Arhiiv kuude lõikes: October 2021

Lusika puhtus pärast pesemist vs lakkumist

Mitte, et ma nõustuksin toitlustusteenuses lakutud lusikatega või neid teistele pakuksin, aga kodus võib ju igaühel olla oma toidunõude komplekt. Tekkis küsimus, kas pestud lusikad ja muud nõud on puhtamad kui lakutud. Kõigepealt, kuidas puhtust defineerida? Võib mõõta mittemetalse või orgaanilise aine kogust lusikal või mikroorganismide arvukust või potentsiaalselt haigusi tekitavate mikroorganismide hulka. Praktilisest perspektiivist huvitab mind haigustekitajate hulk. Koduste vahenditega on keeruline seda mõõta, nii et pestud ja lakutud lusika puhtust võrrelda. Spekuleerin siis teoreetiliselt.

Süljel on antibakteriaalne toime, aga ka pesuvahendil – kummal tugevam, ei tea. Suu temperatuur on haigustekitajate kasvuks sobivam kui külm või kuum vesi, olenevalt sellest, millega pestakse. Kuum vesi tapab otseselt mikroorganisme, nii et nõudepesumasina kuum tsükkel ilmselt teeb lusika üsna steriilseks. Keele pind on evolutsiooniliselt arenenud toiduosakesi näiteks kondi pinnalt kätte saama, nii et peaks üsna hea mehaaniline puhastusvahend olema. Nõudepesukäsn on loodetavasti teaduslikult disainitud heaks puhastuspinnaks. Nõudepesumasin lihtsalt pritsib nõudele suhteliselt nõrga surve all vett ja pesuvahendit. Nõrga survega, sest muidu lööks see nõud segamini – võite proovida veepüssist või aiavoolikust restile pandud tasside ja lusikate pihta lasta.

Kuna nõudepesukäsn on enamiku ajast niiske ja toatemperatuuril, siis on see mikroorganismidele soodne kasvulava. Väidetavalt on kõige mikroobirohkemad kohad korteris nõudepesulapp ja klaviatuur, mitte näiteks prill-laud.

Tõenäoliselt on masinas kuuma veega pestud nõud mikrobioloogiliselt kõige puhtamad, seejärel lakutud ja viimasena käsitsi pestud. Samas jätab masin vahel toidujäägid nõudele, eriti kui midagi on sinna enne kinni kuivanud, nii et orgaanilise aine koguse järgi on masin vist viimane.

Kui lakutud nõud on puhtamad, siis ainus põhjus neid pesta on psühholoogiline, mis omakorda tuleb sotsiaalsest normist, mis kasvatusega sisse harjutatud. Mõned normid, traditsioonid ja harjumused on kahjulikud ja neid tuleks muuta – mitmesugune rahvameditsiin tuleb siinkohal pähe. Mõned normid on ajas muutunud, sealhulgas lusika pesemise harjumus. Jaan Krossi „Näkimadalate” kohaselt oli 19. sajandi Eestis meremeestel puulusikas (koost) vöö vahel. Peale sööki lakkus igaüks oma koosta puhtaks ja pistis tagasi vöö vahele. Mitte, et 19. sajandi hügieeninormid enamasti vastuvõetavad oleksid, aga vahel harva võib juhtuda, et need olid mõistlikud. Oluline on ikka tulemust mõõta ja selle põhjal otsustada.

Quora väitel pistavad tippkokad kokandussaates peale maitsmist sama lusika ka teist korda toidu sisse (korduvkasutavad lusikat maitsmiseks). Vahel žürii karistab neid selle eest kui märkab. Ma pole ise kokandussaateid eriti vaadanud ega seda silmas pidanud.

Taldriku puhtakslakkumine aitab vähendada toiduraiskamist, mille vastu 2021 riiklik kampaania tehti. Kaussi on raskem puhtaks lakkuda, sest nägu ei mahu sisse 🙂 Ja klaasi põhjani keel ei ulatu, et viimast keefiritilka kätte saada.

