (tõenäosus, et keegi helistab) langeb helistajate arvuga. Mida rohkem pealtnägijaid, seda vähemtõenäoline on, asjast politseisse teatatakse. Seda olukorda peegeldab Terry Pratchetti tsitaat „everybody’s problem, therefore not my problem”.

Miks enesekindlamad inimesed juhtideks saavad

Lisa kommentaar

Teoreetiline mudel: igaüks saab signaali enda pädevuse kohta ja positiivne signaal muudab inimese enesekindlamaks. Teised ei tea, mis signaali inimene sai, aga tahavad kõige pädevamat juhiks. Inimese enesekindlus on teistele näha. Teised loevad enesekindlust signaaliks inimese pädevussignaali kohta ja ratsionaalselt valivad juhiks kõrge signaaliga inimese, ehk enesekindla.

Tähelepanu hajutamine terroristidelt

Lisa kommentaar

Enamiku terrorirünnakute eest võtab mingi terrorirühmitus vastutuse, kuigi reaalne kahju ei sõltu ju korraldaja nime teadmisest. Järelikult tahavad terroristid avalikkuse tähelepanu hoolimata politsei ja sõjaväe tähelepanust, mis sellega kaasneb. Kasu omaksvõtmisest peab üsna suur olema, et suurenenud surmaohtu kompenseerida. Esimene kasu on ilmselt järgijate, toetajate ja rahastajate motiveerimine (paljud organisatsioonid ühiskonnas kiitlevad oma saavutustega, et efektiivsust näidata). Teine kasu on rünnatud riigi valitsuse survestamine oma nõudmistele järele andma (kui pole teada, kes korraldas, ei saa ju kellelegi järeleandmisi teha).
Kui terroristid tahavad tähelepanu, peaks ignoreerimine neid kahjustama. Kahjuks reageerib enamik inimesi terrorisurmadele palju tugevamini kui näiteks samale arvule liiklus- või kopsuvähisurmadele. Tundub ebaratsionaalne, surm on ju surm. Igatahes ei suuda avalikkus terrorismile ratsionaalselt vastata. Asutused, mille töö on terrorismiga võitlemine, saavad ehk siinkohal aidata. Ma ei mõtle tsensuuri, mis kahjustab ühiskonna vabadust ja millest enamasti midagi läbi lekib. Võib hoopis välja mõelda palju erinevaid võltsterroriorganisatsioone, teha neile veebilehed ja sotsiaalmeediakontod. Iga kord, kui toimub terrorirünnak, nõuavad need virtuaalsed rühmitused rünnaku “au” endale, võttes tegelikult korraldajalt tähelepanu ära. Tegelik korraldaja on muidugi ka omaksvõtjate hulgas, aga ainult üks paljudest.
Samuti võib ajakirjandusse sokutada tegelikult olemas olevate rühmituste nimel omaksvõtmisi, mida nad pole avaldanud. Näiteks Al Qaeda rünnaku tundub kuulutavat enda tehtuks ka ISIS ja vastupidi. Realismi huvides tuleks häkkida tegeliku rühmituse veebileht ja sotsiaalmeediakontod ja avaldada valeinfo nendel. Nii võib tekitada tülisid terroriorganisatsioonide vahel, kes kõik hakkavad süüdistama teisi oma “töötulemuste” varguses.
Tegelik rühmitus, kelle nimel võltsomaksvõtt ajakirjandusse lekitati, võib ju hiljem eitada, aga selle eituse mõju saab neutraliseerida, avaldades võltseitusi tegeliku korraldaja nimel. Siis on kõigi olemasolevate ja väljamõeldud terroriorganisatsioonide nimel meedias nii omaksvõtt kui selle eitus.
Oluline on valeteabe levik terrorirühmituse toetajate hulgas, mitte ainult rikaste riikide ajakirjanduses. Terroritõrjeasutused üritavad tavaliselt rühmitustesse agente sokutada, aga see on keeruline ja agendile ohtlik. Terroriste toetava piirkonna tavaliste inimeste hulgas kuulujutte levitada peaks olema lihtsam, kuigi vähem kasulik kui organisatsiooni sisseimbumine.
Sõjas ja luures on valeinfo levitamisel pikk ajalugu, nii et ei tohiks raske olla seda äraproovitud vahendit ka terrorismi vastu rakendada. Muidugi võtavad terroristid vastumeetmed tarvitusele, aga need pole sada protsenti efektiivsed ja nõuavad ressursse, mida muidu kasutataks rünnakuteks.
Tegelik rünnaku korraldaja saab vastutuse võtta esimesena ja sellega oma ehtsust tõestada, aga see peab toimuma hiljemalt rünnaku ajal, sest niipea kui ründeinfo jõuab matkijateni, avaldavad need võltsomaksvõtu. Kui rünnaku aega on raske täpselt määrata (millal jõuab tulistaja õige kohani ja hakkab tapma?), siis võib varane omaksvõtt juhtuda enne terroriakti ennast. See annab lühikese eelhoiatuse, mis võib rünnaku nurjata.
Pikka aega enne terroriakti selle väljakuulutamine (homme korraldame linnas X plahvatuse) raskendab läbiviimist. Ometi ei garanteeri see “au” langemist tegelikule korraldajale, sest võltsrühmituste jaoks võib kirjutada arvutiprogrammi, mis vastab igale terrorikuulutusele millisekundite jooksul omapoolse kuulutusega samas linnas samal ajal. Avalikkuse jaoks jääb rünnaku autor paljude omaksvõtjate hulgas ikka segaseks.
Sarnane signaalisegamine võib aidata politseil organiseeritud kuritegevusse imbunud agente kaitsta – tuleb iga jõuguliikme kohta lasta liikvele kuulujutt, et ta on politsei informaator. Sealhulgas ka oma agendi kohta, sest muidu ainus inimene, kelle kohta jutud ei liigu, oleks kahtlane.

