Jalgratta kasutatavusest talvel

Lisa kommentaar

Veetsin kord kolmveerand aastat Torontos, kus talv oli tõeliselt lumine. Kuna linn asub mandri sisemuses, on kliima seal kontinentaalne – kuumad suved ja külmad talved. Laiuskraad on Eestist lõuna pool, aga talv on külmem ja lumisem.

Nägin Torontos inimesi, kes liiklesid kogu talve mitte ainult jalgrattaga, vaid ka rulluiskudega. Üks tegelane sõitis koguni üherattalise jalgrattaga ja hoidis ka valgusfoori taga seistes selle peal tasakaalu.

Kergliikluse tegi võimalikuks tõeliselt tasemel lumekoristus. Kui ühe ööga tuli 60 cm lund maha, siis hommikul seitsme paiku ujulasse minnes sumpasin ma veel üle põlve hanges, aga lund juba koristati ja poole üheksa paiku raamatukogu poole suundudes oli tänav puhas ja soolatatud. Üheksaks tööle või ülikooli tulevad inimesed said jalutada või rattaga sõita halvimal juhul pisut soolvesisel tänaval, aga jääl või lumel libastumist polnud karta.

Eestis on rattateede põhiliseks vastuargumendiks, et neid saab kasutada võibolla viis kuud aastas, ülejäänud aja peavad inimesed ikka bussi või autoga sõitma. Toronto põhjal võib öelda, et jalgrattad on talvel täiesti kasutatavad.

Küsimus on muidugi rahas, ehk lumekoristuse eelarves. Rattasõidu võimaldamiseks talvel peab kohalik omavalitsus muretsema pisikesed kõnniteelaiused traktorid lumesahkadega ja lumepuhurid, ning palkama inimesed, kes hommikul vara lund koristama asuvad. Lumi tuleb ka linnast välja vedada, sest terve talve jagu lund tänavale hunnikusse lükatuna takistab liiklust olulisel määral. On valijate otsustada, kui palju raha nad soovivad lumekoristusele ja kui palju muudele avalikele teenustele. Kui inimesed on harjunud rattaga sõitma, hääletavad nad rattasõitu soodustava poliitika poolt, mis omakorda suurendab jalgratturite arvu, nagu olen kirjutanud postituses transporditasakaaludest.

Teine probleem talvise rattasõidu võimaldamisega on keskkonnamõju, sest jäitevastane tänavate soolatamine kahjustab nende tänavate kõrval kasvavat muru ja puid. Kanalisatsiooni voolav soolvesi võib raskendada reovee puhastamist.

Kuidas valida uurimisteemat

Lisa kommentaar

Teema peab olema piisavalt suurele hulgale inimestele huvitav, et selle valdkonna uurimistöö koguks piisavalt viiteid, et õigustada kulutatud aega. Töö ei tohiks olla liiga lihtne, muidu ei võeta seda tõsiselt. Töö ei tohiks olla liiga keeruline, muidu nõuab selle tegemine liiga palju aega ja pingutust. Töö ei tohi olla varem tehtud, vaja on originaalsust.

Keerulisuse, originaalsuse ja huvitavuse kriteeriumid muutuvad ajas. Huvitavuse kohta ei oska ma selget trendi välja tuua – kord on moes üks valdkond, kord teine. Keerulisuse ja originaalsuse mõõtmetes võib joonistada järgmise pildi, kus keerulisus on vertikaalteljel, originaalsus horisontaalteljel. Graafikul on üks enamvähem püstine ja kaks mittelõikuvat enamvähem horisontaalset joont. Püstisest joonest vasakul on juba tehtud uurimistöö, paremal veel tegemata. Alumisest horisontaaljoonest allpool on liiga lihtsad teemad, ülemisest horisontaaljoonest üleval liiga keerulised. Head uurimisteemad jäävad kahe horisontaaljoone vahele ja vertikaaljoonest paremale.

