Sisseastujate ennustamisest

Lisa kommentaar

Kuulsin täna lõunalauas, et sel aastal alustab matemaatikateaduskonnas null doktoranti. Eelmisel aastal oli alustajaid seitse ja minu esimesel aastal kolm. Varieeruvus on oluliselt suurem, kui majandusteaduskonnas, kus igal aastal alustab kakskümmend kuni kakskümmend kaks inimest. Ilmselt tuleneb see majanduse vastuvõtukomitee täpsematest ennustustest selle kohta, kui palju vastuvõetud inimestest valib Yale. Lisaks aitab kaasa suurte arvude seadus, mis silub varieeruvust. Majandusteaduskonnas võetakse igal aastal vastu umbes kuuskümmend inimest, kellest siis umbes nelikümmend lähevad muudesse ülikoolidesse.

Yale majandusteaduskonnas ennustatakse õppima asumist individuaalselt – iga inimese omaduse põhjal arvutatakse tõenäosus, et ta vastuvõtu korral õppima asub. Ma ei tea täpseid kriteeriume ega meetodeid, aga üheks ennustavaks teguriks on parematesse ülikoolidesse sissesaamine. Siinne majandusteaduskond on maailmas teises viisikus, ehk kusagil kuuenda ja kümnenda koha vahel. Inimesed, kes siia sisse saavad, saavad tihti sisse ka tippviisikusse ja lähevad siis tõenäoliselt sinna.

Ühe mu kursusekaaslase tüdruksõber õppis esimese doktorantuuriaasta Wisconsini Ülikoolis Madisonis ja tuli siis siia üle. Ta oli vastuvõtul ootenimekirjas esimene, ehk tema vastuvõtu tingimuseks oli, et keegi teine keeldub õppimaasumisest. Õppimaasumise tõenäosuseks ennustati tema puhul 100%. Samas inimeste puhul, kes on saanud sisse Harvardisse ja MITsse, on Yale’is õppimaasumise tõenäosus üsna madal.

Singapuri hariduspoliitikast

Lisa kommentaar

Singapuril on mõned huvitavad hariduspoliitilised meetmed. Nende sisu on, et riik maksab headesse välisülikoolidesse sisse saanud noorte õppekulud mingi arvu aastate eest, ja selles programmis osalejad kohustuvad pärast lõpetamist teatud arvu aastaid Singapuri valitsuse heaks või lihtsalt Singapuris töötama. Kui ei tööta, peavad õppekulud valitsusele tagasi maksma, nii et väga tulusa tööpakkumise mujal maailmas võivad nad ka vastu võtta.

Kõige laiemalt levinud paistab olevat bakalaureusetaseme neli pluss kuus programm, kus makstakse kinni neli aastat bakalaureuse- ja magistriõpinguid ja inimene töötab kuus aastat mõnes Singapuri valitsusasutuses. Programme on erinevaid, mõned ka doktorantuuri tasemel.

Minu tutvus Singapuri hariduspoliitikaga tekkis suure arvu singapurlaste kaudu, kes igal aastal Yale Ülikoolis üheaastast magistrit teevad. Peaaegu kõigil neist on kolmeaastane bakalaureus mõnest Suurbritannia tippülikoolist (LSE, Oxford, Cambridge) ja nad õpivad siin rahvusvahelist ja arenguökonoomikat (international and development economics), nii et nad käivad hästi sissetallatud rada. Mõned on ka ida-aasia õpingute magistrantuuris.

Kõik singapurlased, keda siin kohanud olen, on Singapuri tagasi läinud, selle asemel, et end seal töötamise kohustusest vabaks osta. Nii et tegemist on hästitöötava „Talendid koju“ programmiga. Eestis sarnaste meetmete rakendamine takerduks ilmselt raha taha – bakalaureuseõpingud tippülikoolides on päris kallid ja kulub tükk aega, enne kui investeering haridusse tulu tooma hakkab.

