Monthly Archives: May 2012

Kohandumine ühiskonnaga vs ühiskonna kohandamine

Tavalistes hääletusmudelites, mis käivad demokraatiate kohta, kohandab poliitik oma lubadusi mediaanvalija maitsele vastavamaks, et võimule pääseda. Gregory, Schröder ja Sonin toovad välja huvitava duaalse olukorra diktatuurides – seal võib diktaator muuta elanikkonda nii, et mediaaneelistus oleks diktaatori poliitikale lähedasem (kui elanikkonna koosseis on selline, et suurem protsent toetab diktaatorit, on mässuoht väiksem). Ehk mitte poliitik ei kohandu ühiskonnaga vaid kohandab ühiskonda endaga.

Gregory, Schröderi ja Sonini mudelis saab diktaator osaliselt informatiivse signaali iga inimese võimuvastasuse kohta ja võib tappa osa elanikkonnast. Mudelis valib diktaator optimaalse alamate arvu, keda tappa, et minimeerida mässuohu ja tapmise kulu summat. Kuna võimuvastaseid inimesi ei saa täpselt tuvastada, represseeritakse alati ka võimule ohutuid kodanikke. Mida ebatäpsem tuvastus ja nõrgema positsiooniga diktaator, seda rohkem neutraalseid ühiskonnaliikmeid tapetakse ühe võimuvastase kohta – ohutuid ohvreid võib olla palju rohkem, kui tegelikke diktaatori vaenlasi.

Artikkel võrdleb mudeli ennustusi detailsete andmetega Stalini 1930ndate repressioonide kohta ja leiab, et tulemused on andmetega kooskõlas. Mida täpsemalt on (diktaatori arvates) vaenulik rühm tuvastatav, seda suurem osa sellest rühmast tapetakse ja seda vähem rühma mittekuulujaid jagab nende saatust. Näiteks Stalini-aegses Nõukogude Liidus olid volgasakslased, tšetšeenid ja poolakad palju lihtsamini teistest eristatavad (rahvus oli passis kirjas) kui ähmase definitsiooniga „kulakud ja sotsiaalselt ohtlik element.“ Seetõttu olid repressioonid teatud rahvuste vastu palju täpsemini sihitud kui ühiskondlike klasside vastu.

Lisaks osa rahvastiku hävitamisele võib diktaator elanikkonna mediaanset poliitikaeelistust muuta ka propaganda abil või tekitades lojaalseid kodanikke juurde. Teatud rühma kodanike lisamise näiteks on Hitleri rahvastikupoliitika, mis soosis teatud välimusega inimeste sigimist ja takistas teistsuguste paljunemist. Kui probleemiks on võimuvastasus ainult riigi mõnes osas, on paljud riigid selle vähendamiseks kasutanud kolonisatsiooni. Riigi teistest osadest tuuakse sisse kohalikest keskmiselt võimutruumaid inimesi, näiteks enamusrahvuse liikmeid, ja „lahjendatakse“ nii probleemse piirkonna mässuohtu.

Ka demokraatlikes riikides üritavad poliitikud mitmesuguste nippidega valijaskonna koosseisu muuta (küll mitte otsese erineva maailmavaatega inimeste tapmisega). Teatud piirkonnas saab valijaskonda muuta, muutes valimisringkondade piire (inglise keeles on selle jaoks termin gerrymandering). Kogu riigis immigrantidelt rohkem hääli saavad erakonnad soosivad immigratsiooni. Noortepärased erakonnad tahavad langetada valimisiga, lastega peredelt toetuse otsijad soovivad anda inimestele lisahääli laste arvu põhjal jne.

Matemaatikute sisseränne ja konkurents USAs

Borjas ja Doran kirjutavad QJEs, kuidas Nõukogude Liidu lagunemise järgne matemaatikute sissevool USAsse mõjutas sealsete matemaatikute karjääri- ja avaldamisvõimalusi. Sissevoolu järgselt jäi rohkem matemaatika doktorikraadi saanuid töötuks ja lahkus teadusest, USA matemaatikud liikusid madalama tasemega ülikoolidesse ja avaldasid vähem artikleid.

