Sildiarhiiv: tõelisus ja näilisus

Rahusti võib pea selgeks teha

Teoreetiliselt võib stressis inimesel rahusti aju paremini tööle panna kui erguti, näiteks kofeiin. Toimemehhanism oleks järgnev. Pinge ja ärevus tekitavad põgene-või-võitle refleksi, mis viib vere lihastesse, seega ajust ära. Täpsemalt, veri lahkub stressi tõttu kõrgema mõtlemisega tegelevatest ajupiirkondadest, aga võitlemise ja põgenemisega tegeleva ajutüve (niinimetatud sisalikuaju) varustatus paraneb. Kui rahusti stressi piisavalt vähendab, aga doos pole nii suur, et erilist unisust või tuimust tekitada, siis võib aju otsmikusagarate verevarustus paraneda ja vaimne erksus suureneda. Erguti puhul vastupidi: ärevuse suurenemine võib kognitiivsete piirkondade verevarustust halvendada rohkem kui äratav mõju neid tööle sunnib.

Seda teooriat on keeruline kontrollida, sest stressitase peab olema kõrge ja rahusti doos üsna täpne, lisaks peab rahusti mõjuma rohkem lihaste ja verevarustusega tegelevatele närvisüsteemi piirkondadele kui aju unepiirkonnale. Loomade peal on vaimu erksust keeruline mõõta.

Alkoholi maitset varjavate maitse- ja toiduainete katse

Lisa kommentaar

Üks uurimistöö idee, mille vastus mind huvitab: mis maitse- ja toiduained varjavad alkoholi maitset kõige paremini? See info ilmselt huvitab ka alkoholitootjaid. Katseloomad üldiselt väldivad alkoholi joomist enne kui neid sellest sõltuvusse harjutatud pole. Üks variant on pakkuda katseloomadele erinevate ainetega segatud etanooli (veega erinevatesse kontsentratsioonidesse lahjendatult) ja nende joodava koguse ja kontsentratsiooni põhjal mõõta, mis aine alkoholi kõige maitsvamaks muudab. Tõenäoliselt suhkur ja muud sellised toiduained, mida loomad niigi süüa tahavad. See kahjuks ei mõõda alkoholi tuvastatavust, vaid lihtsalt segu maitsvust.

Alkoholi kontsentratsiooni äratundmise lihtsuse mõõtmiseks peaks kas treenima loomad tajutava kontsentratsiooni kohta teadet andma (näiteks skaalal osutit liigutades, preemiaga õige äraarvamise eest) või otse ajust alkoholi tajumise signaali mõõtma. Võib ka inimkatse teha – ilmselt on palju tudengeid valmis alkoholi maitsmise eksperimendis lausa tasuta osalema :). Täpseimale kontsentratsiooni äraarvajale võib auhinna lubada või lihtsalt talle avalikult austust avaldada, et ta kaaslaste ees kiidelda saaks.

Katseks peaks segama alkoholi veega erinevates kontsentratsioonides, jagama juhuslikus järjestuses nummerdatud joogianumatesse, mida on iga kontsentratsiooni kohta ühepalju. Kogused ka anumate vahel võrdsed. Siis peaks lisama maitset varjavaid aineid eri kombinatsioonides iga kontsentratsiooniga anumatesse ühepalju, sõltumatult numbritest. Kõik see tuleks üles kirjutada. Inimene, kes ei tea, millisesse anumasse mida pandi, peaks siis need jooginõud katsealustele serveerima. Katsealused peaksid omavahel suhtlemata kirjutama oma hinnangud kontsentratsioonile iga neile antud anuma numbri kohta. Pärast saab hinnangud, tegelikud kontsentratsioonid ja seguained numbri alusel kokku viia.

Idufirmade osas mida mõõdad, seda toodad

Lisa kommentaar

Kui tasustatakse idufirmade arvu nagu Utah Ülikoolis mõne aasta eest, siis luuakse selle valesti suunatud motivatsiooni tõttu palju tegeliku majandustegevuseta idufirmasid, nagu Nature Biotechnology kirjutab (Godfrey, Allen, Benson 2020 USA andmetel). Loodetavasti Eestis sellist Potjomkini küla probleemi pole ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Startup Estonia jm sarnased organisatsioonid mõõdavad ikka idufirmade majanduslikku edu, mitte arvu. Numbrilised mõõdud ajakirjanduses näivad igatahes mõistlikult valitud ja näitavad head tulemust: Eesti iduettevõtete käive ja maksumaksmine suurenesid 2019 rohkem kui majandus üldiselt. Palkamine kasvas samuti, sealhulgas välismaalt.