Toitumissoovitused peaksid sisaldama menüüd ja retsepte

Kui inimesed silma järgi õiged toiduained ja nende õige koguse valida suudaksid, siis poleks ametlikke toitumissoovitusi tarvis. Kahjuks näitab rasvumise statistika, et inimesed seda ei suuda, ka tasside-lusikate-kausside abil mõõtes mitte. Toitumine on rikastes riikides keskmiselt ebatervislik ja kogused liiga suured. Üks samm teel tervislikuma toitumiseni on endale aru andmine, kui palju ja mida süüakse. Täpne mõõtmine aitab sel puhul kaasa. Veel üks samm on ühe söögikorra järel täis kõhuga järgmise toidukorra kogused välja mõõta, et vähendada järgmisel söögivalmistamisel kiusatust kogust suurendada.

Praegused toitumissoovitused on ilusate piltidega, aga ebamäärased stiilis “söö rohkem seda ja vähem toda”. Pildi ja umbmäärase jutu põhjal söödava toidusedeli organismile kättesaadav kalorisisaldus võib suurusjärkude võrra erineda, olenevalt toidu töötlemisest, sest organismile on olulised imendunud toitained, mitte toidus sisalduvad. Mõõdetakse kahjuks toidus sisalduvaid kaloreid põletusmeetodil, mitte imenduvaid (Eesti toitumis- ja liikumissoovitused lk 62). Töödeldud ja toore toidu toitainete imendumine erineb suurusjärkude võrra, näiteks toorest porgandit närides imendub sellest umbes 1%, aga püreestatud ja kuumutatud porgandist 39% (Modernist Cuisine, märkmed siin). Inimene, kes sööb toitumissoovituste pildil olevaid juurvilju toorelt närides, leiba röstimata, kala sashimina ning kaerahelbeid leotatud külmpudruna, saab palju vähem kaloreid ja toitaineid kui inimene, kes sööb juurvilju ja helbeid püreestatult ja keedetult, leiba peeneks riivitult ja praetult, kala kuumtöödeldult. Ka 338-leheküljelisest toitumis- ja liikumissoovituste dokumendist pole otsustamisel abi – portsjonid lk 293 ei maini, kas tegu on kuumutatud ja jahvatatud või toorelt näritud kogustega.

Lisaks sõltub imendumine koos tarbitavatest teistest toiduainetest (raud imendub paremini C-vitamiiniga, D-vitamiin kaltsiumiga, vesi soola ja suhkruga, raud halvemini kohvi ja teega), mida toitumissoovitused õnneks mainivad. Mõned toitained on rasvlahustuvad, sh D-vitamiin, beeta-karoteen, mõned konkureerivad omavahel imendumisvõimekuse pärast (kaltsium ja raud). Suur kiudainekogus vähendab kontakti toitaine ja sooleseina vahel, nii et aeglustab imendumist.

Portsjoni suuruse selgitamine on hea, aga ebapiisav. Abiks oleks nädala plaanmenüü, mis sisaldaks konkreetseid toite ja nende retsepte täpselt väljendatud koguste (grammid ja milliliitrid, mitte lusikatäied ja tassid) ja kuumutamise ja peenestamise eesmärgistatud ja täpselt väljendatud juhenditega. Eesmärgistatud kuumutamisjuhend on näiteks, et toidu sisemuse jahedaim osa peab jõudma x temperatuurile y minutiks, mitte et pange 200-kraadisesse ahju kuni kuldpruun. Viimane on ka abiks, eriti kui toidutermomeetrit pole, aga ei asenda esimest, sest toidu pruunistumine näitab vaid pinnatemperatuuri, mitte sisemust. Oleks hea kui toiduretsept selgitaks, milline väline kuumutamine ja kui kaua on tavaliselt vajalik, et teatud paksusega toidu nõutavat sisetemperatuuri nõutav aeg hoida. Peaks aga olema selgelt välja toodud, et väline kuumutamine on sisend, aga oluline on hoopis väljund ehk toidu sisetemperatuur.

Täpne kuumutamisjuhend väljendab sisendit ja väljundit mõõtühikutes: kraadides ja minutites, mitte „laske vesi keema” või „käesoe”.

Peenestamise täpne juhend ütleb suurima tüki mõõtmed, jällegi mõõtühikutes nagu millimeetrid, mitte „sõrmeotsa suurused kuubikud” või „õhukesed viilud”. Püree tükisuurust on koduste vahenditega raske mõõta, nii et selle puhul on mõõtühikute asemel tõenäoliselt kasulikum selgitada kaudseid kontrollimisviise, näiteks sõelaaukude läbimõõtu (mis loodetavasti on sõelale kirjutatud), millest püree läbi peaks minema või püree väljanägemist või voolavust. Eesmärgistatud peenestamisjuhend selgitab vajalikku lõpptulemust, näiteks suurima tüki läbimõõtu, mitte sisendit või protsessi stiilis „kurnake läbi sõela” (kui peene?), „riivige” (millise riiviga?).