Seda kõike on lihtne ennustada nõudluse ja pakkumise mudelist. Matemaatikute pakkumine suurenes, aga nõudlus jäi samaks, sest uusi töökohti ega ilmselt ka teadusajakirju ei loodud. Sama arv matemaatikuid täitis sama arvu kohti, aga need olid erinevad inimesed. Sisserännanud matemaatikud said töökohad ülikoolides, kust siis mõned seal varem olnud teadlased lahkusid nõrgematesse ülikoolidesse, kust omakorda osa varasemaid olijaid pidi lahkuma jne. Ülikoolide pingerea allotsa jõudes pidid sealt välja tõrjutud matemaatikud teadusest lahkuma.

Borjas ja Doran väidavad, et USA matemaatikute tootlikkus langes sisserände tagajärgel, aga sisserändajate teadustöö kompenseeris selle üsna täpselt. Kui autorid arvavad, et avaldatud teadusartiklite hulk (mis on neil tootlikkuse mõõduks) mõõdab teadlase absoluutset tootlikkust, siis teevad nad vea, jättes arvestamata samaks jäänud avaldamisvõimaluste arvu. Kui suurem arv teadlasi konkureerib sama arvu artiklikohtade pärast ajakirjades, siis loomulikult varasemate olijate artiklihulga langus võrdub uute tulijate artiklihulgaga. See ei tähenda kohalike teadlaste tootlikkuse langust, vaid keskmise artikli kvaliteedi tõusu. Fikseeritud artiklikohtade arvu korral mõõdab avaldatud artiklite hulk inimese suhtelist tootlikkust võrdluses teiste sama valdkonna teadlastega.

Kui ajakirjade toimetajad valivad neile saadetud artiklitest n parimat, siis sisse rännanud matemaatikud suudavad kohalike artikleid ajakirjadest välja tõrjuda ainult parema kvaliteedi abil. Kui uued tulijad avaldavad m artiklit, siis nende m artikli minimaalne kvaliteet on suurem või võrdne välja tõrjutud artiklitest parimaga. Kvaliteedi minimaalse tõusu suuruse saab leida, eeldades et immigrantide artiklid asendavad täpselt kohalike kõige viletsamad artiklid. Maksimaalse tõusu suurust lihtsalt avaldamisandmete põhjal leida ei saa, sest kui sisserändajate m artiklit on paremad kui kõik kohalike omad, siis võivad nad olla kuitahes palju paremad. Asendades m kohalike tippartiklit, sunnitakse asendatud artikleid asetuma m järgmisele kohale, m järgmist omakorda asendavad neist allpool olevaid jne. Ajakirjadest välja jäävad ikka kõige viletsamad, aga juurdetulijad võivad olla lõpmatult paremad kui algne hulk.

Muidugi pole ajakirjade toimetajad kõiketeadjad ega suuda alati valida parimaid artikleid, aga kui nad keskmiselt teevad õige otsuse (valivad parema artikli suurema tõenäosusega kui halvema), siis eelnev argument kehtib, ainult muutuste suurus väheneb (kvaliteet tõuseb vähem).

Miks diktatuuride juhtkonnad on rumalamad kui demokraatiate

Konstantin Sonin kirjutab ustavuse ja asjatundlikkuse vahetuskaubast diktatuurides. Küsimus pole ainult selles, et diktaator valib lähikondlasi ustavuse, mitte mõistuse järgi – osavus riigiasjades võib diktaatori vaatepunktist olla isegi negatiivne omadus. Mida kavalam inimene, seda suurema tõenäosusega suudab ta kõrgele kohale jõudes diktaatori kukutada ja ise asemele asuda, seega diktaator väldib heade juhtide valitsusse kaasamist.