Ajas liigub vertikaaljoon paremale, sest teemad muutuvad pidevalt veel tegemata olekust tehtud olekusse. Mõlemad horisontaaljooned liiguvad ülespoole, sest uute meetodite leiutamisega muutuvad osad varem liiga keerulised teemad tehtavaks ja osad varem parajalt keerulised teemad triviaalseks ja ebahuvitavaks. Heade teemade hulk võib kokkuvõttes suureneda või väheneda, aga keskmine hea teema muutub keerulisemaks, kuna lihtsamad teemad kasutatakse suurema tõenäosusega ära.

Uued meetodid küll lihtsustavad uurimistööd, aga enne peab need järjest keerulisemad meetodid endale selgeks tegema, nii et küsimusele vastamise kogukeerukus suureneb. Sellest olen kirjutanud postituses Teaduse piirid kaugenevad.

Linnastumisest

Lisa kommentaar

Linnastumisel on laialt võttes kaks põhjust – tootmisprotsessi ja tarbimise muutus. Põllumajanduse efektiivsemaks muutumine vähendas nõudlust põllumajandusmaa lähedal elava tööjõu järele. Tööstuse ja teeninduse areng suurendas nõudlust linnas (tööstuskaupade ja teenuste tootmise koha lähedal) elava tööjõu järele. Tarbimise seisukohast pakub linn laiemat valikut kaupu ja teenuseid kui maapiirkond.

Linnastumine toimub nii tootmise kui tarbimise mastaabisäästu kasutamiseks. Tihedalt linnas koos olevad inimesed on andmete põhjal tootlikumad. Üheks põhjuseks võib olla peenem tööjaotus ja kitsam spetsialiseerumine, mida suurem hulk inimesi võimaldab. Tarbimise poolelt on keskküte, elektrivarustus, ühistransport, poed ja teenuseid pakkuvad ärid kõik ühe inimese kohta odavamad pidada, kui tarbijaid on rohkem. Seetõttu on need linnas odavamad pakkuda ja võimaldavad laiemat valikut.

Linnastumisele vastu töötab inimeste soov maal ilusa looduse keskel elada – siit ka valglinnastumine eramajadest koosnevatesse eeslinnadesse. Püüe loodusele lähemale saada on aga üsna hiljutine nähtus, mis tekkis siis, kui loodus enam inimestele ohtlik polnud. Varem oli ellujäämise seisukohast oluline teiste inimeste kaitsvasse ringi pääseda.

Üks tegur, mis linnastumist edaspidi suurendab, on jätkuvalt vähenev nõudlus maal elava tööjõu järele. Piisab isejuhtiva auto tehnoloogia panemisest traktorisse ja pole enam vaja põllu lähedal elavaid kündjaid. Linnastumise vastu töötab sama tehnoloogia panemine (peamiselt linnas ringi vuravatesse) mootorsõidukitesse, mis vähendab nõudlust linnas pesitsevate auto-, veoki- ja bussijuhtide järele. Kuna maal on arenenud riikides vähem inimesi kui linnas, on juhivaba sõiduki üldmõju ilmselt maaelanikkonna suurendamine – tööjõu nõudlusel on maal vähem vähenemisruumi, kui linnas.

Kui tehnoloogia muutub mastaabisäästude vähenemise suunas, nii et ühele leibkonnale võrreldes mitmega kaupu ja teenuseid pakkuda pole enam suhteliselt nii kallis, soodustab see hajaasustust. Näiteks kolmdee printerid vähendavad mastaabisäästu plastikjubinate tootmises. Laevakonteineriga Hiina tehasest tervele linnale toomise asemel võib igaüks neid kodus valmistada (tooraine tuleb muidugi enne koju osta). Ajalehtede, raamatute ja posti elektrooniliseks muutumine vähendab vajadust posti kojukande ja raamatupoodide järele, mis mõlemad on suure mastaabisäästuga tehnoloogiad. Interneti püsiühendus seevastu on vajalikum kui kunagi varem, ja ühele inimesele ühendust pakkuda on linnas odavam.