Usu leidmisest vapustuse tagajärjel

Lisa kommentaar

Mitmed inimesed on kirjeldanud, kuidas nad pärast ebatavalist (enamikul negatiivset) elukogemust usu leidsid. Nad tõlgendavad seda kui Jumala või usuorganisatsiooni abi neile raskes olukorras. On ka teisi tõlgendusi. Kui inimese vaimne tasakaal on emotsionaalse trauma tõttu häiritud, siis ta ei mõtle loogiliselt ja on seega manipulatsioonile vastuvõtlikum. Nagu kehahaav laseb mädanikupisikutel pääseda ihusse, nii hingehaav võimaldab valeuskumustel siseneda vaimu. Lihtsam on kõveraks kasvada murtud jäsemel kui painduda tervel. Sarnasel põhjusel on lapsest saadik mingi ideoloogia vaimus kasvatatud inimene tõenäolisemalt selle ideoloogia järgija kui alles täiskasvanuna selle propagandaga kokkupuutunu – lapsed on vastuvõtlikumad. Füüsiline analoogia: hiina jalasidumist, Ndebele, Kareni ja Padaungi hõimude kaelapikendamist alustati samuti lapseeas.

Usukuulutajad kasutavad, teadlikult või mitte, vaimse kaitse nõrgenemist emotsionaalse šoki korral, et abistamise sildi all kannataja mõistus „üle võtta”. Füüsiline analoogia: vigastatud naha kaudu on lihtsam sisestada mürki. Ka diilerid ja kõrtsmikud pakuvad „lohutust” haige hingega inimesele, alguses ehk tasutagi, lootuses siduda ta niiviisi enda pikaajaliseks kliendiks. Kirik talitab sarnaselt – alul pakub „tasuta” abi, siis nõuab eluaeg kümnist.

Hingelise trauma, mille abil vaim tasakaalust välja lüüa, võib ka teadlikult tekitada – sellel põhineb ülekuulamismeetod „hea võmm, halb võmm”. Üks ähvardab ja hirmutab, teine pakub lootust ja lohutust, kui vaid teda aidata. Metsloomade taltsutamise üks meetod on samuti neid näljutada ja siis oma käega toitu pakkuda, esinedes nii heategijana.

Vahel kaotavad inimesed usu samuti ehmatava kogemuse tagajärjel. Kõvera jäseme murdumine pakub võimalust see uuesti sirgeks seada. Enamasti tekib vaimse tasakaalu raputamisel aga muid muutusi. Näiteks posttraumaatiline stress ajab inimesi jooma, mõnuaineid tarvitama ja enesetapule. Paljude võimalike muutuste hulgas on positiivseid vähe, nii et nende tõenäosus šoki korral on madal.

Teadus ei anna tõde, küll aga parima signaali selle kohta

Lisa kommentaar

Arvan, et eksisteerib tõde – kuidas universumis asjad tegelikult on – aga see eksistents on usuküsimus. Eeldame, et tõde on olemas. Gödeli võimatusteoreemi kohaselt pole kõik tõesed väited tõestatavad. Seega teadus ei saa tõestada kõiki tõeseid väiteid.

Vaatame siis ainult matemaatiliselt tõestatavaid väiteid, mis peavad olema tõesed, aga ei hõlma kõiki tõeseid väiteid. Inimkonna praegune teaduse tase on kaugel sellest, et jõuda kõigi tõestatavate väidete tõestamiseni. Lisaks on minevik näidanud, et teaduses tehakse aeg-ajalt vigu. Seetõttu on tõenäoline, et ka praeguses teaduses on vigu, ehk teadus on „tõestanud“ ka mõned väärad väited. Loodetavasti lükatakse need väärad tõestused tulevikus ümber.