Samaaegsetest avastustest

Lisa kommentaar

Teaduses on korduvalt ette tulnud, et sama avastus tehakse umbes samal ajal kahe või rohkema teadlase poolt, kes üksteise tööst ei tea. See lükkab ümber teaduse arengu geeniuse teooria, mis väidab, et suurem osa teadlasi nokitseb niisama pisiküsimuste kallal, aga vahel sünnib geenius, kes teeb tõelise läbimurde. Ja siis nokitsetakse jälle edasi, kuni järgmise geeniuseni. Kui revolutsiooniliseks avastuseks on vaja midagi haruldast ja erilist, siis peaksid samaaegsed avastused olema üliharvad, sest need eeldavad kahe haruldase sündmuse koostoimumist.

Teine teaduse arengu seletus on hiiglaste õlgadel seismise teooria, mis ütleb, et kui teadus on teatud maani arenenud, siis järgmine samm on üsna läbipaistev ja lihtne. Seega kui mitu kompetentset inimest loevad sama teaduskirjandust, siis tekib tõenäoliselt enamikul neist sama idee, kuidas tulemusi edasi arendada. Ja nad teevad avastuse enamvähem samaaegselt.

Mul oli just 2011 sügisel juhust hiiglaste õlgadel seismise teooriale isiklikku kinnitust leida. Nimelt on minu universaalsete teadmatuse tüübiruumide artikliga väga sarnaseid artikleid samal kuul kirjutatud tervelt kaks – ühe autoriteks Pintér ja Udvar ning teisel Heifetz, Meier ja Schipper. Kokku niisiis kolm sõltumatut samaaegset avastust. Pole eriti tõenäoline, et kõigi autoriteks geeniused on (vähemalt ühe puhul on kindel, et pole).

Rühmatöö kahjulikkusest

Lisa kommentaar

Rääkisin kunagi lõunalauas kahe doktorandiga rühmatöödest. Meil kõigil oli neist sarnane kogemus ja arvamus, kuna me kõik olime koolis ja bakalaureuseõppes targemate ja töökamate hulgas.

Rühmatöö põhimõtteks koolis oli, et kõik töö tegijad saavad sama hinde. Õpilased pidid ülesanded omavahel ära jagama või neid koos tegema, mis mõlemad tekitasid probleemi, et tegelikult teevad üks või kaks helgemat pead peaaegu kogu töö. Selle põhjuseks on nii võimekus kui motivatsioon. Võimekam teeb koos töötamisel selgelt rohkem, aga töö omavahelisel jagamisel võib isegi enamvähem võrdse tööjaotuse saada. Motivatsiooni poolelt on targematel enamasti rohkem akadeemilisi ambitsioone ja neile loeb hea hinde saamine rohkem, nii et nad on sunnitud rühmakaaslaste eest osa tööd ära tegema, kui ei taha, et teised nende hinde alla tõmbavad.

Rühmatöö tulemus on pingutusega kaalutud keskmine, seega targemate ja töökamate perspektiivist tuleb rühmatööd tehes rohkem pingutada ja tulemus on halvem, kui üksi töötades. See paneb helgemad pead rühmatööd vihkama.

Ilmselt on õpilastele rühmatöö andmise eesmärgiks harjutada nende koostööoskust, mida läheb tööturul vaja (palju töökuulutusi nõuab „meeskonnamängijat“ või „koostöövõimelist inimest“). Targemate puhul on tulemus tõenäoliselt vastupidine – koostööoskust treenitakse vähe, sest targim rühmaliige teeb nagunii peaaegu kogu töö, ja koostöösoov hävitatakse. Aga ka laisemate ja rumalamate õpilaste jaoks pole rühmatööl suuremat väärtust – see vaid õpetab neid teiste seljas liugu laskma. Naljaga pooleks on rühmatöö ainus hea külg kommunismivastane propaganda helgemate peade hulgas. Sümmeetriline halb külg on, et laisematele näidatakse, kuidas kommunism neile kasulik on.

Hinde keskmistamine mitme õppuri vahel on mõttekas ainult siis, kui nad on üsna täpselt samal tasemel nii võimekuse kui motivatsiooni poolest. Seega kui tahetakse panna inimesi rühmatööd tegema, peaks looma mitmekiiruselise õppeprogrammi, kus igas õppesuunas on koos sama targad ja töökad inimesed. Teine argument mitmekiiruselise programmi poolt oleks, et see lähendab olukorda individuaalsele õpetamisele – kiirematele kiiremini, aeglasematele aeglasemalt. Siis ei hakkaks ühtedel igav, teised ei jääks maha ega lööks käega. Vastuargument on muidugi kulukus – mida lähemal individuaalõppele, seda lähemal ka selle hinnale.