Sõpradega näost näkku suhelda on linnas lihtsam, sest transport nende juurde on kiirem ja odavam, aga elektrooniline suhtlus muutub järjest lähedasemaks vahetule (varem sai saata telegrammi, siis helistada, nüüd videokõnesid teha). Seega sarnaste huvidega inimeste leidmiseks ei pea elama suure inimhulga lähedal, et sealt otsida, vaid saab elektrooniliselt kontakte luua.

Pole selge, kas edaspidise tehnoloogilise arenguga tootmise ja tarbimise mastaabisäästud suurenevad või vähenevad, seega jääb ebakindlaks ka linnastumise kestmine või tagasipöördumine.

Otsingumootorite konkurents

Lisa kommentaar

Mõtlen teadustöös praegu otsingumootorite oligopoli mänguteoreetilise modelleerimise peale, et laiendada Athey ja Ellisoni 2011 QJE-s avaldatud mudelit ühelt otsimootorilt mitmele. Tundub, et on raske tasakaaluna saavutada olukorda, kus mitu otsingumootorit koos eksisteerivad. Võib muidugi eeldada, et erinevatel kasutajatel on erinev vaikimisi otsimootor ja seda nad kergekäeliselt ei vaheta. Aga see on tulemuse eeldamine ja pole huvitav.

Mängus on kolme tüüpi osalejaid. Reklaamijad ostavad otsingumootoritelt tasulisi linke otsingutulemuste kõrvale. Kasutajatel on mingi vajadus ja nad klõpsavad reklaamlingil kui on piisavalt suur tõenäosus, et reklaam vajaduse rahuldab. Klõpsamisega kaasneb väike kulu (näiteks ajakulu), nii et kasutajad ei klõpsi kõiki linke läbi, vaid ainult mingi hulga parimana näivaid. Otsimootoritel on teatud arv järjestatud lingikohti, mida võib täita reklaamiga. Nad panevad lingikohad oksjonile, et valida reklaamijate seast see, kelle linki näidata esimesena, kelle linki teisena jne.

Reklaamijatel on erinev tõenäosus kasutaja vajadust rahuldada. Seda tõenäosust teavad reklaamijad (jagavad oma müügitulemuse veebilehe külastajate arvuga), aga teised turu osapooled ei tea. Kasutajatel on erinev lingiklõpsamise kulu, mida nad teavad, aga teised turuosalised mitte. Näiteks mõnel kasutajal on kiire, teine veedab niisama aega, mis tähendab, et esimesel kasutajal on lingiklõpsamise kulu suurem.

Üks tasakaal on, et kasutajad klõpsavad kõigepealt läbi esimese otsingumootori kõik lingid ülevalt alla, siis teise otsingumootori kõik lingid jne. Reklaamijad väärtustavad kõige rohkem esimese otsingumootori esimest linki, seejärel esimese otsimootori teist linki jne. Reklaamija, kellel on kõige suurem tõenäosus kasutaja vajadust rahuldada, teeb lingikohaoksjonil kõige kõrgema pakkumise ja saab esimese otsimootori esimeseks lingiks. Paremuselt teine reklaamija saab esimese otsimootori teiseks lingiks jne. See õigustab kasutajate käitumist – on optimaalne klõpsata lingid alustades esimese otsimootori esimesest. Kasutajate käitumine omakorda õigustab reklaamijate käitumist – kui esimesena külastatakse esimese otsimootori esimest linki, on see koht kõige väärtuslikum. Kasutaja vajaduse rahuldamise tõenäosus on fikseeritud, seega reklaamija tulu suurus sõltub tõenäosusest, millega kasutaja temani jõuab. Mida rohkem on teisi reklaamijaid eespool, seda suurem tõenäosus, et kasutaja on juba ühelt neist ostnud või alla andnud ja otsingu lõpetanud.

Võib muidugi olla teisi tasakaale, kus paremad reklaamijad on erinevate otsingumootorite esikohtadel, mitte esimese otsimootori kõigil lingikohtadel. Aga miks peaks just selline tasakaal valituks osutuma?