Olukord meenutab lugu Aleksander Suurest, kes küsis poisina oma isalt, kuidas tuleks riiki valitseda. Isa viis ta põllule ja lõikas maha kõik teistest üle ulatuvad viljapead. Diktaator kindlustab oma positsiooni kui ei lase kellelgi teisel liiga palju võimu saada, eriti neil, kel on mõistust seda võimu veelgi suurendada. Samas asjatundlikumate inimeste võimult kõrvaldamisel muutub diktatuuri juhtkond ühtlaselt madalalaubaliseks.

Teine paralleel on Isaac Asimovi raamatuga Asum ja Impeerium. Selgitus, miks Asumist palju võimsam Impeerium ei suutnud Asumit vallutada, oli raamatus järgmine. Nõrk kindral ei suuda sõjalist edu saavutada. Tugev kindral nõrga imperaatoriga leiab oma sõjaväele kasulikuma rakenduse kui Asumi vallutamine – kukutab imperaatori ja võtab ise trooni. Tugev kindral tugeva imperaatoriga võib alguses edu saavutada, aga see edu ise on kindralile ohtlik. Kui kindral vallutusretkel edukas on, siis tema populaarsus Impeeriumis, rikkus ja mõjuvõim suurenevad. Tugev imperaator püsib tugevana ainult võimalike rivaalide eemaldamise tõttu, nii et piisavalt eduka kindrali hukkab imperaator. Kui imperaator ise vallutusretke juhtima läheb (kindral ja imperaator samas isikus), siis võtab tema äraolekul keegi teine trooni ja imperaator peab vallutusretke katki jätma, et tagasi kodusõda pidama tulla. Seega ükski kombinatsioon imperaatorist ja kindralist ei suuda pikaajalist edukat vallutusretke pidada.

Lisaks diktaatoripoolsele rumalate lähikondlaste valikule on vähemalt kaks mehhanismi, mis muudavad diktatuuri juhtkonda viletsamaks. Teadmine, et liigne edu on tervisele kahjulik, hoiab diktaatori lähikondlasi edu nimel palju pingutamast ja paneb asjatundlikke inimesi kõrgele kohale jõudmist vältima. Kui viljakõrred teavad, et kõrgeimad viljapead lõigatakse maha, püüavad nad aeglasemalt kasvada.

Sonin viitab suurele hulgale teadusartiklitele, mis kirjeldavad, kuidas diktaatorid vaaraodest Stalini ja Hitlerini ümbritsesid end lollide, kuid lojaalsete inimestega ja kuidas nende õukonnad olid sarnaselt korraldatud. Kuna inimeste motivatsioon ja käitumine pole ajas palju muutunud, on samaks jäänud ka nende vaos hoidmiseks vajalikud mehhanismid, mida iga diktatuur peab püsimajäämiseks kasutama.

Näo valgustatus, emotsioonid ja rass – psühholoogiakatse idee

Palju artikleid psühholoogias on leidnud, et inimesed reageerivad mustanahaliste nägudele negatiivsemalt kui valgenahalistele (näiteks see artikkel). Põhiliselt on tegu USA andmetega. Kindlasti on üks põhjus rassiline diskrimineerimine (arvestades sellele järeldusele jõudva teadustöö hulka), aga võibolla on veel üks mehhanism, mis paneb inimesed tumedatele nägudele negatiivselt reageerima.

Inimestele meeldivad õnnelikud näod rohkem, kui vihased või kurvad. Rõõm paneb inimesed rohkem üles vaatama (pead taha kallutama), negatiivsed emotsioonid rohkem alla vaatama. Valgus tuleb enamasti ülalt, nii looduslikes kui tehiskeskkondades. Seega rõõmsate inimeste näod on üles vaatamise tõttu paremini valgustatud ja tunduvad heledamad. Kui inimesed alateadlikult ei erista nahavärvi näo valgustatusest, siis võivad nad automaatselt tõlgendada tumedaid nägusid negatiivseid emotsioone kajastavatena ja neile negatiivsemalt reageerida.

