Arhiiv kuude lõikes: May 2012

Kaarditarkvara teoreemide tõestamiseks

Teoreemid on nagu sõidujuhised matemaatiliste lausete ruumis – need viivad alguspunktist (eeldustest) lõpp-punkti (järeldusteni) mingite reeglite kohaselt. Teoreemitõestus on osaliselt juba automatiseeritud, kuna on olemas loogikaprogrammid, mis leiavad eelduste ja järelduste seose. Võimalik, et sõidujuhiseid arvutavast kaarditarkvarast saab ideid või elemente automaattõestamise kiiremaks ja laialdasemaks muutmiseks.

Tavalisel tõestamisel oleks abiks programm, mis erinevalt Wikipediast mõistaks matemaatiliste lausete sisu (semantilise veebi sarnaselt) ja võimaldaks esitada päringuid antud matemaatilisest lausest järelduvate lausete kohta. Samuti lausete kohta, millest antud lause järelduks, ja samaväärsete lausete kohta.

Olemasolev matemaatika kajastuks kui suunatud graaf (võrgustik), kus matemaatilised väited on tipud (sõlmed) ja teoreemid on servad (nooled). Osa matemaatikast saaks andmebaasi sisestada automaatselt, õpetades programmi Wikipedia artikleid lugema. Valemid Wikipedia lehtedel saaks nende aluseks oleva LaTeXi koodi järgi andmebaasi sisestada ja sõnu „järeldub“ või „ekvivalentne“ sisaldavad laused Wikipedia artiklites tekitaksid andmebaasis seoseid.

Juhtimisraamatutest

Lisa kommentaar

Lugesin kunagi Economistist huvitavat mõtet, et juhtimisnippe pakkuvaid raamatuid ei saa usaldada, kuna kui tõepoolest oleks võimalik hea juhtimine paari lihtsa põhimõtte või valemiga kokku võtta, siis võiks juhtimiseks arvuti programmeerida. Ehk inimestest juhte poleks tarvis. Kahjuks ei suuda ma seda artiklit enam leida.

Artikli mõtet edasi arendades, kui oleks mingi mitte astronoomiliselt suur arv (miljon, aga mitte kvadriljon) juhtimispõhimõtteid, mis suurema osa juhtimises ettetulevatest olukordadest üsna hästi lahendaksid, siis võiks juhtimisülesande arvutile anda. Kuna seda ülesannet veel arvutile antud pole, tuleb järeldada, et juhtimise printsiipidega kokku võtmine on keeruline, kui mitte võimatu.

Igasuguste eneseabiraamatute puhul võiks kriitikana väita, et kui üks raamat aitaks, siis lõpetataks pärast selle ilmumist uute raamatute välja andmine. Vastuväide oleks, et iga raamat aitab natuke ja mida uuem, seda parem, sest valdkond areneb ja leitakse uusi viise enese aitamiseks. Ehk toimub samasugune protsess nagu teaduses (isiklikult kahtlen eneseabiraamatute sellises arengus).

Kuigi juhtimisraamatud ilmselt ei paku algoritmi heaks juhtimiseks, võib neist olla kasu, kui nad annavad uusi ideid. Iga soovituse puhul peaks muidugi mõtlema, kas see on mõistlik. See raamatu väidete üle mõtlemine võib olla iseenesest kasulik ja arendav.

Juhiloaeksamist USAs ja Eestis

Lisa kommentaar

Tegin 2010 sügisel USAs Connecticuti osariigi juhiloa eksami. Autoga ma siin suurt ei sõida, aga paar korda aastas läheb rendiautot vaja. Lisaks on juhiluba siin kõikjal vastuvõetav isikut tõendav dokument ja lihtsustab nii asjaajamist.

Kuna peaaegu kõik sõiduautod on siin automaatkäigukastiga, tehakse ka sõidueksam automaatkastiga autoga. Auto peab endal kaasas olema, eksamineerimiskeskus seda ei paku. Seega peab olema sõber või sugulane, kes oma autot kasutada laseb, sest rendiautoga eksamit teha ei tohi. See on väga ebamugav välismaalastele, kel laia ameeriklastest tutvusringkonda pole. Lisaks on rumal, et sõidueksamit tehakse tavalise autoga, millel pole lisapedaale nagu Eesti õppesõiduautodel.