Kui reklaamijate paremusjärjestus ja kasutajate otsijärjestus algavad esimese otsimootori kõigist linkidest, oleks loogiline, et esimene otsimootor lisab lingikohti ja haarab veelgi suurema osa turust. Lõpuks jääb alles vaid üks monopoolne otsimootor. Samas kui järjestus algab kõigi otsimootorite esimestest linkidest, siis peaks juurde tekkima ühelingilisi otsimootoreid ja turg peaks arenema täiusliku konkurentsi suunas. Kumbki olukord ei paista tänapäeva otsimootorite turu reaalsusele vastavat (kuigi areng monopoli suunas võib aeglaselt toimuda, kui Google järjest turuosa suurendab).

Mereröövlite põhiseaduslikust demokraatiast

Lisa kommentaar

Leeson (2007) kirjeldab ajalooliste dokumentide põhjal mereröövlilaevade elukorraldust ja võrdleb seda kauba- ja sõjalaevadega. Erinevalt kauba- ja sõjalaevadest panid mereröövlid enne retke alustamist ühehäälselt paika laeva seadused ja karistused nende rikkumise eest. Mereröövlid valisid endale kapteni ja laevaohvitserid, ning võisid neid retke käigus vahetada, kui nende tööga rahul polnud. Hierarhiat oli mereröövlilaevadel vähe, kaptenid ja ohvitserid magasid ja sõid samades tingimustes madrustega. Ka kehtisid neile samad karistused, mis laevkonna lihtliikmetele.

Leeson toob välja poliitökonoomilised põhjused, miks erinevatele laevaliikidele sobisid erinevad elukorraldused. Kaubalaevadel oli vaja piirata kauba varastamist madruste poolt, mida omanikku esindava kapteni absoluutne võim tagas paremini, kui demokraatia, kus madrused oleksid hääletanud kõige lahkema kapteni poolt. Kapten oli tihti mõne kaupmehest laevaomaniku sugulane, nii et tal oli vähem kalduvust kaupmeeste laevas olevat vara omastada. Kapteni absoluutse võimu varjuküljeks oli madruste liigne rõhumine ja nende tagant varastamine julmade ja ahnete kaptenite poolt.

Mereröövlitel polnud vaja institutsiooni, mis kaitseks laevaomaniku vara madruste eest, sest laevameeskond oligi laeva omanikering. Põhiliseks mureks oli kaptenipoolse rõhumise ja omavaheliste tülide ära hoidmine, milleks sobis seadustel põhinev demokraatia, mitte autoritaarne korraldus.

Koolikatsete eesmärkfunktsioon

Lisa kommentaar

Paistab, et koolikatsete ideaalvariandiks peetakse seda, kui parimad õpilased pääsevad parimatesse koolidesse. Ehk toimub assortatiivne seostumine: kategooria A objektid reastatakse mingi tunnuse alusel, samuti kategooria B objektid mingi tunnuse alusel. Siis viiakse A1 kokku B1-ga, A2 kokku B2-ga, A3 B3-ga jne. Aga miks peaks see olema ühiskonna jaoks parim?

Selleks, et assortatiivne seostumine oleks parim variant, peab eesmärkfunktsioon olema teatud omadustega. Ühiskonna jaoks on parimate õpilaste minek parimatesse koolidesse optimaalne, kui ühiskonna kogukasulikkus (mis võib olla liikmete kasulikkuste summa, aga ei pea olema) on sellise koolide ja õpilaste seostumise korral suurim.

Võttes eesmärgiks keskmise „tarkuse“ maksimeerimise, täpsemalt defineerimata, mis see tarkus olla võib, on parimate koolide parimate õpilastega seostumine hea, kui tubli õpilase tarkuse juurdekasv tippkoolis miinus tema tarkuse juurdekasv viletsas koolis on suurem kui halva õpilase tarkuse juurdekasv tippkoolis miinus viletsas koolis. Ehk juurdekasvude vahe on suurem tublidel õpilastel. Vastupidise võrratuse korral tuleks panna viletsad õpilased parimatesse koolidesse ja targad nõrgimatesse. Täpse võrduse korral vahet pole, kes kuhu panna.