Katse, mis seda mehhanismi kontrolliks, peaks näitama piisavalt suurele ja esinduslikule valimile nägusid, mis erinevad vaid nahavärvi, emotsionaalse näoilme ja näo valgustatuse poolest. Võibolla peaks kontrollima ka näo struktuuri erinevust (aasia, aafrika, euroopa näojooned). Inimeste hoiakuid nägude suhtes võib siis mõõta erinevate ajapiirangutega – kui näo hindamiseks antakse palju aega, mõõdab see teadlikku suhtumist. Väga lühike vaatlusaeg ei võimalda nähtud pilti teadvustada ja reaktsioon selle järel mõõdab alateadlikku suhtumist.

Andmed inimeste reaktsioonide kohta erinevatele näopiltidele võimaldavad siis võrrelda näo erinevate omaduste osatähtsust suhtumise kujundamisel ja omaduste vastasmõjusid. Vastasmõju on näiteks see, kui negatiivne emotsioon näol muudab suhtumist võrreldes rõõmsa näoilmega rohkem valgete kui aasialaste nägude puhul.

Usk heasse tsaari

Tundub, et inimestel on olemuslik vajadus loota hädas olles mingi kõrgema jõu sekkumisele nende kasuks. See kõrgem jõud peab olema piisavalt kõrge ja kauge, muidu elukogemus (empiirilised andmed) kõigutab usku selle jõu heatahtlikkusse ja võimsusesse. Lapsed loodavad vanemate peale ja kui selgub, et vanemad polegi kõikvõimsad, hakkavad lootma jumalatele või heale tsaarile.

Olen kuulnud lugusid palvekirjade kirjutamisest tsaarile 19. sajandi Vene impeeriumis. Selle taga pidi olema usk, et hea tsaar kaitseks talurahvast pahade bojaaride eest, kui ainult teaks, mis tagamaadel toimub. Võib juhtuda, et lossis kasvanud ülik tõepoolest ei tea, milline on riigi keskmise elaniku eluolu ja soovitab nagu Marie Antoinette, et kui rahval leiba pole, miks nad siis kooki ei söö. Aga enamasti on keskvalitsuse elukogenud inimestel vist küllaltki hea ülevaade riigis toimuvast.

Usk kõrgema jõu sekkumisse pole kuhugi kadunud ka tänapäeva diktatuurides. Üks kaasaegne kirjeldus on Economisti artikkel selle kohta, et inimesed Hiinas usuvad, et keskvalitsus ei tea kohalike parteibosside ebaseaduslikest repressioonidest ja kui teaks, paneks seaduse maksma. Tegelikult kompartei premeerib kohalikke võimukandjaid, kes saavutavad stabiilsuse (protestide puudumise) ja majanduskasvu, olenemata nende meetoditest. Seda tõlgendavad keskvalitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed ilmselt teadmatusena, sest alternatiiv on ju keskvõimu ükskõiksus või kurjus.

Võimul on seega motiiv soodustada usku heasse tsaari – kui inimesed veel loodavad kõrgema jõu sekkumisele, siis nad ei võta asju oma kätesse ega hakka kohalikke võimukandjaid kukutama. Kohalikust mässust võib jõuda kiiresti üleriigiliseni. Valitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed tõlgendavad võimu kuritarvitusi üksikutest võimukandjatest lähtuva probleemina, mitte režiimi üldise olemusena. Seega ei proovita muuta režiimi, vaid välja vahetada konkreetseid inimesi – ori soovib, et tal oleks pehmema piitsakäega ülevaataja, mitte seda, et terve orjandussüsteem kaoks.

Teatud kõrgema jõu sekkumisse uskumist soodustavad mehhanismid on ka demokraatiates, näiteks president võib vangidele armu anda ja nad ennetähtaegselt vabastada lasta. Selle lootusega kirjutavad vangid presidendile armuandmispalveid, mida peaaegu kunagi ei rahuldata.

Ülikoolide motiveerimisest

Eestis kurdetakse, et ülikoolidel on raha vähe ja selle tõttu kannatab hariduse kvaliteet. Osaliselt on küsimus tõesti raha hulgas, aga oluline osa probleemist on raha jaotamise alused, mis tekitavad mõneti kummalise motivatsiooni. Põhimõte, et mida mõõdad, seda toodad, ehk saad seda, mille eest maksad, kehtib ka ülikoolide puhul.