Enamik teadustööd väiteid ei tõesta (matemaatilise loogika mõistes), vaid pakub statistilist hinnangut tulemuste õigsuse kohta. Teaduse areng tähendab veapiiride kitsenemist ja täpsemaid tõenäosushinnanguid suurema arvu väidete kohta. Kui teadus tulemust ei tõesta, vaid annab statistilise hinnangu, siis ei tea inimkond antud asjas tõde, vaid ainult tõenäosuslikku signaali tõe kohta.

Miks siis kasutada teadust? Sest see on parim tõe kohta saadaolev signaal, mis inimkonnal on. „Parim signaal“ on informatsiooniteoreetiline mõiste, mis tähendab, et kõik teised signaalid on antud signaali mürarikkamad variandid. Kui tahta teha otsust, mille tulemus sõltub sellest, milline on tegelik tõde, siis parima oodatava tulemuse saamiseks tuleks järgida parimat signaali. Mõni teine signaal võib mõnel juhul anda sama hea tulemuse kui parim signaal, aga ei saa kunagi anda paremat, sest teise signaali võime saada parimast signaalist osa teabe ära viskamisel.

Teadusvastaste üks tavalisi demagoogiavõtteid on: „Kas sa arvad, et teadus teab kõike? Aga miks siis teadus pikka aega uskus valeväidet X, mis nüüdseks on ümber lükatud?“ Neid hiljem ümber lükatud väiteid on palju, sest enamjaolt annab teadus vaid tõenäosusliku tulemuse ja tulemuste suure hulga tõttu on ka ümber lükatud tulemusi arvukalt. Üks võimalik vastus ülaltoodud demagoogiavõttele ongi, et teadus ei tea muidugi kõike, aga on statistiliselt parim signaal tõe kohta, mis meil on. Rumal oleks jätta kasutamata osa inimkonnal olemas olevast infost, otsustades mingi halvema signaali (usu, ideoloogia, naabri jutu, internetifoorumi postituste) põhjal. Agressiivsem ja demagoogilisem vastus oleks: „Aga kas sina arvad, et sinu usk/ideoloogia/kuulujutt teab kõike? Miks siis see allikas pikka aega uskus valeväidet Z, mis nüüdseks on ümber lükatud? Teadus esitab vähem valeväiteid ja lükkab need kiiremini ümber, kui sinu allikas. Aeg-ajalt võib teadus eksida ja sinu allikas sama asja kohta õiget infot anda, aga see on harv juhus, keskmiselt see nii ei ole.“

Armastust saab teatud määral osta

Lisa kommentaar

Otseselt armastuse ostmine stiilis: „Siin on raha, nüüd armu minusse,” enamasti ei tööta. Vähemalt mina pole sellest kuulnud. Kaudselt ostetakse armastust aga mitmel viisil, otseseim millest on enda ilusse investeerimine. Raha eest saab spordisaalipileteid ja treeneri aega ligitõmbava sportliku keha treenimiseks, rühitreeningut, näitlemiskursusi meeldiva näoilme hoidmiseks, ilusaid riideid ja moenõuandeid, kosmeetikat, iluprotseduure ja plastilist kirurgiat, meeste puhul steroide suuremateks lihasteks ja kasvuhormooni pikemaks kasvamiseks. Pisike boonus on enda vabaks ostmine rahamurest ja tüütust stressitekitavast asjaajamisest, seeläbi murekortsude teket vähendades 🙂

Osta saab ka teavet armastatu kohta (tema sõprade-sugulaste äraostmise, andmebaaside ligipääsutasude, eradetektiivide kaudu). Teave omakorda aitab kohanduda tema maitsega mitmel viisil: valida meeldivaid kingitusi ja kohtamispaiku, alustada samade hobidega, väita endal olevat temaga sarnane maailmavaade, kandes talle meeldivaid riideid ja soengut, halvustada samu inimesi kui tema.

