Autoriarhiiv: sanhei

Enamik aedu on mõttetult väikesed

Aedlinnades ringi vaadates on enamik aedu tühjad ehk inimesed ei kasuta neid. Vahel teeb mõni aiatöid, aga mänge ja koosviibimisi ei paista, kuigi mõnes aias on batuut, kiik või muu varustus. Pargis küll tehakse sporti, välja arvatud jõulinnakus, jalutatakse ja lapsed mängivad mänguväljakul. Kahtlustan, et üheks põhjuseks on aia väiksus, puude, põõsaste ja peenardega täidetus, mis takistab enamikku mänge. Ilm pole enamasti õues niisama istumiseks soodne, näiteks grilliõhtuks, aga sporditegemisel jahedus pigem motiveerib kiiremini liigutama.

Võimalik, et mõnele meeldivad osad aiatööd, aga enamik, keda olen kuulnud aiatöid mainivat, on nendesse negatiivselt suhtunud. Istutamist ja saagikoristust on aeg-ajalt keegi hobina esile toonud, aga muruniitmist, riisumist, hekilõikamist küll mitte.

Üheks aia soovimise põhjuseks võib olla omaniku- ja kontrollitunne, et ise otsustan, mida istutan ja kuidas kujundan. Teine võib olla ajalooline: nõukaajal oli vaja aiamaad, et värskeid puu- ja juurvilju saada. See harjumus nõrgeneb aeglaselt. Kolmas põhjus võib olla prügiloopijate, sodijate ja lõhkujate eemale hoidmine, kelle tegevuse kahju parkides näha on. Omanikutunnet ja toidukasvatust saab ka kogukonnaaias, kuigi võibolla väiksemas ulatuses. Lukustatava väravaga taraga piiratud kogukonnaaed loodetavasti hoiab ka inimkahjurid eemal.

Kui kvartali krundiomanikud võtaksid oma kruntide vahelt tarad maha ja kujundaksid ühise eramänguväljaku ja -pargi, siis võidaksid nad tõenäoliselt kõik. Suurem maatükk võimaldaks rohkem sporte ja mänge. Tara säilitamine kvartali ümber hoiaks ikka prahiloopijad ja lõhkujad eemal. Pargi kujunduse võiks ühiselt kokku leppida, nagu ka muruniitmise, hekilõikamise, lehtede riisumise jm hooldustööde jaotuse või nende teenuste sisseostmise. Kui mingi kasutusviis, näiteks jalgpallimäng, takistab teistel parki kasutada, näiteks keskelt läbi jalutada, siis võib internetti kasutusgraafiku teha, kus igaühel on nädalas teatud arvuks tundideks võimalik park broneerida. Probleem on ilmselt naabritevaheline suhtlusepuudus ja vääritimõistmisest tekkivad tülid. Ühistegevust on raske algatada, eriti usaldamatus ja halva suhtlusoskusega kultuuris, mille tõttu võib omavaheline tüli juba tekkinud olla. Osaliselt on probleem sarnane jagamismajandusega ja saastava prahipõletamise ja tahkekütusega kütmisega elamurajoonis.

Üldisem põhimõte, et ressursside ühendamisel on tegevus efektiivsem, tuleneb mastaabisäästust. Näiteks eramajade ühendamine ridaelamuks säästab energiat.

P-value cannot be less than 1/1024 in ten binary choices

1 vastus

Baez-Mendoza et al (2021) claim that for rhesus macaques choosing which of two others to reward in each trial, „the difference in the other’s reputation based on past interactions (i.e., how likely they were to reciprocate over the past 20 trials) had a significant effect on the animal’s choices [odds ratio (OR) = 1.54, t = 9.2, P = 3.5 × 10^-20; fig. S2C]”.

In 20 trials, there are ten chances to reciprocate if I understand the meaning of reciprocation in the study (monkey x gives a reward to the monkey who gave x a reward in the last trial). Depending on interpretation, there are 6-10 chances to react to reciprocation. Six if three trials are required for each reaction: the trial in which a monkey acts, the trial in which another monkey reciprocates and the trial in which a monkey reacts to the reciprocation. Ten if the reaction can coincide with the initial act of the next action-reciprocation pair.