Maksudest kõrvalehoidmine usalduse abil

Lisa kommentaar

Kui isikud A ja B teevad ostu-müügitehinguid, tuleb neil selle pealt käibemaksu maksta. Kui tehingu asemel A kingib B-le ühe asja ja pärast B kingib A-le teise enamvähem samaväärse asja, siis nad makse ei maksa. Aga siin tekib usalduse küsimus – kas B ikka kingib A-le midagi esialgse kingituse vastu? Kui usaldust vähe, siis võivad A ja B sõlmida bartertehingu ja panna lepingu kirja. Sel juhul riik sunnib kohtusüsteemi kaudu lepingutäitmisele, aga nõuab makse. Nii et maksud on üsna otseselt tasu riigile lepingu jõustamise eest. Kui on nii palju usaldust, et riigi tuge pole vaja, siis piisab vastastikustest kingitustest ja saab maksudest pääseda.
Ei pea piirduma kahepoolse tehinguga. Võib teha kingitusi mööda suurt ringi: A annab B-le, B C-le, C D-le jne kuni keegi jälle annab A-le. Tekib raskusi meeles pidamisega, kes kellele mida andis ja kes kellele võlgu on. Meenutamise hõlbustamiseks võib teha mingid raskestivõltsitavad märgid, näiteks allkirjastatud paberid selle kohta, kes kellele mida andis. Asja andmisel võib üks isik teisele anda märgi, mille alusel kolmandalt mingit asja nõuda. Need märgid on sisuliselt raha või bartertehingu lepingud. Jällegi, kui tahetakse riigi abi märkide kaudu antud lubaduste jõustamisel, siis peab riigile makse maksma.
Lubaduste pidamist võib soodustada korratava mänguga. Kui keegi lubadust murrab, siis teised enam temaga maksuvabasid vahetustehinguid (vastastikuseid kinke) ei tee. Kui see karistus on piisavalt ränk, siis pole vaja riigi tagatist lubaduste pidamisele. Aga raske on kontrollida, kas väidetav lubaduse murdja seda ka tegelikult murdis. See, kes väidab, et teine lubadust murdis, võib valetada ja üritada teiselt tema maine kahjustamise ähvardusel midagi välja pressida. Lubaduse tegelik murdja võib valelikult väita, et tema süüdistaja valetab väljapressimise eesmärgil jne. Nii et sunnimehhanism pole täiuslik, riiki võib usalduse puudumisel ikka vaja minna.

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Lisa kommentaar

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.