Autoriarhiiv: Sander Heinsalu

Transporditasakaalud

Transpordisüsteem on USAs ja Lääne-Euroopas üsna erinev, kuigi majanduslik arengutase on sama. USA on autopõhine riik, kus on laiad kiirteed, aga tihti pole linnades tänavatel kõnniteid. Autoga saab igale poole, aga ühistransport on piiratud ja aeglane. Bensiin on odav, linnadevahelised rongipiletid kallid. Lääne-Euroopas on arenenum ühistranspordivõrk, aga autot pidada ja sellega sõita on oluliselt kallim, kui USAs.

Kuna transpordivõrgu arengusuunad valib suuresti riik, siis tekib küsimus, miks valijad Atlandi eri kallastel on hääletanud erinevate transpordistiilide poolt. Osa seletusest on muidugi asustustihedus, vahemaad ja ajalooline taust – keskaegsetes vanalinnades ei saa laiu autoteid teha, vähendamata oluliselt linna kultuurilist väärtust ja turismitulu. Jätan muud põhjused praegu tähelepanuta ja keskendun poliitökonoomilisele hääletustasakaalule.

Kui auto pidamine on odav ja kasutamine lihtne heade, laiade ja kõikjaleulatuvate teede tõttu, siis ostavad paljud inimesed auto. Edaspidi hääletavad nad nii, nagu neile on kõige kasulikum, ehk veel arvukamate, paremate ja laiemate autoteede poolt. See omakorda paneb veel rohkem inimesi autosid ostma. Transpordiinvesteeringud suunatakse autoliikluse parandamisele, mis jätab vähem raha muude transpordiliikide jaoks. Olukord taastoodab ennast. Inimesed ostavad autosid senikaua, kuni teedevõrk neile piisavalt kitsaks jääb, et ummikutest tekkiv autost loobumise motivatsioon tasakaalustaks auto võimaldatava paindlikuma liiklemise. Teede laiendamine siin ei aita, kuna autod selle tagajärjel paljunevad. Tegemist on Malthuse mudeliga rahvastiku sündimuse ja suremuse kohta, kus inimesed paljunevad seni, kuni toidupuudusest ja ülerahvastatusest põhjustatud surmad sünde tasakaalustama hakkavad.

Teine tasakaal on, et hea ühistranspordisüsteemi korral valivad paljud ühistranspordi, harjuvad sellega ja hakkavad poliitikutelt nõudma veel paremat ühistranspordisüsteemi. See omakorda viib laialdasema ühistranspordi kasutamiseni.

Mõlemad tasakaalud on stabiilsed, mis tähendab, et väike tasakaalust välja minek toob kaasa asjaosaliste käitumise sellise kohandumise, mis viib tasakaalu tagasi. Arenevatel riikidel, mis plaanivad oma transpordisüsteemis põhjalikke ümberkorraldusi või arendust, on võimalik valida, kumba teed nad minna tahavad. Kui süsteem on juba piisavalt ühe tasakaalu poole kaldu, siis on seda väga raske muuta.

Praegu tundub, et Eesti liigub USA autopõhise tasakaalu poole. Ma ei tea, kas see on ülalmainitud kahest variandist parem, arvestades lühikesi vahemaid ja hõredat asustust.

Teoreetilise ja empiirilise teadustöö võrdlus

Lisa kommentaar

Tippülikoolide majandusteaduskondades tundub teoreetikute osakaal olevat oluliselt suurem kui järjestuses madalamatel kohtadel olevates teaduskondades. Üks võimalik seletus on, nõudlus teooria õpetamise järele on väike, seega teoreetikuid palkavad uurimisülikoolid, mitte õpetamisülikoolid, ning uurimisülikoolid on (teadustöö põhjal tehtavas) järjestuses kõrgemal.

Teine seletus on, et et originaalset teoreetilist teadustööd on raskem teha, sest see ei vanane nagu empiirika. Kui kunagi tõestati mingi teoreem või loodi mudel, pole seda mõtet uuesti teha. Sama empiirilist analüüsi saab aga rakendada erinevatele andmetele – võtta valim teisest piirkonnast, inimrühmast, ajaperioodist. Igal aastal korraldatakse uued küsitlused, igal kümnendil uus rahvaloendus, mis võimaldavad teha uue empiirilise teadustöö vanade meetoditega. Lisaks võib uue empiirilise meetodi leiutamisel kõik vanad analüüsid sellega üle käia.