Under the null hypothesis that the monkey allocates rewards randomly, the probability of giving the reward to the monkey who previously reciprocated the most 10 times out of 10 is 1/1024. The p-value is the probability that the observed effect is due to chance, given the null hypothesis. So the p-value cannot be smaller than about 0.001 for a 20-trial session, which offers at most 10 chances to react to reciprocation. The p-value cannot be 3.5*10^-20 as Baez-Mendoza et al (2021) claim. Their supplementary material does not offer an explanation of how this p-value was calculated.

Interpreting reciprocation or trials differently so that 20 trials offer 20 chances to reciprocate, the minimal p-value is 1/1048576, approximately 10^-6, again far from 3.5*10^-20.

A possible explanation is the sentence “The group performed an average of 105 ± 8.7 (mean ± SEM) trials per session for a total of 22 sessions.” If the monkey has a chance to react to past reciprocation in a third of the 105*22 sessions, then the p-value can indeed be of the order 10^-20. It would be interesting to know how the authors divide the trials into the reputation-building and reaction blocks.

Vaktsineerima motiveerimine dünaamilise mehhanismidisainiga

Lisa kommentaar

Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.

Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.

Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.

Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.

Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.

Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.

Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.

Põlvkondadevaheline kauplemine

Lisa kommentaar

Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.

Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.

Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.

Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.

Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.

Symmetry of matter seems impossible

Lisa kommentaar

I am not a physicist, so the following may be my misunderstanding. Symmetry seems theoretically impossible, except at one instant. If there was a perfectly symmetric piece of matter (after rotating or reflecting it around some axis, the set of locations of its atoms would be the same as before, just a possibly different atom in each location), then in the next instant of time, its atoms would move to unpredictable locations by the Heisenberg uncertainty principle (the location and momentum of a particle cannot be simultaneously determined). This is because the locations of the atoms would be known by symmetry in the first instant, thus their momenta unknown.

Symmetry may not provide complete information about the locations of the atoms, but constrains their possible locations. Such an upper bound on the uncertainty about locations puts a lower bound on the uncertainty about momenta. Momentum uncertainty creates location uncertainty in the next instant.

Symmetry is probably an approximation: rotating or reflecting a piece of matter, its atoms are in locations close to the previous locations of its atoms. Again, an upper bound on the location uncertainty about the atoms should put a lower bound on the momentum uncertainty. If the atoms move in uncertain directions, then the approximate location symmetry would be lost at some point in time, both in the future and the past.

Väited, et loodustooted on tervislikumad kui ravimid

Lisa kommentaar

Tihti kohtan ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias väiteid loodustoodete kasulikkusest. Paljud on kallutatud allikatest – nende toodete turundajatelt – aga ka niisama umbluu-uskujatelt. Küsin siis mõned lihtsad küsimused.

Kas loodustoode koosneb ainult ühest ainest? Või paarist-kolmest? Hinnanguliselt, kui mitu erinevat kemikaali loodustoode sisaldab?

Milline on tõenäosus, et paarisajast loodusest võetud kemikaalist kõik on kasulikud või vähemalt inimesele ohutud?

Kas evolutsioon viib selleni, et organism toodab ainult ohutuid kemikaale? Kas organismile on kasulik olla söödav? Kuidas kaitsevad eriti liikumisvõimetud organismid nagu taimed ja seened ennast haiguste ja ärasöömise vastu?

Kuidas reageerib ühe organismi immuunsüsteem tavaliselt teise organismi biomolekulidele, näiteks teise immuunsüsteemi valkudele?

Kui oleks võimalik eraldada loodustootest kasulikud ained ja tarvitada ainult neid, kas see oleks tervislikum kui tarvitada kõiki selles organismis sisalduvaid aineid?

Kummale on rangemad ohutuse ja tõhususe nõuded – loodustoodetele või ravimitele? Kas toidulisanditele, mille alla loodustooted juriidiliselt liigituvad, on tõhususe nõue? Kumb on ohutum, kas see, mis vastab rangematele ohutusnõuetele või see, mis vastab leebematele?

