Sildiarhiiv: ühiskond

Mereröövlite põhiseaduslikust demokraatiast

Leeson (2007) kirjeldab ajalooliste dokumentide põhjal mereröövlilaevade elukorraldust ja võrdleb seda kauba- ja sõjalaevadega. Erinevalt kauba- ja sõjalaevadest panid mereröövlid enne retke alustamist ühehäälselt paika laeva seadused ja karistused nende rikkumise eest. Mereröövlid valisid endale kapteni ja laevaohvitserid, ning võisid neid retke käigus vahetada, kui nende tööga rahul polnud. Hierarhiat oli mereröövlilaevadel vähe, kaptenid ja ohvitserid magasid ja sõid samades tingimustes madrustega. Ka kehtisid neile samad karistused, mis laevkonna lihtliikmetele.

Leeson toob välja poliitökonoomilised põhjused, miks erinevatele laevaliikidele sobisid erinevad elukorraldused. Kaubalaevadel oli vaja piirata kauba varastamist madruste poolt, mida omanikku esindava kapteni absoluutne võim tagas paremini, kui demokraatia, kus madrused oleksid hääletanud kõige lahkema kapteni poolt. Kapten oli tihti mõne kaupmehest laevaomaniku sugulane, nii et tal oli vähem kalduvust kaupmeeste laevas olevat vara omastada. Kapteni absoluutse võimu varjuküljeks oli madruste liigne rõhumine ja nende tagant varastamine julmade ja ahnete kaptenite poolt.

Mereröövlitel polnud vaja institutsiooni, mis kaitseks laevaomaniku vara madruste eest, sest laevameeskond oligi laeva omanikering. Põhiliseks mureks oli kaptenipoolse rõhumise ja omavaheliste tülide ära hoidmine, milleks sobis seadustel põhinev demokraatia, mitte autoritaarne korraldus.

Usk heasse tsaari

Lisa kommentaar

Tundub, et inimestel on olemuslik vajadus loota hädas olles mingi kõrgema jõu sekkumisele nende kasuks. See kõrgem jõud peab olema piisavalt kõrge ja kauge, muidu elukogemus (empiirilised andmed) kõigutab usku selle jõu heatahtlikkusse ja võimsusesse. Lapsed loodavad vanemate peale ja kui selgub, et vanemad polegi kõikvõimsad, hakkavad lootma jumalatele või heale tsaarile.

Olen kuulnud lugusid palvekirjade kirjutamisest tsaarile 19. sajandi Vene impeeriumis. Selle taga pidi olema usk, et hea tsaar kaitseks talurahvast pahade bojaaride eest, kui ainult teaks, mis tagamaadel toimub. Võib juhtuda, et lossis kasvanud ülik tõepoolest ei tea, milline on riigi keskmise elaniku eluolu ja soovitab nagu Marie Antoinette, et kui rahval leiba pole, miks nad siis kooki ei söö. Aga enamasti on keskvalitsuse elukogenud inimestel vist küllaltki hea ülevaade riigis toimuvast.

Usk kõrgema jõu sekkumisse pole kuhugi kadunud ka tänapäeva diktatuurides. Üks kaasaegne kirjeldus on Economisti artikkel selle kohta, et inimesed Hiinas usuvad, et keskvalitsus ei tea kohalike parteibosside ebaseaduslikest repressioonidest ja kui teaks, paneks seaduse maksma. Tegelikult kompartei premeerib kohalikke võimukandjaid, kes saavutavad stabiilsuse (protestide puudumise) ja majanduskasvu, olenemata nende meetoditest. Seda tõlgendavad keskvalitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed ilmselt teadmatusena, sest alternatiiv on ju keskvõimu ükskõiksus või kurjus.

