Kes valvab vahimehi – akadeemilise ebaaususe karistamisest

Lisa kommentaar

Paranduses oma kunagisele postitusele Hinnosaarte ajaveebis viitasin sellele, et akadeemilist pettust esineb igal pool. Kui hinded on olulised, siis on (üli)õpilastel alati motivatsioon spikerdada. Teatud määral saab mahakirjutamist vähendada, üritades jutlustada aususe voorusi, aga kui spikerdamise eest eriti ei karistata, siis on see kasulik ja seda väldivad vaid vähesed lollakalt ausad inimesed, nagu mina.

Majandusteaduslikust vaatepunktist on küsimus motivatsioonis. Avastatud spikerdamine on kahjulik, avastamata kasulik. Akadeemilise ebaaususega alustatakse, kui kasu kaalub üles kahju, ehk hinded sellega paranevad, aga karistus on piisavalt väike või vähetõenäoline. Õppurite ausana hoidmiseks tuleks neid eksamite ajal piisavalt hästi valvata ja kodutööde sarnasusi hästi tähele panna, aga siin tekib küsimus õppejõu motivatsioonist.

Kui akadeemilise pettuse avastamise korral peab tegelema paberimajandusega, kokku kutsuma komiteesid ja võtma vastu ebamugavaid otsuseid, samas kui mitteavastamise korral pingutama ei pea, siis võib õppejõud strateegiliselt otsustada väiksemate pettuste suhtes silma kinni pigistada. Karistamise ebamugavus võib kaaluda üles hea tunde õige asja tegemisest. Lisaks võib karistamine olla õppejõule psühholoogiliselt ebameeldiv. Kui organisatsioonis on juba kultuur, et vähemolulist spikerdamist ei karistata, siis muutub see igapäevaseks ja õppurid liiguvad edasi põhjalikuma plagiaadi poole.

Küsimus on kokku võetav lausega Quis custodiet ipsos custodes? Mänguteoorias võib korratavas mängus kõigile kasuliku tasakaalu hoidmiseks olla vajalik sellest kõrvalekaldujate (või lihtsalt sellise kahtluse alla sattujate) karistamine. Karistamine võib olla karistajatele kahjulik, mispuhul tekib neil soov karistust nõudvast strateegiast kõrvale kalduda. Tasakaalu hoidmiseks tuleb karistajaid mittekaristamise eest karistada, karistamisest kõrvale hoidjate mittekaristajaid karistada ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Iga vahimehe puhul peab olema keegi, kes teda valvab.

Õppeasutustes tähendab see, et akadeemilise ebaaususe suhtes silma kinni pigistavat õppejõudu peaks tabama midagi ebameeldivat. Kui tema ülemus teda ei karista, peaks ülemus seeläbi kannatama ja nii edasi. Ei saa tekitada lõpmatut jada valvureid, aga saab moodustada neist ringi, kus igaüks valvab eelnevat ja on valvatud endale järgneva poolt. Ringiks võib piisata ainult kahest kategooriast inimestest.

Üks võimalik mehhanism on, et kui õppur tõestab, et ta antud õppejõu aines pettis, aga õppejõud seda ei avastanud või ignoreeris, siis antakse õppurile väike preemia, pettuse eest teda ei karistata, aga karistatakse õppejõudu. Kui õppejõud avastab pettuse, siis karistatakse õppurit, aga õppejõud saab väikese preemia, mis kompenseerib pettuse karistamiseks vajaliku bürokraatiaga tegelemise. Peab vaatama, et preemia poleks suurem, kui karistus pettuse eest, sest siis tekib valvuritel ja valvatavatel motivatsioon kokku leppida, et üks petab, teine avastab ja preemia jagatakse omavahel.

Sarnast mehhanismi saaks rakendada korruptsiooni puhul. Kui altkäemaksu andja tõestab, et teine pool seda võttis, siis andjat ei karistata ja ta saab selle, mida ta altkäemaksu eest saada tahtis. Karistatakse võtjat, kusjuures karistus peab olema suurem, kui altkäemaksu andja kasu, muidu tekib kokkuleppeoht. Kui altkäemaksu võtja tõestab, et teine andis, siis saab ta summa endale jätta, pluss väike preemia, ja andjat karistatakse sellest suuremas ulatuses.