Juhiloaeksam on USAs hirmutavalt lihtne, mõeldes, et selle läbinud inimesed lastakse autodega tänavale. Teooriaosas on 25 valikvastustega küsimust, millest peab õigesti vastama kahekümnele. Vastusevariante on kolm-neli ja küsimused on väga lihtsad, stiilis „mida peab tegema stoppmärgi juures“. Eesti teooriaeksam on sellest ikka väga palju raskem. Küsimusi ja vastusevariante on rohkem, vigu võib teha vähem ja küsimused on oluliselt raskemad. Küsitakse näiteks kindlustuse detailide kohta. Olen kuulnud, et USA juhiloaeksam noortele, kes 16-aastaselt sõitma hakata tahavad, on täiskasvanute eksamist oluliselt raskem, aga kindlalt ei tea.

Sõidueksam oli mul USAs kümme minutit väikestel tänavatel, kusjuures eksamineerija andis ilmseid vihjeid, nagu „sealt stoppmärgi juurest pöörame paremale“. Eestis on sõidueksamil vist miinimumkestus ja eksamid on pool kuni kolmveerand tundi. Vastupidiselt vihjete andmisele üritatakse eksamitegijat alt tõmmata. Näiteks öeldi mulle, et esimesel võimalusel tuleb vasakule pöörata, aga esimesel ettejuhtuval tänaval oli vasakpööre keelatud. Seda pidi eksamitegija ise märkama.

Parkimisoskust ei kontrollitud USA sõidueksamil üldse, välja arvatud sellega, et eksami lõpus tuli auto eksamikeskuse juures parklasse jätta. Midagi Eesti platsisõidueksami sarnast ei ole. Üldiselt on USAs parkimiskohad märgatavalt suuremad, kui Eestis, nii et neisse autot paigutades pole nii palju oskust vaja. Kompenseerimiseks on muidugi autod suuremad.

Impeerium kui Ponzi skeem

Lisa kommentaar

Ponzi skeem kujutab endast pettust, kus varasematele investoritele makstakse intresse uute investorite põhisummast. Kiiresti kasvava liitunute arvu korral saab maksta kõrget intressi ja meelitada sellega uusi investoreid. Skeem püsib pideva liitumise najal, sest kui uusi inimesi juurde ei tule, siis ei saa nende rahast varemliitunutele midagi maksta. Madala tulu korral hakatakse raha investeerimisfondist välja võtma.

Impeerium vallutab juurde uusi alasid ja vallutuse käigus (ja ka pärast seda) röövib neid. Saagist saab osa anda olemasolevate alade elanikele, et neid impeeriumi juhtkonna poolel hoida. Vallutatud aladelt võetakse sõdureid juurde ja nendega vallutatakse veel piirkondi, kust jälle liigutatakse osa varast impeeriumi põhiosa rahvale. Kui sõjaõnn lõpeb, ei saa enam valitsetavate alade rahvast uute vallutuste saagiga ära osta ja rahvas muutub rahulolematuks. See võib viia impeeriumi lagunemiseni.

Ma ei tea, kui ajalooliselt õige see paralleel on, aga vähemalt teoreetiliselt tundub see huvitav.

Tänapäeval on impeeriume vähem, aga ma ei kirjutaks seda inimeste suurema rahuarmastuse arvele, vaid loeksin põhjuseks seda, et rikkus ei tule enam nii suures osas territooriumist. Kui põllumajandus oli põhiline tuluallikas, siis põllumajandusmaad ja sellel töötavaid orje või pärisorje juurde vallutades suurenes ka riigi rikkus. Tänapäeval annavad maavarad ja põllumajandus vaid väikese osa arenenud riikide sisemajanduse kogutoodangust, nii et puhtalt territooriumi vallutamine ei ole väärt sõjapidamise kulusid.

Kui suurem osa rikkusest tuleb inimkapitalist, siis on raske tuluallikaid väevõimuga juurde hankida. Võib ju mingi linna vallutada ja selle valgekraed orjastada, aga siis ei tööta nad eriti efektiivselt, ja neid piitsaga vaimsele tööle sundida on raske.

Tänapäeval võib vallutusesarnaseks meetodiks olla maailma avaliku arvamuse propaganda abil enda poolele kallutamine. Siis inimesed toetavad ajupesijat vabatahtlikult ja teevad tema heaks ka kvaliteetset vaimset tööd. See analoogia vallutusega pole eriti täpne.