Mänguteoreetiliselt on ühise hindega rühmatöö nagu meeskonnapõhine tootmisprotsess, kus individuaalne panus pole mõõdetav. Seda kirjeldab üks tsiteeritumaid majandusteooria artikleid – Holmströmi Moral hazard in teams. Artikkel kirjeldab, kuidas töö tulemuse ükskõik milline jagamine võtab vähemalt ühelt meeskonnaliikmelt motivatsiooni pingutamiseks. Palju järgnevat majandusteadust on püüdnud leida viise, kuidas sellises tootmisprotsessis säilitada meeskonnaliikmete motivatsioon tööks, aga siiani pole lahendust vist leitud.

Relvajõudude tasakaal

Lisa kommentaar

Kaarel Tarand rääkis ühes arvamusartiklis Kanti igavese rahu ideaalist ja ütles, et ka kaitseotstarbelised relvajõud tuleks kaotada. Mänguteoreetiliselt vaadates pole relvajõudude kaotamine maailmast tasakaal – kui maailmas on alles kasvõi üks agressiivne riik või rühmitus, siis see vallutab maailma, kui teised kaitsejõududest loobuvad.

Evolutsiooniliselt on hea põhjus, miks inimesed on parasjagu sõjakad – liiga vähesõjakad muutusid vanasti orjadeks, mis ei soodustanud paljunemisedu. Liiga sõjakad aga hävitasid ennast liiga tihedate konfliktidega. Evolutsiooniline surve viis sellisele keskmisele isiksusele, kes nõrgematelt jõuga vara ära võtab, aga tugevamate eest jookseb (arg jõhkard).

Relvastumismängus puhastes strateegiates tasakaalu pole, sest kui kõik on enda kaitsmiseks piisavalt tugevad, pole kellelgi motivatsiooni ründevõimekust arendada, aga siis pole ka kellelgi motivatsiooni kaitsevõimesse investeerida. Kui kaitsesse ei investeerita, siis tekib motivatsioon ründeks, mis loob motivatsiooni kaitseks.

Tasakaal peab olema segastrateegiates, kus sõjaline võimekus on parasjagu nii suur, et naabrid on ükskõiksed ründamise ja mitteründamise vahel. Vahel ründavad, vahel mitte – rünnaku tõenäosus on parasjagu selline, et hoiab riigi ükskõiksena kaitsevõime suurendamise ja vähendamise vahel. Niipea kui riigi sõjaline võimekus langeb alla heidutavat piiri, naabrid ründavad kindlasti, mis tagab motivatsiooni piisavalt kaitsevõimesse investeerida. Teisest küljest, liiga palju sõjalisse võimsusesse panustada pole kuluefektiivne, sest tugevat nagunii ei rünnata.

Raamatute ja arvutimängude lähenemine

Lisa kommentaar

Parimate arvutimängude taustalugu on juba keskmise raamatu tasemel. Kuna arvutimänguäris on rohkem raha kui raamatute kirjastamises ja hea lugu aitab arvutimängu müüa, lähevad arvutimängud varsti sisu poolest raamatutest mööda.

Elektrooniliste lugejate ja e-raamatute levik lähendab raamatuid teistele meediavormidele – raamatutesse saab lisada videoklippe, lugeja saab anda e-raamatule tagasisidet ja sellega lugu muuta. Kindlasti hakatakse e-raamatutesse ka väikseid mänge lisama. Arvutimängudes saab juba praegu raamatuid lugeda, edaspidi tekib ka vastupidine sisalduvus.

Piir e-raamatute ja arvutimängude vahel hakkab tulevikus hägustuma, nagu ka teiste elektrooniliste meediavormide vahel. Arvutimängu võib pidada interaktiivseks filmiks, filmi visuaalseks raamatuks. DVD-filmide puhul saab vaataja valida, millist stseeni vaadata, arvutimängu puhul millist tegevusliini järgida. Neid aspekte saab lihtsasti üksteisele lähendada.