Demokraatlikus riigis ei saa inimesi eriti rängalt karistada, nii et suuremahuliste korruptiivsete tehingute puhul ülaltoodud mehhanismi kasutada ei saa. Tehingu avalikustajale jäetav kasu on liiga suur, ta võib sellest osa karistatavale anda, talle karistuse kompenseerida ja ise täiesti seaduslikult saavutada selle, mida ta tehinguga saada tahtis. Miljarditehingute tasakaalustamiseks läheks vaja keskaegses stiilis karistusi, mida inimesed tänapäeval oma riiki ei soovi.

Toomas Hinnosaar mainis, et valvurite valvamise mudel on majandusteaduses juba tehtud, autor on Rahman ja avaldatud 2012 American Economic Reviews.

Keeleõppe intensiivsusest ja efektiivsusest

Lisa kommentaar

Huvitav on võrrelda nädalas keeleõppele kulutatavat aega koolis, Tartu Ülikoolis ja Yale’is. Koolis kulutati inglise keelele neli-viis akadeemilist tundi nädalas, vene ja prantsuse keelele kaks-kolm. Natuke kodutööd oli ka. Tartu Ülikoolis oli saksa keel kaks korda nädalas, vist poolteist tundi korraga, pluss veidi kodutööd otsa. Yale tavalised bakalaureusetudengite keeleõppekursused on viis korda nädalas, õppekava ütleb, et tudengitelt oodatakse kolm tundi kodutööde tegemist päevas. On veel intensiivsed keeleõppekursused, enamasti suvel, kus sama materjal läbitakse kaks korda lühema ajaga. Nendes on kolm tundi klassiõpet ja kuus kuni üheksa tundi kodutöid päevas.

Keeleõppe puhul on minu arvates intensiivsem õppimine efektiivsem. See on sarnasem keelekeskkonnas elamisele. Mitte ainult ei saa kiiremini keelt selgeks, vaid teatud tasemele jõudmiseks kulub vähem töötunde, kui keeletundide vahel pikemat vahet pidades. Unustamise mõju on väiksem, kui keelt kasutatakse iga päev.

Oleks hea, kui Eesti koolides õpetataks üht võõrkeelt korraga, ehk ühel aastal oleksid kõik keeleõppetunnid, mis praegu eri keeltele kulutatakse, sama keele õppimiseks. Siis minnakse üle teise keele õppimisele ja jällegi kulutatakse sellele kõik keeletunnid. Kokku kuluv aeg oleks iga keele puhul sama, lihtsalt kontsentreeritud lühemasse ajavahemikku.

Lisaks jäi minu kooli keeleõppe puhul puudu õpetajate keeleoskusest inglise keele puhul ja õpetamisoskusest prantsuse ja vene keele puhul. Osalt saaks heade õpetajate puudust leevendada, lastes keele- ja õpetamisoskusega inimestel täita ainult neid ülesandeid, milleks neid oskusi tõesti vaja on. Ülejäänud tööga saavad ka madalama kvalifikatsiooniga inimesed hakkama. Seda tööjaotust selgitan ühes teises postituses.

Keele üles märkimise kolmnurk

Lisa kommentaar

Kõnekeel on seos tähenduse ja heli vahel, kirjakeel seostab kõnekeele visuaalsete sümbolitega. See seos võib olla tähenduse ja sümboli vahel (hieroglüüfid, matemaatikasümbolid) või heli ja sümboli vahel (tähestikupõhised keeled, foneetilised sümbolid). Kolmikus tähendus-heli-sümbol on alati joon tähenduse ja heli vahel, teine joon võib olla kas tähenduse ja sümboli või heli ja sümboli vahel.

Kui keel kaldub kõrvale sellest reeglist, on teda raskem õppida. Näiteks inglise ja prantsuse keel ei kirjuta üles tähendust ega hääldust (sama tähte hääldatakse eri sõnades erinevalt: e inglise sõnades get, need, same). Kui nende keelte kirjaviis loodi, kirjutas see üles toonast hääldust, aga hääldus on ajas muutunud. Kuigi kirjakeel on samuti muutunud, pole see suutnud hääldusega sammu pidada. Seega peab meelde jätma palju erandeid kirjasõna hääldamisel või häälduse üles kirjutamisel.