Hääldusest foneetilise kirjaga keeltes

Lisa kommentaar

Eesti keel emakeelena on kasulik vähemalt ühes aspektis – ma saan õigesti hääldada peaaegu kõigi inimeste nimesid, keda ma kohtan, sealhulgas nimesid tonaalsetes keeltes nagu mandarini ja kantoni. Sama hääldamisvõimekust olen täheldanud türklaste ja peaaegu sama soomlaste puhul, aga mitte ühegi teisel siin kohatud rahvusel. Erinevaid rahvusi olen kohanud palju, kuna Yale kogukond on üsna rahvusvaheline – kraadiõppes on välistudengeid 30% ja bakalaureuseõppes 9% (ülikooli enda statistika kohaselt). See on veidi petlik, sest kanadalased on kultuuriliselt USA inimestega väga sarnased, aga loetakse välismaalasteks, samas hiljuti USAsse immigreerunud ja üsna viletsa inglise keele oskusega inimesed kohalikeks.

Aga ainus seos, mida ma eesti ja türgi keele vahel näen, on (peaaegu) foneetiline kirjapilt – tähte hääldatakse samamoodi, olenemata selle asukohast sõnas. Inglise keeles hääldatakse tähte e sõnades get, need, same kolme erinevat moodi, aga lugedes neid sõnu eesti keele hääldusega, on igal pool häälik e. Foneetiline kirjapilt paistab lihtsustavat teiste keelte hääldamist, aga seal võib olla muid ja tähtsamaid tegureid. Ma pole keeleteadlane, ei oska öelda.

Igatahes ingliskeelsete inimeste nende jaoks võõraste nimede hääldus on üsna naljakas. Esimest korda, kui kuulsin prof. Juuso Välimäki nime ameeriklase suust, arvasin, et tegu on kellegi jaapanlase Yu-So Valimakiga. Minu perenime hääldavad kohalikud saksapäraselt Hainsalu, eesnime inglisepäraselt Sänder.

Hulluindeksid

Lisa kommentaar

Majandusteaduses seda nii tihti ette ei tule, aga matemaatikas ja füüsikas on tõsistele teadlastele märgatavaks probleemiks hullud, kes väidavad, et on lahendanud mõne kuulsa probleemi (P=NP näiteks), või leidnud uue füüsikateooria, mis ühendab kõik vastasmõjud universumis ja seletab osakeste massi. Internetis leidub sel teemal palju naljakaid kommentaare. On näiteks loodud hulluindeksid, mille järgi saab otsustada, kas matemaatika- või füüsikaartikkel on kirjutatud hullu poolt. Matemaatika üldised hulluindeksid on siin ja siin. Arvuteooria kohta on veel eraldi hulluindeks. Alternatiivteaduse kohta üldiselt käib see hulluindeks.

Naljakaid artikleid ei loo ainult hullud, mõnikord viskavad tõsised teadlased nalja ja kirjutavad pilaartikli, näiteks selle kohta, kas kas langevari aitab lennukist hüpates vigastusi vähendada. Võidakse ka tõsimeeli olla teadmatuses varasemast avastusest (samaaegsetest avastustest on mul üks teine postitus), aga kui avastus on väga oluline ja tuntud, on tulemus naljakas – näiteks taasavastas üks meditsiinidoktor Riemanni integraali.

Isiklik kokkupuude teadushuviliste hulludega oli mul, kui käisin 2008. aastal Torontos Royal Canadian Institute’i avalikul loengul Gröönimaa ümbruse hoovuste mõjust kliimale. Kliimamuutusega seotud loeng tõmbas ligi igasugu fanaatikuid. Küsimuste voorus olid suurem osa normaalsed, aga küsiti ka, millal kliimamuutus maailma hävitab ja kas on tõsi, et hiinlased korraldasid oma ilmamuutmismasinaga orkaan Katrina ja USA valitsus kavatseb oma ilmamuutmismasinaga neile Pekingi olümpiamängude ajal tagasi teha.

Loengut pidanud professor oli hästi ette valmistunud, vastas rahulikult ja küsijaid mitte ärritades, selgitas, miks mõni asi pole võimalik või tõenäoline, otseselt väidet eitamata. Küsimuste ajal saalis küll itsitati ja muiati, aga professor suutis näo sirge hoida ja küsimuse naermata ära kuulata.