Sama meetodi eri andmehulkadele rakendamise võimaluse tõttu on empiirilise töö tegemiseks vaja väiksema hulga eelneva teaduse tundmaõppimist. Selgeks peab saama meetodi, mis võib olla suhteliselt lihtne, nagu vähimruutude regressioon. Teoreetilise töö jaoks peab jõudma pidevalt kaugenevale teaduse piirile – peab tundma kõiki antud valdkonnas tehtud teoreetilisi töid, et olla kindel, et mõnes neist pole sama asja tehtud.

Empiirika puhul peab kontrollima, et sama andmehulka pole varem kasutatud. Kui andmehulk on uus, piisab viimase aasta-paari artiklite vaatamisest. Teoorias peab vaatama ka vanu artikleid, sest matemaatiline tulemus võib olla saadud kaua aega tagasi.

Selleks, et aru saada, kas mingi teoreetiline artikkel on antud mudelit varem uurinud, peab vaatama mudelit ennast artikli põhiosas, lühikokkuvõttest üldiselt ei piisa.

Teiste liiklejate kontrollimisest

Lisa kommentaar

Politseiauto läheduses sõidetakse eeskirjade järgi, aga ainult tavaliiklejate nähes rikutakse reegleid küll. Seda saaks muuta, andes liiklejatele võimaluse liikluseeskirjade rikkujatest lihtsasti teada anda ja nende rikkumist tõestada. Näiteks saaksid rahulikust sõidust huvitatud juhid osta oma autosse teed jälgiva kaamera, mida saab roolipealsest nupust käima ja kinni panna. Nähes kedagi ohtlikult sõitmas, saab selle lihtsasti videosse võtta ja interneti kaudu politseile esitada. Videolõik peaks olema piisav tõestus punase tule alt läbi sõitmisest või muust sarnasest tegevusest.

Kiiruseületuse saaks pikema videolõigu pealt arvutada, vaadates, kui kiiresti auto telefonipostide jadast möödub. Postide vahed on standardiseeritud, nii et teepikkus on teada ja ajaga jagades saab sellest leida kiiruse. Kui on olemas võimalus, et kaasliiklejad samuti autojuhi käitumist jälgivad, hakataks viisakamalt sõitma ka siis, kui politseiautot nähtaval ei ole.

Variant on ka, et kaamera filmib teed kogu aeg ja pärast sõidu lõppu saab valida lõigud videost, mida salvestada. Kui tee peal midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei pea midagi tegema ja järgmine kord sõites asendatakse video uue salvestisega.

Kaubavedu korraldavad firmad paigaldavad juba praegu veokitesse mitmesugust sõitu mõõtvat tehnoloogiat, näiteks kiirusmõõtjaid või –piirajaid, töö- ja puhkeaja salvestajaid. Teed jälgiva kaamera saaks lihtsalt ja odavalt lisada ja see aitaks õnnetuse korral tuvastada, kas süüdi oli veokijuht või mõni teine liikleja. Kindlustusfirmad oleksid samuti sellisest andmekogumisest huvitatud.

Teaduse piirid kaugenevad

1 vastus

Mida suuremaks paisub inimkonna teadmistekogum, seda raskem on saada teadlaseks. Selleks et teadust edasi arendada, tuleb kõigepealt jõuda selle praegusele piirile. Seega tuleb õppida ära siiani tehtu antud valdkonnas. Mida kaugemale teadus areneb, seda raskem ja aeganõudvam on varasemate teadmiste selgekssaamine.

Ühest küljest viib see õppeaja, eriti doktorantuuri pikenemiseni. Teisest küljest kitsama spetsialiseerumiseni – mida kitsam valdkond, seda vähem on materjali, mis teadmiste piirile jõudmiseks ära õppida tuleb. Õpitakse ju nii sügavuti kui laiuti, seega järeleandmine ühes mõõtmes võimaldab kiiremat edasiliikumist teises.