Tegevuse edasiandmiseks sobivad filmid ja arvutimängud paremini, samas tegelaste mõtete ja tunnete kirjeldamiseks on raamatutekst parem. Mõlema meediavormi tugevaid külgi saab e-raamat-film-mänguna kombineerida – vahel kirjeldatakse olukorda tekstina, vahel näidatakse filmijuppi, seejärel tuleb lugejal-vaatajal-mängijal ise tegutseda ja ülesandeid lahendada. Võib saada valida, kas tahetakse tegelane ise läbi sündmustiku juhtida või pigem passiivselt vaadata või lugeda, kuidas film või tekst areneb.

Poliitika analüüsi meetod

Lisa kommentaar

Poliitika M-analüüs. Joonista M-täht. M vasak alumine nurk on parim vahend poliitiku tegeliku eesmärgi saavutamiseks, vasak ülemine nurk poliitiku tegelik eesmärk. Keskmine nurk on parim vahend tegeliku eesmärgi täitmiseks, mis näib vahendina näilise eesmärgi saavutamiseks. Parem ülemine nurk on näiline eesmärk ja parem alumine nurk parim vahend näilise eesmärgi saavutamiseks.

Üleval on eesmärgid, all on vahendid. Vaadeldav on M-i tõusev kaldjoon, sest seda soovib poliitik rahvale näidata. Ülejäänud kolm joont M-is on varjatud.

Näide: Poliitik soovib raha linna eelarvest isiklikku eelarvesse kanda (tegelik eesmärk, M-i vasak ülemine nurk). Parim viis selleks on rahaülekanne linna pangaarvelt isiklikule pangaarvele (parim viis tegeliku eesmärgi saavutamiseks, M-i vasak alumine nurk). Aga selle üle hakkab ajakirjandus, va kallutatud jõud, ju vinguma. Poliitikul tuleb idee teha munitsipaalpoed. Näiline eesmärk on siin vaesusega võitlemine, vaesemale rahvale odava toidu pakkumine (tsirkust ja leiba). See on M-i parem ülemine nurk. Munitsipaalpoed on vahend selle näilise eesmärgi täitmiseks, mis aitab tegelikku eesmärki täita (munitsipaalpoe juhataja on tulus amet, seda saab ustavatele parteisõduritele jagada. Ja millised sahkerdamisvõimalused!), nii et M-i keskmine alumine nurk. Nüüd mõtleme välja veel M-i parema alumise nurga, milleks oleks tegelik parim vahend vaesusega võitlemiseks. Ma ei tea, mis see tegelikult on, aga võib olla näiteks täiend- ja ümberõppevõimaluste loomine, paindlik tööturg, otsene raha andmine vaestele.

Teiseks 5 küsimust. See, et keegi midagi (ajakirjanduses või mujal) väidab, ei tähenda: 1. et väidetav on tõsi, 2. et väitja ise usub väidetavat, 3. et väitjale on kasulik seda väita, 4. et teistele on kasulik seda uskuda, vaid 5. et väitja usub, et talle on kasulik seda väita.

Näide: Poliitik väidab, et tuleks teha munitsipaalpoed, sest see on hea vahend vaesusega võitlemiseks. See ei ole tõsi. Poliitik ei ole ilmselt nii rumal, et seda ise usub. Inimestele ei ole kasulik seda uskuda. Kuna poliitik majandusteadlaste ja laiema avalikkuse poolt välja naerdakse, ei ole talle tegelikult kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.

Näide 2: Poliitik väidab, et majanduskriis tema riiki ei jõua ja seetõttu ei tuleks selle pärast muretseda ja otsuseid muuta. See ei ole tõsi. Poliitik ilmselt ei ole nii rumal, et ise seda usub. Võibolla poliitik usub, et rahvale on kasulik seda uskuda (isetäituvad ennustused). Tegelikult ilmselt ei ole ülejäänutele kasulik seda uskuda. Poliitik naerdakse hiljem välja, kui tema väide valeks osutub, nii et talle polnud kasulik seda väita. Aga ta uskus, et talle on kasulik seda väita, muidu poleks ta seda väitnud.