Kui ülikoolidele maksta lõpetajate arvu järgi, siis motiveerib see nõrku tudengeid diplomini läbi vedama, mis omakorda alandab kõrghariduse keskmist taset ja väärtust, mida tööandjad sellele omistavad. Kui maksta vastuvõetute arvu põhjal, siis on ülikoolidel huvi võimetest olenemata maksimaalne arv inimesi vastu võtta ja hiljem välja visata, mis raiskab õpetamiseks eraldatud ressursse ja nende inimeste aega, keda poleks pidanud vastu võtma. Kui eraldada raha hetkel õppivate tudengite järgi, siis soovib ülikool üliõpilasi võimalikult kaua kinni hoida ja suurt arvu vastu võtta. See raiskab samuti õpetamisressursse ja tudengite aega. Kui igale ülikoolile maksta kindel summa, siis ei motiveeri see ülikooli inimesi vastu võtma ega õpetama. Raha hakatakse kulutama administratsiooni mugavate kabinettide ja ametiautode peale. Sama kehtib, kui maksta õppejõudude arvu pealt, aga sel juhul tekib ka soov võimalikult palju rahvast nende kvalifikatsioonist hoolimata tööle võtta.

Nende motivatsioonide juures tuleks tähele panna, et kusagil ei teki ülikoolil soovi tudengeid hästi õpetada. Õpetamise kvaliteedist rääkimiseks tuleks kõigepealt defineerida, kuidas seda mõõta. Üks võimalus on lõpetajate hilisema eluaegse sissetuleku järgi, aga see jätab tähelepanuta avalikuks hüveks tehtava vabatahtliku töö. Teine võimalus on lõpetajate tuntuse põhjal oma valdkonnas, aga see võib viia kuulsuse narride koolitamisele. Edaspidises mõtlen ma „hea õpetamise“ all mingit kombinatsiooni neist kahest mõõdust.

Võib tunduda keeruline maksta ülikoolidele lõpetajate hilisema eluaegse sissetuleku või kuulsuse järgi, sest võtab ju aastakümneid, enne kui mõlemad lõplikult teada on. Natuke saab probleemi leevendada, makstes ülikoolile igal aastal kõigi selle lõpetajate hetkesissetuleku ja tuntuse järgi. Ometi jääb küsimus, kuidas seda sissetulekut ja tuntust teada saada.

Riik võib sissetulekut mõõta maksulaekumise põhjal, aga see jätab tähelepanuta välismaale läinud lõpetajad. Võibolla seda soovitaksegi, ja makstes ülikoolile vaid kodumaal asuvate lõpetajate järgi, tekitatakse motivatsioon mitte anda tudengitele rahvusvaheliselt nõutud teadmisi, vaid pigem selliseid, mida saab kasutada üksnes koduriigis. Välismaale lahkunud lõpetajate sissetulekut ja inimeste tuntust oma valdkonnas on riigil raske mõõta.

Tegelikult saab küsimuse lahendada täiesti riigivabalt – Põhja-Ameerika ülikoolidel on säärane motivatsiooniskeem kaua aega kasutusel. Suur osa ülikooli rahast tuleb lõpetajate annetustest, mis tekitab ülikoolis huvi, et lõpetajad teeniksid palju. Motivatsioon muuta oma lõpetajad edukaks mitterahalises mõttes tuleb sellest, et ülikool saab reklaamida ennast tulevastele tudengitele oma lõpetajate eduga. Kui lõpetajad suhtlevad praeguste tudengitega, siis tekivad üliõpilastel kontaktid tuntud inimestega, mis aitavad hilisematel tööotsingutel ja annavad ideid ettevõtluseks, ehk suurendavad praeguste tudengite oodatavat eluaegset sissetulekut.