Vaba aeg on üldiselt kurameerimiseks vajalik ja aega saab osta, näiteks kasutades kiiremat transpordimeetodit (takso, helikopter, eralennuk) ja muid ajasäästuteenuseid (koristaja, kokk, autojuht, pesupesija). Rikkuril pole vaja tööl käia, nii et ta saab armastatule palju aega kulutada, nii otseselt kohtamisteks kui ka enda ilusse investeerimiseks ja andmete kogumiseks. Aega inimesele külje alla pugemiseks on ka teistel peale rikaste – vangid on kirjavahetuse kaudu suhteid loonud; üks raha väljapetmise viis on kohtinguveebilehtede ja elektroonilise suhtluse kaudu inimese võrgutamine ja siis „erakorralisteks hädaolukordadeks” abi küsimine.

Raha eest saab ka konkurente kõrvaldada. Pole vaja radikaalseid meetodeid nagu palgamõrv – enamasti saab inimese ära osta või talle „litsilõksu” korraldada (palgata ilusa inimese rivaaliga flirtima ja siis sellest kompromiteeriva video armastatule saata). On ka võimalik transporti saboteerides takistada konkurendil armastatuga kohtuda, palgates näiteks kellegi rivaali auto lukkudesse nätsu panema või kumme tühjaks laskma või andes ühistranspordijuhile altkäemaksu, et ta hilineks. Konkurenti saab ka armastatule füüsiliselt ebameeldivaks teha, palgates kellegi tema riietele haisu piserdama või neid määrima, toolile peerupatja panema jne. Armastusfilmides ja suhtedraamaraamatutes on palju ideid rivaalide tõrjumiseks.

Eeltoodud meetodeid saab kasutada ka kaudsemalt – armastatu sõprade-sugulastega heade suhete ostmiseks, kes siis talle toredat inimest (ostjat) reklaamivad. Võrkturundus on ju edukas äri. Samuti saab takistada armastatuga kohtumast inimesi, kes ostjale vastupropagandat teevad.

Teaduse headuse indeks võib vale mulje jätta

Lisa kommentaar

Eesti teadus 2019 arvamuslugude kogumikus näitavad Allik ja Lauk graafikut, mille kohaselt Eesti teaduse kvaliteet mõõdetuna viidete arvuga artikli kohta on viimase 20 aastaga eksponentsiaalselt kasvanud. Tore muidugi näha andmeid ja arvutusi, mis avaldatud arvamustele ka mingi aluse annavad, aga Alliku ja Laugu valitud suhtarv ei pruugi just kõige parem teaduse mõõt olla. Seda indeksit tõstab näiteks nõrgemate artiklite mitteavaldamine, isegi kui need artiklid tegelikult olulisel määral uut teadmist loovad (mis pole sugugi kindel – olen sellest kirjutanud https://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=558). Näiteks kui suure teadusrahastuse korral avaldataks 2 artiklit, üks ühe ja teine kahe viitega, siis oleks viidete arv artikli kohta 1,5, aga kui väikese teadusrahastuse korral avaldataks ainult see kahe viitega artikkel, siis oleks suhtarv 2. Teaduse näiline tase võib niisiis tõusta rahastuse vähenemisega. Madalam finantseerimine paneb osad inimesed teadusest lahkuma, eeldatavasti pigem nõrgemad teadlased, kes kirjutaksid akadeemilisse maailma jäädes vähemviidatud artikleid. Samuti kui värsked doktorantuuri lõpetajad avaldavad madalamalt tsiteeritud töid kui kogenud professorid ja rahastuse alanemine vähendab noorteadlaste sissevoolu, siis suurendab see viidete arvu artikli kohta.

Teine mehhanism kuidas tõsta viidete arvu artikli kohta teaduse tegelikku taset parandamata on suunata avaldamine ümber valdkondadesse, kus keskmine viidete arv artikli kohta on suurem. Näiteks eksperimentaalfüüsikas kogub publikatsioon keskmiselt palju rohkem viiteid kui matemaatikas. Kui vähendada matemaatikute ja suurendada füüsikute arvu, aga jätta keskmise teadlase avaldatud artiklid ja saadud viited kummaski valdkonnas selle valdkonna keskmiseks, siis kogu Eesti teadlaskonna viidete arv artikli kohta tõuseb. Lihtne numbriline näide on, et riigis on 1 matemaatik ja 1 füüsik, kumbki avaldab 1 artikli aastas. Kõik matemaatikaartiklid saavad 4 viidet, aga füüsika omad 10, keskmine viidete arv artikli kohta niisiis 7. Kui asendada matemaatik teise füüsikuga, siis tõuseb viidete-artiklite suhtarv 10 peale. Seda võib saavutada teadusrahastuse matemaatikalt ära võtmise ja füüsikasse suunamisega.