Võimul on seega motiiv soodustada usku heasse tsaari – kui inimesed veel loodavad kõrgema jõu sekkumisele, siis nad ei võta asju oma kätesse ega hakka kohalikke võimukandjaid kukutama. Kohalikust mässust võib jõuda kiiresti üleriigiliseni. Valitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed tõlgendavad võimu kuritarvitusi üksikutest võimukandjatest lähtuva probleemina, mitte režiimi üldise olemusena. Seega ei proovita muuta režiimi, vaid välja vahetada konkreetseid inimesi – ori soovib, et tal oleks pehmema piitsakäega ülevaataja, mitte seda, et terve orjandussüsteem kaoks.

Teatud kõrgema jõu sekkumisse uskumist soodustavad mehhanismid on ka demokraatiates, näiteks president võib vangidele armu anda ja nad ennetähtaegselt vabastada lasta. Selle lootusega kirjutavad vangid presidendile armuandmispalveid, mida peaaegu kunagi ei rahuldata.

Õpetajate aja kokkuhoiust tööjaotuse abil

Lisa kommentaar

Puudus headest õpetajatest on probleemiks mitmel juhul. Vähearenenud riik tahab edendada haridust, aga pole piisavalt haritud inimesi õpetajakohtadele ega ka raha nende palkamiseks väljastpoolt. Ettevõte tahab kasutada uut tehnoloogiat, milleks peab suurt hulka töötajaid koolitama, aga pole piisavalt inimesi, kes tehnoloogiat juba tunnevad ja võivad teistele õpetada. Riigis on struktuurne tööpuudus ja töötuid tuleks koolitada nende valdkondade jaoks, kus on tööjõupuudus, aga inimesed, kes neid valdkondi juba tunnevad, saavad kõrgemat palka seal töötades kui töötuid koolitades.

Ühest küljest oleks lahendus justkui olemas – internetis on palju õppematerjale paljude valdkondade kohta tasuta saadaval, tuleb ainult selgeks õppida. Näiteks maailma tippülikoolid on pannud osade ainekursuste materjalid täies mahus tasuta internetti. Probleemiks on aga, et neid tasuta materjale eriti ei kasutata.

Iseõppimisel on takistuseks esiteks motivatsioon, ehk inimesed ei suuda ennast sundida ise õppima ja vajavad õpetajat, kes jälgib ja kontrollib. Ka õppekaaslaste surve võib õppimisele kaasa aidata. Teiseks on küsimuste tekkides vaja valdkonda tundvat inimest vastama ja selgitama.

Üks võimalus kallist õpetajaressurssi kokku hoida on õppejõudude erinevad rollid lahutada: üks inimene õpetab, teine parandab töid, kolmas kirjutab eksami, neljas jälgib eksamitegemist. Valdkonna selgitamiseks ja küsimustele vastamiseks on vaja iga 20-30 õppuri kohta kvalifitseeritud inimest paariks tunniks nädalas, aga teiste õpetaja ülesannete täitmiseks nii pädevaid inimesi nii suurel hulgal vaja pole. Loengud võib tänapäeval kogu maailmale lugeda üks inimene, need saab videosse võtta ja netti üles panna. Nii piisab kogu maailma õppuritele ühest loengupidajast, kes võib siis olla maailma parim.

Ülesannete ja eksamite koostamiseks piisab samuti paarist-kolmest inimesest kogu maailmale, tingimusel, et eksam toimub kogu maailmas samal ajal. Mõnede ainevaldkondade osasid ülesandeid saab parandada automaatselt arvutiga (valikvastustega testid, numbrilise vastusega ülesanded).

Suurim hulk töötunde kulubki tööde parandamiseks, eksamite jälgimiseks ja küsimustele vastamiseks. Lisaks tuleb enamiku õppurite puhul neid tööle sundida ja nende õppimist jälgida. Eksami või õppimise jälgimiseks ei pea omama erialast kvalifikatsiooni, piisab, kui inimene on aus ja kohusetundlik.

Vastavat valdkonda tundvad inimesed saab niisiis kontsentreerida selgitamisele ja tööde parandamisele. Ka siin saab teha tööjaotuse – head suhtlejad ja kiired mõtlejad selgitama, omaette nokitsejad, täpsemad ja kohusetundlikumad töid parandama.