Osa enda lõpetajate edukuse kindlustamisest on andekate ja püüdlike inimeste ülikooli kandideerima meelitamine ja kandidaatide hulgast välja valimine. Nii et ülikooli motiveerimine lõpetajate edu kaudu ei soodusta võimalikult paljude vastuvõtmist, ülikoolis kinni hoidmist või diplomini välja vedamist. Ka ei soodusta see inimeste võimalikult kiiresti läbikonveierdamist.

Lisaks huvile aidata oma tudengitel saada edukaks, tekib ülikoolil ka motivatsioon teha nad õnnelikuks. Lõpetaja võib ju saada edukaks, aga kui talle selles ülikoolis üldse ei meeldinud, siis ta tõenäoliselt raha ei anneta ja ülikooli praeguste liikmetega suhtlema ei tule.

Negatiivne külg sellisel ülikoolide motivatsiooniskeemil on, et tudengite lojaalsuse kindlustamisele pööratakse liiga palju tähelepanu. Suur rõhk populaarsetele spordialadele, näiteks ameerika jalgpall, tuleb osalt sellest, et võistlused teiste ülikoolidega on mänguline konflikt ja konflikti ajal toetavad inimesed oma gruppi rohkem. Kui tudeng on oma kooli meeskonna fänn, siis jääb ta selleks tõenäoliselt ka pärast lõpetamist ja teeb ülikoolile annetusi, et oma lemmikmeeskonda toetada. Oluline osa annetustest ülikoolidele on tegelikult annetused nende spordivõistkondadele, mis motiveerib ülikooli pöörama ebamõistlikult palju tähelepanu tudengispordile.

Teine halb külg annetuste kaudu rahastamisel on, et see ei mõõda ülikooli lisandväärtust, vaid vastuvõetute andekust ja neile antud haridust koos. Ehk kui kuulus ülikool, kuhu kõik pürgivad, lakkaks õpetamast, siis sinna sisse saamine oleks ikkagi signaal andekusest, kuna valitakse parimad. Signaali tõttu oleks sellesse ülikooli sissesaamine tööandjate poolt väärtustatud, aga kui ülikool ei õpeta, siis on diplomi väärtus sama, mis vastuvõtmise väärtus.

Õpetajate aja kokkuhoiust tööjaotuse abil

Puudus headest õpetajatest on probleemiks mitmel juhul. Vähearenenud riik tahab edendada haridust, aga pole piisavalt haritud inimesi õpetajakohtadele ega ka raha nende palkamiseks väljastpoolt. Ettevõte tahab kasutada uut tehnoloogiat, milleks peab suurt hulka töötajaid koolitama, aga pole piisavalt inimesi, kes tehnoloogiat juba tunnevad ja võivad teistele õpetada. Riigis on struktuurne tööpuudus ja töötuid tuleks koolitada nende valdkondade jaoks, kus on tööjõupuudus, aga inimesed, kes neid valdkondi juba tunnevad, saavad kõrgemat palka seal töötades kui töötuid koolitades.

Ühest küljest oleks lahendus justkui olemas – internetis on palju õppematerjale paljude valdkondade kohta tasuta saadaval, tuleb ainult selgeks õppida. Näiteks maailma tippülikoolid on pannud osade ainekursuste materjalid täies mahus tasuta internetti. Probleemiks on aga, et neid tasuta materjale eriti ei kasutata.

Iseõppimisel on takistuseks esiteks motivatsioon, ehk inimesed ei suuda ennast sundida ise õppima ja vajavad õpetajat, kes jälgib ja kontrollib. Ka õppekaaslaste surve võib õppimisele kaasa aidata. Teiseks on küsimuste tekkides vaja valdkonda tundvat inimest vastama ja selgitama.

Üks võimalus kallist õpetajaressurssi kokku hoida on õppejõudude erinevad rollid lahutada: üks inimene õpetab, teine parandab töid, kolmas kirjutab eksami, neljas jälgib eksamitegemist. Valdkonna selgitamiseks ja küsimustele vastamiseks on vaja iga 20-30 õppuri kohta kvalifitseeritud inimest paariks tunniks nädalas, aga teiste õpetaja ülesannete täitmiseks nii pädevaid inimesi nii suurel hulgal vaja pole. Loengud võib tänapäeval kogu maailmale lugeda üks inimene, need saab videosse võtta ja netti üles panna. Nii piisab kogu maailma õppuritele ühest loengupidajast, kes võib siis olla maailma parim.