Homofiilia takistab võrgustiku loomist

Lisa kommentaar

Olen nii Eestis kui USAs täheldanud, et kui mingis inimhulgas on suur osakaal ühel rühmal, siis kipuvad selle rühma inimesed rääkima omavahel ja eralduma ülejäänutest. Rühma kriteeriumiks võib olla näiteks rahvus, teadusvaldkond, aga ka lihtsalt üksteise varasem tundmine. Eraldumine ei ole enamasti tahtlik, lihtsalt oma rühma inimestega on lihtsam ühist teemat leida, ja rühma mittekuuluvad inimesed ei oska sel teemal kaasa rääkida ega huvitu sellest samal määral. Kui rühm põhineb rahvusel, võidakse ka rääkida keeles, mida ülejäänud ei oska. See välistab ülejäänute osalemise vestluses muidugi täielikult. Huviala põhjal moodustunud rühm kasutab erialaseid termineid ja taustateadmisi, mis sarnaselt keelele teevad teiste suhtlemises osalemise raskeks.

Teaduses on oma grupi eelistamise kohta isegi termin – homofiilia, mis tähendab sarnasusearmastust või sarnasearmastust. See on inimeste hulgas laialt levinud.

Homofiilia takistab uute sotsiaalsete sidemete teket ja võrgustiku laienemist – kõik räägivad oma grupi liikmetega või vanade tuttavatega, seega ei tutvu uute inimestega. Võrgustiku loomise kasulikkusest on palju räägitud, nii et ma ei hakka seda üle kordama.

Ülikooli puhul on üks välistudengite kutsumise eesmärke tekitada kodumaistele tudengitele rahvusvahelisi kontakte. Homofiilia töötab sellele tugevasti vastu, näiteks Tartus ei rääkinud ma vist ühegi rahvusvahelise tudengiga ega teadnud nende olemasolustki, kuigi neid on vähemalt paarkümmend. Oleks olnud kasulik nendega tutvuda. Ott Toomet kirjutas, et Tartu välismaalased on üsna rahulolematud selle üle, et kohalikud nendega ei suhtle.

Tartu Ülikoolile oleks selgelt kasulik soodustada rahvusvaheliste kontaktide teket tudengite hulgas. Yale’is korraldab välisüliõpilastalitus keeleõppe vestlusringe, USA kultuuri tutvustavaid jutuajamisi ja viib välismaalasi kokku peredega, kes neid õhtusöögile tahavad kutsuda. Kõik selleks, et homofiilia ei eraldaks välistudengeid oma getosse ja et kõik osapooled võidaksid rahvusvahelistest kontaktidest.

Haridusreform ja haldusreform

Lisa kommentaar

Eestis on ette võetud haridusreform. Suure ja keerulise süsteemi muutmine on suur ja keeruline küsimus, nii et üldisel tasandil ei oska ma sellele hinnangut anda. Aga üks tahk – ülikoolide ühendamine – tundub igati õigustatud.

Nagu iga muudatuse puhul, leidub ka ülikoolide ühendamisele rohkesti kriitikuid. Nagu muudatuste kriitika puhul tavaline, ei paku enamik vastaseid (tõsiseltvõetavat) alternatiivprogrammi, vaid pühenduvad täielikult antud reformi mahategemisele. Sellest tuleb ilmselt järeldada, et nende eelistatuimaks variandiks on endise olukorra jätkumine.

Haridusreformi vastaseid on mitmesuguseid, aga üks suur rühm on ilmselt praeguse süsteemi nõrgemates elementides (halvemates kõrgkoolides) olevad inimesed. On lihtne põhjus, miks nad muudatuste vastu on – üks reformi eesmärk on teha süsteem efektiivsemaks, mis tähendab sama töö tegemist vähemate inimestega. Kui sama saavutus nõuab vähem töötajaid, siis peab osa inimesi ju oma praeguse koha kaotama. See oht on suurim just nõrgemate ülikoolide jaoks, kus on rohkem selliseid õppekavasid, mida hoitakse elus vaid õppejõududele sotsiaalsete töökohtade tagamiseks (mitte, et ükski Eesti kõrgkool sellistest õppekavadest vaba oleks, aga nõrgemates on neid rohkem).

Kellele meeldib väikeses tiigis suurt kala mängida, see muretseb muidugi, et kohaliku konnatiigi ühendamisel ulatuslikuma järvega ujuvad sinna sisse kopsakamad kalad, kes endise suurima säga ühe ampsuga nahka võivad panna.

Eesti paremad ülikoolid on tõenäoliselt ühendamise poolt, sest neilt õppekavade ja töökohtade äravõtmine on vähetõenäoline. Lisaks terendab neile võimalus mõne nõrgema asutuse õppekava sulgemisel selle tudengid ja raha üle võtta. Kui haridusminister pakuks Eesti kõrgharidusturu avamist rahvusvahelisele konkurentsile (kõrghariduse soovijad kandideeriksid ülemaailmselt ja riik rahastaks parimatesse kohtadesse sissesaanuid), küllap leiduks ettepaneku vihaseid vastaseid ka Eesti parimates ülikoolides, sest see muudatus ohustaks ka nende õppejõudude töökohti.