Mitmekülgse toitumise jaoks loeb toidu sisu, mitte vorm

Lisa kommentaar

Toidud, mis näevad erinevad välja ja võib-olla ka maitsevad erinevalt, näiteks sai ja pasta, võivad toitainetesisalduse poolest väga sarnased olla. Sai ja pasta on mõlemad nisu, nii et sarnane koostis pole üllatav. Seevastu kanafilee ja tofu on erinevatest allikatest, aga koosnevad mõlemad veest ja valgust (täielikust valgust, ehk kõiki vajalikke aminohappeid sisaldavast). Vee proportsioon on tofus kõrgem, aga osa sellest saab välja aurutada või pressida, mis teeks koostise väga sarnaseks.
Toidupüramiid liigitab õigustatult, kuigi lihtsustades, toidud kategooriatesse – toidud samast kategooriast annavad sarnase toitaineprofiili. Lihtsustus võib eksiteele viia kui mõnest kategooriast valida põhiliselt üksainus esindaja, näiteks riis või mais teraviljade hulgast. Nii riisis kui maisis on vähe teatud aminohappeid, mida inimkeha toota ei suuda. Täieliku valgu saamiseks peaks riisi kombineerima ubadega, mis puuduolevate aminohapete poolest rikkad.
Vahel saab toidupüramiidi ühe kategooria esindaja asendada teisega, näiteks linaseemnejahu on sarnane munaga. Taimetoitlased selle asenduse ka teevad, samuti liha asendamise sojavalgu, rauarikka spinati ja B-vitamiini rikka pärmiga.
Arvutiajastul saaks toidupüramiidi asendada palju täpsema tabelarvutusprogrammi tabeliga, kus on kirjas vajalikud toitained koos kogustega ja paljude toitude toitainesisaldused. Tabel arvutaks välja palju kombinatsioone toitudest, mis inimese kõik toitainevajadused katavad (arvestades toidu sisu, mitte vormi) ja pakuks neist kombinatsioonidest näiteks vaheldusrikka nädalamenüü (kogused ja toidud). Tabelisse võib lisada toiduainete hinnad antud piirkonnas, mis laseks arvutada näiteks kõige odavama tervisliku menüü. Lisades optimeerimisele piirangud, näiteks et sama toit ei tohi korduda tihemini kui 3 nädala tagant, saaks lisaks odavale ja tervislikule ka vaheldusrikka menüü.
Suuremahulise toitlustamisega tegelevates organisatsioonides tõenäoliselt sarnast menüüplaneerimist ja kulude optimeerimist juba tehakse, aga seda saaks lihtsalt teha ka üksikisiku tasandil.