Pole põhjust, miks üks ja sama inimene peaks pidama loengut, selgitama ainet seminaris, kirjutama ülesanded, jälgima eksamit ja parandama töid. Aususe osas tuleb isegi kasuks, kui tööde parandajad pole neid kirjutanud õppureid kunagi kohanud ja saavad tööd kätte anonüümselt.

Valijate mälu pikendamisest

Lisa kommentaar

Olgu diktatuuridega kuidas on, demokraatlikes riikides väärib rahvas oma juhte. Poliitikud on populistlikud ja mõtlevad lühiajalises perspektiivis (järgmiste valimisteni), sest selline käitumine toob edu valimistel. Üks põhjus, miks populism töötab, on valijate lühike mälu – otsustatakse just enne valimisi toimunud skandaalide, jagatud lubaduste või raha põhjal. Peaaegu keegi ei tee enne valima minekut põhjalikku analüüsi kõigi kandidaatide kogu poliitikukarjääri jooksul tehtud otsustest, et parimad riigijuhid välja selgitada. Mina ka ei tee, ja sügavat järelemõtlemist pole ka tulevikus loota, aga natuke paremini otsustada saaks ikka, näiteks mälu pikendades.

Inimkond on ammu leiutanud viisid, kuidas inimeste lühikest mälu kompenseerida. Näiteks võib sündmused kirja panna. Nii saab mälu pikendada ka valimiste puhul – tuleb vaid poliitikute tegevus kirja panna ja siis enne valima minekut tähtsamad kohad üle vaadata. Aga arvutiajastul saab ka lihtsamalt.

Võiks teha internetipõhise hindamissüsteemi poliitikutele, kus keskses andmebaasis on viimasel kümnel aastal valimistel kandideerinud inimeste eluloolised andmed, valituks osutunute kohalkäimine ja hääletamismuster esinduskogus, nende kohta käivad uudised ajakirjandusest, ja muud valijatele huvi pakkuvat. Andmebaasi hallata võiksid kodanikuühendused või suurimad ajakirjandusväljaanded.

Valijad võivad teha andmebaasist päringuid neile oluliste kriteeriumite alusel (näita kohtulikult karistamata poliitikuid vanuses 30-40 erakonnast X, kel on kõrgharidus ja kes hääletasid seaduse Y poolt), salvestada tulemused oma arvutisse, ja soovitada sõpradele enda arvates tähtsaid näitajaid (korruptsioonisüüdistuste arv, juhtimisstaaž, õpitud eriala). Väike programm arvutis võib aidata poliitikuid mingi näitaja alusel järjestada (eelneva päringuga saadud poliitikute hulk nende taotletud kuluhüvitise suuruse järgi).

Selline otsustusabisüsteem võimaldab teha valiku objektiivsete näitajate, mitte valimispropaganda alusel. Valida saab tükk aega enne valimisi, pannes paika kriteeriumid, mille põhjal poliitikuid järjestada, ja salvestades päringu. Valimispäeval jääb üle ainult korraks arvutisse kiigata ja endale oluliste näitajate poolest parim kandidaat on selge.

Kui valima hakatakse ainult poliitiku kogu tegevusajaloo ja objektiivsete elulooliste andmete põhjal, siis muutub valimispropaganda mõttetuks ja kaob. Kui ka ainult osa valijaist rakendab ülaltoodud süsteemi, vähendab see viimase minuti loosungite ja populismi efektiivsust, tuues kaasa nende kasutamise languse.

Muidugi üritatakse ka hea hindamissüsteemi korral ennast paremana näidata, võltsida andmeid andmebaasis või suunata inimesi pidama oluliseks neid kriteeriume, mille alusel ollakse parimad. Aga teatud otsustuskvaliteedi tõus valimistel peaks ometi toimuma, ja poliitikute keskmine kompetentsitase kasvama.