Keele keerukuse mõõtmisest

Lisa kommentaar

On loogiline, et mitte kõik keeled pole sama lihtsad õppida, aga vestlustest on meelde jäänud arvamuste paljusus keeruliste ja lihtsate keelte osas. Kuidas siis mõõta keele keerukust? Naiivne lähenemine oleks mõõta mitut keelt õppivate inimeste teatud tasemele jõudmise kiirust igas nende õpitavas keeles, kui keeli õpitakse sama intensiivsusega. Iga keele puhul peaks siis võtma keskmise seda õppivate inimeste taseme saavutamise kiiruse.

Tegelikult ei annaks selline mõõtmine kuigi täpset tulemust, sest teatud keelte koos õppimine võib mõlema tundmist kiirendada või aeglustada. Lisaks varasem keeleoskus mõjutab, millist keelt inimene kiiremini õpib – eestlasele on soome keelt õppida hulga lihtsam kui inglasele või hiinlasele. Varasema keeleoskuse mõju neutraliseerimiseks peaks vaatama inimesi, kes (veel) ühtki keelt ei oska, ehk mõõtma erinevate emakeeltega väikelastel teatud keeleoskuse taseme saavutamise vanust. See on pisut keerukam, kui täiskasvanute keeleoskuse taseme mõõtmine, sest väikelastele sobivat keeleeksamit välja mõelda on raskem.

Täiskasvanute keeleõppekiiruse mõõtmisel peaks arvesse võtma võimalikke vastasmõjusid keelte vahel, ehk leidma korraga nii keelte keerukuse kui vastasmõjude võrgustiku. Selge on, et varasem sarnasema keele oskus lihtsustab õppimist rohkem. Suurema arvu keelte oskus lihtsustab samuti uute keelte õppimist, aga siin peab arvestama ka inimese keelealaste võimetega – kes oskab paljusid keeli, sellele ilmselt meeldib keeli õppida ja tal on arvatavasti rohkem annet.

Lisaks sõltub teatud keele õppimise keerukus sellest, kuidas juba osatavad keeled õpitava suhtes paiknevad. Kui õpitakse keelt, mis on varem osatavate kombinatsioon, on see lihtsam, kui keel, mis on varem õpitutest samal kaugusel, aga pole nende segu. Näiteks inglise keeles on palju elemente nii saksa kui prantsuse keelest, mis peaks lihtsustama inglise keele õpet neile, kes saksa ja prantsuse keelt juba oskavad, võrreldes nendega, kes oskavad saksa ja hollandi keelt. Samuti peaks inglise keel lihtsam olema hollandi ja prantsuse kui saksa ja hollandi keele oskajatele. Inglise keel on lähedasem saksa ja prantsuse keele kombinatsioonile (paikneb nende kahe „vahel“) kui saksa ja hollandi keele kombinatsioonile (mis mõlemad erinevad inglise keelest „samas suunas“).

(Hollandi keele kaugus inglise keelest on vist umbes sama, mis prantsuse keelel. Kui mitte, tuleb eelnevat näidet muuta.)