Tulemuse võib kokku võtta tsitaadiga „Eksperdid on inimesed, kes teavad üha rohkem ja rohkem üha vähemast ja vähemast, kuni piirväärtusena teavad nad kõike mitte millestki“. Üks mõõdetav märk kitsamast spetsialiseerumisest on teadusartiklite keskmise kaasautorite arvu suurenemine. Iga autor teeb artikli juures üha väiksema ja spetsialiseerituma osa.

Tasakaalustavad tegurid, mis aeglustavad õppeaja pikenemist ja erialade kitsenemist, on eluea pikenemine, inimeste kiirem õppimine ja parema tehnika kasutamine. Pikem eluiga võimaldab kauem õppida ja pärast piisavalt pikalt töötada. Tehnika poolelt aitavad eriti arvutid rutiinseid ülesandeid kiiremini ja lihtsamini täita, mis jätab rohkem aega sisulisele poolele. Kiirem õppimine tuleneb parematest õpetamismeetoditest ja teadmiste paremast süstematiseerimisest. Näiteks matemaatikas mõeldakse välja lühemaid ja lihtsamaid tõestusi teadaolevatele teoreemidele, mis kiirendab nende äraõppimist.

Pikas perspektiivis peab kusagil saabuma eluea, õppimiskiiruse ja tehnika kasutamise piir, kui teadmiste omandamine jääb oma praegusesse vormi. Tehnika kasutamist peab ju omakorda õppima, nii et lõpuks taandub küsimus elueale ja õppekiirusele. Kui eluea pikenemine ja õppimiskiiruse suurenemine pole lõputu, siis lõpeb kunagi teaduse areng.

Lahendus piiratud õppimiskiirusele oleks teadmiste otsene kandmine ajju, näiteks ühendades aju arvutiga (küborg), mis võimaldaks vajalikud teadmised alla laadida või ajuga ühendatavale arvutile sisse ehitada. Samuti kiirendaks see inimestevahelist suhtlust, mis praegu seisab piiratud rääkimis- ja kirjutamiskiiruse taga. Teadusartiklite kaasautorite arv võiks kiirema kommunikatsiooni korral samuti suureneda.

Süsteem elukestvaks õppeks

Lisa kommentaar

Üks utoopiline mõte, mis vist kunagi teoks ei saa:

Teadmistepõhises ühiskonnas peaks iga inimene õppima ja õpetama kogu elu. Inimeseti erineb vaid õppimise ja õpetamise intensiivsus ja materjali keerukus.

Igasuguse haridussüsteemi muudatuse või uue valdkonna õpetamisega alustamise puhul on probleemiks õpetajate nappus. Kui valdkonda pole varem õpetatud, siis pole piisavalt seda valdkonda tundvaid inimesi, et seda laialdaselt õpetada. Kui kusagil maailmas seda materjali juba laialdaselt õpetatakse, siis võib sealt tööjõudu sisse tuua, aga maailma mastaabis uuenduse puhul pole see lahendus võimalik, sest valdkond on maailmas uudne.

Süsteem elukestvaks õppeks tähendab, et igas vanuses inimesed pannakse ühteaegu õppima ja õpetama, aga kui tahta see süsteem ühiskonda juurutada, siis peab keskenduma lastele. Juba lasteaia tasemel võiks panna vanemad lapsed nooremaid õpetama, et neil tekiks see kogemus ja harjumus. Lisaks aitab teiste õpetamine inimesel endal materjalist paremini aru saada. Lasteaias võivad lapsed õpetada joonistamis- või voolimistehnikaid, keerulisemate mänguasjade omadusi või erinevate mängude, näiteks kulli või pimesiku reegleid.

Kooli tasemel võib igas koolipäevas ühe tunni asendada nooremate klasside õpetamisega ühes aines või vanemate klasside õpilastelt õppimisega. Kuna koolilapsed üldiselt tööd teha ei viitsi, siis peab neid kuidagi motiveerima õpetama ja õppima. Traditsiooniline viis selleks on hinded – õppijad saavad hindeid oma õpitulemuste eest nagu enamikus haridussüsteemides, õpetavad õpilased saavad hindeid õpetatavate hinnangute ja tulemuste põhjal. Üks hinne tunnistusel võiks olla õpetamise eest.