Plaanmenüüle lisaks oleksid kasulikud ka ostusoovitused: mis toiduaineid mis kogustes nädalas osta, et seda menüüd valmistada.

Hea, et toitumissoovitustes soovitatakse mitmekesist toitu. Mitmekesisuse annab sisu, mitte vorm.

Toitumissoovitustes on problemaatilised kasutatud allikad, mis enamasti on vähetuntud või eelretsenseerimata ajakirjade artiklid (Natka K. Õdede toitumisharjumused öises vahetuses ja nende mõju tervisele. Eesti Õde, 2012 ) ja vähetuntud ja mitteteaduslike kirjastuste raamatud (Maser M. Kogu pere toiduraamat. Tallinn: Ühinenud Ajakirjad, 2013). Toitumise kohta on palju avaldatud teaduse tippajakirjades nagu Science ja Nature, meditsiini tippajakirjades (New England Journal of Medicine, Journal of the American Medical Association, Lancet) ja raamatuid tippülikoolide kirjastuste poolt (MIT Press, Harvard University Press, Cambridge University Press), nii et kvaliteetsete allikate puudust pole.

Enamik aedu on mõttetult väikesed

Aedlinnades ringi vaadates on enamik aedu tühjad ehk inimesed ei kasuta neid. Vahel teeb mõni aiatöid, aga mänge ja koosviibimisi ei paista, kuigi mõnes aias on batuut, kiik või muu varustus. Pargis küll tehakse sporti, välja arvatud jõulinnakus, jalutatakse ja lapsed mängivad mänguväljakul. Kahtlustan, et üheks põhjuseks on aia väiksus, puude, põõsaste ja peenardega täidetus, mis takistab enamikku mänge. Ilm pole enamasti õues niisama istumiseks soodne, näiteks grilliõhtuks, aga sporditegemisel jahedus pigem motiveerib kiiremini liigutama.

Võimalik, et mõnele meeldivad osad aiatööd, aga enamik, keda olen kuulnud aiatöid mainivat, on nendesse negatiivselt suhtunud. Istutamist ja saagikoristust on aeg-ajalt keegi hobina esile toonud, aga muruniitmist, riisumist, hekilõikamist küll mitte.

Üheks aia soovimise põhjuseks võib olla omaniku- ja kontrollitunne, et ise otsustan, mida istutan ja kuidas kujundan. Teine võib olla ajalooline: nõukaajal oli vaja aiamaad, et värskeid puu- ja juurvilju saada. See harjumus nõrgeneb aeglaselt. Kolmas põhjus võib olla prügiloopijate, sodijate ja lõhkujate eemale hoidmine, kelle tegevuse kahju parkides näha on. Omanikutunnet ja toidukasvatust saab ka kogukonnaaias, kuigi võibolla väiksemas ulatuses. Lukustatava väravaga taraga piiratud kogukonnaaed loodetavasti hoiab ka inimkahjurid eemal.

Kui kvartali krundiomanikud võtaksid oma kruntide vahelt tarad maha ja kujundaksid ühise eramänguväljaku ja -pargi, siis võidaksid nad tõenäoliselt kõik. Suurem maatükk võimaldaks rohkem sporte ja mänge. Tara säilitamine kvartali ümber hoiaks ikka prahiloopijad ja lõhkujad eemal. Pargi kujunduse võiks ühiselt kokku leppida, nagu ka muruniitmise, hekilõikamise, lehtede riisumise jm hooldustööde jaotuse või nende teenuste sisseostmise. Kui mingi kasutusviis, näiteks jalgpallimäng, takistab teistel parki kasutada, näiteks keskelt läbi jalutada, siis võib internetti kasutusgraafiku teha, kus igaühel on nädalas teatud arvuks tundideks võimalik park broneerida. Probleem on ilmselt naabritevaheline suhtlusepuudus ja vääritimõistmisest tekkivad tülid. Ühistegevust on raske algatada, eriti usaldamatus ja halva suhtlusoskusega kultuuris, mille tõttu võib omavaheline tüli juba tekkinud olla. Osaliselt on probleem sarnane jagamismajandusega ja saastava prahipõletamise ja tahkekütusega kütmisega elamurajoonis.