Kui iga kool korrutab iga õpilase tarkuse ühest suurema arvuga (eri koolidel erinevad arvud) ja igal õpilasel on positiivne algtarkus, siis peaks panema targemad õpilased parematesse koolidesse. Kui iga kool liidab tarkusele positiivse arvu (eri koolidel erinev), siis pole vahet, kes kuhu panna. Kui koolid tõstavad õpilaste tarkuse tasemele, mis on maksimum kooli tasemest ja õpilase algtasemest (ehk annavad ainult puuduoleva, aga rumalamaks ei tee) ja mõne õpilase algtase on parima kooli tasemest kõrgem, siis tuleks nõrgemad õpilased panna parimatesse koolidesse.

Võttes eesmärgiks maksimaalse, mitte keskmise tarkuse maksimeerimise, tuleks üldiselt panna parimad õpilased parimatesse koolidesse. Kui tahetakse miinimumtarkust maksimeerida, tuleks üldiselt tippkoolidesse panna nõrgimad õpilased. On tarkuse suurenemise funktsioone, mille korral selle lõigu eelnevad laused ei kehti, seetõttu lisasin neile sõna „üldiselt“.

Kui õpilased mõjutavad üksteist, sõltub samuti mõjufunktsioonist ja eesmärkfunktsioonist, kuidas neid kõige parem rühmitada oleks. Eeldame eesmärgina keskmise tarkuse suurenemist. Kui tark tõmbab kaasõpilasi ülespoole rohkem, kui teda ennast alla tõmmatakse ja targa mõju rumalatele on suurem või sama, kui tarkadele, tuleks targad jaotada võimalikult võrdselt klasside vahel. Kui rumal tõmbab teisi alla ise suurt võitmata ja tema mõju tarkadele on suurem, kui rumalatele, tuleks rumalad teistest isoleerida. Kui tark tõmbab tarkade taset üles rohkem kui rumalate taset, peaks targad kokku panema.

Kui ühtlase tasemega õpilastega klassile saab teha neile täpsemalt sobiva õppekava kui erisugustest koosnevale klassile, ja nad seetõttu kiiremini õpivad, siis see õigustaks (lisaeelduste kehtides) eliitklasside ja järeleaitamisklasside moodustamist. Samas kui erinevus mingil põhjusel rikastab, tuleks erisugused õpilased kokku panna. Õpilaste vanusegruppidesse eraldamine (1. klass, 2. klass,…) viitab uskumusele, et vähemalt mingil määral kiirendab sarnaste õpilaste kokku kogumine õppimist.

Empiirilise kontrollita on raske öelda, milline on tegelik mõjufunktsioon ja kuidas peaks koolisüsteemi korraldama. Koolide ja õpilaste vastasmõjude mõõtmine nõuaks suurt andmehulka ja oleks üsna keeruline, nagu olen varem kirjutanud.

Kohandumine ühiskonnaga vs ühiskonna kohandamine

Lisa kommentaar

Tavalistes hääletusmudelites, mis käivad demokraatiate kohta, kohandab poliitik oma lubadusi mediaanvalija maitsele vastavamaks, et võimule pääseda. Gregory, Schröder ja Sonin toovad välja huvitava duaalse olukorra diktatuurides – seal võib diktaator muuta elanikkonda nii, et mediaaneelistus oleks diktaatori poliitikale lähedasem (kui elanikkonna koosseis on selline, et suurem protsent toetab diktaatorit, on mässuoht väiksem). Ehk mitte poliitik ei kohandu ühiskonnaga vaid kohandab ühiskonda endaga.