Ülikoolide ühendamist takistavad suures osas samad tegurid, mis haldusreformi. Haldusreformiga valdade ühendamise eesmärk on halduskulude kokkuhoid, mis tähendab praeguste vallajuhatuste arvu vähendamist. Seega peab osa praegustest vallajuhtidest töö kaotama, mis neile muidugi ei meeldi, nii et vabatahtlikku ühinemist pole loota. Samamoodi pole mõtet oodata vabatahtlikku ühinemist või efektiivsust oluliselt suurendavat koostööd Eesti ülikoolidelt. Mõlemat reformi saab läbi viia ainult tugeva ülaltpoolt tuleva survega. Ülikoolide puhul tekitab surve kahjuks küsimuse nende akadeemilisest vabadusest ehk riigist sõltumatusest.

Ülikoolide autonoomia suhtes tuleb leida tasakaal – riigil peab olema võimalus nõuda kvaliteeti ja maksumaksja raha sihipärast kulutamist, aga samas peab olema tagatud akadeemiline vabadus ja välistatud ülikoolide poliitiline kallutamine. Mõned erakonnad jagaksid raha ainult ülikoolidele, mille rektor on nende liige. Tavaline viis võimu sellist kuritarvitamist ennetada on kehtestada rahajagamiseks avalikud ja objektiivsed reeglid ning selle üle otsustamiseks sõltumatu organ. Sõltumatus on asja juures muidugi kahtlane, eriti Eesti-taolises väikeriigis, kus kõik kõiki tunnevad.

Haridus peaks põhinema eesmärkidel, mitte istutud ajal

Lisa kommentaar

Peaaegu kõigis haridussüsteemides on õppeastme läbimise üheks kriteeriumiks selles oldud aeg. See on mugav süsteemi administraatoritele, sest kõik seda astet läbivad inimesed peavad käituma ühetaoliselt. Tegelikult peaks õpetamises lähtuma õppe eesmärkidest. Kui eesmärk on saavutatud, siis ei tohiks inimest sundida „aega ära istuma“.

Konkreetselt võiks keskkool läbitud olla neil, kes riigieksamid ära teevad. Kui see juhtub enne 12. klassi, siis seda parem, vähem kulu riigile. Inimeste võimekus on erinev ja klassi parimad on tõenäoliselt suutelised riigieksamid samal tasemel ära tegema palju varem, kui klassi viletsaimad.

Eksamite varem ära tegemine peaks olema heaks signaaliks nende kohta, kes selle võimaluse valivad. See ei tohiks kaasa tuua mingeid administratiivseid piiranguid. Ideaalis peaksid koolid seda soodustama, aga siin tekib muidugi huvide konflikt – kool tahab õpilastelt ühetaolisust, et nendega oleks lihtsam tegeleda, ja riigi raha, mis jääb saamata, kui õpilane varem lahkub. Selle probleemi saaks lahendada, jätkates koolile varem lõpetanud õpilaste pealt raha maksmist kuni ajani, mil see õpilane oleks 12 klassi õppides lõpetanud. Lahendus tekitab muidugi vastupidise probleemi, et kool püüab paljusid õpilasi varem lõpetama saada, isegi neid, kes selleks valmis ei ole, sest tulud jäävad varem lõpetaja puhul samaks, aga kulud vähenevad.

Eelkõige on õpilastel puudus infost oma võimaluste kohta, nii et selle varem lõpetamise võimaluse avanedes tuleks sellest eelkõige teavitada õpilasi. Selle variandi valimist takistab õpilaste puhul ka klassikaaslaste halvakspanu targemate suhtes, mis lähtub koolides valitsevast rumaluse kultuurist (on populaarne olla loll ja targad on nohikud).

Samamoodi peaksid ülikoolid aktiivselt reklaamima võimalust ainekava lühema ajaga täita, kui nõuetes kirjas.