Üsna kiiresti selguvad laste hulgas head ja halvad õpetajad, nagu selguvad head ja halvad õppijad. Siis tekib tung paremate õpetajate, aga ka muude omadustega õpetavate õpilaste juurde, näiteks soovivad paljud karismaatiliste pahandusetegijate kambas olla. Heade ja halbade õpetajate selgumist saab omakorda kasutada õpilaste motiveerimiseks, parimatele võib anda auhindu, ka rahalisi. Peab ette vaatama, et kõige tugevama rusikaga tegelased ei sunniks teisi neile häid õpetamishinnanguid andma ja seeläbi auhinda endale ei saaks.

Sarnane süsteem töötaks ülikooli tasemel, kus vanemate kursuste tudengid saavad õpetada nooremaid ainetes, mille nad ise on juba läbinud. Iga tudeng saaks õppida teistelt ja õpetada teisi. See parandab suhtlemisoskust ja aitab suhtlusvõrgustikku luua, muudab õpetajakutse populaarsemaks ja selle kutse valivate inimeste valiku informeeritumaks.

Sõltuvuse sotsiaalne säilitamine

Lisa kommentaar

Sõltuvus ühendab sõltlasi, kuna seostub suhtlemisega ja sõpradega (suitsupaus, ringis vesipiibu ümber olemine).

Sõltuvus muudab sünnipäeva- ja muude kingituste tegemise lihtsaks (kingitakse sõltuvusega seotud esemeid), samuti jututeema leidmise kergeks. Ei pea inimest tundma õppima ega tema vastu tegelikku huvi tundma, et sobivat kingitust teha või juttu ajada. Seega soodustab sõltuvusgrupi sisest suhtlemist, kiirendades uute sõltuvust säilitavate normide tekkimist.

Sõltuvust hakatakse grupis kujutama kui midagi ohutut, edastades teistele valikuliselt infot ja uskudes teiste sõltlaste edastatud infot rohkem kui muud (vesipiip on tervisele ohutu, kanep on ohutum kui alkohol, punane vein on südamele hea).

Sõltuvust kujutatakse kui midagi mehist ja täiskasvanulikku, seega soovitatavat (joomine ja suitsetamine).

Idealiseeritakse sõltuvusaine võimalikult rohket tarbimist – mida rohkem suudab kokku kukkumata kannatada, seda kõvem mees. Suurema tarbimise soodustamiseks mõeldakse välja mänge ja võistlusi (viinakabe, võistujoomine).

Sõltuvusest räägitakse kui õilsast kunstist, kultuursest tegevusest (vein ja sigarid). Sellega seostatakse traditsioone ja üritusi.

Ilmselt tekivad need sõltuvust säilitavad normid ja tavad kognitiivse dissonantsi tõttu – inimesed teavad, et sõltuvuses olemine on rumaluse ja nõrkuse tunnus, aga ei suuda sellest välja murda. Rumaluse ja nõrkuse tunde vähendamiseks ja enesehinnangu tõstmiseks püütakse ennast veenda, et sõltuvus on hoopis tugevuse, mehisuse, kultuursuse tunnus ning pole ohtlik.

Enamik eelnevatest mõtetest sõltuvuse kohta kehtivad ka religioonide puhul.

Sisseastujate ennustamisest

Lisa kommentaar

Kuulsin täna lõunalauas, et sel aastal alustab matemaatikateaduskonnas null doktoranti. Eelmisel aastal oli alustajaid seitse ja minu esimesel aastal kolm. Varieeruvus on oluliselt suurem, kui majandusteaduskonnas, kus igal aastal alustab kakskümmend kuni kakskümmend kaks inimest. Ilmselt tuleneb see majanduse vastuvõtukomitee täpsematest ennustustest selle kohta, kui palju vastuvõetud inimestest valib Yale. Lisaks aitab kaasa suurte arvude seadus, mis silub varieeruvust. Majandusteaduskonnas võetakse igal aastal vastu umbes kuuskümmend inimest, kellest siis umbes nelikümmend lähevad muudesse ülikoolidesse.

