Põhja-Euroopa tomatid on vesised, hapukad ja seest roosakashallid, aga Lõuna-Euroopa omad magusad maitseplahvatused, seest punased. Samuti Gruusias värskelt puu otsast võetud küpsed virsikud ja muud puuviljad on palju maitsvamad kui need, mis on toorelt ekspordiks korjatud ja merekonteineris järelküpseda lastud. Samanimeline restoranitoit Itaalias on palju parem kui Põhja-Ameerikas või Eestis. Erinevate riikide ostukorvi kalliduse arvutamisel loeb aga ainult toodete hind, mitte neist saadav heaolu, nii et elatustase annab heaolutasemest vildaka pildi.
Kui kvaliteet erineks ainult väikse osa ostude puhul (restoranitoit ja puuviljad on keskmise leibkonna kuludes pisike protsent), siis see heaolutaseme võrdlust eriti ei mõjutaks. Üks oluline kululiik, mille puhul kvaliteet riigiti märgatavalt erineb, on majutus. USAs on ka uute kallihinnaliste kortermajade põrandad lainelised, mida kõndides märkab, dušikabiinis jookseb vesi nurka, mitte keskele äravoolu, akna ümber on tuntava tuulega praod ja tänavamüra kostab selgesti. Vanadel ja eramajadel on samad murekohad. Tartus euroremonditud ühiselamus selliseid probleeme polnud, kuigi see oli odav majutus. USAs on ka tippülikoolide hoonetes prussakad ja närilised, Tartus minu teada mitte. Tänavatel on USAs tihti näha kahjuritõrjefirmade siltidega mikrobusse, järelikult selle teenuse nõudlust on. Austraalias on enamik maju soojustamata ka piirkondades, kus kolm kuud aastas on hommikul härmatis maas. Soojustuse puudumisel langes seal mu kütmata kontori temperatuur 12 kraadini ja korteris 10,5ni. Elatustaseme arvutus aga kvaliteediprobleeme ei kajasta, võtab arvesse vaid pinda ja hinda.
Avalike teenuste pakutavat väärtust on statistikas keeruline hinnata, nii et vahel peab piirduma nendele kulutatava rahaga, mis on sisend, mitte väljund. Avaliku ruumi kvaliteet kindlasti riigiti kõigub – tänavate puhtus ja siledus USAs ja Singapuris on nagu öö ja päev.
Kvaliteedierinevuste põhjustatud kallakut ei saa korrigeerida ka avaldatud eelistusi kasutades (Dowrick ja Quiggin 1994 https://www.jstor.org/stable/2117988: kui ühe riigi keskmine elanik saaks teise riigi keskmist ostukorvi endale lubada, aga teise elanik esimese ostukorvi mitte, siis on esimene riik rikkam ja selle elanikud paremas olukorras). Probleemiks on jällegi, et need avaldatud eelistused on ainult hinnapõhised, seega kvaliteeti ei arvesta.
Heaolu sõltub mitte ainult tarbimisest, vaid palju otsesemalt eelistustest. Keskmise elaniku kasulikkusfunktsioon võib riigiti erineda, igatahes stereotüübid sellele vihjavad. Hüpotees eelistuste varieeruvuse kohta on kontrollitav ja Dowrick ja Quiggin 1994 lükkavad selle ümber (erinevusi ei leia), aga nende test sõltub kvaliteedi samasusest riikide vahel. Test seisneb järgnevas ostukorvide võrdluses: kui mõlema riigi keskmine elanik saab endale lubada mõlema riigi keskmist tarbitavate toodete ja teenuste komplekti, aga valitud ostukorvid riigiti erinevad, siis järelikult eelistused kokku ei lange. Eeldus, et mõlema elanikud suudavad osta mõlemat komplekti, on oluline selleks, et sissetulek valikut ei piiraks. Selline rahaline piirang viiks erinevale tarbimisele ehk näilisele erinevusele eelistustes.
Kui mõndade toodete ja teenuste kvaliteet on parem ühes riigis, teistel teises, siis oleks loogiline, et inimesed valivad riigiti erinevad ostukorvid isegi täpselt sama sissetuleku ja eelistuste puhul. Üks võimalik põhjus, miks Dowrick ja Quiggin 1994 sellist erinevust ei leidnud, on et kvaliteetsemad tooted on kallimad ka riikide lõikes, misjuhul hinnapõhine elatustaseme võrdlus kajastab heaoluerinevusi hästi (sarnaseid eelistusi eeldades). Toidu puhul ei tundu, et hind kvaliteediühiku kohta riigiti sama on – näiteks troopilised puuviljad on troopikas nii odavamad kui ka värskemad kui nende eksporditurgudel.
Ostukorvierinevuste puudumise teine võimalik põhjus on, et riigis, kus antud toode hinna-kvaliteedi suhtelt halvem on, eelistavad inimesed seda toodet. Kui kasulikkusfunktsiooni erinevus tasakaalustab kvaliteedierinevuse, siis on tarbitav komplekt sama hindadeprofiiliga riikides sarnane. Esmapilgul tundub imelik, et parema tootega riigis huvitab see toode inimesi vähem ja täpselt kvaliteedierinevuse võrra. Seletus on harjumine antud toote keskmise kvaliteeditasemega oma elukohas: veini või juustu, mis eestlastele kõlbab, ei võtaks prantslased suu sissegi, samas head ja halba verivorsti või leiba pranslased eristada ei suudaks, aga eestlased valiksid peaaegu ühehäälselt hea.
Harjumust saab modelleerida näiteks nii, et inimese heaolu on kasvav funktsioon tarbitavatest kogustest ja suhtelistest kvaliteetidest (praegune kvaliteet miinus varem kogetud keskmine kvaliteet). Kui selline kasulikkusfunktsioon on inimestel sama, siis samade hindade korral tarbivad nad harjumuspärase kvaliteediga tooteid samas koguses. Varem kogetud kvaliteedid võivad inimeste vahel palju erineda, aga kui varasem kvaliteet võrdub praegusega, siis on ostukorv ühesuguse varandusliku ja hinnatasemega riikides sarnane. Harjumine võrdsustab heaolutaseme riikide vahel, neutraliseerides kvaliteedierinevused. Kui elatustasemega tahta mõõta heaolu, siis harjumise korral polegi tarbitav kvaliteet oluline, nii et selle eiramine elatustaseme võrdluses on õigustatud.
Odavamat toodet tarbitakse alguses rohkem, mis võib vähendada edasist heaolu sellest tootest, seega tarbimist. See tasakaalustab parema ja odavama kauba esialgset rohkem ostmist riikide võrdluses, muutes ostukorvid aja jooksul sarnasemaks. Taas muudab tasakaalustumine hinna- ja kvaliteedierinevused heaolu jaoks vähem oluliseks.