Kui loodustoote turundajal oleks võimalik sellele ka ravimina heakskiit saada, kas ta teeks seda? Kellele või kelle kaudu võib müüa ravimeid ja kellele loodustooteid? Kumma eest saab kõrgemat hinda küsida ja kummal on suurem turg? Kui ühe toote turg sisaldub teise turus, ehk teist saab müüa rohkematele inimestele ja organisatsioonidele, siis kumma turg on suurem?

Millistele nõuetele peaks toidulisand vastama, et saada ravimina heakskiit?

Kui loodustoote turundaja pole taotlenud või saanud sellele ravimina heakskiitu, siis mida see toote kohta näitab? Võrdluseks Sputnik-V vaktsiin Euroopa Liidus.

Paljusid toidulisandeid reklaamitakse väitega, et need tugevdavad immuunsüsteemi. Kas immuunsüsteemi tugevdamine on alati kasulik? Kui palju esineb arenenud riikides autoimmuunhaigusi (allergia, esimest tüüpi diabeet, psoriaas, kilpnäärmepuudulikkus), immuunsüsteemi liigtugevat reaktsiooni (kroonilisi põletikke, näiteks rasvumise tagajärjel) ja kui palju immuunpuudulikkust (HIV)? Mis juhtub autoimmuunhaiguse ja kroonilise põletikuga kui immuunsüsteemi reaktsioon tugevneb?

Paljusid loodustooteid reklaamitakse väitega, et need hoiavad ära paljusid haigusi. Kui mõni loodustoode tõesti haigusi ennetaks, siis kas selle tarbijad ostaksid teisi loodustooteid, mis ka väidetavalt haigusi ennetavad? Kui palju loodustooteid on umbkaudu praegu turul ja millised on nende turuosad? Kas üks toode domineerib? Mida näitab toodete paljusus nende ennetustõhususe kohta?

Milline on korrelatsioon erinevate loodustoodete tarbimise vahel? Kas need inimesed, kes tarbivad ühte loodustoodet, tarbivad ka teisi suurema tõenäosusega kui need, kes seda ühte ei tarbi?

Kinnisvaraturu kohta käiva väite statistiline kontroll

Lisa kommentaar

Kahtlase väite „Vaatasime siin ise mõni aeg tagasi erinevaid arendusi: 60 korterit, keskmine hind 400 000 eurot” 15.09.2021 artiklist „Viljar Arakas kinnisvaraturust: IT-inimestest jääb väheks. Käib öölaulupidu, aga mind huvitab, mis juhtub hommikul” kontrollimiseks vaatasin Maa-ameti andmebaasist Tallinna korteritehingute statistikat viimase aasta jooksul (tabel allpool). Väidet otseselt ümber lükata Maa-ameti andmete põhjal ei saa, kuna andmed on liiga jämedakoelised, aga statistiliselt tundub väide ebatõenäoline järgnevatel põhjustel.

Pindalaga 70-250 m2 korterite klassis on keskmine korteri suurus 96 ruutu, ruutmeetrihind 2500 eurot. Selle klassi keskmise suurusega korteri hinna 400000 saavutamiseks peaks ruutmeetrihind olema 4000, ehk kaks standardhälvet (+2 sigma) üle keskmise. Kui ruutmeetrihinnad oleks normaaljaotusega, siis +2 sigma kortereid oleks 2,3% klassist. Selles klassis on andmetes 1361 korterit, seega 2,3% oleks 31 sellise hinnaga korterit kogu Tallinnas. Ainult 31 kogu linnas on teatavas vastuolus väitega, et neid on 60 nendes arendustes, mida Arakas vaatas. Isegi kui nendes arendustes on hinnadispersioon ja sümmeetriline hindade jaotus, nii et 30 korterit üle 400000 ja 30 alla, oleks kummaline, et kogu linna 31st kalleimast korterist on 30 selles arenduses.

Positiivne korrelatsioon pindala ja ruutmeetrihinna vahel võiks väitele alust anda, sest tekitaks rohkem kalli koguhinnaga kortereid, aga andmetes klasside lõikes ruuduhinna ja pindala korrelatsioon puudub. Hindade teatud mittenormaaljaotus võiks samuti väidet seletada (näiteks palju pisut üle 400000seid kortereid, tükk tühja maad ja siis palju nullilähedase hinnaga), aga mitte sellised hindade jaotused pikema kitsama parempoolse sabaga nagu andmetes paistab (mediaan alla keskmise).