Yale majandusteaduskonnas ennustatakse õppima asumist individuaalselt – iga inimese omaduse põhjal arvutatakse tõenäosus, et ta vastuvõtu korral õppima asub. Ma ei tea täpseid kriteeriume ega meetodeid, aga üheks ennustavaks teguriks on parematesse ülikoolidesse sissesaamine. Siinne majandusteaduskond on maailmas teises viisikus, ehk kusagil kuuenda ja kümnenda koha vahel. Inimesed, kes siia sisse saavad, saavad tihti sisse ka tippviisikusse ja lähevad siis tõenäoliselt sinna.

Ühe mu kursusekaaslase tüdruksõber õppis esimese doktorantuuriaasta Wisconsini Ülikoolis Madisonis ja tuli siis siia üle. Ta oli vastuvõtul ootenimekirjas esimene, ehk tema vastuvõtu tingimuseks oli, et keegi teine keeldub õppimaasumisest. Õppimaasumise tõenäosuseks ennustati tema puhul 100%. Samas inimeste puhul, kes on saanud sisse Harvardisse ja MITsse, on Yale’is õppimaasumise tõenäosus üsna madal.

Singapuri hariduspoliitikast

Lisa kommentaar

Singapuril on mõned huvitavad hariduspoliitilised meetmed. Nende sisu on, et riik maksab headesse välisülikoolidesse sisse saanud noorte õppekulud mingi arvu aastate eest, ja selles programmis osalejad kohustuvad pärast lõpetamist teatud arvu aastaid Singapuri valitsuse heaks või lihtsalt Singapuris töötama. Kui ei tööta, peavad õppekulud valitsusele tagasi maksma, nii et väga tulusa tööpakkumise mujal maailmas võivad nad ka vastu võtta.

Kõige laiemalt levinud paistab olevat bakalaureusetaseme neli pluss kuus programm, kus makstakse kinni neli aastat bakalaureuse- ja magistriõpinguid ja inimene töötab kuus aastat mõnes Singapuri valitsusasutuses. Programme on erinevaid, mõned ka doktorantuuri tasemel.

Minu tutvus Singapuri hariduspoliitikaga tekkis suure arvu singapurlaste kaudu, kes igal aastal Yale Ülikoolis üheaastast magistrit teevad. Peaaegu kõigil neist on kolmeaastane bakalaureus mõnest Suurbritannia tippülikoolist (LSE, Oxford, Cambridge) ja nad õpivad siin rahvusvahelist ja arenguökonoomikat (international and development economics), nii et nad käivad hästi sissetallatud rada. Mõned on ka ida-aasia õpingute magistrantuuris.

Kõik singapurlased, keda siin kohanud olen, on Singapuri tagasi läinud, selle asemel, et end seal töötamise kohustusest vabaks osta. Nii et tegemist on hästitöötava „Talendid koju“ programmiga. Eestis sarnaste meetmete rakendamine takerduks ilmselt raha taha – bakalaureuseõpingud tippülikoolides on päris kallid ja kulub tükk aega, enne kui investeering haridusse tulu tooma hakkab.

Samaaegsetest avastustest

Lisa kommentaar

Teaduses on korduvalt ette tulnud, et sama avastus tehakse umbes samal ajal kahe või rohkema teadlase poolt, kes üksteise tööst ei tea. See lükkab ümber teaduse arengu geeniuse teooria, mis väidab, et suurem osa teadlasi nokitseb niisama pisiküsimuste kallal, aga vahel sünnib geenius, kes teeb tõelise läbimurde. Ja siis nokitsetakse jälle edasi, kuni järgmise geeniuseni. Kui revolutsiooniliseks avastuseks on vaja midagi haruldast ja erilist, siis peaksid samaaegsed avastused olema üliharvad, sest need eeldavad kahe haruldase sündmuse koostoimumist.

Teine teaduse arengu seletus on hiiglaste õlgadel seismise teooria, mis ütleb, et kui teadus on teatud maani arenenud, siis järgmine samm on üsna läbipaistev ja lihtne. Seega kui mitu kompetentset inimest loevad sama teaduskirjandust, siis tekib tõenäoliselt enamikul neist sama idee, kuidas tulemusi edasi arendada. Ja nad teevad avastuse enamvähem samaaegselt.