5 küsimust igasuguse väite kohta on seega: Kas see on tõsi? Kas väitja usub seda? Kas väitjale on kasulik seda väita? Kas ülejäänutele on kasulik seda uskuda? Kas väitja usub, et talle on kasulik seda väita? Viienda küsimuse vastus on alati jah, ülejäänute vastus võib olla nii jah kui ei.

Ega poliitikud pole põhimõttelised valetajad, väite tõesus ei takista neil seda väitmast. Nende enda usk väitesse pigem lihtsustab selle väljendamist. Inimese usk, et millegi väitmine on talle kasulik, on positiivses korrelatsioonis selle tegeliku kasulikkusega, nii et kolmanda küsimuse vastus on pigem jah. Samuti ülejäänud inimeste kasu väite uskumisest ei takista poliitikul selle väljaütlemist.

Pimehindamine vs tausta arvestav hindamine

Lisa kommentaar

Taylor ja Yildirim (2011) uurivad, miks mõnes hindamisprotsessis ei anta hindajatele teavet kandidaadi omaduste ja tausta kohta (hindamine toimub hinnatava nime teadmata), aga mõnikord antakse. Taylori ja Yildirimi mudelis on kandidaadid eri võimekusega ja esitavad projekte, mille hulgast hindaja peab valima standardile vastavad. Hindaja saab ebatäpse signaali kandidaadi võimekuse ja tema projekti kvaliteedi kohta.

Kui enamik kandidaate on võimekad või signaal projekti kvaliteedi kohta on täpne, siis on parim variant pimehindamine. Vastupidisel juhul on kasulikum võtta kandidaadi tausta tema projekti hindamisel arvesse. Pimehindamine annab kandidaatidele parema motivatsiooni pingutamiseks, aga informeeritud hindamine hindajale täpsema projektivaliku.

Mudeli rakendamise näide kohtusüsteemis on, et tänavakuritegudes kasutatakse otsuse tegemisel ka kohtualuse isikuomadusi ja tausta, aga valgekraede kuritegudes (kelmus, kartell) otsustatakse ainult konkreetse teo põhjal. Esimesel juhul on põhiline õige otsuse tegemine, teisel juhul antud käitumise ärahoidmine.

Akadeemilises maailmas rakendatakse valmis artiklite retsenseerimisel tihti pimehindamist, tulevase uurimistöö plaanide hindamisel (näiteks grantide jagamisel) aga arvestatakse uurija kvalifikatsiooni ja eelnevat tööd. Selle põhjuseks on, et valmis töö põhjal on hinnang töö kvaliteedile üsna täpne, plaanitava töö korral mitte. Artiklite pimehindamisega püütakse anda motivatsiooni pingutamiseks, grantide informeeritud hindamisega soovitakse valida parimad projektid.

Sarnaselt mudeliga evolutsioonilisest kasulikkusfunktsiooni arengust, vähendavad nii liiga madal kui ka liiga kõrge standard motivatsiooni pingutada. Tolles mudelis kohandab evolutsioon kasulikkusfunktsiooni nii, et pingutamise ja mittepingutamise tulemuste vahe oleks võimalikult suur. Samamoodi on Taylori ja Yildirimi hindamismudelis hindamissüsteemi eesmärgiks võimalikult suure pingutuse motiveerimine, aga lisaks soovib hindaja ka parima lõpptulemuse valida.

Inimese tausta arvestamist on mainitud ka hulluindeksites. Üks soovitus hullude artiklite eristamiseks tavalistest artiklitest on võtta arvesse inimese tausta, näiteks haridust ja eelnevat tööd. Seega on tegu informeeritud hindamise, mitte pimehindamisega. Informeeritud hindamise põhjenduseks on täpsema teabe saamine praeguse projekti tõenäolise taseme kohta, et otsustada, kas seda on mõtet lugema hakata.