Haldussuutmatus arengu pidurina

Lisa kommentaar

Poliitökonoomia seminaris räägiti talupoegade vabastamisest Tsaari-Venemaal. Reformi idee oli progressiivne, aga elluviimisel oli takistuseks see, et tsaaril polnud piisavalt ametnikke. Vabastamise administratiivne külg (maade mõõtmine ja jaotamine, nende päriseks ostmise hinna määramine, koormiste ülevaatamine) tuli anda kohalikele bojaaridele, kuna nemad olid ainsad kirja- ja arvutusoskusega kohalikke olusid tundvad inimesed, keda kogu impeeriumi territooriumile jätkus. Bojaarid loomulikult polnud huvitatud enda sissetuleku vähendamisest talupoegade koormiste langetamise või neile paremate maatükkide andmisega. Seega leidsid nad viise, kuidas reformist kõrvale hiilida, seda pidurdada või talupoegade koorimiseks ära kasutada. Keskvalitsus ei saanud seda takistada, sest kui polnud piisavalt ametnikke reformi elluviimiseks, polnud neid ka piisavalt elluviimise järelevalve teostamiseks.

Sarnane olukord on üheks vaeste riikide arengu piduriks ka tänapäeval – pole piisavalt haritud ja ausaid inimesi, kes suudaksid ellu viia haridus- ja tervishoiuprogramme või juhtida teede- ja sidevõrgu ehitust. Kohalikud külavanemad või hõimujuhid hakkavad arenguprogrammide raha enda ja oma sugulaste taskusse kühveldama, kui nad juhtima panna. Kui tahta mingit programmi vähegi laiemas ulatuses ellu viia, tuleb teha vahetuskaupa administraatorite aususe ja asjatundlikkuse vahel. Kui nõuda ainult ausaid inimesi ja vallandada kõik, kes korruptsiooniga vahele jäävad, pole varsti enam kedagi arenguprogrammi juhtimas. Vähesed asja tundvad inimesed tuleb panna kogu vajalikku administratiivtööd tegema ja siis hakkavad nad kohe varastama. Economisti kohaselt jõuab Indias sotsiaalprogrammide rahast vaesteni üks kolmandik.

Ametnike kontrollimiseks, et korruptsiooni piirata, pole samuti piisavalt ausaid ja haritud inimesi. Kuna kontrolli pole, on vahelejäämise tõenäosus väike, tulu arenguabi varastamisest aga suur. Vähesed suudavad sellisel juhul kiusatusele vastu seista.

Tekib nõiaring, sest kui näiteks haridusprogramme ellu ei viida, siis ei harita piisavat hulka inimesi ametnikutööks, seega ei suudeta programme rakendada ka tulevikus.

Igasugune väljastpoolt antav abi korruptsioonivastaseks võitluseks või arenguprogrammi ausaks elluviimiseks vähendab vaese riigi ametnike võimalusi varastamiseks. See neile loomulikult ei meeldi, seega takistavad nad võimalusel selliseid algatusi. Rahvast välise abi vastu pöörata on suhteliselt lihtne, tuleb vaid rääkida hiilivast vallutamisest või koloniseerimisest loodusvarade röövimise eesmärgil. Nii pole võimalik kogu valitsusstruktuuri väljastpoolt üheks põlvkonnaks sisse tuua, kuni riigi enda elanikud on piisavalt haritud, et end ise enamvähem ausalt ja asjatundlikult valitseda. Mõne väikeriigi puhul oleks muidu isegi võimalik maailmast piisavalt suur arv vabatahtlikke koguda, et nendega kõik ametnikukohad täita ja uute ametnike üle korruptsioonivastast järelevalvet teostada.

Sarnast haldussuutmatuse probleemi Eestis väljendab kaebus, et erakondade pink on lühike, ehk pole kõigiks ministrikohtadeks tõsiseltvõetavat kandidaati pakkuda. Sellisel juhul peab korruptsiooniga vahele jäänud ministri asendama kas vähem kompetentse või samuti ebaausa inimesega. Ajalises mõõtmes ei tähenda vahelejäämine poliitilise karjääri lõppemist, sest järgmiste valimiste ajal (või kui järgmine minister süüdi jääb ja tagasi astuma peab) pole jälle kedagi teist võtta, nii et mingile ametikohale pannakse korruptant tulevikus uuesti.

Olen seminarides näinud mitut poliitökonoomia mudelit, mis kirjeldavad vahetuskaupa poliitilise kandidaadi korruptsioonitaseme ja ideoloogilise läheduse vahel. Kui valija tahab võimule enda vaadetele lähedase erakonna inimest, peab ta leppima kõrgema korruptsioonitasemega. Vähem varastav poliitik jälle võib olla ideoloogiliselt kaugem.