Mul oli just 2011 sügisel juhust hiiglaste õlgadel seismise teooriale isiklikku kinnitust leida. Nimelt on minu universaalsete teadmatuse tüübiruumide artikliga väga sarnaseid artikleid samal kuul kirjutatud tervelt kaks – ühe autoriteks Pintér ja Udvar ning teisel Heifetz, Meier ja Schipper. Kokku niisiis kolm sõltumatut samaaegset avastust. Pole eriti tõenäoline, et kõigi autoriteks geeniused on (vähemalt ühe puhul on kindel, et pole).

Rühmatöö kahjulikkusest

Lisa kommentaar

Rääkisin kunagi lõunalauas kahe doktorandiga rühmatöödest. Meil kõigil oli neist sarnane kogemus ja arvamus, kuna me kõik olime koolis ja bakalaureuseõppes targemate ja töökamate hulgas.

Rühmatöö põhimõtteks koolis oli, et kõik töö tegijad saavad sama hinde. Õpilased pidid ülesanded omavahel ära jagama või neid koos tegema, mis mõlemad tekitasid probleemi, et tegelikult teevad üks või kaks helgemat pead peaaegu kogu töö. Selle põhjuseks on nii võimekus kui motivatsioon. Võimekam teeb koos töötamisel selgelt rohkem, aga töö omavahelisel jagamisel võib isegi enamvähem võrdse tööjaotuse saada. Motivatsiooni poolelt on targematel enamasti rohkem akadeemilisi ambitsioone ja neile loeb hea hinde saamine rohkem, nii et nad on sunnitud rühmakaaslaste eest osa tööd ära tegema, kui ei taha, et teised nende hinde alla tõmbavad.

Rühmatöö tulemus on pingutusega kaalutud keskmine, seega targemate ja töökamate perspektiivist tuleb rühmatööd tehes rohkem pingutada ja tulemus on halvem, kui üksi töötades. See paneb helgemad pead rühmatööd vihkama.

Ilmselt on õpilastele rühmatöö andmise eesmärgiks harjutada nende koostööoskust, mida läheb tööturul vaja (palju töökuulutusi nõuab „meeskonnamängijat“ või „koostöövõimelist inimest“). Targemate puhul on tulemus tõenäoliselt vastupidine – koostööoskust treenitakse vähe, sest targim rühmaliige teeb nagunii peaaegu kogu töö, ja koostöösoov hävitatakse. Aga ka laisemate ja rumalamate õpilaste jaoks pole rühmatööl suuremat väärtust – see vaid õpetab neid teiste seljas liugu laskma. Naljaga pooleks on rühmatöö ainus hea külg kommunismivastane propaganda helgemate peade hulgas. Sümmeetriline halb külg on, et laisematele näidatakse, kuidas kommunism neile kasulik on.

Hinde keskmistamine mitme õppuri vahel on mõttekas ainult siis, kui nad on üsna täpselt samal tasemel nii võimekuse kui motivatsiooni poolest. Seega kui tahetakse panna inimesi rühmatööd tegema, peaks looma mitmekiiruselise õppeprogrammi, kus igas õppesuunas on koos sama targad ja töökad inimesed. Teine argument mitmekiiruselise programmi poolt oleks, et see lähendab olukorda individuaalsele õpetamisele – kiirematele kiiremini, aeglasematele aeglasemalt. Siis ei hakkaks ühtedel igav, teised ei jääks maha ega lööks käega. Vastuargument on muidugi kulukus – mida lähemal individuaalõppele, seda lähemal ka selle hinnale.

Mänguteoreetiliselt on ühise hindega rühmatöö nagu meeskonnapõhine tootmisprotsess, kus individuaalne panus pole mõõdetav. Seda kirjeldab üks tsiteeritumaid majandusteooria artikleid – Holmströmi Moral hazard in teams. Artikkel kirjeldab, kuidas töö tulemuse ükskõik milline jagamine võtab vähemalt ühelt meeskonnaliikmelt motivatsiooni pingutamiseks. Palju järgnevat majandusteadust on püüdnud leida viise, kuidas sellises tootmisprotsessis säilitada meeskonnaliikmete motivatsioon tööks, aga siiani pole lahendust vist leitud.