Piinamisest

Lisa kommentaar

Jeffrey Ely artiklis „Torture“ kirjeldatakse piinamist mänguteoreetilisest vaatepunktist. Sisuliselt on tegu motivatsiooni loomisega teabe avaldamiseks, kui pole teada, kellel on teavet ja kellel pole. Nimetagem teabe omajaid süüdi olijateks ja mitteomajaid süütuteks. Artikli kohaselt põhineb tulemuslik piinamine kahel aspektil: süütute piinamise jätkamisel ja süüdi olijate piinamise lõpetamisel.

On populatsioon inimesi, kellest osadel on infot, osadel mitte. Teavet sooviv organisatsioon võib sealt juhuslikult mõne valida ja teda piinama asuda. Kui tegu on süüdi olijaga, on tal valida, kas info avaldada või mitte. Süütu ei tea midagi, seega ei saa infot avaldada. Pärast piinamise alustamist on võimalikud kaks olukorda: piinatav avaldab infot või mitte. Selle põhjal peab teavet otsiv organisatsioon otsustama, kas piinamist jätkata (karistada) või see lõpetada.

On neli võimalust: 1) pärast info kättesaamist jätkata, pärast mitteavaldamist samuti jätkata, 2) jätkata, lõpetada, 3) lõpetada, jätkata, 4) lõpetada, lõpetada. Pole eriti mõistlik pärast teabe saamist piinata ja selle mittesaamisel lõpetada – siis ei räägi keegi midagi. Samuti kui pärast avaldamist ja mitteavaldamist on tulemus piinatava jaoks sama (mõlemal juhul lõpetatakse või mõlemal juhul jätkatakse), ei avalda keegi infot. Ainus võimalus motiveerida inimesi teavet avaldama on lõpetada piinamine pärast teabe saamist ja jätkata seda teabe mittesaamisel.

Sellisel juhul otsustavad süüdi olijad oma info avaldada ja pääsevad edasisest karistusest, süütuid aga piinatakse lõpuni, kuna neil pole midagi rääkida. Ehk tulemus on täpselt vastupidine ideaalsele õigussüsteemile, kus süüdi olijaid karistatakse ja süütuid mitte.

Ely ajaveebis Cheap Talk on mänguteoreetiliselt kirjeldatud paljusid elulisi küsimusi, päris huvitav lugeda.

Parkimiskohaturg

Lisa kommentaar

Parkimiskohtade puhul on kõikuv täituvus oluline probleem. Öösel on nad kesklinnas enamasti tühjad ja elurajoonides täis, päeval jälle vastupidi. Majandusteaduse poolelt lähenedes peaks õige hind asja paika loksutama, aga parkimise hind ei võta peaagu kunagi arvesse lühiajalist täituvuse kõikumist. Pikaajaline kõikumine määrab keskmise parkimistasu, populaarsemates kohtades tõstetakse hinda ja tühjemates alandatakse.

Selleks, et hind vastaks lühiajalisele täituvusele, peaks täituvusest hinda tulema mingi tagasiside, soovitavalt reaalajas. Tänapäevases arvutitel põhinevas ühiskonnas ei tohiks see keeruline olla. Parkimismajadel on juba elektroonilised tablood, mis näitavad vabade kohtade arvu. Need võiks üsna lihtsalt seadistada näitama parkimiskoha tunnihinda – mida rohkem vabu kohti, seda madalam hind.

Muidugi peaks hind olema autojuhtidele piisavalt palju varem teada, et tipptunni ajal ei hakataks linna sõitmagi, kui parkimise eest nii palju maksta ei taheta. Selleks võiksid parkimise hind ja vabade kohtade asukohad olla reaalajas internetis. Mobiiltelefoniga parkimise eest tasudes saab samuti hinna enne maksmist telefonile edastada.

Väheste sisse- ja väljapääsudega parkimismajade kohta on vabade kohtade infot lihtne koguda, tuleb vaid parkimiskohtade arvust lahutada sissesõitnud autode arv ja lahutada välja sõitnud autod. Tänavaäärsete kohtade vaba olemist saab kontrollida kas kõnniteeserva paigutatud andurite või kaameratega. Kumbki ei pea olema tehnika viimane sõna, piisab odavatest ja lihtsatest. Anduritelt või kaameratelt saab info kas traadiga või traadita saata kesksele serverile, mis arvutab siis parkimise hinna ja saadab selle tabloodele.