Gregory, Schröderi ja Sonini mudelis saab diktaator osaliselt informatiivse signaali iga inimese võimuvastasuse kohta ja võib tappa osa elanikkonnast. Mudelis valib diktaator optimaalse alamate arvu, keda tappa, et minimeerida mässuohu ja tapmise kulu summat. Kuna võimuvastaseid inimesi ei saa täpselt tuvastada, represseeritakse alati ka võimule ohutuid kodanikke. Mida ebatäpsem tuvastus ja nõrgema positsiooniga diktaator, seda rohkem neutraalseid ühiskonnaliikmeid tapetakse ühe võimuvastase kohta – ohutuid ohvreid võib olla palju rohkem, kui tegelikke diktaatori vaenlasi.

Artikkel võrdleb mudeli ennustusi detailsete andmetega Stalini 1930ndate repressioonide kohta ja leiab, et tulemused on andmetega kooskõlas. Mida täpsemalt on (diktaatori arvates) vaenulik rühm tuvastatav, seda suurem osa sellest rühmast tapetakse ja seda vähem rühma mittekuulujaid jagab nende saatust. Näiteks Stalini-aegses Nõukogude Liidus olid volgasakslased, tšetšeenid ja poolakad palju lihtsamini teistest eristatavad (rahvus oli passis kirjas) kui ähmase definitsiooniga „kulakud ja sotsiaalselt ohtlik element.“ Seetõttu olid repressioonid teatud rahvuste vastu palju täpsemini sihitud kui ühiskondlike klasside vastu.

Lisaks osa rahvastiku hävitamisele võib diktaator elanikkonna mediaanset poliitikaeelistust muuta ka propaganda abil või tekitades lojaalseid kodanikke juurde. Teatud rühma kodanike lisamise näiteks on Hitleri rahvastikupoliitika, mis soosis teatud välimusega inimeste sigimist ja takistas teistsuguste paljunemist. Kui probleemiks on võimuvastasus ainult riigi mõnes osas, on paljud riigid selle vähendamiseks kasutanud kolonisatsiooni. Riigi teistest osadest tuuakse sisse kohalikest keskmiselt võimutruumaid inimesi, näiteks enamusrahvuse liikmeid, ja „lahjendatakse“ nii probleemse piirkonna mässuohtu.

Ka demokraatlikes riikides üritavad poliitikud mitmesuguste nippidega valijaskonna koosseisu muuta (küll mitte otsese erineva maailmavaatega inimeste tapmisega). Teatud piirkonnas saab valijaskonda muuta, muutes valimisringkondade piire (inglise keeles on selle jaoks termin gerrymandering). Kogu riigis immigrantidelt rohkem hääli saavad erakonnad soosivad immigratsiooni. Noortepärased erakonnad tahavad langetada valimisiga, lastega peredelt toetuse otsijad soovivad anda inimestele lisahääli laste arvu põhjal jne.

Matemaatikute sisseränne ja konkurents USAs

Lisa kommentaar

Borjas ja Doran kirjutavad QJEs, kuidas Nõukogude Liidu lagunemise järgne matemaatikute sissevool USAsse mõjutas sealsete matemaatikute karjääri- ja avaldamisvõimalusi. Sissevoolu järgselt jäi rohkem matemaatika doktorikraadi saanuid töötuks ja lahkus teadusest, USA matemaatikud liikusid madalama tasemega ülikoolidesse ja avaldasid vähem artikleid.

Seda kõike on lihtne ennustada nõudluse ja pakkumise mudelist. Matemaatikute pakkumine suurenes, aga nõudlus jäi samaks, sest uusi töökohti ega ilmselt ka teadusajakirju ei loodud. Sama arv matemaatikuid täitis sama arvu kohti, aga need olid erinevad inimesed. Sisserännanud matemaatikud said töökohad ülikoolides, kust siis mõned seal varem olnud teadlased lahkusid nõrgematesse ülikoolidesse, kust omakorda osa varasemaid olijaid pidi lahkuma jne. Ülikoolide pingerea allotsa jõudes pidid sealt välja tõrjutud matemaatikud teadusest lahkuma.