Tänase ja homse vaheline valik riigirahanduses

Lisa kommentaar

Osa küsimusi riigirahanduses on selge ja ühese vastusega – korruptsiooni, ebasihipärasust ja asutuste üksteisele vastutöötamist peaks olema vähem. Peale nende on ka otsuseid, mis sõltuvad igaühe isiklikust eelistusest. Üks selliseid on oleviku ja tuleviku vaheline valik: kas laenata, kulutades täna rohkem ja edaspidi vähem, või säästa, tarbides hetkel vähem ja tulevikus rohkem.

Äärmustesse ei taha ilmselt keegi minna: kui mõelda ainult tulevikule, nii et oleviku kaal otsustes on null, tuleks panna riik paariks aastaks kinni, saata kõik asutused peale maksuameti laiali ja säästa kogu laekuv maksuraha. Kui mõelda ainult tänasele päevale, tuleks võtta võimalikult palju laenu ja siis reservide ja laenuraha eest korraldada üks kõva pidu, mis kestaks kuni kõik kulutatud.

Erakondade positsioonid maksude ja eelarvedistsipliini osas peegeldavad nende arvamust oleviku ja tuleviku õige vahekorra kohta otsustes. Vasakpoolsed annavad suurema kaalu olevikule, soovides rohkem laene ja riigi suuremaid kulutusi praegu. Parempoolsed pooldavad kõrgemaid makse ja eelarvedistsipliini, suuremat säästmist tuleviku tarbeks.

Need vaatepunktid tulenevad ilmselt erakondade valijaskonna rahalisest seisust. Vasakpoolsed on traditsiooniliselt vaesemate huvisid esindavad, parempoolsed rikkamate erakonnad. Vaesemad inimesed elavad rohkem peost suhu, neile on tänane päev olulisem, eriti äärmise vaesuse puhul, kus ei pruugi homset nähagi, kui täna toitu osta ei saa. Rikkamatel on rohkem sääste, mille arvelt nad võivad elada, kuni helgemat tulevikku ootavad. Seega panevad rikkamad rohkem rõhku homsele.

Üks tegur, mis erakondi rohkem oleviku poole kallutab, on soov saada tagasi valitud. Rahvale meeldivad rohkem poliitikud, kes neile hetkel lahkelt raha jagavad. Jagatav noos saab tulla ainult praeguste maksude (vähempopulaarne) või tuleviku arvelt (populaarsem, sest pole hetkel tunda). Seega on olemas motivatsioon hetkel rohkem ja tulevikus vähem kulutada. Kui võimulolijad hetkel säästavad, võib tulevikus nende säästude arvelt populaarsust osta mõni teine erakond, kes vahepeal neid asendab. Samas tulevastele valitsustele tühja kassat jättes nõrgestatakse potentsiaalselt võimule tulevaid konkurente.

Economisti foorumis oli kunagi kommentaar, et riik on enamasti laenuvõtjate poolel, kuna enamik valitsusi on ise laenuvõtjad. Teatud otsused kahjustavad laenuandjaid ja rikastavad laenuvõtjaid, või siis vastupidi. Näiteks inflatsiooni tõstvad tegurid muudavad nominaalsummas kokku lepitud laenu tagasimaksmise reaalses rahas odavamaks, mis tähendab, et laenuvõtjad peavad käest andma vähem ressursse. Kui riik on laenuvõtja ja saab oma käitumisega laenuvõtjaid soosida, tekib kiusatus seda ka teha.

Teiste liiklejate kontrollimisest

Lisa kommentaar

Politseiauto läheduses sõidetakse eeskirjade järgi, aga ainult tavaliiklejate nähes rikutakse reegleid küll. Seda saaks muuta, andes liiklejatele võimaluse liikluseeskirjade rikkujatest lihtsasti teada anda ja nende rikkumist tõestada. Näiteks saaksid rahulikust sõidust huvitatud juhid osta oma autosse teed jälgiva kaamera, mida saab roolipealsest nupust käima ja kinni panna. Nähes kedagi ohtlikult sõitmas, saab selle lihtsasti videosse võtta ja interneti kaudu politseile esitada. Videolõik peaks olema piisav tõestus punase tule alt läbi sõitmisest või muust sarnasest tegevusest.