Hind 400000 võib olla arendaja soovunelm, mida ta kuulutuses reklaamib, aga tõenäoliselt mitte see hind, millega neid kortereid tegelikult müüdi.

Korteriomandite (eluruumide) tehingud

Harju maakond, Tallinn linn ajavahemikul 1.01.2021 kuni 31.12.2021

16.09.2021

		Pindala(m2)	Tehingu summa (eur)			Pinnaühiku hind(eur /m2)
Pindala(m2)	Arv	Keskmine	Kokku	Minimaalne	Maksimaalne	Minimaalne	Maksimaalne	Mediaan	Keskmine	Standardhälve
10-29,99	681	21,0	33 482 054	3 750	154 900	278,70	5 473,50	2 298,14	2 330,37	752,75
30-40,99	1 264	35,1	100 970 795	4 600	180 000	143,27	4 914,83	2 100,45	2 267,03	772,55
41-54,99	2 122	47,4	222 532 654	9 596	306 100	181,74	6 443,25	2 033,17	2 210,23	744,06
55-69,99	1 605	62,6	215 596 830	12 000	383 900	200,33	6 181,96	2 011,58	2 148,19	719,35
70-249,99	1 361	95,7	325 299 369	36 238	1 088 000	235,76	5 833,15	2 382,58	2 496,02	812,86
KOKKU	7 033	55,5	897 881 702	3 750	1 088 000	143,27	6 443,25	2 155,39	2 273,22	767,78

Perearstide kvaliteedi võrdlemine suremuse põhjal

Lisa kommentaar

Kuulsin lugu Eesti perearstist, kes ei võtnud ise vajalikke ravimeid ega kirjutanud teistele, sest ei uskunud ravimitesse. See ravi puudumine põhjustas tal vaimseid probleeme, nii et tal võeti lõpuks nimistu ära. Kahtlustan, et enne jõudis ta oma nimistusse kuuluvaid patsiente ravist ilma jättes teatud kahju teha. Soodapuhujast perearst ilmselt tekitas sarnast kahju. Tõenäoliselt oleks sekkumine kiirem ja kahju väiksem olnud kui nimistu suremust ja haiglasse sattumist oleks teiste arstidega võrreldud ja järeldused tehtud. Ilmselt on selliseid arste vähe, aga kuna kontrolliga ära hoitav kahju on potentsiaalselt suur, siis oleks hea ravitulemusi kontrollida.

Meditsiini ja hariduse kvaliteedi mõõtmine on keeruline nii isikuandmete kaitse kui alternatiivstsenaariumi puudumise tõttu (milline oleks haiguskulg või teadmistepagas olnud teise raviarsti või õpetaja korral). Suure valimi põhjal saab siiski statistikat teha. Perearsti nimistu on umbes kaks tuhat inimest (Otsing – Terviseameti registrid (sm.ee)), suure dispersiooniga. Kui keskmine eluiga on 80, siis keskmiselt sureb kahetuhandelises nimistus aastas 25 inimest, nii et paariaastase libiseva keskmise põhjal saaks juba statistiliselt olulisi mõõtetulemusi.

Kui ühel perearstil sureb kahtlaselt suur protsent nimistusse kuulujaid võrreldes teiste sarnaste nimistutega, siis peaks selle arsti kutsesobivust kontrollima, näiteks litsentsi säilitamiseks korduseksamile suunama. Võrdlusbaasi puhul on oluline, et nimistud oleksid vanuse, krooniliste haiguste ja muude suremust mõjutavate tegurite osas sarnased, sest peamiselt vanuritest koosnevas nimistus sureb loomulikult suurem protsent kui noores nimistus.

Võrrelda saab ka sama nimistut ajas. Kui surijate protsent mingil aastal järsku suureneb, võrreldes riigi taustsuremusega, siis peaks samuti kontrollima, miks. Inimese töövõime võib äkitselt halveneda ja talle endale märkamatult, sealhulgas arstidel. Vahel on aga suurem suremus juhus.