Borjas ja Doran väidavad, et USA matemaatikute tootlikkus langes sisserände tagajärgel, aga sisserändajate teadustöö kompenseeris selle üsna täpselt. Kui autorid arvavad, et avaldatud teadusartiklite hulk (mis on neil tootlikkuse mõõduks) mõõdab teadlase absoluutset tootlikkust, siis teevad nad vea, jättes arvestamata samaks jäänud avaldamisvõimaluste arvu. Kui suurem arv teadlasi konkureerib sama arvu artiklikohtade pärast ajakirjades, siis loomulikult varasemate olijate artiklihulga langus võrdub uute tulijate artiklihulgaga. See ei tähenda kohalike teadlaste tootlikkuse langust, vaid keskmise artikli kvaliteedi tõusu. Fikseeritud artiklikohtade arvu korral mõõdab avaldatud artiklite hulk inimese suhtelist tootlikkust võrdluses teiste sama valdkonna teadlastega.

Kui ajakirjade toimetajad valivad neile saadetud artiklitest n parimat, siis sisse rännanud matemaatikud suudavad kohalike artikleid ajakirjadest välja tõrjuda ainult parema kvaliteedi abil. Kui uued tulijad avaldavad m artiklit, siis nende m artikli minimaalne kvaliteet on suurem või võrdne välja tõrjutud artiklitest parimaga. Kvaliteedi minimaalse tõusu suuruse saab leida, eeldades et immigrantide artiklid asendavad täpselt kohalike kõige viletsamad artiklid. Maksimaalse tõusu suurust lihtsalt avaldamisandmete põhjal leida ei saa, sest kui sisserändajate m artiklit on paremad kui kõik kohalike omad, siis võivad nad olla kuitahes palju paremad. Asendades m kohalike tippartiklit, sunnitakse asendatud artikleid asetuma m järgmisele kohale, m järgmist omakorda asendavad neist allpool olevaid jne. Ajakirjadest välja jäävad ikka kõige viletsamad, aga juurdetulijad võivad olla lõpmatult paremad kui algne hulk.

Muidugi pole ajakirjade toimetajad kõiketeadjad ega suuda alati valida parimaid artikleid, aga kui nad keskmiselt teevad õige otsuse (valivad parema artikli suurema tõenäosusega kui halvema), siis eelnev argument kehtib, ainult muutuste suurus väheneb (kvaliteet tõuseb vähem).

Miks diktatuuride juhtkonnad on rumalamad kui demokraatiate

Lisa kommentaar

Konstantin Sonin kirjutab ustavuse ja asjatundlikkuse vahetuskaubast diktatuurides. Küsimus pole ainult selles, et diktaator valib lähikondlasi ustavuse, mitte mõistuse järgi – osavus riigiasjades võib diktaatori vaatepunktist olla isegi negatiivne omadus. Mida kavalam inimene, seda suurema tõenäosusega suudab ta kõrgele kohale jõudes diktaatori kukutada ja ise asemele asuda, seega diktaator väldib heade juhtide valitsusse kaasamist.

Olukord meenutab lugu Aleksander Suurest, kes küsis poisina oma isalt, kuidas tuleks riiki valitseda. Isa viis ta põllule ja lõikas maha kõik teistest üle ulatuvad viljapead. Diktaator kindlustab oma positsiooni kui ei lase kellelgi teisel liiga palju võimu saada, eriti neil, kel on mõistust seda võimu veelgi suurendada. Samas asjatundlikumate inimeste võimult kõrvaldamisel muutub diktatuuri juhtkond ühtlaselt madalalaubaliseks.