Kiiruseületuse saaks pikema videolõigu pealt arvutada, vaadates, kui kiiresti auto telefonipostide jadast möödub. Postide vahed on standardiseeritud, nii et teepikkus on teada ja ajaga jagades saab sellest leida kiiruse. Kui on olemas võimalus, et kaasliiklejad samuti autojuhi käitumist jälgivad, hakataks viisakamalt sõitma ka siis, kui politseiautot nähtaval ei ole.

Variant on ka, et kaamera filmib teed kogu aeg ja pärast sõidu lõppu saab valida lõigud videost, mida salvestada. Kui tee peal midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei pea midagi tegema ja järgmine kord sõites asendatakse video uue salvestisega.

Kaubavedu korraldavad firmad paigaldavad juba praegu veokitesse mitmesugust sõitu mõõtvat tehnoloogiat, näiteks kiirusmõõtjaid või –piirajaid, töö- ja puhkeaja salvestajaid. Teed jälgiva kaamera saaks lihtsalt ja odavalt lisada ja see aitaks õnnetuse korral tuvastada, kas süüdi oli veokijuht või mõni teine liikleja. Kindlustusfirmad oleksid samuti sellisest andmekogumisest huvitatud.

Süsteem elukestvaks õppeks

Lisa kommentaar

Üks utoopiline mõte, mis vist kunagi teoks ei saa:

Teadmistepõhises ühiskonnas peaks iga inimene õppima ja õpetama kogu elu. Inimeseti erineb vaid õppimise ja õpetamise intensiivsus ja materjali keerukus.

Igasuguse haridussüsteemi muudatuse või uue valdkonna õpetamisega alustamise puhul on probleemiks õpetajate nappus. Kui valdkonda pole varem õpetatud, siis pole piisavalt seda valdkonda tundvaid inimesi, et seda laialdaselt õpetada. Kui kusagil maailmas seda materjali juba laialdaselt õpetatakse, siis võib sealt tööjõudu sisse tuua, aga maailma mastaabis uuenduse puhul pole see lahendus võimalik, sest valdkond on maailmas uudne.

Süsteem elukestvaks õppeks tähendab, et igas vanuses inimesed pannakse ühteaegu õppima ja õpetama, aga kui tahta see süsteem ühiskonda juurutada, siis peab keskenduma lastele. Juba lasteaia tasemel võiks panna vanemad lapsed nooremaid õpetama, et neil tekiks see kogemus ja harjumus. Lisaks aitab teiste õpetamine inimesel endal materjalist paremini aru saada. Lasteaias võivad lapsed õpetada joonistamis- või voolimistehnikaid, keerulisemate mänguasjade omadusi või erinevate mängude, näiteks kulli või pimesiku reegleid.

Kooli tasemel võib igas koolipäevas ühe tunni asendada nooremate klasside õpetamisega ühes aines või vanemate klasside õpilastelt õppimisega. Kuna koolilapsed üldiselt tööd teha ei viitsi, siis peab neid kuidagi motiveerima õpetama ja õppima. Traditsiooniline viis selleks on hinded – õppijad saavad hindeid oma õpitulemuste eest nagu enamikus haridussüsteemides, õpetavad õpilased saavad hindeid õpetatavate hinnangute ja tulemuste põhjal. Üks hinne tunnistusel võiks olla õpetamise eest.

Üsna kiiresti selguvad laste hulgas head ja halvad õpetajad, nagu selguvad head ja halvad õppijad. Siis tekib tung paremate õpetajate, aga ka muude omadustega õpetavate õpilaste juurde, näiteks soovivad paljud karismaatiliste pahandusetegijate kambas olla. Heade ja halbade õpetajate selgumist saab omakorda kasutada õpilaste motiveerimiseks, parimatele võib anda auhindu, ka rahalisi. Peab ette vaatama, et kõige tugevama rusikaga tegelased ei sunniks teisi neile häid õpetamishinnanguid andma ja seeläbi auhinda endale ei saaks.