Ülesannete ja eksamite koostamiseks piisab samuti paarist-kolmest inimesest kogu maailmale, tingimusel, et eksam toimub kogu maailmas samal ajal. Mõnede ainevaldkondade osasid ülesandeid saab parandada automaatselt arvutiga (valikvastustega testid, numbrilise vastusega ülesanded).

Suurim hulk töötunde kulubki tööde parandamiseks, eksamite jälgimiseks ja küsimustele vastamiseks. Lisaks tuleb enamiku õppurite puhul neid tööle sundida ja nende õppimist jälgida. Eksami või õppimise jälgimiseks ei pea omama erialast kvalifikatsiooni, piisab, kui inimene on aus ja kohusetundlik.

Vastavat valdkonda tundvad inimesed saab niisiis kontsentreerida selgitamisele ja tööde parandamisele. Ka siin saab teha tööjaotuse – head suhtlejad ja kiired mõtlejad selgitama, omaette nokitsejad, täpsemad ja kohusetundlikumad töid parandama.

Pole põhjust, miks üks ja sama inimene peaks pidama loengut, selgitama ainet seminaris, kirjutama ülesanded, jälgima eksamit ja parandama töid. Aususe osas tuleb isegi kasuks, kui tööde parandajad pole neid kirjutanud õppureid kunagi kohanud ja saavad tööd kätte anonüümselt.

Väljapressija probleem

Väljapressimist võib modelleerida kahe osapoolega korratava mänguna. Igal perioodil nõuab väljapressija teatud rahasummat, ohver otsustab, kas maksta või mitte, ja siis väljapressija otsustab, kas viia ähvardus täide või mitte. Kui ähvarduse saab lõpetada, näiteks röövitud inimese omastele tagastada, siis on tegemist üheperioodilise vahetuskaubaga, kus jääb otsustada vaid hind.

Oletame, et ähvardus on selline, mida väljapressija usutavalt lõpetada ei saa, näiteks info avalikustamine. Alati on võimalik, et dokumentidest on koopiad tehtud, seega on ähvardus olemas igal tulevasel perioodil.

Väljapressija tahaks kätte saada võimalikult palju, ehk kogu ohvri varanduse. Kestva ähvarduse korral takistab teda see, et ta ei saa garanteerida, et ta järgmisel perioodil jälle raha ei nõua. Kui ohver on ratsionaalne, nõustub ta igal perioodil maksma ainult ähvarduse järgmisele perioodile edasilükkamise eest, mitte ähvarduse lõpetamise eest, kuna lõpetamist ei saa väljapressija usutavalt pakkuda. Lühikeste perioodide või kannatliku ohvri korral on tulu väljapressimisest igal perioodil väike. Lisaks saab ohvri vara lõpuks otsa ja ta peab jätma väljapressijale maksmata, nii et kunagi viiakse ähvardus ikka täide.

Võltsimise ennetamisest

Rahatähtede, isikut tõendavate dokumentide jne võltsimiskindlus põhineb suurema osa inimeste teadmatusel teatud turvaelementidest ja järeletegemise keerukusel. Esimese puhul on probleemiks, et dokumendi kasutatavus põhineb selle vastuvõtjate teadmisel, milline õige dokument välja peab nägema. Õige dokumendi välimuse teadmine lihtsustab aga selle järeletegemist. Seetõttu võivad dokumentidel olla erineva avalikkustasemega turvaelemendid, nii et enamik inimesi suudab kontrollida mõnda elementi, aga vähesed kõiki. Kontroll võib nõuda eriseadmeid, näiteks UV-lampi rahatähtede teatud trüki nägemiseks.