Teine paralleel on Isaac Asimovi raamatuga Asum ja Impeerium. Selgitus, miks Asumist palju võimsam Impeerium ei suutnud Asumit vallutada, oli raamatus järgmine. Nõrk kindral ei suuda sõjalist edu saavutada. Tugev kindral nõrga imperaatoriga leiab oma sõjaväele kasulikuma rakenduse kui Asumi vallutamine – kukutab imperaatori ja võtab ise trooni. Tugev kindral tugeva imperaatoriga võib alguses edu saavutada, aga see edu ise on kindralile ohtlik. Kui kindral vallutusretkel edukas on, siis tema populaarsus Impeeriumis, rikkus ja mõjuvõim suurenevad. Tugev imperaator püsib tugevana ainult võimalike rivaalide eemaldamise tõttu, nii et piisavalt eduka kindrali hukkab imperaator. Kui imperaator ise vallutusretke juhtima läheb (kindral ja imperaator samas isikus), siis võtab tema äraolekul keegi teine trooni ja imperaator peab vallutusretke katki jätma, et tagasi kodusõda pidama tulla. Seega ükski kombinatsioon imperaatorist ja kindralist ei suuda pikaajalist edukat vallutusretke pidada.

Lisaks diktaatoripoolsele rumalate lähikondlaste valikule on vähemalt kaks mehhanismi, mis muudavad diktatuuri juhtkonda viletsamaks. Teadmine, et liigne edu on tervisele kahjulik, hoiab diktaatori lähikondlasi edu nimel palju pingutamast ja paneb asjatundlikke inimesi kõrgele kohale jõudmist vältima. Kui viljakõrred teavad, et kõrgeimad viljapead lõigatakse maha, püüavad nad aeglasemalt kasvada.

Sonin viitab suurele hulgale teadusartiklitele, mis kirjeldavad, kuidas diktaatorid vaaraodest Stalini ja Hitlerini ümbritsesid end lollide, kuid lojaalsete inimestega ja kuidas nende õukonnad olid sarnaselt korraldatud. Kuna inimeste motivatsioon ja käitumine pole ajas palju muutunud, on samaks jäänud ka nende vaos hoidmiseks vajalikud mehhanismid, mida iga diktatuur peab püsimajäämiseks kasutama.

Näo valgustatus, emotsioonid ja rass – psühholoogiakatse idee

Lisa kommentaar

Palju artikleid psühholoogias on leidnud, et inimesed reageerivad mustanahaliste nägudele negatiivsemalt kui valgenahalistele (näiteks see artikkel). Põhiliselt on tegu USA andmetega. Kindlasti on üks põhjus rassiline diskrimineerimine (arvestades sellele järeldusele jõudva teadustöö hulka), aga võibolla on veel üks mehhanism, mis paneb inimesed tumedatele nägudele negatiivselt reageerima.

Inimestele meeldivad õnnelikud näod rohkem, kui vihased või kurvad. Rõõm paneb inimesed rohkem üles vaatama (pead taha kallutama), negatiivsed emotsioonid rohkem alla vaatama. Valgus tuleb enamasti ülalt, nii looduslikes kui tehiskeskkondades. Seega rõõmsate inimeste näod on üles vaatamise tõttu paremini valgustatud ja tunduvad heledamad. Kui inimesed alateadlikult ei erista nahavärvi näo valgustatusest, siis võivad nad automaatselt tõlgendada tumedaid nägusid negatiivseid emotsioone kajastavatena ja neile negatiivsemalt reageerida.

Katse, mis seda mehhanismi kontrolliks, peaks näitama piisavalt suurele ja esinduslikule valimile nägusid, mis erinevad vaid nahavärvi, emotsionaalse näoilme ja näo valgustatuse poolest. Võibolla peaks kontrollima ka näo struktuuri erinevust (aasia, aafrika, euroopa näojooned). Inimeste hoiakuid nägude suhtes võib siis mõõta erinevate ajapiirangutega – kui näo hindamiseks antakse palju aega, mõõdab see teadlikku suhtumist. Väga lühike vaatlusaeg ei võimalda nähtud pilti teadvustada ja reaktsioon selle järel mõõdab alateadlikku suhtumist.

Andmed inimeste reaktsioonide kohta erinevatele näopiltidele võimaldavad siis võrrelda näo erinevate omaduste osatähtsust suhtumise kujundamisel ja omaduste vastasmõjusid. Vastasmõju on näiteks see, kui negatiivne emotsioon näol muudab suhtumist võrreldes rõõmsa näoilmega rohkem valgete kui aasialaste nägude puhul.