Üldisem põhimõte, et ressursside ühendamisel on tegevus efektiivsem, tuleneb mastaabisäästust. Näiteks eramajade ühendamine ridaelamuks säästab energiat.

Vaktsineerima motiveerimine dünaamilise mehhanismidisainiga

Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.

Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.

Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.

Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.

Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.

Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.

Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.

Põlvkondadevaheline kauplemine

Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.

Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.

Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.

Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.

Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.

Väited, et loodustooted on tervislikumad kui ravimid

Tihti kohtan ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias väiteid loodustoodete kasulikkusest. Paljud on kallutatud allikatest – nende toodete turundajatelt – aga ka niisama umbluu-uskujatelt. Küsin siis mõned lihtsad küsimused.

Kas loodustoode koosneb ainult ühest ainest? Või paarist-kolmest? Hinnanguliselt, kui mitu erinevat kemikaali loodustoode sisaldab?

Milline on tõenäosus, et paarisajast loodusest võetud kemikaalist kõik on kasulikud või vähemalt inimesele ohutud?

Kas evolutsioon viib selleni, et organism toodab ainult ohutuid kemikaale? Kas organismile on kasulik olla söödav? Kuidas kaitsevad eriti liikumisvõimetud organismid nagu taimed ja seened ennast haiguste ja ärasöömise vastu?

Kuidas reageerib ühe organismi immuunsüsteem tavaliselt teise organismi biomolekulidele, näiteks teise immuunsüsteemi valkudele?

Kui oleks võimalik eraldada loodustootest kasulikud ained ja tarvitada ainult neid, kas see oleks tervislikum kui tarvitada kõiki selles organismis sisalduvaid aineid?

Kummale on rangemad ohutuse ja tõhususe nõuded – loodustoodetele või ravimitele? Kas toidulisanditele, mille alla loodustooted juriidiliselt liigituvad, on tõhususe nõue? Kumb on ohutum, kas see, mis vastab rangematele ohutusnõuetele või see, mis vastab leebematele?

Kui loodustoote turundajal oleks võimalik sellele ka ravimina heakskiit saada, kas ta teeks seda? Kellele või kelle kaudu võib müüa ravimeid ja kellele loodustooteid? Kumma eest saab kõrgemat hinda küsida ja kummal on suurem turg? Kui ühe toote turg sisaldub teise turus, ehk teist saab müüa rohkematele inimestele ja organisatsioonidele, siis kumma turg on suurem?

Millistele nõuetele peaks toidulisand vastama, et saada ravimina heakskiit?

Kui loodustoote turundaja pole taotlenud või saanud sellele ravimina heakskiitu, siis mida see toote kohta näitab? Võrdluseks Sputnik-V vaktsiin Euroopa Liidus.

Paljusid toidulisandeid reklaamitakse väitega, et need tugevdavad immuunsüsteemi. Kas immuunsüsteemi tugevdamine on alati kasulik? Kui palju esineb arenenud riikides autoimmuunhaigusi (allergia, esimest tüüpi diabeet, psoriaas, kilpnäärmepuudulikkus), immuunsüsteemi liigtugevat reaktsiooni (kroonilisi põletikke, näiteks rasvumise tagajärjel) ja kui palju immuunpuudulikkust (HIV)? Mis juhtub autoimmuunhaiguse ja kroonilise põletikuga kui immuunsüsteemi reaktsioon tugevneb?

Paljusid loodustooteid reklaamitakse väitega, et need hoiavad ära paljusid haigusi. Kui mõni loodustoode tõesti haigusi ennetaks, siis kas selle tarbijad ostaksid teisi loodustooteid, mis ka väidetavalt haigusi ennetavad? Kui palju loodustooteid on umbkaudu praegu turul ja millised on nende turuosad? Kas üks toode domineerib? Mida näitab toodete paljusus nende ennetustõhususe kohta?

Milline on korrelatsioon erinevate loodustoodete tarbimise vahel? Kas need inimesed, kes tarbivad ühte loodustoodet, tarbivad ka teisi suurema tõenäosusega kui need, kes seda ühte ei tarbi?