Kattuvate põlvkondade mudel

Lisa kommentaar

Makroökonoomika kattuvate põlvkondade mudel näeb välja järgmine. On lõpmatu arv perioode ja põlvkondi. Iga põlvkond elab kaks perioodi (noorus ja vanadus), millest noorus kattub eelneva põlvkonna vanadusega ja vanadus järgneva põlvkonna noorusega. Põlvkondade suurus võib muutuda. Iga põlvkond sünnib mingi ressursiga mõlemal elusoleku perioodil, näiteks töötundide hulgaga. Mudel muutub huvitavaks, kui need ressursid on nooruses ja vanaduses eri suurusega.
Põlvkond võib kaubelda endale eelneva või endast järgneva põlvkonnaga, ja siin tuleb mängu nähtus, kus lõpmatusest saab alati juurde võtta. Kui iga põlvkond sünnib ühe ressursiühikuga nooruses ja nulli ressursiühikuga vanaduses, siis võib iga noor põlvkond anda oma kaasaegsele vanale pool ressursist ja saada vanaduses järgmiselt põlvkonnalt nende nooruses pool nende ressursist.
Lõpliku arvu põlvkondade korral peaks viimane põlvkond oma nooruses kaupa ära andma ja vanaduses kelleltki midagi ei saaks, sest pole enam, kellelt saada. Aga lõpmatu põlvkondade arvu puhul on alati olemas järgmine, ehk „lõpmatusest“ saab alati ressurssi juurde.
Kui põlvkonnad sünnivad nulli ressursiühikuga nooruses ja ühega vanaduses, siis võiks iga põlvkond vanaduses anda pool oma ressursist noortele, aga probleem tekib esimese põlvkonnaga, kes nooruses kelleltki midagi ei saa, aga vanaduses peaks osa oma varast ära andma. Kuna mudel pole lõpmatu põlvkondade jada alguse suunas, siis vanadelt noortele edasiandmine ei tööta. Tehes mudeli kahest otsast lõpmatuks, saab seda tulemust muuta.
Kui põlvkondade suurus suureneb, näiteks iga põlvkond on kaks korda suurem eelmisest, siis kui iga inimene annab pool kaubaühikut eelnevale põlvkonnale, saab iga inimene eelnevas põlvkonnas ühe kaubaühiku, kuna saajaid on kaks korda vähem, kui andjaid. Nii et rahvastiku kasv on vanadele tore asi – noored jõuavad neid suhteliselt vähe pingutades ülal pidada. Noored nõustuvad vanadele ressurssi andma, kui ise loodavad järgmiselt põlvkonnalt sama teenet, nii et lõplikus mudelis asi ei tööta.
Lõpliku planeedi või universumi korral peab põlvkondade kasv (ja ka sünd) kord lõppema, nii et üksüheselt seda mudelit tegelikkusesse kanda ei saa. Aga matemaatiliselt on ebakindlus perioodide arvu suhtes mõneti sarnane lõpmatu perioodide arvuga, mis suurendab selliste mudelite rakendatavust.

Kas tagasi lükatud inimesed on hiljem edukamad: empiirilise töö idee

Lisa kommentaar

Wall Street Journal kirjutab mitmest kuulsast inimesest, kes ei saanud oma valitud ülikooli sisse ja kellele see oli motiveerivaks teguriks, et ennast tõestada. Näiteks Warren Buffett lükati Harvardi Ärikoolist tagasi. Tagasilükkamine pidavat tekitama mõtte, et „ma neile alles näitan“ ja suurema pingutuse edu nimel, mis omakorda teeb inimese edukamaks. Mulle tundub see väide kahtlane ja nii mõtlesin, kuidas seda empiiriliselt kontrollida.

Uurimisküsimus on, et kas muude muutujate samaks jäädes on oma kõige eelistatumast ülikoolist tagasi lükatud inimesed edukamad kui sinna sisse saanud.

Selle mõõtmiseks on vaja iga inimese kohta andmeid tema ülikoolide eelistusjärjestuse, kandideerimise, vastuvõtmise, õppimaasumise, lõpetamise ja edasise edu kohta. Agregeeritud andmed on keskmise nelja muutuja kohta olemas isegi Eesti Statistikaametil. Paljudelt ülikoolidelt saab viimase viie muutuja kohta agregeeritud andmeid. Lisaks on tehtud uuringuid selle kohta, kuidas inimesed ülikoolid eelistusjärjekorda seavad.

Erinevalt eelnevast kirjandusest on vaja mikroandmeid, mis seostavad ühe inimese tagasilükkamise ja tema edasise edu. Selleks on vaja vähemalt inimese eelistusi ülikoolide osas, vastuvõttu ja edasist edu. Valim peab olema piisavalt suur, et võrrelda muus osas sarnaseid inimesi, kes said või ei saanud teatud ülikooli sisse.

Kaarditarkvara teoreemide tõestamiseks

Lisa kommentaar

Teoreemid on nagu sõidujuhised matemaatiliste lausete ruumis – need viivad alguspunktist (eeldustest) lõpp-punkti (järeldusteni) mingite reeglite kohaselt. Teoreemitõestus on osaliselt juba automatiseeritud, kuna on olemas loogikaprogrammid, mis leiavad eelduste ja järelduste seose. Võimalik, et sõidujuhiseid arvutavast kaarditarkvarast saab ideid või elemente automaattõestamise kiiremaks ja laialdasemaks muutmiseks.