Tootmine on negatiivne tarbimine

Lisa kommentaar

Tavaliselt mõeldakse tootmisest ja tarbimisest kui kvalitatiivselt erinevatest nähtustest, aga majandusmudelis pole teiste agentide jaoks vahet, kas üks agent tarbib mingit kaupa ühe ühiku vähem või toodab seda kaupa ühe ühiku rohkem. Nende jaoks on tulemus ainult, et kaupa on ringluses üks ühik rohkem. Tootmine on negatiivne tarbimine ja vastupidi.
Matemaatiliselt, olgu isikul R ühikut raha ja K kaupa ning ülejäänud ühiskonnal R2 raha ja K2 kaupa. Kui isik nii tarbib kui toodab N ühikut kaupa, siis on tulemus sama, mis tarbides ja tootes null, või mingi teine arv N2 ühikuid kaupa. Kui isik ostab M rahaühiku eest N ühikut kaupa ja tarbib ainult need kaubad, siis on tal R-M raha ja K kaupa ning ühiskonnal R2+M raha ja K2-N kaupa. Kui isik nüüd toodab N ühikut ja müüb need M eest, siis on olukord alguses tagasi.
Näiteks uusima tehnikavidina ostmata jätmine on ülejäänud ühiskonna jaoks sama, mis selle vidina ise tootmine ja turuhinnaga müüki panek. Tulemus on ikka, et ostmata jätjal on raha rohkem ja ülejäänutel vähem, aga see-eest on ostmata jätjal kaupa vähem ja turul seda rohkem. Eriti lihtne on seda näha teenuste puhul – muru niita või kodu koristada saab ise, aga saab ka seda teenust osta. Laenu mittevõtmine on nagu laenuintressiga säästmine (üldiselt on säästuintress madalam kui laenu oma).
Tehnoloogiliselt pole tootmine ja tarbimine sümmeetrilised – kaubast A kaupa B teha võib olla lihtsam kui vastupidi. Iga inimene suudab saiast sõnnikut toota, aga vastupidi on raskem. Mõnda sisendit saab ainult tarbida, mitte juurde toota – aega näiteks. Majanduslikult on tegevuse tootmiseks või tarbimiseks lugemine kokkuleppeline – sõltub koguse nullpunkti valikust inimeste peades. Kui “vaikimisi olek” on x ühiku kauba tootmine (see loetakse nullpunktiks), siis x-1 ühiku tootmine nullist ühikust alustades on nagu ühe ühiku tarbimine x-ist alustades.
Tootmist negatiivse tarbimisena nähes ei tule üllatusena vanasõna, et rikkaks ei tee mitte sissetulekute suurus vaid väljaminekute vähesus. Läbimõeldud tarbimisotsused on aidanud inimesi alla 10 aasta töö järel rantjeeks saada ja ülejäänud elu säästudest elada (http://www.mrmoneymustache.com/2012/10/24/frugal-vs-cheap/). Ekstreemsemad suudavad ka 5 aastaga (http://earlyretirementextreme.com/).
Maksud on negatiivsed toetused ja toetused on negatiivsed maksud. Vahel jääb see valijatel kahe silma vahele ja kui poliitikud lubavad nii makse kui toetusi korraga tõsta või langetada, ei tee valijad vajalikku lahutustehet.

Sõjaveõppus päris kuulide ja vastasega

Lisa kommentaar

Tõelähedasem treening on enamasti parem, aga sõjaväeõppustel on päris laskemoonaga harjutamisel teatud piirangud. Saab ainult märki lasta, sest elusa vastase pihta lastes on keeruline kellegi tapmist vältida. Päris vastastega harjutamiseks leiutati paintball, aga värvipallid ei lenda nii kaugele kui ehtne laskemoon. Lähivõitluse, näiteks linnalahingu puhul pole see eriti oluline, aga põllu ületamisel tule all küll.

Virtuaalreaalsusprillid on üks võimalus, kuidas õppusel kaks osapoolt ohutult üksteise pihta laskma panna. Teine variant on natuke vanem tehnoloogia: kinolina ja pildituvastustarkvara. Kui panna välja ühte otsa valge riie püsti ja sellele maasse kaevatud projektoritelt vastase pilt projitseerida, saab riide pihta märkilaskmist harjutada. Kui suunata riidele maasse kaevatud kaamerad, saab sellesse lastud augud pildituvastustarkvaraga registreerida. Arvutis projektorite ja kaamerate pilti võrreldes saab tuvastada, kas mõnele vastase kujutisele pihta lasti. Teisel väljal saab teine sõjaväeüksus oma välikinoga sama teha. Mõlemat üksust saab kinolina poolt filmida. Kaamera, mis seda teeb, võib küll kogemata pihta saada, aga kaamerad on tänapäeval pisikesed ja odavad, nii et mõnikord võib need õppuse kuludesse kanda.

Kui mõlemad üksused liiguvad oma kinolina poole, siis saab ühest üksusest tehtud filmi reaalajas teisele näidata, ja vastupidi. Linadesse lastud augud saab tõlgendada teisele üksusele pihta laskmisena. Kui sõduril on väike raadiosaatja, näiteks nutitelefon, saab projektorite ja kaameratega ühenduses arvuti reaalajas talle helisignaaliga teatada, et vastane talle pihta sai. Sõdur saab siis pikali kukkuda ja surnut teeselda, ja see on filmil vastasele näha. Nii saab päris laskemoonaga reaalajas reageeriva päris vastase vastu õppusi korraldada.