Isikuandmeid ei pea ükski inimene suremuste võrdluseks töötlema. Piisab arvutiprogrammist, mis teeb päringu surmade registrist ja perearstide nimistutest ja kuvab iga nimistu kohta, kui suur protsent sellest antud aastal suri. Näiteks Terviseameti perearstide registris võiks iga nimistu kõrval olla sellest viimase aastase perioodi jooksul surnute protsent, mis jooksvalt uueneb surmade registri kannete põhjal. Pikema aja statistikat iga nimistu kohta ja vanuselist struktuuri võiks samuti avalikult vaadata saada.

Haiglasse sattumiste andmed on tõenäoliselt digiloos olemas, nii et need saaks samuti nimistutega automaatselt kokku viia ja teha jooksvat statistikat, kui suur protsent igast nimistust viimase aasta jooksul haiglaravi vajas.

Surma- ja haiglasse sattumise põhjuse andmed annaksid veelgi täpsema mõõtmise. Esimene samm oleks õnnetusjuhtumite eristamine haigustest, kuna õnnetus pole tõenäoliselt arsti tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Reisilt saadud nakkus pole samuti arsti süü, aga protseduuri tagajärjel tekkinu võib olla. Kroonilise haiguse ägenemine võib olla täpsem signaal arsti oskuste kohta kui nakkus.

Pole isegi vaja ette paika panna, millised surmapõhjused kirjutada arsti arvele ja millised juhuse, sest andmed näitavad, kui palju iga surmapõhjus arstide lõikes erineb. Õnnetusi juhtub ilmselt igas nimistus enamvähem sama tõenäosusega, arvestades nimistu vanuselist, soolist jne koosseisu. Seevastu need tegurid, mida arst rohkem mõjutada saab, erinevad nimistute vahel ka rohkem.

Kui riigiasutused ei taha seda statistikat teha, saab rahvas asja ka oma kätesse võtta – teha arvutustabel, mida internetis täita saab ja lähedase surma korral kirjutada tabelisse, millise perearsti nimistus inimene oli, umbkaudne surma aeg ja põhjus.

Kaudne viis osaliselt sama teavet saada on võrrelda suremust väikestes eraldatud asulates, kus on ainult üks perearst. Tõenäoliselt on enamik asula inimesi selle arsti nimistus. Kui mõni küla on statistiliselt olulisel määral ebatervislikum kui teised, siis oleks elanikel ehk huvitav seda teada. Statistikaamet kahjuks pakub surmastatistikat ainult maakonna täpsusega (RV56: Surnud surmapõhjuse, soo ja vanuserühma järgi (stat.ee)).

Kui suremusprotsenti korrigeerida vastavalt krooniliste haiguste esinemissagedusele, siis tekib arstidel manipuleerimismotiiv: kui määrata paljudele krooniline haigus, siis näib antud suremus parema tööna, sest kroonilisi haigeid on raskem elus hoida. Kes hakkama saab, on hea tegija. Pole vaja otseselt valetada, et tervel inimesel on mingi haigus, sest piiripealseid juhtumeid on piisavalt palju. Vahel on vererõhk, veresuhkur, TSH või muu mõõtetulemus normist väljas, vahel mitte. Arsti otsus on, kas lugeda sellised tulemused krooniliseks haiguseks või mitte. Terviseökonoomikas on haiglate ja arstide tegutsemist rahalisele motiivile vastavalt palju mõõdetud ja tõestatud.

Valikuline mälu seletab väidet täiskuu mõju kohta ilmale

Lisa kommentaar

Kuulsin väidet, et täiskuu ajal on ilus ilm, sest Kuu raskusjõu mõju tekitab kuidagi kõrgrõhkkonna. Valikuline mälu seletab, miks inimestel tekib mulje nagu täiskuu ajal oleks ilus ilm. Vihmase ilmaga pole taevas Kuud näha. Kuuloomise ajal pole Kuud samuti näha, olgu ilm milline tahes. Inimesed mäletavad paremini seda, mida nad näevad. Seega mäletatakse täiskuud selge ilma ajal, mitte täiskuud vihmase ilmaga ega kuuloomist selge ilmaga. Tagantjärele tundub nagu oleks täiskuu ja selge ilma vahel positiivne korrelatsioon.