Tavalisel tõestamisel oleks abiks programm, mis erinevalt Wikipediast mõistaks matemaatiliste lausete sisu (semantilise veebi sarnaselt) ja võimaldaks esitada päringuid antud matemaatilisest lausest järelduvate lausete kohta. Samuti lausete kohta, millest antud lause järelduks, ja samaväärsete lausete kohta.

Olemasolev matemaatika kajastuks kui suunatud graaf (võrgustik), kus matemaatilised väited on tipud (sõlmed) ja teoreemid on servad (nooled). Osa matemaatikast saaks andmebaasi sisestada automaatselt, õpetades programmi Wikipedia artikleid lugema. Valemid Wikipedia lehtedel saaks nende aluseks oleva LaTeXi koodi järgi andmebaasi sisestada ja sõnu „järeldub“ või „ekvivalentne“ sisaldavad laused Wikipedia artiklites tekitaksid andmebaasis seoseid.

Juhtimisraamatutest

Lisa kommentaar

Lugesin kunagi Economistist huvitavat mõtet, et juhtimisnippe pakkuvaid raamatuid ei saa usaldada, kuna kui tõepoolest oleks võimalik hea juhtimine paari lihtsa põhimõtte või valemiga kokku võtta, siis võiks juhtimiseks arvuti programmeerida. Ehk inimestest juhte poleks tarvis. Kahjuks ei suuda ma seda artiklit enam leida.

Artikli mõtet edasi arendades, kui oleks mingi mitte astronoomiliselt suur arv (miljon, aga mitte kvadriljon) juhtimispõhimõtteid, mis suurema osa juhtimises ettetulevatest olukordadest üsna hästi lahendaksid, siis võiks juhtimisülesande arvutile anda. Kuna seda ülesannet veel arvutile antud pole, tuleb järeldada, et juhtimise printsiipidega kokku võtmine on keeruline, kui mitte võimatu.

Igasuguste eneseabiraamatute puhul võiks kriitikana väita, et kui üks raamat aitaks, siis lõpetataks pärast selle ilmumist uute raamatute välja andmine. Vastuväide oleks, et iga raamat aitab natuke ja mida uuem, seda parem, sest valdkond areneb ja leitakse uusi viise enese aitamiseks. Ehk toimub samasugune protsess nagu teaduses (isiklikult kahtlen eneseabiraamatute sellises arengus).

Kuigi juhtimisraamatud ilmselt ei paku algoritmi heaks juhtimiseks, võib neist olla kasu, kui nad annavad uusi ideid. Iga soovituse puhul peaks muidugi mõtlema, kas see on mõistlik. See raamatu väidete üle mõtlemine võib olla iseenesest kasulik ja arendav.

Juhiloaeksamist USAs ja Eestis

Lisa kommentaar

Tegin 2010 sügisel USAs Connecticuti osariigi juhiloa eksami. Autoga ma siin suurt ei sõida, aga paar korda aastas läheb rendiautot vaja. Lisaks on juhiluba siin kõikjal vastuvõetav isikut tõendav dokument ja lihtsustab nii asjaajamist.

Kuna peaaegu kõik sõiduautod on siin automaatkäigukastiga, tehakse ka sõidueksam automaatkastiga autoga. Auto peab endal kaasas olema, eksamineerimiskeskus seda ei paku. Seega peab olema sõber või sugulane, kes oma autot kasutada laseb, sest rendiautoga eksamit teha ei tohi. See on väga ebamugav välismaalastele, kel laia ameeriklastest tutvusringkonda pole. Lisaks on rumal, et sõidueksamit tehakse tavalise autoga, millel pole lisapedaale nagu Eesti õppesõiduautodel.