Sarnane süsteem töötaks ülikooli tasemel, kus vanemate kursuste tudengid saavad õpetada nooremaid ainetes, mille nad ise on juba läbinud. Iga tudeng saaks õppida teistelt ja õpetada teisi. See parandab suhtlemisoskust ja aitab suhtlusvõrgustikku luua, muudab õpetajakutse populaarsemaks ja selle kutse valivate inimeste valiku informeeritumaks.

Singapuri hariduspoliitikast

Lisa kommentaar

Singapuril on mõned huvitavad hariduspoliitilised meetmed. Nende sisu on, et riik maksab headesse välisülikoolidesse sisse saanud noorte õppekulud mingi arvu aastate eest, ja selles programmis osalejad kohustuvad pärast lõpetamist teatud arvu aastaid Singapuri valitsuse heaks või lihtsalt Singapuris töötama. Kui ei tööta, peavad õppekulud valitsusele tagasi maksma, nii et väga tulusa tööpakkumise mujal maailmas võivad nad ka vastu võtta.

Kõige laiemalt levinud paistab olevat bakalaureusetaseme neli pluss kuus programm, kus makstakse kinni neli aastat bakalaureuse- ja magistriõpinguid ja inimene töötab kuus aastat mõnes Singapuri valitsusasutuses. Programme on erinevaid, mõned ka doktorantuuri tasemel.

Minu tutvus Singapuri hariduspoliitikaga tekkis suure arvu singapurlaste kaudu, kes igal aastal Yale Ülikoolis üheaastast magistrit teevad. Peaaegu kõigil neist on kolmeaastane bakalaureus mõnest Suurbritannia tippülikoolist (LSE, Oxford, Cambridge) ja nad õpivad siin rahvusvahelist ja arenguökonoomikat (international and development economics), nii et nad käivad hästi sissetallatud rada. Mõned on ka ida-aasia õpingute magistrantuuris.

Kõik singapurlased, keda siin kohanud olen, on Singapuri tagasi läinud, selle asemel, et end seal töötamise kohustusest vabaks osta. Nii et tegemist on hästitöötava „Talendid koju“ programmiga. Eestis sarnaste meetmete rakendamine takerduks ilmselt raha taha – bakalaureuseõpingud tippülikoolides on päris kallid ja kulub tükk aega, enne kui investeering haridusse tulu tooma hakkab.

Relvajõudude tasakaal

Lisa kommentaar

Kaarel Tarand rääkis ühes arvamusartiklis Kanti igavese rahu ideaalist ja ütles, et ka kaitseotstarbelised relvajõud tuleks kaotada. Mänguteoreetiliselt vaadates pole relvajõudude kaotamine maailmast tasakaal – kui maailmas on alles kasvõi üks agressiivne riik või rühmitus, siis see vallutab maailma, kui teised kaitsejõududest loobuvad.

Evolutsiooniliselt on hea põhjus, miks inimesed on parasjagu sõjakad – liiga vähesõjakad muutusid vanasti orjadeks, mis ei soodustanud paljunemisedu. Liiga sõjakad aga hävitasid ennast liiga tihedate konfliktidega. Evolutsiooniline surve viis sellisele keskmisele isiksusele, kes nõrgematelt jõuga vara ära võtab, aga tugevamate eest jookseb (arg jõhkard).

Relvastumismängus puhastes strateegiates tasakaalu pole, sest kui kõik on enda kaitsmiseks piisavalt tugevad, pole kellelgi motivatsiooni ründevõimekust arendada, aga siis pole ka kellelgi motivatsiooni kaitsevõimesse investeerida. Kui kaitsesse ei investeerita, siis tekib motivatsioon ründeks, mis loob motivatsiooni kaitseks.