Järeletegemise keerukus seisneb tegelikult mastaabisäästus. Vastavate seadmete olemasolul saaks igaüks trükkida samasuguseid rahatähti, kui keskpanga kasutatav trükikoda. Nende seadmete ostmine on kallis ja kui nende müügil tehakse taustakontroll, muudab see ostmise veel kallimaks, kuigi mitte võimatuks. Trükiseadmed ehitatakse teiste seadmete abil, mis omakorda seadmete abil, nii et kui mingit masinat pole võimalik osta, võib osta selle masina tootmise masinad või nende tootmise masinad ja siis endale vajaliku masina ehitada.

See kõik läheb kalliks, nii et valeraha hulk, mida peaks trükkima, et kulusid katta, on väga suur, mis suurendab vahelejäämise tõenäosust. Ei pruugi olla võimalik trükkida ja ringlusse lasta piisavalt suurt valeraha hulka, et katta trükkimise alustamise püsikulu ja kompenseerida karistuse tõenäosust ja raskust. Ehk ei ole võimalik saavutada piisavalt suurt tootmismahtu, et kulusid katta. Mastaabisäästu tõttu suudab keskpanga trükikoda toota teatud kvaliteeditasemel rahatähti piisavalt odavalt, aga võltsija mitte.

Vilistlane, kes oskab elada

Kevadisel Yale majandusteaduskonna vilistlaskonverentsil (üritus, mille eesmärgiks on vilistlasi hästi lõbustada, et teaduskonnale annetusi hankida) kohtasin ühte läinudaastast Yale lõpetajat, kelle hariduskäik ja karjäär olid üsna huvitavad. Nimelt tegi ta nelja aastaga nii bakalaureuse- kui magistrikraadi matemaatikas ja majanduses ning pärast lõpetamist asutas oma (ühe töötajaga) investeerimisfondi. Bakalaureuseõpe kestab USAs neli aastat, magister lisaks olenevalt valdkonnast üks või kaks aastat.

Huvitav tema investeerimisfondi juures oli tehtav tööhulk. Investeerimisfond kasutab ülikõrgsageduslikku automaatkauplemist (arvuti teeb börsil tehinguid, mille vahemik võib olla sekundi murdosa), nii et alguses pidi ta programmeerima oma kauplemisalgoritmid. Aga pärast seda töötab ta kümme minutit päevas – kontrollib hommikul oma eelmise päeva tulemusi ja ülejäänud päeva laseb arvutil tegutseda.

Seda kuuldes mõtlesin, et siin on inimene, kes oskab elada – mina olen seitse aastat ülikoolides olnud, rügan hommikust õhtuni, aga tulemused on ikka nigelad ja tulevikuvaade keskpärane. Tema seevastu pärast nelja aastat ülikoolis töötab kümme minutit päevas ja oletatavasti teenib päris hästi.

Ta ütles, et kui elu igavaks läheb, siis astub võibolla doktorantuuri. Tõepoolest, kui rahamuret pole, siis pole doktorantuuris ka mingit survet programmi sisse jääda, lõpetada või head töökohta saada. Siis on doktorantuur ilmselt tõesti nauditav – kuuleb huvitavaid asju, saab vaimset stimulatsiooni, elu on rahulik ja pinget pole.

Samal teemal jätkates: tunnen siin üht saksa kirjanduse doktoranti, kellel oli oma konsultatsioonifirma 15 töötajaga. Riides käib ta üsna stiilselt ja tema ülikonnad näevad kallid välja. Ta ütles, et konsulteerimine läks igavaks, 11 tundi päevas tuli teha samasugust tööd, nii et ta astus kirjanduse doktorantuuri.

Tööväljavaated kirjandusdoktorina on üsna olematud, aga vaevalt, et see talle muret teeb – raha on tal ilmselt elu lõpuni mugavaks äraelamiseks. Nii et ta ei pea lõpetamisega kiirustama, võib omas tempos raamatuid lugeda ja tekkivaid mõtteid kirja panna, kuni neid diplomitöö jaoks piisavalt koguneb. Oleks mul raha endal vanadussurmani hinge sees hoidmiseks, loeksin ma ka raamatuid ja paneksin mõtteid kirja, tööga ennast eriti ei vaevaks J