Valikulise mälu mõju tugevdab see kui teised räägivad, et seos on olemas, sest kui inimene väidetavat seost mäletab, siis paneb ta seda seost kinnitavaid vaatlusi rohkem tähele kui seda ümber lükkavaid. Inimene mäletab pigem oma eelarvamust toetavaid andmepunkte. Ise oma valikulist mälu mitte arvestades tundub tagantjärele, et seost kinnitavaid vaatlusi oligi rohkem.

Andmete põhjal on lihtne kontrollida, kas kuufaaside ja ilma vahel on seos. Nii ilmastatistika kui kuufaaside andmed on internetis tasuta kättesaadavad. Teoreetiliselt on argument seose puudumise poolt see, et kuufaas on kogu maailmas samal ööl sama, aga kõrgrõhkkond on suhteline (ümbritseva piirkonna õhurõhust kõrgem), nii et kui kusagil on kõrgrõhkkond, peab kusagil olema madalrõhkkond sama kuufaasi ajal. Keskmiselt on rõhkkond keskmine ükskõik millises kuufaasis, ka täiskuu ajal.

Teoreetiliselt võib juhtuda, et mingis kuufaasis katavad kõrgrõhkkonnad suurema osa Maa pinnast kui teises faasis, sest rõhk võib olla keskmisest pisut kõrgem suures piirkonnas ja keskmisest palju madalam väikesel alal, nii et keskmine rõhk on ikka keskmine :) Teises faasis võib jällegi väikeses piirkonnas keskmisest palju kõrgem rõhk olla ja suurel alal pisut madalam, aga see ei tundu kuigi tõenäoline. Pakun, et kuufaasi ja ilma seose puhul on tegu niinimetatud vanarahva tarkusega, mis kontrollimisel osutub vanarahva lolluseks.

Less inspiring people in universities than in early school

Lisa kommentaar

A student claimed that fewer inspiring people are found in universities than in early school. Empirical checks of this would be interesting and would need a measure of inspiringness. A theoretical explanation is a tradeoff between multiple dimensions: subject matter competence, integrity, reliability, communication skills, being inspiring, etc. The tradeoff is on both the demand and the supply side. An inspiring competent person has many career options (CEO, politician, entrepreneur) besides academia, so fewer such people end up supplying their labour to the education sector.

On the demand side, a university has to prioritise dimensions on which to rank candidates and hire, given its salary budget and capacity constraints on how many job positions it has. Weighting competence more leaves less emphasis on inspiringness. Competing universities may prioritise different dimensions (be horizontally differentiated), in which case on average each institution gets candidates who have more of its preferred dimension and less of other dimensions.

As a side note, what an organisation says its priorities are may differ from its actual priorities, which are evidenced by behaviour, e.g., who it hires. It may say it values teaching with passion, but hire based on research success instead.

A constraint is a special case of a tradeoff. Suppose that given the minimum required competence, an employer wants to hire the most inspiring person. The higher this level of competence (teaching PhD courses vs kindergarten), the fewer people satisfy the constraint. At a high enough level of the constraint, there may be insufficient candidates in the world to fill all the vacant jobs. Some employers cannot fill the position, others will have just one candidate. Maximising inspiringness over an empty set, or a set of one, is unlikely to yield very inspiring people.

It may be inherently simpler to inspire with easier material, in which case even with equally inspiring people throughout all levels of education, the later stages will seem less inspiring.

Larger leaps through theory may be required as a subject gets more advanced, leaving less scope for inspiring anecdotes and real-life examples. The ivory tower is often accused of being out of touch with common experience. Parting with everyday life is partly inevitable for developing any specialised skill, otherwise the skill would be an everyday one, not specialised.

If inspiring people requires manipulating them, and more educated individuals resist manipulation better, then inspiring people gets more difficult with each level of education. Each stage of study selects on average the more intelligent graduates of the previous stage, so if smarter people are harder to manipulate, then those with higher levels of education are harder to inspire. On the other hand, if academics are naive and out of touch with the ways of the world, then they may be easier to manipulate and inspire than schoolchildren.

People accumulate interests and responsibilities in their first half of life. The more hobbies and duties, the less scope for adopting a goal proposed by some charismatic person, i.e., getting inspired by them. Later in life, many goals may have been achieved and people may have settled down for a comfortable existence. They are then less inclined to believe the need to follow a course that an inspiring person claims is a way of reaching their goals.