Juhiloaeksam on USAs hirmutavalt lihtne, mõeldes, et selle läbinud inimesed lastakse autodega tänavale. Teooriaosas on 25 valikvastustega küsimust, millest peab õigesti vastama kahekümnele. Vastusevariante on kolm-neli ja küsimused on väga lihtsad, stiilis „mida peab tegema stoppmärgi juures“. Eesti teooriaeksam on sellest ikka väga palju raskem. Küsimusi ja vastusevariante on rohkem, vigu võib teha vähem ja küsimused on oluliselt raskemad. Küsitakse näiteks kindlustuse detailide kohta. Olen kuulnud, et USA juhiloaeksam noortele, kes 16-aastaselt sõitma hakata tahavad, on täiskasvanute eksamist oluliselt raskem, aga kindlalt ei tea.

Sõidueksam oli mul USAs kümme minutit väikestel tänavatel, kusjuures eksamineerija andis ilmseid vihjeid, nagu „sealt stoppmärgi juurest pöörame paremale“. Eestis on sõidueksamil vist miinimumkestus ja eksamid on pool kuni kolmveerand tundi. Vastupidiselt vihjete andmisele üritatakse eksamitegijat alt tõmmata. Näiteks öeldi mulle, et esimesel võimalusel tuleb vasakule pöörata, aga esimesel ettejuhtuval tänaval oli vasakpööre keelatud. Seda pidi eksamitegija ise märkama.

Parkimisoskust ei kontrollitud USA sõidueksamil üldse, välja arvatud sellega, et eksami lõpus tuli auto eksamikeskuse juures parklasse jätta. Midagi Eesti platsisõidueksami sarnast ei ole. Üldiselt on USAs parkimiskohad märgatavalt suuremad, kui Eestis, nii et neisse autot paigutades pole nii palju oskust vaja. Kompenseerimiseks on muidugi autod suuremad.

Impeerium kui Ponzi skeem

Lisa kommentaar

Ponzi skeem kujutab endast pettust, kus varasematele investoritele makstakse intresse uute investorite põhisummast. Kiiresti kasvava liitunute arvu korral saab maksta kõrget intressi ja meelitada sellega uusi investoreid. Skeem püsib pideva liitumise najal, sest kui uusi inimesi juurde ei tule, siis ei saa nende rahast varemliitunutele midagi maksta. Madala tulu korral hakatakse raha investeerimisfondist välja võtma.

Impeerium vallutab juurde uusi alasid ja vallutuse käigus (ja ka pärast seda) röövib neid. Saagist saab osa anda olemasolevate alade elanikele, et neid impeeriumi juhtkonna poolel hoida. Vallutatud aladelt võetakse sõdureid juurde ja nendega vallutatakse veel piirkondi, kust jälle liigutatakse osa varast impeeriumi põhiosa rahvale. Kui sõjaõnn lõpeb, ei saa enam valitsetavate alade rahvast uute vallutuste saagiga ära osta ja rahvas muutub rahulolematuks. See võib viia impeeriumi lagunemiseni.

Ma ei tea, kui ajalooliselt õige see paralleel on, aga vähemalt teoreetiliselt tundub see huvitav.

Tänapäeval on impeeriume vähem, aga ma ei kirjutaks seda inimeste suurema rahuarmastuse arvele, vaid loeksin põhjuseks seda, et rikkus ei tule enam nii suures osas territooriumist. Kui põllumajandus oli põhiline tuluallikas, siis põllumajandusmaad ja sellel töötavaid orje või pärisorje juurde vallutades suurenes ka riigi rikkus. Tänapäeval annavad maavarad ja põllumajandus vaid väikese osa arenenud riikide sisemajanduse kogutoodangust, nii et puhtalt territooriumi vallutamine ei ole väärt sõjapidamise kulusid.

Kui suurem osa rikkusest tuleb inimkapitalist, siis on raske tuluallikaid väevõimuga juurde hankida. Võib ju mingi linna vallutada ja selle valgekraed orjastada, aga siis ei tööta nad eriti efektiivselt, ja neid piitsaga vaimsele tööle sundida on raske.

Tänapäeval võib vallutusesarnaseks meetodiks olla maailma avaliku arvamuse propaganda abil enda poolele kallutamine. Siis inimesed toetavad ajupesijat vabatahtlikult ja teevad tema heaks ka kvaliteetset vaimset tööd. See analoogia vallutusega pole eriti täpne.