Tasakaal peab olema segastrateegiates, kus sõjaline võimekus on parasjagu nii suur, et naabrid on ükskõiksed ründamise ja mitteründamise vahel. Vahel ründavad, vahel mitte – rünnaku tõenäosus on parasjagu selline, et hoiab riigi ükskõiksena kaitsevõime suurendamise ja vähendamise vahel. Niipea kui riigi sõjaline võimekus langeb alla heidutavat piiri, naabrid ründavad kindlasti, mis tagab motivatsiooni piisavalt kaitsevõimesse investeerida. Teisest küljest, liiga palju sõjalisse võimsusesse panustada pole kuluefektiivne, sest tugevat nagunii ei rünnata.

Odavaid ressursse raisatakse

Lisa kommentaar

Lihtne majandusprintsiip: kui saab sama asja teha odavamalt, siis odavam variant ka valitakse. Kui kütta saab elektri, nafta, gaasi või puiduga ja tulemus on sama, põletatakse odavaimat kütust. Raiskamine tähendab, et pole kulutuse otstarbekust korralikult läbi mõeldud. Seda juhtub eriti odavamate ostude ja väikeste kulukomponentide puhul, ning osaliselt on raiskamine ratsionaalne.

Kui üks ressurss on mõtlemisaeg, siis on mõtet seda kulutada ainult siis, kui mõtlemine muudab tegutsemist piisavalt palju odavamaks või tulemuslikumaks, et tasuda pingutuse eest. Nii et mõtlemisaega pole tihti otstarbekas odavate ressursside kokkuhoiuviiside leidmiseks kulutada. Muidugi on otsus, kas mõtlemisaega tasub mingi otsuse peale kulutada, ise vaimset pingutust nõudev ja nii edasi, nagu kirjeldatud artiklis „Kuidas otsustada kuidas otsustada kuidas otsustada…“

Lisaks soodustab raiskamist muidugi ka teadmatus, et on võimalik leida kokkuhoiuviise. Kui ressursi kulutaja pole selle eest maksja, ehk kulu lükatakse kellegi teise kaela, pole samuti motivatsiooni odavamaid variante otsida.

USAs olen näinud palju raiskamist just viimasel põhjusel. Ülikooli ühikat köetakse suure võimsusega ka sooja ilmaga, nii et kõik elanikud hoiavad aknaid pärani. Elanikud maksavad fikseeritud üüri, kommunaalmakseid eraldi juurde ei panda, nii et suurem energiakulu ei peegeldu suuremas üüris. Kütmise üle otsustavad ülikooli ametnikud ilmselt samuti sellega oma isiklikku rahakotti ei mõjuta. Kusagilt ülikooli eelarvest see kulu tuleb, aga keegi konkreetselt selle eest vist ei vastuta.

Ülikooli hoonete välisuste vahel on paarisentimeetrised praod, kust talvel lund sisse puhub. Akende vahelt vuhiseb tuul piisava kiirusega, et kardinad liikuma panna. Maju soojapidavamaks teha ei mõtle keegi, sest ilmselt otsustab ehitustööde, sealhulgas soojustamise üle teine inimene, kui kütmise üle.

Paljud hooned, ka jõukate inimeste eramajad, on ehitatud viletsalt ja nõrga soojustusega. Ehitaja pole huvitatud lisapingutusest ja materjalikulust, et elanikel pärast kütmine odavam tuleks. Kui küte odav, ei mõtle ka maja tellija eriti soojapidavuse peale ega taha lisanõudeid esitades ehitamist kallimaks teha.

Autojuhid jätavad tükiks ajaks veoki mootori tööle ja lähevad ise sööma või suitsupausile. Külma ilmaga saaks veel aru, et tahetakse kabiini soojana hoida, aga masin jäetakse tossama ka palava suvega. Kütusekulu ilmselt autojuhi palgas ei kajastu.
Eelneva kütuseraiskamise üheks põhjuseks on ka energia odavus USAs. Bensiiniliiter on absoluutsummas odavam, kui Eestis või Lääne-Euroopas, samas elatustase on kõrgem. Ilmselt on sama lugu ka soojuse ja elektriga. Keskkonnanõuded on madalamad, seega on odavam elektrit ja sooja toota.