Kui inimesed silma järgi õiged toiduained ja nende õige koguse valida suudaksid, siis poleks ametlikke toitumissoovitusi tarvis. Kahjuks näitab rasvumise statistika, et inimesed seda ei suuda, ka tasside-lusikate-kausside abil mõõtes mitte. Toitumine on rikastes riikides keskmiselt ebatervislik ja kogused liiga suured. Üks samm teel tervislikuma toitumiseni on endale aru andmine, kui palju ja mida süüakse. Täpne mõõtmine aitab sel puhul kaasa. Veel üks samm on ühe söögikorra järel täis kõhuga järgmise toidukorra kogused välja mõõta, et vähendada järgmisel söögivalmistamisel kiusatust kogust suurendada.

Praegused toitumissoovitused on ilusate piltidega, aga ebamäärased stiilis “söö rohkem seda ja vähem toda”. Pildi ja umbmäärase jutu põhjal söödava toidusedeli organismile kättesaadav kalorisisaldus võib suurusjärkude võrra erineda, olenevalt toidu töötlemisest, sest organismile on olulised imendunud toitained, mitte toidus sisalduvad. Mõõdetakse kahjuks toidus sisalduvaid kaloreid põletusmeetodil, mitte imenduvaid (Eesti toitumis- ja liikumissoovitused lk 62). Töödeldud ja toore toidu toitainete imendumine erineb suurusjärkude võrra, näiteks toorest porgandit närides imendub sellest umbes 1%, aga püreestatud ja kuumutatud porgandist 39% (Modernist Cuisine, märkmed siin). Inimene, kes sööb toitumissoovituste pildil olevaid juurvilju toorelt närides, leiba röstimata, kala sashimina ning kaerahelbeid leotatud külmpudruna, saab palju vähem kaloreid ja toitaineid kui inimene, kes sööb juurvilju ja helbeid püreestatult ja keedetult, leiba peeneks riivitult ja praetult, kala kuumtöödeldult. Ka 338-leheküljelisest toitumis- ja liikumissoovituste dokumendist pole otsustamisel abi – portsjonid lk 293 ei maini, kas tegu on kuumutatud ja jahvatatud või toorelt näritud kogustega.

Lisaks sõltub imendumine koos tarbitavatest teistest toiduainetest (raud imendub paremini C-vitamiiniga, D-vitamiin kaltsiumiga, vesi soola ja suhkruga, raud halvemini kohvi ja teega), mida toitumissoovitused õnneks mainivad. Mõned toitained on rasvlahustuvad, sh D-vitamiin, beeta-karoteen, mõned konkureerivad omavahel imendumisvõimekuse pärast (kaltsium ja raud). Suur kiudainekogus vähendab kontakti toitaine ja sooleseina vahel, nii et aeglustab imendumist.

Portsjoni suuruse selgitamine on hea, aga ebapiisav. Abiks oleks nädala plaanmenüü, mis sisaldaks konkreetseid toite ja nende retsepte täpselt väljendatud koguste (grammid ja milliliitrid, mitte lusikatäied ja tassid) ja kuumutamise ja peenestamise eesmärgistatud ja täpselt väljendatud juhenditega. Eesmärgistatud kuumutamisjuhend on näiteks, et toidu sisemuse jahedaim osa peab jõudma x temperatuurile y minutiks, mitte et pange 200-kraadisesse ahju kuni kuldpruun. Viimane on ka abiks, eriti kui toidutermomeetrit pole, aga ei asenda esimest, sest toidu pruunistumine näitab vaid pinnatemperatuuri, mitte sisemust. Oleks hea kui toiduretsept selgitaks, milline väline kuumutamine ja kui kaua on tavaliselt vajalik, et teatud paksusega toidu nõutavat sisetemperatuuri nõutav aeg hoida. Peaks aga olema selgelt välja toodud, et väline kuumutamine on sisend, aga oluline on hoopis väljund ehk toidu sisetemperatuur.

Täpne kuumutamisjuhend väljendab sisendit ja väljundit mõõtühikutes: kraadides ja minutites, mitte „laske vesi keema” või „käesoe”.

Peenestamise täpne juhend ütleb suurima tüki mõõtmed, jällegi mõõtühikutes nagu millimeetrid, mitte „sõrmeotsa suurused kuubikud” või „õhukesed viilud”. Püree tükisuurust on koduste vahenditega raske mõõta, nii et selle puhul on mõõtühikute asemel tõenäoliselt kasulikum selgitada kaudseid kontrollimisviise, näiteks sõelaaukude läbimõõtu (mis loodetavasti on sõelale kirjutatud), millest püree läbi peaks minema või püree väljanägemist või voolavust. Eesmärgistatud peenestamisjuhend selgitab vajalikku lõpptulemust, näiteks suurima tüki läbimõõtu, mitte sisendit või protsessi stiilis „kurnake läbi sõela” (kui peene?), „riivige” (millise riiviga?).

Plaanmenüüle lisaks oleksid kasulikud ka ostusoovitused: mis toiduaineid mis kogustes nädalas osta, et seda menüüd valmistada.

Hea, et toitumissoovitustes soovitatakse mitmekesist toitu. Mitmekesisuse annab sisu, mitte vorm.

Toitumissoovitustes on problemaatilised kasutatud allikad, mis enamasti on vähetuntud või eelretsenseerimata ajakirjade artiklid (Natka K. Õdede toitumisharjumused öises vahetuses ja nende mõju tervisele. Eesti Õde, 2012 ) ja vähetuntud ja mitteteaduslike kirjastuste raamatud (Maser M. Kogu pere toiduraamat. Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2013). Toitumise kohta on palju avaldatud teaduse tippajakirjades nagu Science ja Nature, meditsiini tippajakirjades (New England Journal of Medicine, Journal of the American Medical Association, Lancet) ja raamatuid tippülikoolide kirjastuste poolt (MIT Press, Harvard University Press, Cambridge University Press), nii et kvaliteetsete allikate puudust pole.